Aed-põõsalind (Sylvia borin) on tavaline ja laialt levinud linnuliik põõsalindlaste sugukonnast põõsalinnu perekonnast.
Aed-põõsalind elutseb Euroopas, Kaukaasias ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Ta talvitub troopilises ja Lõuna-Aafrikas. Eestis on aed-põõsalind sage haudelind [1] , tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 600 000–900 000 paarile [2].
Aed-põõsalind meenutab väliselt ja käitumiselt samasse perekonda kuuluvat mustpea-põõsalindu, kuid on veidi suurem. Sulestik on ühetooniline: ülalt hallikaspruun oliivja varjundiga, rinna tagaosa, kõhualune ja sabaalune on valged. Isas- ja emaslindude sulestik on ühesugune. Noorlindude sulestik on samasugune, ainult tuhmim.[1]
Aed-põõsalinnu üldpikkus on 13–14,5 cm. Ta on silmapaistmatu välimusega, hiirekarva laululind. Laul on kiire ja ühtlase tugevusega mulin. See sarnaneb mustpea-põõsalinnu lauluga, kuid on mahedam ja voolavam, ühelaadsem ja flöötivate helideta. Kutsehüüd on täksiv "tak-tak" või "tšek", mida erutusel kiiresti korratakse.[3]
Aed-põõsalind elutseb lehtmetsades, lehtvõsades, puisniitudel, parkides ja aedades.[3]
Aed-põõsalind saabub Eestisse mai keskpaiku ja lahkub augustis (üksikud septembris). Pesa on kausjas, koosneb korratult kuhjatud rohukõrtest. Kurnas on 4–6 muna. Pojad väljuvad pesast umbes kahe nädala vanuselt.
Aed-põõsalind toitub putukatest nagu teisedki põõsalinnud. Peamiselt sööb ta mardikaid (kärsaklasi ja poilasi) ning liblikaröövikuid, harvem kiletiivalisi (enamasti lehevaablasi ja nende vastseid), kärbseid ja lutikalisi. Suve lõpul ja sügisel sööb ta meelsasti mitmesuguseid marju ja vilju (kikkapuu, lodjapuu, paakspuu, vaarikas, mustikas jne).[1]
Aed-põõsalind (Sylvia borin) on tavaline ja laialt levinud linnuliik põõsalindlaste sugukonnast põõsalinnu perekonnast.
