Melissa officinalis L. - Dərman bədrənci - Мелисса лекарственная - Medical balm[1]
Ballınanə, bədrənc və ya limonotu (lat. Melissa L.) Dalmazkimilər (Lamiaceae Lindi.) fəsiləsinin Bədrənc(Melissa L.) cinsindən olan çoxillik ot bitkisidir. Gövdəsi dördkünc,budaqlı, yarpaqları ilə birlikdə yumşaq tüklüdür. Yarpaqları qarşılıqlı düzülmüş, saplaqlı, yumurtavarı formalı, kənarları mişarvarı, demək olar ki, çılpaqdır. Çiçəkləri ağ rəngdə xırda,ətirlidir. Meyvəsi dörd kiçik qozcuqdan ibarətdir. Bütövlükdə bitki limon iyinə,qurudulmuş yarpaqları isə acı ədviyyəli, bir qədər büzüşdürücü dada malikdir. İyun-iyul aylarında çiçəkləyir və iyul-sentyabr aylarında meyvə verir.
Hündürlüyü 30-100 sm olan çoxillik yumşaq tüklü ot bitkisidir. Gövdəsi kəsikdə dördkünc, budaqlıdır. Yarpaqları qarşılıqlı, saplaqlı, yumurtavari, kənarları mişarvaridir. Çiçəkləri xırda, ağ rəngdə, ətirlidir. Meyvəsi dörd kiçik qozcuqdan ibarətdir. Bütövlükdə bitki limon iyinə, qurudulmuş yarpaqları isə acı ədviyyəli, bir qədər büzüşdürücü dada malikdir. İyun-iyul aylarında çiçəkləyir və iyul-sentyabr aylarında meyvə verir.[1]
Dərman bədrənci kserofil coğrafi tipininaralıq dənizi sinfinin aralıq dənizi qrupuna aiddir.Orta Avropa, Aralıq dənizi, Balkan və Kiçik Asiya ölkələri, İran,Əfqanıstan, Orta Asiya və Qafqazda yayılmışdır.Azərbaycanda dərman bədrənci Böyük Qafqazın Quba massivi və qərb rayonları, Kiçik Qafqazın şimal və mərkəzi rayonları, Kürdüzənliyi, Samur-Dəvəçi, Kür-Araz və Lənkəran ovalıqlarında, Naxçıvanın dağlıq hissəsində yayılmışdır. Arandan orta dağ qurşağına kimi (dəniz səviyyəsindən 1800 m qədər) bitir.[1]
Quba, Qusar, Şabran, Şəki, Zaqatala, Şuşa,Laçın, Daşkəsən, Gədəbəy, Göy-göl,Tovuz rayonlarında, Kür düzənliyi, Samur-Dəvəçi, Kür-Araz və Lənkəran ovalıqlarında, Naxçıvanın dağlıq hissəsində yayılmışdır. Arandan orta dağ qurşağına kimi (dəniz səviyyəsindən 1800m-ə qədər)rast gəlinir. Əsasən meşə və meşə kənarı kolluqlar, bağ və bostanlarda bitir.
Kseromezofitdir, meşə-kol və alaq bitkilik tiplərində rast gəlir. Əsasən meşə və meşə kənarında, kolluqlarda, bağ və bostanlarda kiçik qruplar (3-6 fərd) əmələ gətirir.[1]
Flavonoid, efir və piyli yağlar, C, B1, B2 vitaminləri, karotin, aşı maddələri və aromatik birləşmələrlə zəngindir.[1]
Flavonid, efir və piyli yağlar, C, B1, B2 vitaminləri, karotin, aşı maddəsi və aromatik birləşmələrlə zəngindir.
Farmokopeyaya daxil olan rəsmi dərman bitkisidir. Praktiki, eksperimental və xalq təbabətində, eləcə də,farmokologiyada və baytarlıqda geniş tətbiq edilir. Bu bitki əsasən ürək-damar, mədə-bağırsaq, revmatizm, dəri, boğaz,qulaq, bronxit və qan xəstəlikləri, habelə nevralgiya, baş və diş ağrıları,irinli yara və xoralar,yanıqlar, bədxassəli şişlər, podaqra, sınıqlar, burxulma və zədələnmə zamanı istifadə olunur.Antioksidant, antibakterial,antifunqal,antivirus, sakitləşdirici,hipotenziv, ödqovucu,hemostatik, damardaraldıcı, ağrıkəsici, işlədici və iltihab proseslərinə qarşı təsirə malikdir.[1]
Arterial hipotenziyaya ziyandır, az zəhərlidir.[1]
Yerüstü hissəsi, yarpaqları, çiçəkləri və toxumları.
İstifadə formaları - Cövhər, dəmləmə və şirələr.
Bal və çiçək tozu verən bitkidir.
Azərbaycanda geniş yayılmış dərman bitkiləri. AMEA Botanika İnstitutunun Azərbaycan Botanika Cəmiyyəti.
