Penikeelelised (Potamogetonaceae) on üheiduleheliste klassi konnarohulaadsete seltsi kuuluv sugukond.
Sugukonda kuulub seitse perekonda umbes 90 liigiga. Sugukonna tüüpperekond on penikeel.
Penikeelelised on kosmopoliitse levikuga. Sagedamini kohtab neid väljaspool troopikat. Mägedes suudavad nad kasvada kõrgusel üle 3000 meetri. Troopikas kasvavad taimed aasta ringi, aga väljaspool, kus veekogud talvel jäätuvad ja vahel isegi põhjani kinni külmuvad, jäävad nad ellu üksnes juurtesse ja pungadesse kogutud toitainete abil.
Penikeelelised on mitmeaastased veetaimed. Üldiselt kasvavad nad magevees, üksikud liigid suudavad elada merelahtedes, kus lainetus puudub, või soolajärvedes. Nad eelistavad seisvat vett, aga mõni liik saab hakkama nii seisva vee kui kiire vooluga veekogus. Kui veekogu ära kuivab, siis enamik penikeelelisi hukkub, aga see ei käi kõigi liikide kohta: mõni suudab mõnda aega kuival elada, mõni talub isegi veekogu iga-aastast kuivamist.
Sõltuvalt liigist võivad nende lehed olla kas veesisesed või ujulehed. Varred põimuvad tihti kokku. Õitel puuduvad kroonlehed; tupplehti, viljalehti ja tolmukaid on 4.
Penikeelelised alustavad arengut, kinnitudes juurtega veekogu põhja. Juured on pikad ja sirged, harvemini pisut harunenud. Kui taimejuured rebenevad ja vette vabalt hõljuma jäävad, siis võivad nad kusagil mujal jälle pinnasesse kinni jääda, seal juurduda ja elujõulisi taimi kasvatada.
Olulist majanduslikku tähtsust penikeelelistel ei ole. Neid sallitakse kalamajanduses, sest penikeeleliste varred pakuvad kaladele kohta kudemiseks ning ka maimud leiavad sealt toitu ja varju. Kuid kokkupõimunud varred takistavad paatide ja teiste väikeste veesõidukite liikumist.
Kui veekogude puhastamisel sealt suurel hulgal penikeelelisi välja korjata, kõlbavad need hästi põllule väetiseks panna. Isegi inimesed söövad mõnikord nende juurepaksendeid, sest need sisaldavad palju tärklist.
Penikeelelised (Potamogetonaceae) on üheiduleheliste klassi konnarohulaadsete seltsi kuuluv sugukond.
Sugukonda kuulub seitse perekonda umbes 90 liigiga. Sugukonna tüüpperekond on penikeel.
Penikeelelised on kosmopoliitse levikuga. Sagedamini kohtab neid väljaspool troopikat. Mägedes suudavad nad kasvada kõrgusel üle 3000 meetri. Troopikas kasvavad taimed aasta ringi, aga väljaspool, kus veekogud talvel jäätuvad ja vahel isegi põhjani kinni külmuvad, jäävad nad ellu üksnes juurtesse ja pungadesse kogutud toitainete abil.
Penikeelelised on mitmeaastased veetaimed. Üldiselt kasvavad nad magevees, üksikud liigid suudavad elada merelahtedes, kus lainetus puudub, või soolajärvedes. Nad eelistavad seisvat vett, aga mõni liik saab hakkama nii seisva vee kui kiire vooluga veekogus. Kui veekogu ära kuivab, siis enamik penikeelelisi hukkub, aga see ei käi kõigi liikide kohta: mõni suudab mõnda aega kuival elada, mõni talub isegi veekogu iga-aastast kuivamist.
Sõltuvalt liigist võivad nende lehed olla kas veesisesed või ujulehed. Varred põimuvad tihti kokku. Õitel puuduvad kroonlehed; tupplehti, viljalehti ja tolmukaid on 4.
Penikeelelised alustavad arengut, kinnitudes juurtega veekogu põhja. Juured on pikad ja sirged, harvemini pisut harunenud. Kui taimejuured rebenevad ja vette vabalt hõljuma jäävad, siis võivad nad kusagil mujal jälle pinnasesse kinni jääda, seal juurduda ja elujõulisi taimi kasvatada.
