Regular passage visitor and winter visitor.
Die Rooipootruiter (Tringa totanus) is 'n seldsame somertrekvoëlwat by kus- en watermassas voorkom en baie klein getalle oorwinter. Die voël is 27 – 29 cm lank, 90 - 150 g groot met 'n vlerkspan van 62 cm. In Engels staan die voël bekend as die Common Redshank.
Rooipootruiter in sy wintervere.
'n Rooipootruiter in vlug.
Twee rooipootruiters op 'n steenpilaar.
.jpg)
Die Rooipootruiter (Tringa totanus) is 'n seldsame somertrekvoëlwat by kus- en watermassas voorkom en baie klein getalle oorwinter. Die voël is 27 – 29 cm lank, 90 - 150 g groot met 'n vlerkspan van 62 cm. In Engels staan die voël bekend as die Common Redshank.
Tringa totanus ye una especie d'ave caradriforme de la familia Scolopacidae carauterística de les mariñes europees. Distribúyese por Eurasia, África, hasta Nueva Guinea y Australia.[1]
Tien un comportamientu ruidosu, que fai que sía bien visible, pos fuelga en bandaes trupes. Ye común nes mariñes, magar se vio afeutáu pola perda d'hábitat, polo qu'en dellos llugares tratar d'una especie en cayente.
El so voz ye sonora y aflautada, clara. Fai nel suelu un nial buecu, senciellu, con forma de copa; la puesta ye de 4 güevos, nuna niarada d'abril a xunetu. Aliméntase picotiando'l fango, tomando inseutos, merucos, viermes marinos, crustáceos y moluscos.
Reconócense les siguientes subespecies de Tringa totanus:[2]
Esta páxina forma parte del wikiproyeutu Aves, un esfuerciu collaborativu col fin d'ameyorar y organizar tolos conteníos rellacionaos con esti tema. Visita la páxina d'alderique del proyeutu pa collaborar y facer entrugues o suxerencies. Tringa totanus ye una especie d'ave caradriforme de la familia Scolopacidae carauterística de les mariñes europees. Distribúyese por Eurasia, África, hasta Nueva Guinea y Australia.
Otluq ilbizcüllütü (lat. Tringa totanus) — Mələrcüllütlər fəsiləsinə aid quş növü.
Nisbətən gödək dimdiyi və uzun ayaqları olan kifayət qədər iri cüllütdür. Bədəninin uzunluğu 28 sm , qanadları 144 – 170 mm, çəkisi 120 q-a yaxındır. Üstü qonurumtul – boz , qara çilli , altı ağ , sıx çilli , quyruqüstü ağdır. Başqa trinqalardan fərqli olaraq qanadının iç kənarı boyunca uçuş zamanı yaxşı görünən enli ağ zolaq uzanır. Qırmızı ayaqları və dimdiyinin qırmızı əsası ilə seçilir. Qara və boz cüllütlərdən fərqli olaraq Azərbaycanda yuvalayır, həm də qışlayır. Sayına görə kifayət qədər adidir. Yuvalama arealı Sibirin böyük hissəsi və Rusiyanın şimal-şərqi istisna olmaqla demək olar ki, bütün Palearktikanı əhatə edir. Köhnə Dünyanın tropiklərində və yuvalanma arealının cənub hüdüdlarında qişlayir. Göl və axmazların , bataqlıq və rütubətli çəmənlərin sahillərində yaşayır . Yuvalaması qara və boz cüllütlərdəki müddətlərdə baş verir. Çox vaxt kiçik koloniyalar şəklində yuvalayır. Yuva yerdə qurulur , bir qoyumda qara – qonur xallı , solğun oxra rəngli 4 yumurta olur. Hər iki valideyn 3 həftəyə yaxın kürt yatır. Başqa trinqalar kimi yuvaya adam yaxınlaşanda hay- küy salıb o tərəf- bu tərəfə uçur. Yuvalama dövründə çox ehtiyatlıdır . Səsi sürətli «tü-li», «tü-li» və «te-lii» şəklində fit, həyəcan zamanı isə tez-tez çıxarılan « tüt-tüt-tüt» şəklindədir. Qalan trinqalar iri trinqa (T.nebularia Gunn.), yaraşıqlı cüllüt (T.erythropus Ball.) və çay trinqası (T.stagnatilis Bechst.) uçub keçərkən qışlamada rast gəlinir. Birinci kütləvi miqdarda qışlayır . Yaz uçub keçməsi aprel-mayda , payız – avqust- sentyabrdadır. Ölçüləri uyğun olaraq : bədəninin uzunluğu 30,5, 