Melissa officinalis L. - Dərman bədrənci - Мелисса лекарственная - Medical balm
Ballınanə, bədrənc və ya limonotu (lat. Melissa L.) Dalmazkimilər (Lamiaceae Lindi.) fəsiləsinin Bədrənc(Melissa L.) cinsindən olan çoxillik ot bitkisidir. Gövdəsi dördkünc,budaqlı, yarpaqları ilə birlikdə yumşaq tüklüdür. Yarpaqları qarşılıqlı düzülmüş, saplaqlı, yumurtavarı formalı, kənarları mişarvarı, demək olar ki, çılpaqdır. Çiçəkləri ağ rəngdə xırda,ətirlidir. Meyvəsi dörd kiçik qozcuqdan ibarətdir. Bütövlükdə bitki limon iyinə,qurudulmuş yarpaqları isə acı ədviyyəli, bir qədər büzüşdürücü dada malikdir. İyun-iyul aylarında çiçəkləyir və iyul-sentyabr aylarında meyvə verir.
Melissa és un gènere amb 83 espècies de plantes de flors pertanyent a la família Lamiaceae.
Meduňka (Melissa) je rod rostlin z čeledi hluchavkovité. Jsou to vytrvalé byliny se vstřícnými listy a drobnými bělavými květy. Rod zahrnuje 4 druhy a je rozšířen v Evropě a Asii. Nejznámějším zástupcem rodu je meduňka lékařská, která je pěstována jako léčivá rostlina a koření. V Asii se jako léčivka používá i Melissa axillaris.
Meduňky jsou vytrvalé byliny s jednoduchými, vstřícnými, vejčitými listy se zubatým okrajem. Květy jsou dvoustranně souměrné, oboupohlavné, stažené do pseudopřeslenů podepřených listovitými listeny. Kalich je zvonkovitý, 13-žilný, dlouze chlupatý, dvoupyský, s horním pyskem mělce trojzubým a spodním hluboce dvouzubým. Koruna je bílá, žlutá nebo načervenalá, dvoupyská. Horní pysk je na konci celistvý nebo dvoulaločný, spodní je trojlaločný, s prostředním lalokem širším než ostatní. Tyčinky jsou 4, dvoumocné. Blizna je na konci slabě dvouklanná. Plodem je drobná vejcovitá tvrdka.[1][2]
Listy meduňky lékařské
Detail květu meduňky lékařské
Rod meduňka zahrnuje 4 druhy a je rozšířen v Evropě a Asii. V Evropě roste pouze meduňka lékařská. Pochází ze Středomoří a Přední Asie, vlivem pěstování se však rozšířila i do některých jiných oblastí. V České republice je běžně pěstována v zahradách a občas zplaňuje.[1] Zbývající 3 druhy jsou asijské, s rozšířením v oblasti Himálaje, Tibetu a jižní Číny, druh Melissa axillaris zasahuje až do Indočíny a jihovýchodní Asie. Rostou spíše v horách, druh Melissa yunnanensis vystupuje až do výšek okolo 3200 metrů.[2][3]
Květy meduňky vyhledávají včely i jiný hmyz hledající nektar.
Uklidňující (sedativní) účinek meduňky lékařské je způsoben obsahem terpenických látek, zejména citronellalu. Z dalších terpenů, které k účinku rovněž přispívají, je obsažen citronellol, geraniol, karyophyllen, linalool, citral, limonen a eugenol. Tyto látky se velmi dobře vstřebávají pokožkou, mnohem účinněji než např. inhalací.[4] Tyto látky jsou silně prchavé a jsou obsaženy jen v čerstvé rostlině.[5]
Meduňka lékařská je obecně známá bylina, která se často pěstuje v zahradách. Používá se v lidovém léčitelství do čajových směsí a k ochucení salátů, polévek či likérů. Silice má význam ve farmaceutickém a kosmetickém průmyslu.[1][2] Využívání meduňky lékařské jako léčivé rostliny má velmi dlouhou historii, sahající min. 2000 let nazpět. Zmiňují se o ní četní klasičtí autoři, jako je Theofrastos, Dioscorides, Columella či Avicenna.[6][7] Esenciální olej z meduňky lékařské je používán jako sedativum a spasmolytikum a má i antibakteriální účinky.[4] Druh Melissa axillaris je v Asii používán při průjmech, uštknutí hadem a na bolesti hlavy.[2][8] V Indii se používá jako náhrada meduňky lékařské.[5]
Obrázky, zvuky či videa k tématu meduňka ve Wikimedia Commons
Meduňka (Melissa) je rod rostlin z čeledi hluchavkovité. Jsou to vytrvalé byliny se vstřícnými listy a drobnými bělavými květy. Rod zahrnuje 4 druhy a je rozšířen v Evropě a Asii. Nejznámějším zástupcem rodu je meduňka lékařská, která je pěstována jako léčivá rostlina a koření. V Asii se jako léčivka používá i Melissa axillaris.
