Rhithropanopeus harrisii və ya Zyoydeze yengəci[2][3] — Şimali Amerika materikinin Atlantik okean sahilləsi boyunca Nyu-Brunsvikdən Verakruz sahillərinə qədər[2] yayılmışlar.
R. harrisii əsasən açıq dəniz sularında yaşayırlar. Bununla belə şirin sulu sahələrdə belə olara rastlamaq mümkündür. Bu yengəclərin maksimum uzunluğu 2-2.5 sm-dir. Zeytuni-yaşıl-qəhvəyi rəngə malikdir. Bəzən qara nöqtələr çanağının üzərini örtə bilir.
Texas və Florida estuarilərində geniş yayılsa da sonradan dünyanın bir çox ərazilərinə yayılmışdır[4] 1937-ci ildə San Fransisko körfəzimnə belə yayılmışlar[5].
R. harrisii Avropada ilk olaraq Hollandiyanın Zyoydeze körfəzində aşkar edilir. Sonradan isə onlar Danimarka, Belçika, Almaniya, Fransa, Polşa, Estoniya, Finlandiya, Rusiya, Portuqaliya, İspaniya, İtaliya, Rumıniya, Bolqarıstan, Qara dəniz və Xəzər dənizi[2][6][7] sahillərində peyda olmuşdur.
Britaniya adalarında isə ilk dəfə Kardiff sahillərində görülmüşdür. Bu canlılar ərazidə 12 ‰ duzluğa malik sularda yaşayır.
Rhithropanopeus harrisii növünə daxil olan bir yarımnöv. Hollandiya yengəci olaraq da adlandırılır. Maksimal olaraq 2,5 sm uzunluğa malik olurlar[8]. Adətən erkəklər dişilərdən iri olur. Onların əsas fərqi qarın seqmentlərinin formasıdır: dişilərdə, geniş, yuvarlaq, erkəklərdə isə dar və əyri. Rəngləri qonur olsa da bəzən tam qara rəngdə belə ola bilir.
Əsas arealı Hollandiya və Almaniya sahilləri olsa da 1957-ci ildən Xəzər dənizində belə görülmüşdür. Xəzərə Volqa-Don kanalı ilə Azov dənizindən gəlməsi ehtimal edilir. Xəzər mühitinə asanlıqla adaptasiya olunmuş və geniş ərazidə yayılmışdır.
Təbiətdə yosun, kiçik qurdlar və hətta ölü orqanizmlərlə belə qidalanırlar. Bununla da sanitar rolunu oynayırlar.
Əsasən qumlu, qumlu-lilli sahələrdə yaşayırlıar. Qabıq dəyişmə zamanları müdafiyəsiz olduqlarından daha çox dalğalardan qorunan sakit suları üstün tuturlar. Yengəclərin qoyduğu kürülər temperaturdan asılı olaraq ən azı bir ay müddətində inkubasiya dövrü keçir. Bir aydan sonra isə uzunluğu 2-3 mm olana yengəclər müşahidə olunur. Bu canlıları akvarium şəraitində belə saxlamaq mümkündür.
Rhithropanopeus harrisii və ya Zyoydeze yengəci — Şimali Amerika materikinin Atlantik okean sahilləsi boyunca Nyu-Brunsvikdən Verakruz sahillərinə qədər yayılmışlar.
R. harrisii əsasən açıq dəniz sularında yaşayırlar. Bununla belə şirin sulu sahələrdə belə olara rastlamaq mümkündür. Bu yengəclərin maksimum uzunluğu 2-2.5 sm-dir. Zeytuni-yaşıl-qəhvəyi rəngə malikdir. Bəzən qara nöqtələr çanağının üzərini örtə bilir.
Texas və Florida estuarilərində geniş yayılsa da sonradan dünyanın bir çox ərazilərinə yayılmışdır 1937-ci ildə San Fransisko körfəzimnə belə yayılmışlar.
R. harrisii Avropada ilk olaraq Hollandiyanın Zyoydeze körfəzində aşkar edilir. Sonradan isə onlar Danimarka, Belçika, Almaniya, Fransa, Polşa, Estoniya, Finlandiya, Rusiya, Portuqaliya, İspaniya, İtaliya, Rumıniya, Bolqarıstan, Qara dəniz və Xəzər dənizi sahillərində peyda olmuşdur.