30 və 23 sm , qanadları 175-198, 152-169, 126–141 mm , çəkisi 148-195, 112-174, 55-85q-dır. Əksər başqa cüllütlər kimi payız-qış dövründə rəngi tutqun olub üstü tünd-boz və ya qəhvəyimtil, altı açıq rəngdə olur. Nisbətən uzun ayaqları və dimdiyi, orta ölçüləri ilə fərqlənir. Dimdiyin, ayaqların və qanadların rəngi ilə də seçilir.Yaraşıqlı cüllütün ayaqları və dimdiküstü qırmızı, çay trinqasının ayaqları yaşılımtıl, iri trinqanın dimdiyi yüngülcə yuxarı əyilmiş, ayaqları tünd-yaşıl, qanad astarı zolaqlıdır. Yazda nikah bəzəyində yaraşıqlı cüllüt tamam qara, qalan iki növ isə payız-qış rəngindən az fərqlənir. Bütün trinqalar, xüsusən iriləri idman ovu obyekti ola bilər . Dördüncü yuvalayan növ trinqalara yaxın olan sahildəyişən cüllütdür . O, sığırçın boyda, dimdiyi və ayaqları nisbətən gödəkdir. Bu əlamətlərinə görə trinqalardan asanlıqla seçilir. Üstü qonur, yüngülcə bürünc çalarlı və nazik köndələn çilli, altı ağ , çinədanının böyürləri qonur çalarlı , boynunda və döşündə ensiz tünd çillər vardır. Uçuşda qanadının ön içəri hissəsində ağ zolaq görünür. Bədəninin uzunluğu 20 sm, qanadları 101–114 mm, çəkisi 43-74q –dır.[1]
Tundra zonasında başqa praktik olaraq bütün Palearktikada yayılmışdır. Köhnə Dünyanın tropiklərində qışlayır. Azərbaycanda geniş yayılmış və sayına görə adidir. Martın sonunda uçub gəlir, sentyabr – oktyabrın əvvəlində uçub gedir. Səciyyəvi davranışı - melodik, hündür püi-püi fit səsi çıxararaq çayın bir sahilindən o biri sahilinə cəld uçmasıdır. Daxili su hövzələrinin sahillərinə üstünlük verir. Bu fəsilənin ölkədə rast gəlinən bütün qalan növləri qışlamada və uçub - keçərkən qeydə alınır. Qum cüllütləri (Calidris cinsi) 4 növü əhatə edir: sərçə cüllüt (C.minuta Leisler), qaradöş (C.alpina L.), qumluq cüllüt (C.alba Pall.). İlk iki növ ən kiçik (uyğun olaraq bədəninin uzunluğu 14 və 13sm, qanadları 79-105 və 84–102 mm, çəkisi 23-33 və 21-27 q-dır), gödəkayaq və gödəkdimdik cüllütlərdir. İkincinin ayaqları açıq, birincininki qara rəngdədir. Qaradöş və qumluq cüllütü bir qədər iri daha uzun dimdiklidir. İkincinin dimdiyi və ayaqları qara, birincinin ayaqları tutqun –qonurdu r. Sonuncu yazda nikah geyimində, döşündə və qarnında olan iri qara xala görə asanlıqla seçilir. Qalan 3 növ qışda daha tutqun , yazda isə üstdən kürən və ya qonurumtul – qara çilli olur. Qumluq cüllütü susqun olub həyəcan zamanı qısa vik-vik səsi çıxardır. Qaradöşün səsi cingiltili «tr-trr-trr» və ya «tri-ri-ri», sərçə cüllütünün və ağquyruq qumluq cüllütünün səsi uyğun olaraq çağlayan «dirr-dirr-it-it » və «dir-dir kimidir». Sayına görə xırda növləri azsaylı, daha iriləri isə qışlamada adi və hətta çoxsaylıdır. Payız uçub- keçməsi avqust- sentyabrda , yaz köçü isə mart-apreldə baş verir. Meşə cüllütləri qalanlarından alabəzək rəngi ilə seçilir. Üstü kürən qonur, tünd və açıq çilli , altı ağ və ya meşə cüllütündə olduğu kimi köndələn-qonur zolaqlı bozdur. Bekasın yalnız böyürlərində zolaqlar vardır. Çinədanında isə qarşnepdə olduğu kimi uzununa çillər vardır. Birinci növün başı köndələn açıq zolaqlı , o biri iki növünkü isə uzununa zolaqlıdır. Ayaqları gödək , dimdiyi uzundur. Ölçüsünə görə meşə cüllütü ən iri ,bekas bir qədər kiçik qarşnep isə ən kiçiklliyi .[2][3]
Onlar xırda su onurğasızları , balıq körpələri , yuvalama dövründə isə çox vaxt cücülərlə qidalanır . İri növlər polifaq olub gəmiricilər, balıqlar , onurğasızlarla qidalanır, yuvaları qarət edir., hətta çox vaxt yaralanmış və zəifləmiş yaşlı quşlara hücum edə bilər.