Die Melissen (Melissa) sind eine Pflanzengattung innerhalb der Familie der Lippenblütler (Lamiaceae). Die etwa vier Arten sind vom Mittelmeerraum bis zum westlichen Malesien verbreitet.[1][2] Die bekannteste Art dieser Gattung ist die Zitronenmelisse (Melissa officinalis).
Die Bezeichnung „Melisse“ ist aus dem griechischen Wort für Honigbiene (Melitta) abgeleitet. Weil Bienen von der Pflanze scheinbar angezogen werden, wurden früher vor Bienenhäusern oft Melissen angepflanzt. Die Bienenkästen selbst wurden zusätzlich auch mit dem Pflanzensaft ausgerieben, der aufgrund der antiseptischen Wirkung der Ausbreitung von Krankheiten entgegenwirken sollte.
Die Melissen-Arten sind ausdauernde, krautige Pflanzen.[2]
Die gegenständig angeordneten Laubblätter sind in Blattstiel und Blattspreite gegliedert. Die einfachen Blattspreiten sind meist eiförmig mit gesägtem Blattrand.[2] Die grünen Pflanzenteile duften bei Berührung zitronenartig.
Jeweils wenig Blüten, stehen in blattachselständigen Scheinquirlen zusammen. Die Tragblätter sind laubblattähnlich, aber kleiner. Die Deckblätter sind winzig.[2]
Die zwittrigen Blüten sind zygomorph und fünfzählig mit doppelter Blütenhülle. Die fünf Kelchblätter sind röhrig bis glockenförmig verwachsen. Der Kelch hängt nach der Anthese. Der mehr oder weniger behaarte Kelch besitzt 13 Nerven und ist zweilippig mit einer flachen, kurz-dreizähnigen Ober- und einer zweizähnigen Unterlippe.[2] Die weißen, gelblich-weißen bis gelben, rötlichen[2] oder blassrosafarbenen Blütenkronen sind zweilippig. Die Kronröhre ist aufwärts gebogen und oberhalb der Mitte bauchig erweitert. Der Schlund besitzt keinen Haarkranz. Die Oberlippe ist aufrecht oder zurückgebogen, flach bis wenig gewölbt, ausgerandet. Die Unterlippe ist dreilappig. Staubblätter und Griffel sind länger als die Kronröhre, daher sichtbar. Es gibt vier fruchtbare Staubblätter, zwei längere und zwei kürzere, die zusammenneigen. Die Griffeläste besitzen ungefähr die gleiche Länge und sind zurückgebogen.[2]
Die glatten Klausen sind eiförmig.[2]
Die Gattung Melissa wurde durch Carl von Linné aufgestellt.[1]
In der Gattung Melissa gibt es nur vier Arten,[1] die in Eurasien und Nordafrika verbreitet sind:
Siehe Hauptartikel Zitronenmelisse (Melissa officinalis).
Die Melissen (Melissa) sind eine Pflanzengattung innerhalb der Familie der Lippenblütler (Lamiaceae). Die etwa vier Arten sind vom Mittelmeerraum bis zum westlichen Malesien verbreitet. Die bekannteste Art dieser Gattung ist die Zitronenmelisse (Melissa officinalis).
Die Bezeichnung „Melisse“ ist aus dem griechischen Wort für Honigbiene (Melitta) abgeleitet. Weil Bienen von der Pflanze scheinbar angezogen werden, wurden früher vor Bienenhäusern oft Melissen angepflanzt. Die Bienenkästen selbst wurden zusätzlich auch mit dem Pflanzensaft ausgerieben, der aufgrund der antiseptischen Wirkung der Ausbreitung von Krankheiten entgegenwirken sollte.
Melis se yon zèb.
Угыл уты (мелисса, лимун бөтнеге, лат. Melissa L., 1753[1][2]) — ирен чәчәклеләр гаиләлегеннән күпъеллык үләнчел үсемлек.
Угыл уты (мелисса, лимун бөтнеге, лат. Melissa L., 1753) — ирен чәчәклеләр гаиләлегеннән күпъеллык үләнчел үсемлек.
Melissa is a genus of perennial herbs in the Lamiaceae, native to Europe and Asia but cultivated and naturalized in many other places.[1][2][3][4] The name Melissa is derived from the Greek word μέλισσα (mélissa) meaning "honeybee", owing to the abundance of nectar in the flowers. The stems are square, like most other plants in the mint family. The leaves are borne in opposite pairs on the stems, and are usually ovate or heart-shaped and emit a lemony scent when bruised. Axillary spikes of white or yellowish flowers appear in the summer.
