Jõeforell (rahvapäraselt: hõrnas; Salmo trutta morpha fario) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Ta on meriforelli alamliik või paikne, jões elav vorm (morfa).
Teda leidub Põhja-Aafrika, teiste Vahemere maade, Vahemere saarte ja Taiwani jõgedes ning Eufrati ja Amudarja ülemjooksul. Jääajal olid Vahemeri ja Pärsia laht märksa jahedamad ja meriforellile sobiv elukeskkond, aga kui mered soojenesid, nii et forell neis elada ei saanud, kohanesid nad eluga üksnes jõgedes.[2]
Jõeforelli leidub Eestis peamiselt idapoolsetes jõgedes ja ojades[viide?].
Jõeforell nagu teisedki forellid ei talu veekogus hapnikuvaegust. Seetõttu eelistab ta elupaigana selgeid, jahedaid ja kiirevoolulisi jõgesid ja ojasid. Jõeforelli kudemine võib toimuda novembri lõpust veebruarini.[3]
Tema pikkus on tavaliselt 25–35 cm, kaal 200–500 g, harva kuni 2 kg, kuid 1974 püüti Tšehhoslovakkias 7,2 kg raskune jõeforell.
Ta sööb peamiselt putukaid ja maime.
Karl Linné luges jõe- ja järveforelli eri liikideks, kuid on näidatud, et nad võivad vabalt üksteiseks muutuda. Näiteks kui Uus-Meremaale, mille ümber meri on jahedam, viidi sisse jõeforell, hakkas ta seal merre laskuma ja muutus tüüpiliseks meriforelliks. Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos.[2]
Jõeforell (rahvapäraselt: hõrnas; Salmo trutta morpha fario) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Ta on meriforelli alamliik või paikne, jões elav vorm (morfa).
Meriforell (Salmo trutta) on lõhelaste sugukonda lõhe perekonda kuuluv kala.
Meriforell on siirdekala. Ta elab Euroopa jõgedes alates Pürenee poolsaarest lõunas kuni Petšoorani põhjas. Ta elab ka Läänemeres, Valges, Mustas, Kaspia meres. Araali meres on ta järve kuivamise ja soolsuse suurenemise tõttu tänapäevaks välja surnud[1]. Loodusliku levila läänepiiriks on Island. Ameerikasse on meriforell sisse viidud.[2]
Meriforell on tavaliselt 30–70 cm pikkune ja 1–5 kg raskune, kuid leidub ka 12–13 kg raskusi isendeid.[2]
Läänemere vesikonna meriforell hülgab magevee teisel-kolmandal eluaastal, 20 cm pikkuselt. 4 aastaga kasvab ta meres 50–60 cm pikkuseks. Mõnikord läheb meriforell jõkke talvituma.
Meres sööb meriforell väikesi kalu: tobiaid, heeringaid, meritinte ja ogalikke ning suuri vähilaadseid.[2]
Pikemalt artiklis Järveforell
Järveforell on meriforelli alamliik. Ta elab külma, puhta ja läbipaistva veega järvedes ning koeb kiire vooluga kärestikulistes järve suubuvates jõgedes. Tavaliselt on ta siirdevormist väiksem, kuid näiteks Laadogas võib ta kasvada 8–10 kg suuruseks. Ta elab Baltimaade, Skandinaavia ja Loode-Venemaa järvedes.[2]
Pikemalt artiklis Jõeforell
Jõeforell on meriforelli teine alamliik. Ta ei lasku jõgedest merre ega järve, vaid saab suguküpseks jõgedes. Tema pikkus on tavaliselt 25–35 cm, kaal 200–500 g, harva kuni 2 kg, kuid 1974 püüti Tšehhoslovakkias 7,2 kg raskune jõeforell. Teda leidub Põhja-Aafrika, teiste Vahemere maade, Vahemere saarte ja Taiwani jõgedes ning Eufrati ja Amudarja ülemjooksul. Jääajal olid Vahemeri ja Pärsia laht märksa jahedamad ja meriforellile sobiv elukeskkond, aga kui mered soojenesid, nii et forell neis elada ei saanud, kohanesid nad eluga üksnes jõgedes.[2]
Karl Linné luges jõe- ja järveforelli eri liikideks, kuid on näidatud, et nad võivad vabalt üksteiseks muutuda. Näiteks kui Uus-Meremaale, mille ümber meri on jahedam, viidi sisse jõeforell, hakkas ta seal merre laskuma ja muutus tüüpiliseks meriforelliks. Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos.[2]
Rahvapäraselt on kala kutsutud iheruseks.
Meriforell oli Kaberneeme ja Valgejõe vahel 19. sajandil tuntud ka kui nikukala. Selle nimetuse võib leida ka Wiedemanni sõnaraamatust, kuhu see võis pääseda Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Ahrensi kaudu, kes väidetavalt olevat seda nimetust kuulnud Lõpeveski möldrilt.[3]