Yuvalamaya , görünür aprelin sonu – mayda başlayır. Qırmızı – qonur çilli 4 çəhrayımtıl od rəngli yumurta qoyur 20 gün kürt yatır. Ov obyekti kimi az qiymətlidir.
Azərbaycan heyvanlar aləmi. III cild, Onurğalılar. Bakı «Elm». 2004 - 620 s
Otluq ilbizcüllütü (lat. Tringa totanus) — Mələrcüllütlər fəsiləsinə aid quş növü.
Tringa totanus totanus Ar strelleg pavioù ruz a zo un evn hirc'harek, Tringa totanus an anv skiantel anezhañ.
Bevañ a ra al labous en ekorannved palearktikel[1],[2].
Tringa totanus totanus Ar strelleg pavioù ruz a zo un evn hirc'harek, Tringa totanus an anv skiantel anezhañ.
La gamba roja comuna o gamba roja vulgar, tifort al País Valencià (Tringa totanus) és un dels limícoles més freqüents a les zons humides dels Països Catalans, sobretot en pas.
Construeix els seus nius en colònies mixtes amb altres espècies durant el mes de maig. Vora l'aigua salabrosa, arranja amb herba seca un forat que el mascle o la femella ha fet al fang, amagat per l'herba. A l'abril-juny pon 3-5 ous, que tots dos pares coven al llarg de 23 dies. Els pollets, també vigilants i atesos pels pares, volen al cap de 4 setmanes.[1]
Mengen insectes, cucs i matèria vegetal.
Es pot observar tant a les zones d'aigua dolça com a les salines i salabroses, on s'alimenta de petits invertebrats.
Viu a Europa i en una bona part d'Àsia. Als Països Catalans, nidifica al Rosselló, al Delta de l'Ebre, a l'Albufera de València, al Baix Vinalopó (Santa Pola) i a Mallorca (tant a l'albufera d'Alcúdia com al salobrar de Campos).[2]
És molt freqüent com a ocell de pas, integrat en grans estols, mentre que durant l'època de cria se'ls veu per separat. Als Països Catalans, a l'hivern i com a nidificant es pot considerar escàs.
La gamba roja comuna o gamba roja vulgar, tifort al País Valencià (Tringa totanus) és un dels limícoles més freqüents a les zons humides dels Països Catalans, sobretot en pas.
Mae'r Pibydd Coesgoch (Tringa totanus) yn un o aelodau mwyaf cyffredin teulu'r rhydyddion.
Mae'r Pibydd Coesgoch yn nythu ar draws Ewrop a gogledd Asia. Yn y gaeaf mae'n symud tua'r de a'r gorllewin ac yn gaeafu io gwmpas Môr y Canoldir, de Asia a Gorllewin Ewrop. Ymhellach i'r gogledd, yn yr Arctig mae'r Pibydd Coesgoch Mannog, sy'n aderyn tebyg iawn, yn nythu.
Gellir adnabod y Pibydd Coesgoch oddi wrth y coesau a'r pig coch, ac wrth iddo hedfan y llinell wen ar draws cefn yr adenydd. Yn y tymor nythu mae'r plu yn frown, tra yn y gaeaf mae'n aderyn mwy llwyd. Mae'n nythu mewn gwlybdiroedd, heb fod ymhell o'r môr fel rheol. Mae'n aderyn gwyliadwrus iawn, ac ym aml y Pibydd Coesgoch yw'r cyntaf i roi rhybudd o berygl i'r adar eraill.