The most commonly grown species of this genus is Melissa officinalis, commonly known in the United States as lemon balm,[5] and as balm in England.[6]
They are very frost hardy plants which prefer full sun or light shade if summers are hot. They are quick growing. M. officinalis has become naturalised in many parts of the world.
Melissa is a genus of perennial herbs in the Lamiaceae, native to Europe and Asia but cultivated and naturalized in many other places. The name Melissa is derived from the Greek word μέλισσα (mélissa) meaning "honeybee", owing to the abundance of nectar in the flowers. The stems are square, like most other plants in the mint family. The leaves are borne in opposite pairs on the stems, and are usually ovate or heart-shaped and emit a lemony scent when bruised. Axillary spikes of white or yellowish flowers appear in the summer.
The most commonly grown species of this genus is Melissa officinalis, commonly known in the United States as lemon balm, and as balm in England.
La meliso (Melissa) estas genro apartenanta al la lamiacoj. Ĝia plej konata specio estas la citronmeliso (Melissa officinalis), ankaŭ konata kiel oficina meliso, kiu uziĝas kiel spicherbo.
Temas pri plurjara herbo kun citrona odoro, alta ĝis unu metro, kun kvar-edra tigo. La folioj estas ovo- aŭ kor-formaj, sur la randoj denthavaj. Sub akseloj de la folioj estas blankaj aŭ rozetaj (flavetaj) floroj. En balkanaj landoj ĝi kreskas sovaĝe, en aliaj eŭropaj landoj oni kultivas ĝin en ĝardenoj.
Meliso estas tre malnova kuracplanto. Ĝi estis uzata ankaŭ kiel spicaĵo kaj en likvoroj. Tre fama estas tiel nomata karmelia alkoholo aŭ karmeliaj gutoj. Foliojn kaj trunkon de meliso oni kolektas nur antaŭ la florado. Poste ili perdas la kuracan forton kaj la tipan odoron. Melisaj folioj enhavas eteroleon, aldehidojn, tanacidon, amarajn substancojn kaj vitaminon C. Tizano de meliso (kulereto por taso) bone efikas kontraŭ malsanoj de la nerva sistemo, kontraŭ maldormo, kiel sedativo kontraŭ neŭrozoj, kapdoloroj, hipertonio, melankolio, migreno, kapturniĝo, vomado, plifortigo de vidkapablo, gargarado helpas ĉe tonsilito kaj gingivaj inflamoj. Trinkado de melisa tizanoo forigas kor-dolorojn, lacecon, ĝi malrapidigas la spiradon kaj malaltigas la sangopremon. Krome ĝi liberigas intestajn gasojn.[1]
Melissa officinalis
Melissa officinalis
Melissa officinalis
La meliso (Melissa) estas genro apartenanta al la lamiacoj. Ĝia plej konata specio estas la citronmeliso (Melissa officinalis), ankaŭ konata kiel oficina meliso, kiu uziĝas kiel spicherbo.
Temas pri plurjara herbo kun citrona odoro, alta ĝis unu metro, kun kvar-edra tigo. La folioj estas ovo- aŭ kor-formaj, sur la randoj denthavaj. Sub akseloj de la folioj estas blankaj aŭ rozetaj (flavetaj) floroj. En balkanaj landoj ĝi kreskas sovaĝe, en aliaj eŭropaj landoj oni kultivas ĝin en ĝardenoj.
Melissa es un género con cuatro especies de plantas con flores perteneciente a la familia Lamiaceae. Es originario del sur de Europa hasta Malasia.
Melissa es un género con cuatro especies de plantas con flores perteneciente a la familia Lamiaceae. Es originario del sur de Europa hasta Malasia.
Meliss (Melissa) on huulõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond.
Melissi perekonda kuulub 5 liiki mitmeaastaseid rohttaimi. Liikide looduslikuks levilaks on Euroopa ja Aasia. Liikide varred on kandilised, lehed asuvad vastakalt ning on reeglina südajad või ovaalsed. Muljumisel tekib tugev sidrunilõhn. Õied on kas kollased või valged.
Meliss (Melissa) on huulõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond.
Melissi perekonda kuulub 5 liiki mitmeaastaseid rohttaimi. Liikide looduslikuks levilaks on Euroopa ja Aasia. Liikide varred on kandilised, lehed asuvad vastakalt ning on reeglina südajad või ovaalsed. Muljumisel tekib tugev sidrunilõhn. Õied on kas kollased või valged.
Melissa landare genero bat da, Lamiaceae familiaren barruan sailkatua, Europa eta Asian jatorria duena. Grezieratik dator, mélissa, hau da, eztia, bere landareek nektar kopuru handia baitzuten. Zurtoinak karratuak dira, mentaren ahaide asko bezala, hostoak bikote oposaketan jaiotzen dira eta normalki obalatuak edo bihotz formakoak dira. Usainan zitrikoen antza dute. Loreak udan agertzen dira eta txuriak izan ohi dira.