Britaniya adalarında isə ilk dəfə Kardiff sahillərində görülmüşdür. Bu canlılar ərazidə 12 ‰ duzluğa malik sularda yaşayır.
Die Zuiderzeekrabbe (Rhithropanopeus harrisii) ist eine ursprünglich an der Ostküste Nordamerikas beheimatete Krabbe. Sie gelangte vermutlich durch das Ballastwasser der Schiffe oder im Bewuchs von Schiffsrümpfen nach Europa und ist so jetzt beispielsweise auch in der Trave in Schleswig-Holstein beheimatet. Damit gehört sie zu den sogenannten Neozoen.
Erstmals wurden die Tiere in Europa 1870 in der Zuiderzee (heute IJsselmeer und Markermeer in den Niederlanden) entdeckt. 1936 wurde diese Krabbe zum ersten Mal in Deutschland im Nord-Ostsee-Kanal und dem Flemhuder See gesichtet. Das heutige Ausbreitungsgebiet erstreckt sich über die mittlere und östliche Ostsee, die Nordsee und den Atlantik. Sie lebt im flachen Süß-, Brack- und Salzwasser auf Weich- oder Sandböden.
Die Zuiderzeekrabbe ist ungefähr 2,5 cm lang, ihr besonderes Merkmal sind die hellen und unterschiedlich großen Scheren. Die Krabbe ist olivgrün bis bräunlich und einige Exemplare haben dunkle Punkte auf dem Panzer. Dieser hat beidseitig vorne vier runde Zähne. Der Stirnrand ist nicht gezähnelt, sondern glatt.
Synonyme für die Art sind:
Die Zuiderzeekrabbe (Rhithropanopeus harrisii) ist eine ursprünglich an der Ostküste Nordamerikas beheimatete Krabbe. Sie gelangte vermutlich durch das Ballastwasser der Schiffe oder im Bewuchs von Schiffsrümpfen nach Europa und ist so jetzt beispielsweise auch in der Trave in Schleswig-Holstein beheimatet. Damit gehört sie zu den sogenannten Neozoen.
Erstmals wurden die Tiere in Europa 1870 in der Zuiderzee (heute IJsselmeer und Markermeer in den Niederlanden) entdeckt. 1936 wurde diese Krabbe zum ersten Mal in Deutschland im Nord-Ostsee-Kanal und dem Flemhuder See gesichtet. Das heutige Ausbreitungsgebiet erstreckt sich über die mittlere und östliche Ostsee, die Nordsee und den Atlantik. Sie lebt im flachen Süß-, Brack- und Salzwasser auf Weich- oder Sandböden.
Die Zuiderzeekrabbe ist ungefähr 2,5 cm lang, ihr besonderes Merkmal sind die hellen und unterschiedlich großen Scheren. Die Krabbe ist olivgrün bis bräunlich und einige Exemplare haben dunkle Punkte auf dem Panzer. Dieser hat beidseitig vorne vier runde Zähne. Der Stirnrand ist nicht gezähnelt, sondern glatt.
Synonyme für die Art sind:
Heteropanope tridentata Tesch, 1922 Pilumnus harrisii Gould, 1841 Pilumnus tridentatus Maitland, 1874
Rhithropanopeus harrisii (common names include the Zuiderzee crab,[2] dwarf crab,[2] estuarine mud crab,[3] Harris mud crab,[3] white-fingered mud crab,[4] and white-tipped mud crab), is a small omnivorous crab native to Atlantic coasts of the Americas, from New Brunswick to Veracruz.[2]
R. harrisii is usually found in brackish water, but can also be found in freshwater. It likes to live on stones and in oyster beds. The crab can reach a maximum size of 20 millimetres (0.8 in). It has an olive-green-brownish color, sometimes with dark spots on its carapace.
It is a common inhabitant of Texas and Florida estuaries, but was later introduced all over the world.[3] In 1937, it was discovered to be invading the San Francisco Bay's brackish waters and adjacent fresh waters of the California Central Valley.[3] It was also recently discovered in the Third Lock Lake in Panama, a man-made lake intended to be a part of the Panama Canal.[5]
R. harrisii was first discovered in Europe in the Zuider Zee, the Netherlands, and is now also found in Denmark, Belgium, Germany, France, Poland, Estonia, Finland, Russia, Portugal, Spain, Italy, Romania and Bulgaria, from the Black Sea and Caspian Sea.[2][6][7]
In the British Isles, R. harrisii has only been observed in Roath Docks, Cardiff, which have lower salinity (12‰) than the surrounding waters.
