Kõrvenõges (Urtica dioica) on nõgeseliste sugukonna nõgese perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim.
Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimetusi nagu nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt. Ja nimetus kõrvenõges on antud talle sellepärast, et ta "kõrvetab" valusalt, kui teda puudutada. Valusa nõgese kõrvetuse põhjustab kõrvenõgese mürgine sipelghape.[1]
Taime vars on keskmiselt 30–100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega.
Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad.
Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike.
Kõrvenõges paljuneb hästi vegetatiivselt risoomi kaudu, moodustades vahel suuri kogumikke (kloone). Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel.
Kõrvenõges on kahekojaline, see tähendab isastaimede õites on vaid tolmukad, emastaimede õites aga vaid emakad.
Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankrannikualustes metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.
Eestis on kõrvenõgesel kaks alamliiki.
Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Lisaks mitmetele taimtoidulistele loomadele, toituvad kõrvenõgeste lehtedest ka paljude liblikate röövikud.
Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud.
Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses.
Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karoteeni.
Lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine; korrastab ja tugevdab ainevahetust, parandab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks.
Kõrvenõges (Urtica dioica) on nõgeseliste sugukonna nõgese perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim.