Espezierik ezagunena Melissa officinalis da.
Melissa landare genero bat da, Lamiaceae familiaren barruan sailkatua, Europa eta Asian jatorria duena. Grezieratik dator, mélissa, hau da, eztia, bere landareek nektar kopuru handia baitzuten. Zurtoinak karratuak dira, mentaren ahaide asko bezala, hostoak bikote oposaketan jaiotzen dira eta normalki obalatuak edo bihotz formakoak dira. Usainan zitrikoen antza dute. Loreak udan agertzen dira eta txuriak izan ohi dira.
Espezierik ezagunena Melissa officinalis da.
Melissat (Melissa) on suku huulikukkaiskasvien heimossa. Siihen kuuluu neljä lajia.[1] Melissojen lähisukuja ovat rosmariinit ja salviat. Tunnetuin laji on mauste- ja lääkekasvina maailmanlaajuisesti lauhkealla vyöhykkeellä viljelty sitruunamelissa (Melissa officinalis).
Melissat (Melissa) on suku huulikukkaiskasvien heimossa. Siihen kuuluu neljä lajia. Melissojen lähisukuja ovat rosmariinit ja salviat. Tunnetuin laji on mauste- ja lääkekasvina maailmanlaajuisesti lauhkealla vyöhykkeellä viljelty sitruunamelissa (Melissa officinalis).
Le genre Melissa regroupe quelques espèces de plantes herbacées de la famille des Lamiacées originaires d'Europe et d'Asie.
Le genre Melissa regroupe quelques espèces de plantes herbacées de la famille des Lamiacées originaires d'Europe et d'Asie.
Matičnjak (matočina, lat. Melissa), manji biljni rod od četiri vrste[1] trajnica iz porodice usnača
Najvažnija je vrsta ljekoviti matičnjak ili pčelinja metvica, koja raste po Europi (Mediteran) i zapadnoj Aziji. Odlikuje se uspravnom razgranatom stabljikom koja naraste do 80 cm, sa jajolikim listovima na dugim peteljkama koji stoje jedan nasuprot drugog. Plod matičnjaka je kalavac sa nekoliko ortaščića. Cvjetovi skupljeni u poršljenaste cvatove razvijaju se u pazušcima gornjih liostova. Boja cvjetova može biti ljubičasta, ružičasta ili žučkastobijela.
matičnjak je omiljen kod pčela koje sakupljaju nektar i pelud, a njegov med je visokoj je cijeni, pa i latinsko ime roda Melissa na grčkom znači pčela.[2]
Matičnjak (matočina, lat. Melissa), manji biljni rod od četiri vrste trajnica iz porodice usnača
Najvažnija je vrsta ljekoviti matičnjak ili pčelinja metvica, koja raste po Europi (Mediteran) i zapadnoj Aziji. Odlikuje se uspravnom razgranatom stabljikom koja naraste do 80 cm, sa jajolikim listovima na dugim peteljkama koji stoje jedan nasuprot drugog. Plod matičnjaka je kalavac sa nekoliko ortaščića. Cvjetovi skupljeni u poršljenaste cvatove razvijaju se u pazušcima gornjih liostova. Boja cvjetova može biti ljubičasta, ružičasta ili žučkastobijela.
matičnjak je omiljen kod pčela koje sakupljaju nektar i pelud, a njegov med je visokoj je cijeni, pa i latinsko ime roda Melissa na grčkom znači pčela.
Melissa L., 1754 è un genere di piante Spermatofite Dicotiledoni appartenenti alla famiglia delle Lamiaceae, dall'aspetto di piccole erbe aromatiche dal tipico fiore labiato.[1]
Il nome del genere deriva dal greco e secondo la mitologia fa riferimento ad una ninfa che avrebbe inventato l'arte dell'apicoltura.[2][3].[4] Joseph Pitton de Tournefort (Aix-en-Provence, 5 giugno 1656 – Parigi, 28 dicembre 1708), un botanico francese, è stato il primo a nominare queste piante ("melissa" in greco è l'ape).[5]
Il nome scientifico è stato definito da Linneo (1707 – 1778), conosciuto anche come Carl von Linné, biologo e scrittore svedese considerato il padre della moderna classificazione scientifica degli organismi viventi, nella pubblicazione "Genera Plantarum ed. 5 - 1754" del 1754.[6]
Le piante di questo genere hanno un portamento erbaceo perenne. Sono più o meno rizomatose e aromatiche.[5][7][8][9][10][11][12]
Le radici sono secondarie da rizoma.
La parte aerea del fusto è eretta e ramosa. I fusti sono a sezione quadrangolare (a causa della presenza di fasci di collenchima posti nei quattro vertici).
La disposizione delle foglie lungo il fusto è opposta a 2 a 2 e ogni coppia è disposta a 90° rispetto a quella sottostante. Sono picciolate con lamina a forma ovata. I margini sono provvisti di alcuni denti arrotondati per lato. La superficie è sparsamente pelosa. La consistenza delle foglie è lievemente membranosa, sono inoltre cosparse di cellule oleifere.