Breeding freshwater populations have been found in the Brazos River basin in Texas, notably the Possum Kingdom State Park and Lake Granbury. Populations have also been discovered in Lake Texoma and Lake E.V. Spence.[8] Its presence in the Baltic Sea is blamed for a negative ecosystem shift.[9]
A record of this species was made in Brazil, but might represent a misidentification.[10]
Rhithropanopeus harrisii (common names include the Zuiderzee crab, dwarf crab, estuarine mud crab, Harris mud crab, white-fingered mud crab, and white-tipped mud crab), is a small omnivorous crab native to Atlantic coasts of the Americas, from New Brunswick to Veracruz.
R. harrisii is usually found in brackish water, but can also be found in freshwater. It likes to live on stones and in oyster beds. The crab can reach a maximum size of 20 millimetres (0.8 in). It has an olive-green-brownish color, sometimes with dark spots on its carapace.
It is a common inhabitant of Texas and Florida estuaries, but was later introduced all over the world. In 1937, it was discovered to be invading the San Francisco Bay's brackish waters and adjacent fresh waters of the California Central Valley. It was also recently discovered in the Third Lock Lake in Panama, a man-made lake intended to be a part of the Panama Canal.
R. harrisii was first discovered in Europe in the Zuider Zee, the Netherlands, and is now also found in Denmark, Belgium, Germany, France, Poland, Estonia, Finland, Russia, Portugal, Spain, Italy, Romania and Bulgaria, from the Black Sea and Caspian Sea.
In the British Isles, R. harrisii has only been observed in Roath Docks, Cardiff, which have lower salinity (12‰) than the surrounding waters.
Breeding freshwater populations have been found in the Brazos River basin in Texas, notably the Possum Kingdom State Park and Lake Granbury. Populations have also been discovered in Lake Texoma and Lake E.V. Spence. Its presence in the Baltic Sea is blamed for a negative ecosystem shift.
A record of this species was made in Brazil, but might represent a misidentification.
Harilik rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) ehk harrise mudakrabi on liik krabilisi.
Ta on väike riimveelistes veekogudes elav krabi, kes on pärit Põhja-Ameerika rannikult Atlandi ookeanist. Tänapäeval on teda leitud mitmel pool Euroopas ja Põhja-Ameerika läänerannikul ning ta on arvatavasti levinud peamiselt laevade ballastveega ja elusate austrite transportimisega.
Harilk rändkrabi elab looduslikult Põhja- ja Kesk-Ameerikas Atlandi ookeani rannikul Saint Lawrence'i lahest Kanadas kuni Brasiilia põhjaosani.[1]
Esimest korda täheldati harilikku rändkrabi Euroopas 1874. aastal Zuiderzees Hollandis, kus teda kirjeldati uue liigina. Saksamaal märgati teda esimest korda 1936. aastal Põhja- ja Läänemerd ühendavas Kieli kanalis. Saksamaa Läänemere-äärsel rannikul nähti teda esimest korda 1948. ja 1950. aasta vahel. Sealt on ta levinud mitme jõe, näiteks Eidri, Elbe, Emsi ja Weseri suudmetesse ja vähesel määral ka Reini jõe Saksamaa ossa. 1953. ja 1954. aastast on temast teateid Taanist Kopenhaageni sadamast. Uuesti märgati mudakrabi Taanis alles 2008. aastal Kopenhaagenist lõuna pool ning viimastel aastatel on R. harrisii asunud elama ka Taanist edelasse. Mudakrabi arvukus kasvas eriti hoogsalt 1990ndatel. Poola rannikul on teda märgatud alates 1951. ja Leedus alates 2000. aastast. Prantsusmaal nähti teda esimest korda aastatel 1955–1956, Portugalis 1989. ja Hispaanias 1990. aastal. Suurbritannias on mudakrabi leitud vaid ühest kohast Cardiffi kaidelt Walesist, esimest korda 1996. aastal. Prantsusmaalt Vahemere rannikult avastati rändkrabi 2000. ja Tuneesia rannikult 2003. aastal.
Molekulaarsed uuringud näitavad, et Euroopa populatsioonides esineb mitu haplotüüpi, mida ei ole leitud algupärastest populatsioonidest Ameerika vetes, samuti pole algupäraste populatsioonide seas nii suurt haplotüüpide varieeruvust kui Euroopa populatsioonidel.
