Põldlõoke (Alauda arvensis) on lõolaste sugukonda lõokese perekonda kuuluv lind.
Esimesena kirjeldas põldlõokest teaduslikult Linnaeus 1758.
Põldlõoke elab Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas, samuti Põhja-Aafrikas. Inimene on ta sisse viinud Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale.[2][3]
Levila põhjaosas on ta rändlind, lõunaosas paigalind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Aasia lõunaosas.[2][4]
Eestis on põldlõoke tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 400–700 tuhandele paarile, talvist arvukust 1–10 isendile.[5]
Põldlõoke on varblasest natuke suurem[3]. Ta kaalub 40 g, tema keha pikkus on ligi 18 cm ja tiiva pikkus 11 cm[4]. Kere on jässakas, pea on suhteliselt suur, nokk seevastu koonusjas ja võrdlemini väike[3]. Sulestik on pruun, seljal heledate (kollakas- ja hallikasvalgete) ning tumedate (tumepruunide) laigukestega[3]. Pea, kurgualune, rinna eesosa ja küljed on roostekarva. Rinna alaosa ja kõhualune on kollakas- või hallikasvalged[3]. Tiibadel on kaks nõrka heledat vööti, äärmised tüürsuled on valged. Saba on tumepruun ja selle tipul on kerge väljalõige. Tagavarbal on pikk kannusetaoline küünis.[2]
Põldlõoke sarnaneb tuttlõokesega, kuid suletutt tema peas on lühem.
Lind tundub raskepärasena, aga jookseb kiiresti ja osavalt.[2][3]
Põldlõokese laul ei ole helide poolest rikas, kuid on meloodiline. Lõokese laulu peetakse ilusaks sellepärast, et lind kombineerib enda käsutuses olevat noodivaru mitmeti, lisaks laulab ta valjusti ja kaua.[2][3]
Põldlõoke laulab koidust ehani, vahel isegi kuuvalgetel öödel. Ta laulab lennates. Lõoke tõuseb ringe tehes järjest kõrgemale, kuni kaob silmist. Üksnes tema laul kostab, justkui heliseks taevas ise. Kui ta on jõudnud lennu kõrgeima punktini (150–400 m maapinnast[3], hakkab ta kiiresti alla tulema, ringe ta enam ei tee, aga tiibu liigutab ikkagi. Laskudes muutub laul katkendlikumaks ja valdavalt vilistavaks. Umbes 20 m kõrgusel laul katkeb, lind ajab tiivad laiali ja liugleb maapinnale.[2]
Laulab üksnes isaslind. Emane sel ajal toitub maapinnal või istub niisama. Emased näitavad end üldse harva.[2]
Lauluga märgistab põldlõoke territooriumi. Lauluperioon kestab peaaegu saabumisest alates kuni juulini.[3]
Põldlõoke laulab kõrgel taevas, aga toitu otsib ainult maapinnalt nii kõrgelt kui nokk ulatub.[2][3][4]
Kevadel ja suvel on lõoke putuktoiduline ja putukaid söödab ta oma poegadelegi. Ta hävitab suurel hulgal naksurlasi, kärsaklasi, poilasi ja teisi mardikaid, sipelgaid, lutikaid, liblikate röövikuid ning rohutirtse ja teisi sihktiivalisi. Enamik nendest on taimekahjurid ja nende hävitamisega toob põldlõoke põllumajandusele suurt kasu[3][4].[2]
Suve lõpul ja sügisel hakkavad põldlõokesed sööma peamiselt seemneid, vähem taimede haljaid osi. Suurel hulgal sööb ta põldudel umbrohtude seemneid ja on sellegagi põllumajandusele kasulik. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi, vaid sööb üksnes mahakukkunuid teri. Sellega on ta toidukonkurent hiirelaadsetele närilistele.[2][3][4]
Põldlõokesed rändavad kevadel hõredate salkadena suures kõrguses. Pesapaikadesse saabub ta vara, kohe pärast lumevabade laikude tekkimist[4]. Rändavad nad päevavalges, aga loojanguks laskuvad lumevabadele kohtadele, kuhu jäävad kogu ööks. Esialgu pärast saabumist elavad lõokesed väheldastes salkades, mõne päeva pärast jagunevad nad paaridesse[4].[2]
Elupaikadena eelistavad nad lagendikke, vältides tiheda kõrge rohuga alasid. Eriti meeleldi elab ta põldudel, eriti teravilja- ja heinapõldudel. Sellega on põldlõoke tüüpiline kultuurmaastiku asukas. Ta elab ka niitudel, metsaservadel, lagerabades, steppides ja poolkõrbetes kinnistatud liivadel.[2][4]
Põldlõoke hakkab pesa ehitama siis, kui rohttaimed on nii kõrgeks kasvanud, et varjavad nende vahele ehitatava pesa ära. Pesa paikneb hõredas rohus maapinnalohus, mille teeb lind ise, aga võib kasutada ka suure looma sõra- või kabjajälge. Pesa asub puhma varjus, mis seda kaitseb ja varjab. Pesa võib välja näha rohmakas, ent on kohev ja kahekihiline[4]. Väliskiht on valmistatud rohttaimede vartest ja juurtest[4]. Sisekihi moodustavad loomne ja taimne vill ning karvad, mõnikord koos hobusejõhvidega.[2]
Täiskurnas on tavaliselt 3–5 muna[3] ja see saab valmis aprilli lõpul või mai algul[4]. Munal on peened pruunid tähnid kollakal või määrdunudvalgel taustal. Neid haub 14 päeva ainult emaslind[3][4]. Tavaliselt lahkuvad pojad pesast 10 päeva vanuselt, kui nad ei oska veel lennata[3][4]. See-eest jooksevad nad hästi ja peidavad end hädaohu korral rohu sisse ära[3]. Vanemad toidavad neid veel nädal aega pärast pesast lahkumist, seejärel hakkavad teist korda pesitsema[3][4]. Levila lõunaosas on põldlõokesel kolm kurna aastas.[2]
Noored linnud kogunevad salkadesse ja hulguvad ringi kuni äralennuni[3]. Põldlõokesed lahkuvad Eestist oktoobris[4].
Põldlõoke valiti 1960. aastal Taani rahvuslinnuks. 1984 valiti Taani uueks rahvuslinnuks kühmnokk-luik.
Ta on ka Jaapani Kumamoto ja Ibaraki prefektuuri tunnuslind.
Põldlõoke oli Venemaa kõigi aegade teine aasta lind: aastal 1997. Saksamaa aasta lind oli ta 1998. ja Luksemburgis 2010. aastal.
.jpg)
