Vikunja (Vicugna vicugna) on üks kahest metsikust Lõuna-Ameerika kaamellaste sugukonda kuuluvast imetajast. Ta elab Andide mäestiku mägitundras. Ta on laama ja alpaka sugulane.
Vikunjalt saadakse väikeses koguses eriti head villa, mis on väga kallis, kuna seda looma saab pügada ainult iga kolme aasta tagant. Vikunja karvast kootud vill on väga pehme ja soe. Juba inkad kasvatasid vikunjasid nende villa pärast ja ainult inkade ülikutel oli õigus anda vikunja villast rõivaid.
Nagu inkade ajalgi, on vikunjad tänapäeval seadustega kaitstud. Vahepeal kütiti neid aga armutult ning 1974. aastal oli alles ainult 6000 looma. Tänapäevaks on vikunjade arv tõusnud 350 000-ni, kuid osa organisatsioone arvab vikunja endiselt väljassuremisohus olevate liikide sekka.
Vikunja on Peruu rahvusloom.
Vikunja on guanakost ettevaatlikum ja haruldasem ning mõõtmetelt väiksem. Guanako kasukas paistab õhuke, kuid nende karvad soojemad ja pehmemad kui ühelgi teisel loomal. Nende pikk villane kasukas on helepruun, tagapool ja ees on karvkate valge ja suhteliselt pikk. Pea on natuke lühem kui guanakol ja kõrvad on natuke pikemad. Jalad peast ja keha vahe on 1,45–1,60 m, õlgade laius on 75–85 cm, kaal on 35–65 kg.
Igal aastal aetakse kõik vikunjad kokku ja need, kelle karva pikkus ületab 2,5 cm, pügatakse ära.
Vikunja elab ainult Lõuna-Ameerikas, peamiselt Andide keskosas. Neid võib kohata Boliivias, Peruus, Tšiili põhjaosas ja Argentina loodeosas. Peruus on neid kõige rohkem. Boliivias on neid palju riigi lõunaosas.
Vikunjad elavad rohumaadel ja mägistes piirkondades 3200–4800 meetri kõrgusel. Päeval on seal suhteliselt soe, kuid pärast päikeseloojangut on õhk jääkülm. Vikunja tihedas, kuid pehmes kasukas on kihid, mis hoiavad sooja õhku keha lähedal, tänu sellele nad taluvadki külma.
Käitumine sarnaneb guanako käitumisega. Vikunja on häbelik ja sissetungijad võivad teda kergesti hirmutada. Tal on imehea kuulmine.
Ta lakub kive ja kaljusid, mis on soolased, ja joob soolast vett.
Vikunja elab perekonnapõhistes karjades, kus on üks isane ja 5–15 emast ning nende järglast. Karja territooriumi pindala 1–8 ruutkilomeetrit, see sõltub saadaolevast toidust.
Paaritumisaeg on tavaliselt märtsis ja aprillis ning pärast tiinuseperioodi, mis on 11 kuud, poegib emane ühe järglase, keda toidetakse ja jälgitakse kuskil 10 päeva. Järglane saab iseseisvaks juba 12–18 tunni jooksul. Noored isased eralduvad karjast ja noored emased otsivad karja kellega ühineda.
Kiud on populaarne tänu soojusele. Selle soojendavad omadused tulevad väikestest pooridest, mis on soojaõhuga täidetud kiud. See kiud lukustab sissetuleva õhu. See on maailma parim vill, kuid kuna see on väga tundlik keemilistele ainetele, on vill tavaliselt oma looduslikku värvi. Vikunja toodab umbes 1 kg villa aastas ja selle kogumine nõuab teatud protsesse inkade ajast. Vikunja kiud koguti igal aastal kogukonna üritusena, mida kutsuti chacu. Siis karjatasid sajad tuhanded inimesed tuhandeid vikunjasid varem seatud lõksudesse. Loomad pügati ja lasti pärast seda lahti; nii tehti iga nelja aasta tagant.