Väike-Aasias leiti rändkrabi Mustast merest esimest korda 1936., Aasovi merest 1948., Kaspia merest 1959., Araali merest 1971., ja Aadria merest 1994. aastal.
Esimene mudakrabi leid Ameerikas Vaikse ookeani rannikul pärineb aastast 1937, kui teda leiti San Francisco lahest. Samuti on leitud mudakrabi Oregonist ja Californiast, San Fransisco lahest lõunasse ta pole aga levinud. Sealsed populatsioonid paiknevad hõredalt üksikutes selgepiiriliselt eraldatud asukohtades. Geneetiline varieeruvus on Vaikse ookeani populatsioonidel väiksem kui rändkrabi algupärastes elupaikades. Rändkrabi avastati hiljuti ka Panama kanali laguunidest. Esimesed isendid leiti sealt 1969. aastal, aga nähtavasti liik siis veel ei kohanenud. 2007. aastal avastati Panama kanalist suur hulk isendeid, sealhulgas ka mune kandvaid emaseid, ning nüüdseks on rändkrabi seal kohanenud ja invasiivne liik. 2007. aastal leiti harilikku rändkrabi ka Jaapanist. [2]
Harilik rändkrabi võib kasvada kuni 2 cm laiuseks. Ta on rohekaspruun või oliivivärvi, sõrgade tipud on valged, sõrad on suuruselt ebavõrdsed ja erineva kujuga. Pearindmikukilbi ehk karapaksi esiosa on peaaegu sirge, kergelt saagjas. Karapaksi kõige laiema koha ja silmade vahel asuvad ühel joonel neli külgmist hammast. Mudakrabil on neli pikka, nõtket ja hõredalt karvast jalga. Isased on üldiselt suuremad ja suuremate sõrgadega kui emased. [1]
Mudakrabi elab jõesuudmetes ja järvedes ning eelistab riimveelisi veekogusid. Ta asustab tavaliselt mudase või liivase põhjaga rannikuid. Mudakrabi eelistab elupaiku, kus on varjumise võimalus, näiteks austririfid, taimestik, palgid või eri liiki setted. Mudakrabi talub nii suurt kui ka väikest soolsust, mis võimaldab tal hõivata mitmesuguseid elupaiku.[1] Mudakrabi on vastupidav hapniku vähesusele ja reostusele.
Mudakrabi söövad angerjas, lest ja kormoranid, ümarmudilad ja ahvenad.[2] Ta on omnivoor, toitub mangroovidest ja lehtede detriidist, kahepoolmelistest molluskitest, väheharjasussidest ja surnud kaladest. Väiksed krabid toituvad ka väikestest koorikloomadest, nagu kirpvähilised ja aerjalalised.[1]
Mudakrabi on ovipaarne. Erinevalt teistest krabidest ei kestu mudakrabi emased vahetult pärast paaritumist, mis leiab tavaliselt aset suvekuudel.[1] Isased krabid paarituvad emastega, kandes sperma emaste spermahoidlasse. Munad viljastatakse kehasiseselt, seejärel surutakse nad ühtlaseks käsnataoliseks munade massiks, mida haudutakse kõhu ja ülejäänud keha vahel.[3] Umbes kolm kuni neli päeva pärast paaritumist kaevavad emased end kuni silmadeni pinnasesse ja hakkavad munema. Seejärel jäävad emased varju purdsetetesse, karpidesse või mudasse. Emased munevad tavaliselt 1200–4800 muna, munade arv oleneb nende suurusest. Keskmine munade haudumise aeg on 16 päeva.[1] Emane saab ühest paaritumisest muneda kuni neli kurna.[2] Munad jäävad koorumiseni seotuks ema pleopoodiga.
