See artikkel räägib taimest; perekonnanime kohta vaata artiklit Puju (perekonnanimi) Puju (Artemisia) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimede perekond.
Perekonna teaduslik nimi tuleneb kõige tõenäolisemalt vanakreeka sõnast αρτεμής, mis tähendab 'terve'. See tuleneb puju kasutamisest ravimtaimena nii sees- kui ka välispidiselt. Taime seostamine neitsilikkuse jumalanna Artemisega, kellelt paluti abi selliste naistehaiguste korral, mille raviks tarvitati puju, ja keisrinna Artemisia II-ga on nähtavasti hilisem kui taimenimetus ise.
Teaduslikult kirjeldas puju esimesena Carl von Linné.
Perekonda kuulub 200–400 liiki.
Pujud kasvavad peaaegu kogu põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes, lisaks Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Endise NSV Liidu maa-alal leidub neid praktiliselt kõikjal, kusjuures kõige suurem liigiline mitmekesisus on Kasahstani steppides ja kõrbetes, Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias ja Ukrainas.
Pujud on kahe- ja mitmeaastased, harvem üheaastased rohttaimed ja poolpõõsad kõrgusega 3–150 cm ja jämeda puitunud varrega.
Vars on tavaliselt püstine. Tavaliselt pole vars paljas, vaid kaetud tihedate valgete, hallikate või hõbedaste viltjate lehekestega.
Lehed paiknevad varrel vahelduvalt. Tavaliselt on nad lõhestunud, kõige sagedamini hõlmjagused või sulgjagused, harvemini terved ja sirge leheservaga. Alumised lehed on suuremad ja asuvad tihti pika rootsu otsas. Keskmised ja ülemised lehed on väiksemad, vähem lõhestunud ja lühikese leherootsuga või hoopis ilma rootsuta, istuvad.
Õied on väga väikesed, kõige sagedamini kollased, aga mõnel liigil punased. Õisi on palju ja nad on koondunud kausjasse, munajasse või peaaegu kerajasse liitõide, mille läbimõõt on 1–10 mm ja mille kattelehed katavad üksteist katusekivikujuliselt. Üksikõied on imetillukesed, torujad ja üldiselt mõlemasoolised. Liitõite ehituse põhjal jagatakse puju perekond alamperekondadesse. Alamperekonnal Artemisia on liitõite ääres üks rida niitjaid ühesoolisi emasõisi, aga keskmised õied on mõlemasoolised. Alamperekonnal Draclinculus on äärmised õied emasõied, aga seesmised isasõied. Alamperekonnal Seriphidium on kõik üksikõied mõlemasoolised. Liitõied on koondunud pikkadesse kobaratesse, tähkadesse või pööristesse.
Vili on tibatilluke sile seeme ilma pappuseta.
Pujude hulgas on ravimtaimi, mille hulgast on eriti tuntud Artemisia cina ja koirohi. Peamiselt kasutatakse neid seedehäirete raviks. Pujude tõmmist kasutati soolenugiliste vastu. Lehtedest ja õisikutest valmistatud teesid kasutatakse isu tõstva vahendina.
Estragoni kasutatakse maitseainena. Estragon annab Tarhunile iseloomuliku rohelise värvi.
Mitme pujuliigi ekstraktid ja tõmmised kuuluvad alkohoolsete jookide, näiteks absindi ja vermuti koostisse.
Pujude hulgas on ilutaimi ja neid kasutatakse maastikuarhitektuuris.
Mõnest pujuliigist saab eeterlikku õli, mida kasutatakse lõhnaõlide ja muu parfümeeria tootmiseks. Neid eeterlikke õlisid ekstraheeritakse alkoholitõmmisest, samuti utmise teel.
Pujude hulgas leidub söödataimi, mis on kariloomadele eriti olulised sügisel, talvel ja varakevadel: Artemisia terrae-albae, Artemisia lerchiana, Artemisia pauciflora ja Artemisia diffusa.
Hulk pujusid on tähtsad lahtise liiva kinnistamisel, näiteks džungaaria puju Artemisia songarica. Vastupidavuse tõttu on paljud pujud umbrohud, näiteks üheaastane puju, austria puju ja Artemisia taurica.
Puju (Artemisia) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimede perekond.
Perekonna teaduslik nimi tuleneb kõige tõenäolisemalt vanakreeka sõnast αρτεμής, mis tähendab 'terve'. See tuleneb puju kasutamisest ravimtaimena nii sees- kui ka välispidiselt. Taime seostamine neitsilikkuse jumalanna Artemisega, kellelt paluti abi selliste naistehaiguste korral, mille raviks tarvitati puju, ja keisrinna Artemisia II-ga on nähtavasti hilisem kui taimenimetus ise.
Teaduslikult kirjeldas puju esimesena Carl von Linné.
Perekonda kuulub 200–400 liiki.
Pujud kasvavad peaaegu kogu põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes, lisaks Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Endise NSV Liidu maa-alal leidub neid praktiliselt kõikjal, kusjuures kõige suurem liigiline mitmekesisus on Kasahstani steppides ja kõrbetes, Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias ja Ukrainas.
