See artikkel räägib klassist, punavetikateks võidakse nimetada ka hõimkonda Punavetiktaimed. Punavetikad (Rhodophyceae) on ainuke punavetiktaimede hõimkonda kuuluv vetikate klass.
Suur osa punavetikaid on hulkraksed. Neid võib leida nii mage- kui merevees. Punavetikaid on erinevate allikate järgi teada 4000 kuni 10 000 liiki.
Läänemeres elutseb madala soolsuse tõttu vaid ligi 160 punavetikaliiki.[1]
Mitmed punavetikaliigid omavad töönduslikku tähtsust. Neis leiduvaid pigmente kasutatakse meditsiinidiagnostikas, molekulaarbioloogias ja toiduainetööstuses ning geelistuvaid polüsahhariide nii mikrobioloogias kui ka farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses.[1]
Punavetikad (Rhodophyceae) on ainuke punavetiktaimede hõimkonda kuuluv vetikate klass.
Suur osa punavetikaid on hulkraksed. Neid võib leida nii mage- kui merevees. Punavetikaid on erinevate allikate järgi teada 4000 kuni 10 000 liiki.
Läänemeres elutseb madala soolsuse tõttu vaid ligi 160 punavetikaliiki.
Mitmed punavetikaliigid omavad töönduslikku tähtsust. Neis leiduvaid pigmente kasutatakse meditsiinidiagnostikas, molekulaarbioloogias ja toiduainetööstuses ning geelistuvaid polüsahhariide nii mikrobioloogias kui ka farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses.
Punavetiktaimed (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikatele iseloomulikust talluse värvusest. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid.
Punavetikad sisaldavad lisaks klorofüllile (klorofüll a ja d), ksantofüllidele ja karoteenidele ka ainuomaseid pigmente: fükoerütriin ja fükotsüaan. Nende kahe pigmendi tõttu saavad punavetikad elutegevuseks kasutada väga nõrka valgust, suutes kasvada meredes ja ookeanides maksimaalselt 200 meetri sügavusel, optimaalne kasvuala on 40–60 meetrit. Enamikule punavetiktaimede kasvuks on vaja suhteliselt ühtlast aastast temperatuuri. Punavetiktaimede pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni paari meetrini.
Suur hulk punavetikaliike elab troopilistes meredes.
Hõimkonda kuulub üks klass – punavetikad (Rhodophyceae). Varem arvati sinna kaks klassi: Florideophyceae ja Bangiophyceae.
Punavetiktaimed paljunevad nii suguliselt kui suguta. Viimase puhul toimub see aplanospooridega. Sugulisel paljunemisel ühineb viburita spermaatsium oogooniumis valminud ühe munarakuga. Pärast viljastumist areneb kohe sügoot.
Punavetiktaimedel on rakukestades sisalduvate kallerduvate ainete tõttu majanduslik tähtsus. Tuntuim kallerduv aine on agar, mida kasutatakse meditsiinis, mikrobioloogias ja mitmes tööstusharus.
Punavetiktaimed (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikatele iseloomulikust talluse värvusest. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid.
Punavetikad sisaldavad lisaks klorofüllile (klorofüll a ja d), ksantofüllidele ja karoteenidele ka ainuomaseid pigmente: fükoerütriin ja fükotsüaan. Nende kahe pigmendi tõttu saavad punavetikad elutegevuseks kasutada väga nõrka valgust, suutes kasvada meredes ja ookeanides maksimaalselt 200 meetri sügavusel, optimaalne kasvuala on 40–60 meetrit. Enamikule punavetiktaimede kasvuks on vaja suhteliselt ühtlast aastast temperatuuri. Punavetiktaimede pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni paari meetrini.
Suur hulk punavetikaliike elab troopilistes meredes.