Kui koorumine algab, hakkavad mune kandvad emased tegema rütmilisi pumpamisliigitusi. See aitab sünkroonida koorumist ja aitab vastsetel munadest eralduda.[1] Vastsed kooruvad rütmiliselt tõusu ajal loodelistes jõesuudmetes ja kahe tunni jooksul pärast päikeseloojangut mittelootelistes jõesuudmetes. Vastsete koorumist kontrollivad arenevad embrüod, kes eritavad peptiidferomoone, mis stimuleerivadki vastsete koorumiskäitumist, sünkroonides koorumise aega.[4] Vastsed on pärast koorumist umbes 1 mm pikkused, varustatud pikkade ogadega ja triivivad koos planktoniga. Vastsestaadiumi lõpuks on krabid 2 mm pikkused, esileküündivate silmadega ja osaliselt arenenud jätketega.[3] Vastsetel on kiskjate vastu mitmeid ettevaatusabinõusid. Nad suudavad tuvastada vertikaalset gradienti vee temperatuuri, soolsuse ja rõhu järgi. Seda kasutavad vastsed veesügavuse reguleerimiseks ja ebasoodsate keskkonnatingimuste vältimiseks.[4]
Rändkrabi areneb enne täiskasvanuikka jõudmist läbi nelja vabaltujuva vastse staadiumi ja ühe hilisema vastsestaadiumi. Suguküpsus saavutatakse sünnist järgmisel sigimisperioodil, kui kooriku laius on isastel 4,5 mm ja emastel 4,5–5,5 mm.[1] Krabi areng täiskasvanuks toimub 11–43 päevaga, arenemise kiirus oleneb temperatuurist. Samuti areneb vastne aeglasemalt, kui soolsus on väga väike või väga suur.[2]
Ükski uurimus pole veel tõestanud rändkrabi leviku tagajärgi, aga arvatakse, et mudakrabi võib mõjutada toiduvõrgustikku, konkureerida ja välja tõrjuda kohalikke krabisid, jõevähke ja ka bentopelaagilisi kalu. Kaspia meres, kus mudakrabi levik on väga laialdane, on ta reostanud vee sissevooluavade torud ja tekitab kalameestele majanduslikku kahju, rikkudes võrkudesse jäänud kalu. Texases on mudakrabi levinud ka peaaegu mageveelistes reservuaarides, on ka teateid PVC sissevooluavade reostustest järveäärsetes kodudes ja ummistustest Glenrose’i tuumajõujaama jahutussüsteemis. Payen ja Bonami (1979) tuvastasid rändkrabi bakuloviiruse kandjana, mis põhjustab haigusi krevettidel ja tavalisel sinikrabil.[1]
Mudakrabi on kasutatud mitme põllumajanduses kasutatava pestitsiidi mõju uurimiseks. Jõesuudmetes elavad liigid on eriti sobivad välja selgitamaks kemikaale, mis jõuavad jõesuudmetesse põllumaade äravooluveest. Putukatele mõeldud pestitsiidid avaldavad mõju ka krabidele, kes on samuti lülijalgsed.[2]
Mudakrabi leiti Eesti rannikumerest esmakordselt 2011. aastal Pärnu lahest. 2012. aastal leiti kogu Pärnu lahe akvatooriumist arvukalt krabi noorjärke ja täiskasvanud isendeid. Krabi leiti vähearvukalt ka Liivi lahe avaosast. Need andmed näitavad, et mudakrabi on uurimisalal naturaliseerunud. Kuna tegemist on täiesti uue liigiga Läänemere idaosa rannikumeres, siis liigi suurest arvukusest ja sigimispotentsiaalist tingituna võib tema invasioon põhjustada lähiaastatel rannikumere kooslustes suuri muutusi.[5]
Harilik rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) ehk harrise mudakrabi on liik krabilisi.
Ta on väike riimveelistes veekogudes elav krabi, kes on pärit Põhja-Ameerika rannikult Atlandi ookeanist. Tänapäeval on teda leitud mitmel pool Euroopas ja Põhja-Ameerika läänerannikul ning ta on arvatavasti levinud peamiselt laevade ballastveega ja elusate austrite transportimisega.