Le infiorescenze è formata da verticillastri più o meno distanziati composti da 2 - 16 fiori peduncolati all'ascella di foglie normali. I fiori, a volte unilaterali, sono sottesi da bratteole a forma lanceolata, contorno intero e portamento patente.
I fiori sono ermafroditi, zigomorfi, tetraciclici (con i quattro verticilli fondamentali delle Angiosperme: calice– corolla – androceo – gineceo) e pentameri (ogni verticillo ha 5 elementi). Il pedicello fiorale a volte è incurvato.
Il frutto è un tetrachenio (composto da quattro nucule) racchiuso nel calice persistente. La forma è più o meno ovoidale. I semi sono sprovvisti di endosperma.
L'habitat tipico per queste piante sono le zone boscose. La distribuzione è eurasiatica.
La famiglia di appartenenza della specie (Lamiaceae), molto numerosa con circa 250 generi e quasi 7000 specie[10], ha il principale centro di differenziazione nel bacino del Mediterraneo e sono piante per lo più xerofile (in Brasile sono presenti anche specie arboree). Per la presenza di sostanze aromatiche, molte specie di questa famiglia sono usate in cucina come condimento, in profumeria, liquoreria e farmacia. La famiglia è suddivisa in 7 sottofamiglie: il genere Melissa è descritto nella tribù Mentheae (sottotribù Salviinae) appartenente alla sottofamiglia Nepetoideae.[7][15] Nelle classificazioni più vecchie la famiglia Lamiaceae viene chiamata Labiatae.
Il numero cromosomico delle specie del genere è: 2n = 32, 34 e 64.[7]
Per questo genere sono classificate 4 specie:[1]
Sul territorio italiano è presente solamente la specie M. officinalis.
Melissa L., 1754 è un genere di piante Spermatofite Dicotiledoni appartenenti alla famiglia delle Lamiaceae, dall'aspetto di piccole erbe aromatiche dal tipico fiore labiato.
Melissa est genus plantarum florentium Lamiacearum familiae.
Melisa (lot. Melissa, vok. Melissen) – notreliažiedžių (Lamiidae) poklasio notrelinių (Lamiaceae) šeimos augalų gentis. Pavadinimas iš gr. melissa 'bitė', nes augalų žiedai turi daug nektaro, todėl juos gausiai lanko bitės.
Daugiametės žolės su plaukuotais keturbriauniais stiebais ir stambiais kiaušiniškais lapais.
Lietuvoje auginama viena rūšis:
Melisa (lot. Melissa, vok. Melissen) – notreliažiedžių (Lamiidae) poklasio notrelinių (Lamiaceae) šeimos augalų gentis. Pavadinimas iš gr. melissa 'bitė', nes augalų žiedai turi daug nektaro, todėl juos gausiai lanko bitės.
Daugiametės žolės su plaukuotais keturbriauniais stiebais ir stambiais kiaušiniškais lapais.
Lietuvoje auginama viena rūšis:
Vaistinė melisa (Melissa officinalis) Nuorodos Vaistažolės: melisa (liet.)Melisse (Melissa) is een geslacht uit de lipbloemenfamilie (Lamiaceae). Het geslacht omvat vijf soorten vaste, kruidachtige planten die van nature voorkomen in Europa en Azië. De botanische naam Melissa is afgeleid van het Oudgriekse woord voor bij (μέλισσα) vanwege de overdaad aan nectar die aanwezig is in de bloemen waardoor bijen worden aangetrokken. De stengels zijn rechthoekig, zoals ook het geval is bij alle andere planten uit de lipbloemenfamilie. De bladeren staan in paren tegenover elkaar en zijn over het algemeen in de vorm van een hart of ovaalvormig. Als ze gekneusd worden, geven ze een citroengeur af.
Melisse (Melissa) is een geslacht uit de lipbloemenfamilie (Lamiaceae). Het geslacht omvat vijf soorten vaste, kruidachtige planten die van nature voorkomen in Europa en Azië. De botanische naam Melissa is afgeleid van het Oudgriekse woord voor bij (μέλισσα) vanwege de overdaad aan nectar die aanwezig is in de bloemen waardoor bijen worden aangetrokken. De stengels zijn rechthoekig, zoals ook het geval is bij alle andere planten uit de lipbloemenfamilie. De bladeren staan in paren tegenover elkaar en zijn over het algemeen in de vorm van een hart of ovaalvormig. Als ze gekneusd worden, geven ze een citroengeur af.