Yng Nghymru mae'r nifer o adar sy'n nythu wedi lleihau yn y blynyddoedd diwethaf, yn bennaf oherwydd fod llawer o wlybdiroedd addas ar gyfer nythu wedi eu colli. Gellir gweld llawer mwy ohonynt ar y traethau yn y gaeaf, pan mae adar o nifer o wledydd eraill yn dod i aeafu.
Vodouš rudonohý (Tringa totanus) je středně velký druh bahňáka z čeledi slukovitých. Má červené nohy a kořen zobáku, je hnědavý, s čárkovanou hrudí a boky, bělavým nadočním proužkem (jen před okem) a kroužkem kolem oka. V letu má bílý zadní okraj křídel a bílý kostřec, jehož zbarvení klínovitě vybíhá do hřbetu. Ve svatebním šatu je shora i zespodu tmavě skvrnitý, v zimě nevýrazně šedohnědý s rozpitým skvrněním. Mladí ptáci mají béžově skvrnité lemy per svrchní části těla. Hnízdí ve vnitrozemských i pobřežních mokřadech, vlhkých loukách aj.[2]
V České republice hnízdí především v nížinách (max. 620 m n. m.) Po roce 1960 vymizel z řady míst, pravidelně ještě hnízdí v jižních Čechách, na jižní, střední a severovýchodní Moravě. V letech 2001–2003 v Česku hnízdilo pouhých 25–40 párů.[3]
Obecně bývá popisováno šest poddruhů:
Vodouš rudonohý je eurasijský stěhovavý druh ptáka., přičemž zimuje nejčastěji ve Středomoří, na atlantickém pobřeží Evropy i jižní Asii. Výjimečně se ale jednotlivci zatoulají i jinam, například na Palau a ve Federativních státech Mikronésie bylo několik kusů zaznamenáno v letech 1970 a 2000.
Vodouši jsou ostražití a poměrně hluční ptáci, kteří při prvním náznaku nebezpečí upozorní ostatní. Jako většina druhů z podřádu bahňáků, i tento se živí převážně malými bezobratlými živočichy. Žerou tedy především měkkýše, korýše, hmyz, červi a pavouky, výjimečně i semena a řasy.
V době hnízdění vyhledávají vlhká místa s nízkou vegetací, tedy například mokré louky nebo okraje rybníků. Hnízdí jednotlivě, i když na vhodných místech mívá sklon hnízdit více párů pohromadě. Hnízdo je na zemi, vystlané jen slabě travinami a kapradinami. Do takového hnízda samička, ve většině případů koncem března, snese 4 vejce.[6] Na jejich inkubaci se podílejí oba rodiče po dobu od 21 do 28 dní.[6]
Obrázky, zvuky či videa k tématu vodouš rudonohý ve Wikimedia Commons
Galerie vodouš rudonohý ve Wikimedia CommonsVodouš rudonohý (Tringa totanus) je středně velký druh bahňáka z čeledi slukovitých. Má červené nohy a kořen zobáku, je hnědavý, s čárkovanou hrudí a boky, bělavým nadočním proužkem (jen před okem) a kroužkem kolem oka. V letu má bílý zadní okraj křídel a bílý kostřec, jehož zbarvení klínovitě vybíhá do hřbetu. Ve svatebním šatu je shora i zespodu tmavě skvrnitý, v zimě nevýrazně šedohnědý s rozpitým skvrněním. Mladí ptáci mají béžově skvrnité lemy per svrchní části těla. Hnízdí ve vnitrozemských i pobřežních mokřadech, vlhkých loukách aj.
V České republice hnízdí především v nížinách (max. 620 m n. m.) Po roce 1960 vymizel z řady míst, pravidelně ještě hnízdí v jižních Čechách, na jižní, střední a severovýchodní Moravě. V letech 2001–2003 v Česku hnízdilo pouhých 25–40 párů.
Rødben (Tringa totanus) er en vadefugl, der er ret almindelig som ynglefugl i Danmark. Den yngler desuden i størstedelen af Europa og Asien nord for Himalaya. Den har en længde på ca. 28 cm og er dermed tydeligt mindre end hvidklire, men større end f.eks. svaleklire.