Liejutaskurapu[2] (Rhithropanopeus harrisii) on alkujaan pohjoisamerikkalainen, pienikokoinen taskurapulaji, joka on 2000-luvulla kotiutunut myös Suomen rannikkovesiin.[3]
Liejutaskuravun kuoren halkaisija voi olla 21 mm, ja väri vaihtelee ruskeasta oliivinvihreään. Saksien kärjet ovat valkoiset ja varsissa, joiden päässä silmät sijaitsevat on molemmilla puolilla neljä pientä okaa. Kävelyjalat ovat pitkät, hoikat ja niissä on harvakseltaan karvatupsuja.[4]
Lajin luonnollinen levinneisyysalue kattaa murtovesialueet Pohjois-Amerikan Atlantin-puoleisella rannikolla.[3] Se on kuitenkin levinnyt vieraslajina Itämereen, Hollannin rannikolle sekä useisiin eurooppalaisiin jokisuihin, etenkin alueille, joita voimaloiden lauhdutusvedet lämmittävät.[1] Laji on levinnyt myös Yhdysvalloissa sekä Tyynenmeren-puoleiselle rannikolle että sisävesiin, todennäköisesti laivojen painolastivesien mukana.[4] Suomen vesiltä lajia tavattiin ensimmäisen kerran vuonna 2009 Naantalin ja Rymättylän alueelta.[5] Löytöjä tehtiin samalla alueella myös vuonna 2010.[3]
Liejutaskurapu elää murtovesissä alueilla, joilla on muta- tai hiekkapohja. Se suosii varsinkin mereen laskevien jokien suita.[3] Laji sietää laajaa vaihtelua veden suolaisuudessa, ja sitä on tavattu myös sisävesissä mm. Kaliforniassa.[6] Ravinnokseen liejutaskurapu saalistaa pääasiassa monisukasmatoja ja simpukoita, mutta se syö myös viherleviä ja kuollutta eläinperäistä ainesta.[7]
Liejutaskurapu (Rhithropanopeus harrisii) on alkujaan pohjoisamerikkalainen, pienikokoinen taskurapulaji, joka on 2000-luvulla kotiutunut myös Suomen rannikkovesiin.
Rhithropanopeus harrisii, le Crabe de boue[2], Crabe du Zuiderzee ou Crabe de vase[3], est un petit crabe omnivore et euryhalin[4]. C'est la seule espèce de son genre Rhithropanopeus (monotypique).
Originaire de la côte atlantique des Amériques qui s'étend depuis le Nouveau-Brunswick jusqu'au nord du Brésil[5], R. harrisii habite d'ordinaire des eaux saumâtres, mais on le trouve aussi dans des eaux douces. Il aime vivre sur les pierres et les bancs d'huîtres. Il peut atteindre jusqu'à 20 mm. Il est de couleur vert olive brunâtre, et sa carapace porte parfois des taches noires.
Habitant commun des estuaires du Texas et de la Floride, ce crabe s'est répandu plus tard dans le monde entier[6]. En 1937, on a découvert qu'il envahissait les eaux saumâtres de la baie de San Francisco et les eaux douces voisines de la Vallée Centrale de Californie[6]. On l'a aussi découvert récemment dans le lac Miraflores, lac artificiel destiné à faire partie du canal de Panama[4].
En Europe, R. harrisii fut d'abord découvert dans le Zuiderzee aux Pays-Bas, et se retrouve maintenant aussi au Danemark, en Belgique, en Allemagne, en France, en Pologne, en Russie, en Roumanie et en Bulgarie, de la mer Noire à la mer Caspienne[5]. Dans les îles Britanniques, R. harrisii n'a été observé que dans les docks Roath, à Cardiff, où la salinité est moindre (12 ‰) que celle des eaux environnantes.
Des populations en âge de reproduction ont été trouvées dans les eaux douces du bassin du Brazos, au Texas, et notamment dans le parc d'État Possum Kingdom (en) et le lac Granbury (en). Des populations ont aussi été découvertes dans le lac Texoma[7].
Rhithropanopeus harrisii, le Crabe de boue, Crabe du Zuiderzee ou Crabe de vase, est un petit crabe omnivore et euryhalin. C'est la seule espèce de son genre Rhithropanopeus (monotypique).
Originaire de la côte atlantique des Amériques qui s'étend depuis le Nouveau-Brunswick jusqu'au nord du Brésil, R. harrisii habite d'ordinaire des eaux saumâtres, mais on le trouve aussi dans des eaux douces. Il aime vivre sur les pierres et les bancs d'huîtres. Il peut atteindre jusqu'à 20 mm. Il est de couleur vert olive brunâtre, et sa carapace porte parfois des taches noires.
Habitant commun des estuaires du Texas et de la Floride, ce crabe s'est répandu plus tard dans le monde entier. En 1937, on a découvert qu'il envahissait les eaux saumâtres de la baie de San Francisco et les eaux douces voisines de la Vallée Centrale de Californie. On l'a aussi découvert récemment dans le lac Miraflores, lac artificiel destiné à faire partie du canal de Panama.