Usuti, et vikunja on taaskehastus ilusast noorest neiust, kes sai kasuka puhtast kullast, kui ta ükskord nõustus vana ja koleda kuninga nõudmistega. Seepärast oli seadusevastane kellegil tappa vikunja või kanda tema nahka, väljaarvatud inkade kuningal. Hispaania vallutuste ajal 1974. aastal toimus piiramatu jaht vikunjadele ja sellepärast kahanes vikunjade arv 6000-ni 1960. aastatel. Lõpptulemusena see liik kuulutati väljasuremisohus olevaks liigiks ja selle staatuseks keelati kauplemine vikunja villaga.
Andean Bolivias Ulla Ulla National Reserve asutati 1997. aastal osaliselt selle liigi varjupaigana. Nende arv kasvas 12 500 Peruus, Tšiilis, Argentinas ja Boliivias. Sellest ajast riigid hakkasid lubama jälle vikunjade pügamist ja 1993. õnnestus jälle kaubitseda vikunja kiuga.
Olgugi et taastumine on mõnevõrra lohutav, on need loomad ikkagi liigitatud ohustatud liikideks asutuste poolt, nt IUCN-i ja USA keskkonnaameti poolt.
Praegu Peruu valitsusel on süsteem mis teeb kindlaks kõik riidekaubad millese on lisatud tehiskiusid läbi valitsuse karistuse. See garanteerib selle, et loomad olid kinni püütud, pügatud elusana ja lastud loodusse tagasi ning neid saab 2 aasta pärast jälle pügada. See programm kindlustab ka selle, et suurem osa kasumist läheb külla tagasi. Iga aasta eksporditakse ebaseaduslikult kuni 50 000 kg vikunjade villa. Sellepärast on ka paljud riigid vikunjade kiu importimise seadusega keelanud, seda kõike loomade päästmiseks. Vaatamata sellele on ikkagi võimalik kaubanduses toota villa tänu kodustatud vikunjadele, see on raske, sest nad üritavad aina põgeneda.
Praegune hind vikunjalõngast kangal on 1800–3000 dollarini meetri kohta. Vikunja kiudu saab kasutada sokkides, kampsunites, ehetes, sallides ja ülikondades ja kodu moes nt tekid. Käterätt maksab umbes 1500 dollarit samas mehe kasukas maksab kuni 20 000 dollarit.
Mõned uuringud näitavad, et palju probleeme millega see liik peab vastu seisma on hilinenu varalikud õigused. Peruu juhul, pole võimalik vabalt ja kaubanduslikult vikunjade kiudu ega karva osta, inimestel pole ajendid nende loomade eest hoolitseda. Veel seaduslik keeld loob vikunjade musta turu, kus lihunik tapab looma nende vigastamise asemel. Pealegi Peruu valitsus reguleerib kaubanduse protsessi, otsustades isegi seda, kuidas külaelanikud peaksid tulusid kulutama. Nähtavasti on see nad muutnud põhilisteks vikunjade tapjateks. Lisaks inkade tehnikat vikunjade püüdmisel kutsuti chskuks, see on taaskehtestatud Peruu valitsuses kui ainus nende loomade püüdmise viis, muutes need protsessid kohutavalt ebaefektiivseteks.
Vikunja (Vicugna vicugna) on üks kahest metsikust Lõuna-Ameerika kaamellaste sugukonda kuuluvast imetajast. Ta elab Andide mäestiku mägitundras. Ta on laama ja alpaka sugulane.
Vikunjalt saadakse väikeses koguses eriti head villa, mis on väga kallis, kuna seda looma saab pügada ainult iga kolme aasta tagant. Vikunja karvast kootud vill on väga pehme ja soe. Juba inkad kasvatasid vikunjasid nende villa pärast ja ainult inkade ülikutel oli õigus anda vikunja villast rõivaid.
Nagu inkade ajalgi, on vikunjad tänapäeval seadustega kaitstud. Vahepeal kütiti neid aga armutult ning 1974. aastal oli alles ainult 6000 looma. Tänapäevaks on vikunjade arv tõusnud 350 000-ni, kuid osa organisatsioone arvab vikunja endiselt väljassuremisohus olevate liikide sekka.
Vikunja on Peruu rahvusloom.