Hasło w Wikisłowniku Melisa (Melissa L.) – rodzaj roślin należących do rodziny jasnotowatych. Należą do niego cztery gatunki[2][3]. Występują one na obszarze od Azji Środkowej, poprzez Azję Zachodnią, południową Europę i północną Afrykę po wyspy Makaronezji[4][5]. W Europie rośnie jeden gatunek[4][3], uprawiany także w Polsce – melisa lekarska M. officinalis. W naturze rośliny te rosną w widnych zaroślach[4]. Melisa lekarska uprawiana jest ze względu na liście o silnie cytrynowym, aromatycznym zapachu. Są one używane do wykonywania potpourri[4], w ziołolecznictwie, do aromatyzowania napojów, w tym likierów[3].
Łacińska nazwa rodzaju (Melissa) pochodzi od greckiego określenia pszczoły (stgr. μέλισσα, mélissa)[6] – rośliny tego rodzaju wydzielają bowiem dużo nektaru i są często odwiedzane przez pszczoły[4]. Przyciągają je także terpenoidy wydzielane przez roślinę, analogiczne do tych produkowanych u pszczół w gruczołach Nasonowa[3].
Rodzaj z z plemienia Mentheae z podrodziny Nepetoideae z rodziny jasnotowatych (Lamiaceae Lindl.)[7].
Melisa (Melissa L.) – rodzaj roślin należących do rodziny jasnotowatych. Należą do niego cztery gatunki. Występują one na obszarze od Azji Środkowej, poprzez Azję Zachodnią, południową Europę i północną Afrykę po wyspy Makaronezji. W Europie rośnie jeden gatunek, uprawiany także w Polsce – melisa lekarska M. officinalis. W naturze rośliny te rosną w widnych zaroślach. Melisa lekarska uprawiana jest ze względu na liście o silnie cytrynowym, aromatycznym zapachu. Są one używane do wykonywania potpourri, w ziołolecznictwie, do aromatyzowania napojów, w tym likierów.
Łacińska nazwa rodzaju (Melissa) pochodzi od greckiego określenia pszczoły (stgr. μέλισσα, mélissa) – rośliny tego rodzaju wydzielają bowiem dużo nektaru i są często odwiedzane przez pszczoły. Przyciągają je także terpenoidy wydzielane przez roślinę, analogiczne do tych produkowanych u pszczół w gruczołach Nasonowa.
Melissa L. é um gênero botânico da família Lamiaceae, nativo da Europa e Ásia.
Melissa este un gen de plante erbacee, perene, originar din regiuni mediteraneene și din Asia Centrală.
Categorie la Commons 
Wikispecii Melissa este un gen de plante erbacee, perene, originar din regiuni mediteraneene și din Asia Centrală.
Citronmeliss-släktet (Melissa) är ett växtsläkte med fem arter i familjen kransblommiga växter. Melissorna är fleråriga örter. Släktnamnet Melissa kommer från ett grekiskt ord som betyder bi och syftar på att blommorna är rika på nektar som drar till sig bin. Den vanligaste odlade arten är citronmeliss, som också blivit naturaliserad på många ställen i världen.
Citronmeliss-släktets stjälkar är fyrkantiga, liksom alla kransblommiga växter. Bladen är motsatta och vanligen ovala eller hjärtformade. Vid beröring avger de citrondoft. Blommorna är vita eller gulvita.
Någon Melissa-art ingår som en del av naturläkemedlet Valerina Natt.
Citronmeliss-släktets arter är relativt frosthärdiga. De vill helst växa i fullt solljus, möjligen med lätt skugga varma sommardagar. De föredrar lätt fuktig, väldränerad jord. Frösådd ska ske tidigt på våren. Ej frökonstanta sorter kan förökas genom delning av plantor eller med sticklingar.
Citronmeliss-släktet (Melissa) är ett växtsläkte med fem arter i familjen kransblommiga växter. Melissorna är fleråriga örter. Släktnamnet Melissa kommer från ett grekiskt ord som betyder bi och syftar på att blommorna är rika på nektar som drar till sig bin. Den vanligaste odlade arten är citronmeliss, som också blivit naturaliserad på många ställen i världen.
Citronmeliss-släktets stjälkar är fyrkantiga, liksom alla kransblommiga växter. Bladen är motsatta och vanligen ovala eller hjärtformade. Vid beröring avger de citrondoft. Blommorna är vita eller gulvita.
Någon Melissa-art ingår som en del av naturläkemedlet Valerina Natt.
Oğul otu veya melisa, Lamiaceae ailesi cinsinden, Melissa officinalis türünden bir bitkidir.[2] Asya ve Avrupa kökenli olmasına karşın Dünya'nın birçok yerinde yetişmektedir. Bitkinin adı "bal" anlamına gelen Yunanca mélissa sözcüğüne dayanmaktadır.