En Europe, R. harrisii fut d'abord découvert dans le Zuiderzee aux Pays-Bas, et se retrouve maintenant aussi au Danemark, en Belgique, en Allemagne, en France, en Pologne, en Russie, en Roumanie et en Bulgarie, de la mer Noire à la mer Caspienne. Dans les îles Britanniques, R. harrisii n'a été observé que dans les docks Roath, à Cardiff, où la salinité est moindre (12 ‰) que celle des eaux environnantes.
Des populations en âge de reproduction ont été trouvées dans les eaux douces du bassin du Brazos, au Texas, et notamment dans le parc d'État Possum Kingdom (en) et le lac Granbury (en). Des populations ont aussi été découvertes dans le lac Texoma.
Rhithropanopeus harrisii (Gould, 1841), è un crostaceo decapode della famiglia Panopeidae. È l'unica specie del genere Rhithropanopeus Rathbun, 1898[2].
È una specie originaria delle coste orientali dell'America del Nord, tra il Nuovo Brunswick e Veracruz.[3] anche se è stato trovato sulle coste della California, nel Canale di Panama e in Europa.
Vive prevalentemente in acqua salmastra ma talvolta può essere trovato anche in acqua dolce. Predirige gli scogli o gli allevamenti di ostriche.
Il granchio può raggiungere la dimensione massima di 20 millimetri. È di colore verde oliva-marrone, talvolta con macchie scure sul suo carapace.
Rhithropanopeus harrisii (Gould, 1841), è un crostaceo decapode della famiglia Panopeidae. È l'unica specie del genere Rhithropanopeus Rathbun, 1898.
Dumblinis krabas (lot. Rhithropanopeus harrisii, angl. White-tipped mud crab, vok. Zuiderzeekrabbe) – krabų (Brachyura) rūšis.
Tai apie 20 mm dydžio dešimtkojis vėžiagyvis, kuris randamas ir Lietuvos pajūryje. 2002 m. šių krabų ypač daug stebėta ties Klaipėdos jachtklubu. Taip pat sugauta ir kitose uosto vietose. 2004 m. ši rūšis indentifikuota kaip nauja krabų rūšis Lietuvos pajūryje. Natūraliai gamtoje dumbliniai krabai buvo išplitę Atlanto vandenyne ties Amerikos krantais, ypač Meksikos įlankoje. Su laivais ši rūšis išplito ir kituose pasaulio regionuose. Pirmieji krabai buvo sugauti Nyderlanduose, Zuider Zee įlankoje, todėl jie taip vadinami ir angliškai. Rūšį 1874 m. aprašė T. Maintlandas
Dumblinis krabas (lot. Rhithropanopeus harrisii, angl. White-tipped mud crab, vok. Zuiderzeekrabbe) – krabų (Brachyura) rūšis.
Tai apie 20 mm dydžio dešimtkojis vėžiagyvis, kuris randamas ir Lietuvos pajūryje. 2002 m. šių krabų ypač daug stebėta ties Klaipėdos jachtklubu. Taip pat sugauta ir kitose uosto vietose. 2004 m. ši rūšis indentifikuota kaip nauja krabų rūšis Lietuvos pajūryje. Natūraliai gamtoje dumbliniai krabai buvo išplitę Atlanto vandenyne ties Amerikos krantais, ypač Meksikos įlankoje. Su laivais ši rūšis išplito ir kituose pasaulio regionuose. Pirmieji krabai buvo sugauti Nyderlanduose, Zuider Zee įlankoje, todėl jie taip vadinami ir angliškai. Rūšį 1874 m. aprašė T. Maintlandas
Het zuiderzeekrabbetje (Rhithropanopeus harrisii) is een kleine krab uit de familie Panopeidae die plaatselijk voorkomt in Belgische en Nederlandse brakke wateren.
Het zuiderzeekrabbetje heeft een convex carapax dat glad is en breder dan lang, en waarvan de breedte maximaal 23 mm bedraagt.
Deze soort heeft relatief grote, gesteelde ogen. De ongelijke schaarpoten zijn bij het mannetje een stuk sterker ontwikkeld dan bij het vrouwtje. De looppoten (pereopoden) zijn langs de randen behaard en dragen een lange, slanke dactylus (laatste segment).[2]
Het zuiderzeekrabbetje is meestal donker groengrijs gekleurd.
