Harilik loorberipuu (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda loorberipuu perekonda kuuluv igihaljas lehtpuu.
Pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast.[1] Kultuuritaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Krimmis, Kaukaasias ja Musta mere rannikul.[1] Loorberisaludes on iseloomulik vürtsikas lõhn, mis on eriti tugev kevadel, kui loorber õitseb. Loorberipuu elab kuni 100 aastat (mõningatel andmetel ka 400 aastat).
Pikemalt artiklis Loorberilehed
Vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimarju), aga ka näit: loorberipulbrit, mida toodetakse Gruusias ning mis kujutab endast loorberilehtedest leiduvate eeterlike õlide kuivekstrakti.[1] Loorberiõli sisaldab praktiliselt 50% tsineooli ja veel umbes 65 komponenti, sealhulgas P-vitamiini.
Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt.
Loorberipuu lehed on pikaealised, üks leht või puul püsida 3–4 aastat. Loorberilehti kogutakse iga kahe aasta tagant. Korjatakse noori täiskasvanud lehti. Loorberiistanduses saadakse ühelt hektarilt kuni 4 tonni lehti.
Rahvameditasiin kasutab loorberit reuma, podagra, halvatuse ja diabeedi raviks. Värsked lehed aitavad leevendada vapsiku ja mesilase pistet.
Õitsvatest noortest võrsetest ja ka viljadest valmistatakse rasvõli (Lauri oleum). Kuivatatud lehtedest ja okstest valmistatakse eeterlikku õli (Lauri aetheroleum) mida kasutatakse homöopaatia s ning veterinaarias.
Vana-Kreekas ja Vanas-Roomas peeti loorberit pühaks taimeks ning loorberipärja või -oksaga austati poeete, heliloojaid ja sportlasi; ka jumal Apollon kandvat peas alati loorberipärga. Loorberipärg või -oks on olnud austuse märgiks millele viitab ka hariliku loorberipuu ladinakeelne liigiepiteet – nobilis 'üllas', perekonnanimi tuleneb arvatavasti keldikeelsest sõnast lauer 'roheline'.[2]
Legendide järgi muutus nümf Daphne loorberipuuks.
Harilik loorberipuu (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda loorberipuu perekonda kuuluv igihaljas lehtpuu.
Pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast. Kultuuritaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Krimmis, Kaukaasias ja Musta mere rannikul. Loorberisaludes on iseloomulik vürtsikas lõhn, mis on eriti tugev kevadel, kui loorber õitseb. Loorberipuu elab kuni 100 aastat (mõningatel andmetel ka 400 aastat).
