See artikkel räägib harilikust õlipuust; taimeperekonna kohta vaata Õlipuu (perekond) Harilik õlipuu ehk euroopa õlipuu (Olea europaea) on õlipuuliste sugukonda õlipuu perekonda kuuluv igihaljas viljapuu.
Harilik õlipuu on igihaljas, madal ja jässakas. Puu on reeglina 8–15 meetri kõrgune. Hõbedase läikega rohelised lehed on piklikud, kuni 4–10 cm pikad ja 1–3 cm laiad.
Väikesed ja valged õied puhkevad eelmiseaastasel puidul. Õied moodustavad varte tipus või külgmiselt pöörisõisiku. Õlipuu on tuultolmleja.
Viljadeks on väikesed, 1–2,5 cm pikkused luuviljad ehk oliivid. Oliivid koristatakse rohelise või lillana. Viljade täielikuks valmimiseks (viljad saavutavad iseloomuliku musta värvuse) vajab õlipuu pikaajalist sooja perioodi.
Harilik õlipuu pärineb Vahemere piirkonnast ning on kultuuristatult levinud Lõuna-Euroopas, Lähis-Idas, Lõuna-Aafrikas, Kagu-Aasias, Lõuna-Hiinas, Uus-Kaledoonias, Ida-Austraalias jm.
Pikemalt artiklis Oliiv
Õlipuu vilju süüakse konservitult ja neist pressitakse oliiviõli.
Vana-Kreekas (eelkõige Atikas) osati kasutada õlipuu omadust õitseda üle aasta. Oskusliku pookimisega saavutati, et osad puud õitsesid ühel ja ülejäänud teisel aastal. Saagikaod olid niisuguse viljelemise korral väiksemad.
Oliive valmis pidevalt, seepärast ei olnud nende korjamine nii pidulik sündmus kui viinamarja koristamine.
Õlipuu tähtsuse tõttu on teda seotud paljude kultuste ja müütidega. Õlipuu oli püha, teda ei tohtinud riigi loata langetada. Ta kuulus Athena ja Zeusi (Minerva ja Jupiteri) erilise kaitse alla ning oli pühendatud Apollonile ja Heraklesele. Õlipuuoksad sümboliseerisid rahu, spordivõitu (olümpiamängudel), rõõmu ja elu.
Itaalia parimaid õlipuusorte viljeldi Venafrumi piirkonnas, palju õlipuid kasvatati ka Istrias ja Hispaanias.
Rooma põllumajanduskirjanduses pöörati õlipuule suurt tähelepanu. Umbes aastal 50 kirjeldas Heron rikkalike saakide töötlemisel kasutatud seadmeid.
Harilik õlipuu ehk euroopa õlipuu (Olea europaea) on õlipuuliste sugukonda õlipuu perekonda kuuluv igihaljas viljapuu.