Het zuiderzeekrabbetje is een exoot die oorspronkelijk uit Noordoost-Amerika komt, van Nova Scotia tot Mexico.[3]
Ze worden gevonden vanaf de getijdenzone tot op 8 m diepte.
Zuiderzeekrabbetjes zijn alleseters.
Het zuiderzeekrabbetje (Rhithropanopeus harrisii) is een kleine krab uit de familie Panopeidae die plaatselijk voorkomt in Belgische en Nederlandse brakke wateren.
Krab niebieski (Rhithropanopeus harrisii) – gatunek kraba z rodziny Panopeidae.
Krab niebieski (Rhithropanopeus harrisii) – gatunek kraba z rodziny Panopeidae.
Ubarwienie i wygląd Ubarwienie tego kraba waha się od szarożółtego do ciemnobrunatnego, czasami z ciemnymi centkami na karapaksie. Posiada białe masywne szczypce, długie odnóża. Rozmiar To niewielki skorupiak mogący osiągnąć maksymalną wielkość rzędu 20 mm. Zachowanie Przestraszony zagrzebuje się na dnie lub ukrywa pod kamieniami. Żywi się szczątkami zwierzęcymi i roślinnymi. Poluje na drobne bezkręgowce. Występowanie Występuje w wodach brachicznych oraz słodkich; ujściach rzek i słonawowodnych, płytkich zatokach. Lubi kamieniste podłoże. Pierwotnie występował w ujściach rzek w Teksasie i na Florydzie. Obecnie występuje w niejednym estuarium na naszym globie. Znany również z Bałtyku. Jest jednym z trzech spotykanych w jego wodach krabów. Na terenie Polski w Zalewie Wiślanym, Martwej Wiśle, w Zatoce Gdańskiej i Pomorskiej oraz Zalewie Szczecińskim. Ciekawostki Można go trzymać w domowym słonowodnym akwarium.Первинний ареал охоплює Атлантичне узбережжя Північної Америки. Зараз широко розселився у солонуватих водоймах Європи (Голландія, Німеччина, Франція), також був занесений у Каспійське море. В Україні зустрічається у Чорному та Азовському морях та лиманах. Голландський краб розповсюджений у Європі. Відрізняється від американського будовою лобного краю та виділяється у окремий підвид Rh. harrisi tridentata.
Розмір тіла невеликий, до 23 мм. Панцир помітно опуклий у середній частині, передній край трохи нахилений донизу. На його поверхні виступають короткі лінії з дрібних гранул. Лобний край майже прямий, розділений трикутною западиною на дві лопаті з гранульованим краєм. На передньобічному краї чотири зубці. Очна орбіта оточена дрібними тупими зубцями. Рухомий палець клешні сильно зігнутий, на внутрішній поверхні клешнів тупі зубці. Забарвлення зеленувато-оливкове, з темними плямами.
Евригалинний вид. Іноді зустрічається у повністю прісній воді. Надає перевагу піщаним та мулисто-піщаним ґрунтам, може повністю занурюватись у ґрунт. Живиться детритом, померлими тваринами, також може споживати ікру риб. Внаслідок малої рухливості панцир заростає балянусами та гідроїдами.
Личинки у процесі метаморфозу проходять чотири стадії зоеа та стадію мегалопу. Карапакс звичайної для зоеа крабів форми, гладенький. Дорсальний та ростральний шипи перевищують довжину карапаксу, вентральні шипи невеликі. Перший абдоменальний сегмент має латеральні вирости, другий має великі латеральні шипи, на третьому шипи виражені слабко. Тельсон має дорсальні шипи з кожного боку виделки. Розміри зоеа 1,2—2,4 мм. Мегалопа характеризується широким карапаксом. Рострум короткий, нахилений донизу під прямим кутом, загострений. Перша пара переопод має клешні помірних розмірів. Проподуси та дактилуси мають щетинки. Абдомен складається з 6 сегментів, звужених у напрямку задньої частини. Плеоподи добре розвинені, остання з них має 7 щетинок. Розміри мегалопи близько 3,2 мм.
Є природним санітаром водойм, вживаючи у їжу загиблих риб та інших тварин. Також завдяки невеликому розміру та здатності жити у прісній воді є цікавим об'єктом для акваріумістів-аматорів. У водах України цей вид-вселенець став доволі масовим внаслідок чого може конкурувати за кормову базу з місцевими видами крабів.