Karte mit allen verlinkten Seiten: 
emmaswan isimli refler için metin temin edilmemiş (Bkz: Kaynak gösterme)
İki çenekliler ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Oğul otu veya melisa, Lamiaceae ailesi cinsinden, Melissa officinalis türünden bir bitkidir. Asya ve Avrupa kökenli olmasına karşın Dünya'nın birçok yerinde yetişmektedir. Bitkinin adı "bal" anlamına gelen Yunanca mélissa sözcüğüne dayanmaktadır.
Широко відомою є меліса лікарська — у дикому вигляді росте на Кавказі, в Криму, Середній Азії, Південній Європі. Рослину легко розпізнати за сильним запахом лимону, звідки й походить друга назва «лимонна м'ята».
Це незавершена стаття про Глухокропивові.Широко відомою є меліса лікарська — у дикому вигляді росте на Кавказі, в Криму, Середній Азії, Південній Європі. Рослину легко розпізнати за сильним запахом лимону, звідки й походить друга назва «лимонна м'ята».
Melissa là một chi thực vật có hoa trong họ Hoa môi (Lamiaceae).[1]
Chi Melissa gồm các loài:
Melissa là một chi thực vật có hoa trong họ Hoa môi (Lamiaceae).
Мели́сса (лат. Melissa) — род многолетних травянистых растений семейства Яснотковые (Lamiaceae).
Произрастают в Африке, Европе и Центральной Азии.
Наиболее распространённым видом является мелисса лекарственная (Melissa officinalis).
Родовое наименование лат. Melissa происходит от греч. Μέλισσα (медоносная пчела). Греческое название «Melissophyllon» (melissa + phyllon) — дословно «пчелиный лист», так как замечено, что мелисса является хорошим медоносом и излюбленным растением пчёл, за что в народе траву прозвали маточник, медовка, роевник, пчёльник[3]. Растение легко узнать по сильному запаху лимона, отсюда пошло название лимонная мята.
Корневище сильно ветвится. Стебель разветвленный, четырёхгранный, до 120 см высоты. Листья крупные, супротивные, яйцевидные, по краю городчато-пильчатые, опушённые.
Цветки голубоватые или белые, собраны в ложные зонтики. Четыре тычинки, пестик с четырёхраздельной верхней завязью и длинным столбиком.
Плод крупный, состоит из четырёх орешков яйцевидной формы, чёрного цвета, блестящий. Масса 1000 семян — в среднем 0,62 г. Семена сохраняют всхожесть 2—3 года.
Род входит в семейство Яснотковые (Lamiaceae) порядка Ясноткоцветные (Lamiales).
ещё 21 семейство (согласно Системе APG II) ещё около 210 родов порядок Ясноткоцветные подсемейство Котовниковые пять видов отдел Цветковые, или Покрытосеменные семейство Яснотковые род Мелисса ещё 44 порядка цветковых растений (согласно Системе APG II) ещё 7 подсемействРод включает в себя 5 видов:
Мелисса предпочитает лёгкие суглинистые почвы, хорошо освещённые и защищённые от холодных северных ветров. Выращивают посевом в грунт, рассадой, отводками стеблей. Семена мелиссы отличаются пониженной всхожестью. Цветёт со второго года в июле-августе, плоды созревают в сентябре-октябре.
Содержит до 0,33 % эфирного масла, в состав которого входят цитраль, цитронеллаль, мирцен, гераниол, альдегиды, аскорбиновая кислота, горечи, слизь, кумарины, кофейная и урсоловая кислоты. Концентрирует Se.
Надземная часть — при заболеваниях нервной системы, атонии желудка, сердечно-сосудистых заболеваниях.
Сок — для возбуждения аппетита, улучшения деятельности органов пищеварения.
Масло из мелиссы малотоксично, его применяют при сердцебиении, ревматизме, болях в области сердца, для урегулирования менструации, как успокаивающее средство. Оказывает спазмолитическое, ранозаживляющее действие и укрепляет сердечную мышцу. Употребляют при головокружении, болях в желудке, нервных болезнях, скудных менструациях, упадке сил. Для ванн при нарушении обмена веществ.
В питании — входит в салаты, приправы, супы, ликеры, чаи в качестве пряности.
Медонос. Культивируется.
Мели́сса (лат. Melissa) — род многолетних травянистых растений семейства Яснотковые (Lamiaceae).
Произрастают в Африке, Европе и Центральной Азии.
Наиболее распространённым видом является мелисса лекарственная (Melissa officinalis).
蜜蜂花属（学名：Melissa）是唇形科下的一个属，为多年生草本植物。该属共有约4种，分布于欧洲及亚洲。[1]
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。
레몬밤속(lemon balm屬, 학명: Melissa 멜리사[*])은 꿀풀과의 속이다. 아시아와 유럽 원산의 몇몇 여러해살이풀을 포함한다.[1][2][3] 학명의 유래는 "꿀벌"을 뜻하는 고대그리스어 "멜리사(μέλισσα)"이며, 레몬밤속 식물의 꽃에 꿀이 풍부해 붙은 이름이다.