Den holder mest til ved strande og strandenge, hvor den lever af insekter, orme, snegle, krebsdyr, små muslinger og andre bløddyr. Den findes også inde i landet ved fugtige enge, søer og moser.
Rødbenen kan med sit lange næb nå byttedyrene, der befinder sig dybt begravet i vaden.
Rødben (Tringa totanus) er en vadefugl, der er ret almindelig som ynglefugl i Danmark. Den yngler desuden i størstedelen af Europa og Asien nord for Himalaya. Den har en længde på ca. 28 cm og er dermed tydeligt mindre end hvidklire, men større end f.eks. svaleklire.
Den holder mest til ved strande og strandenge, hvor den lever af insekter, orme, snegle, krebsdyr, små muslinger og andre bløddyr. Den findes også inde i landet ved fugtige enge, søer og moser.
Rødbenen kan med sit lange næb nå byttedyrene, der befinder sig dybt begravet i vaden.
Der Rotschenkel (Tringa totanus) ist eine Vogelart aus der Familie der Schnepfenvögel (Scolopacidae). Er ist ein Brutvogel über weite Bereiche Eurasiens. Zu seinem Lebensraum gehören die mediterrane bis boreale Zone, und er kommt in Asien auch in Steppen- und Wüstengebieten vor. In Mitteleuropa sind Schwerpunkte seiner Verbreitung die Küsten und das küstennahe Tiefland. Im Binnenland kommt er nur inselartig in kleinen Populationen vor, und im Süden Mitteleuropas ist er auf Restvorkommen reduziert.[1]
Ein ausgewachsener Rotschenkel wird bis 30 cm groß und ist somit etwas kleiner als sein Verwandter, der Grünschenkel. Er erreicht eine Flügelspannweite von bis zu 65 cm und wiegt bis zu 170 g. Der Geschlechtsdimorphismus ist nicht sehr ausgeprägt.
Der schlanke Schnepfenvogel hat einen mittellangen Schnabel, der an der Spitze schwarz und an der Basis orangerot gefärbt ist. Die Unterseite des Rotschenkels ist sehr variabel weiß und braun gemustert, die Oberseite ist braun, schwarz und grau gefleckt. Der Kopf ist dunkel gestrichelt und fällt durch den kurzen cremefarbenen Überaugenstreif sowie den weißen Augenring auf. Im Ruhekleid ist der Rotschenkel auf der Körperoberseite mehr graubraun und nicht mehr so intensiv wie im Prachtkleid gezeichnet. Die Unterseite ist weiß, die Brust grau verwaschen und fein gestrichelt. Die namengebenden Beine sind im Ruhekleid orangerot und im Prachtkleid dunkelrot.[2]
Jungvögel weisen auf der Körperoberseite einen wärmeren Braunton als adulte Vögel auf und haben cremefarbene Federsäume. Die Brust ist bei ihnen beigebraun verwaschen. Die Beine sind noch orangegelb, was zur Verwechselung mit anderen Tringa-Arten führen kann.
Im Flug erkennt man eindeutig seinen weißen Flügelhinterrand. Der Rotschenkel kann bis zu 17 Jahre alt werden. Sein Ruf klingt in etwa wie „tjüt“ mit jodelndem Charakter. Während des Brutgeschäfts stößt er häufig über einen längeren Zeitraum ein schimpfendes „tjikttjikt“ aus.
Der Rotschenkel lebt an Küsten und flachen Gewässern, wie Mooren, Tümpeln und Feuchtwiesen in fast ganz Europa. Im Winter ist es möglich, dass einige an die Küsten oder in südliche Gebiete ziehen. In Deutschland trifft man ihn als häufigen Brutvogel an der Küste an, außerhalb der Brutzeit kann man ihn in größeren Ansammlungen vor allem im Bereich des Wattenmeers beobachten.
Wie bei anderen Arten des Feuchtgrünlandes sind Bestandsrückgänge des Rotschenkels auf einen Verlust von geeigneten Bruthabitaten zurückzuführen. Eindeichungen, Entwässerung und Austrocknung der Salzwiesen und Niederungs-Feuchtgebiete, Grünlandumbruch und eine Intensivierung der Landwirtschaft, Grundwasserabsenkung, Torfabbau sowie ein Ausbau von Wegenetzen hat in weiten Bereichen seines Verbreitungsgebietes zu Bestandsrückgängen geführt. Hinzu kommen Verluste von Gelegen und Jungvögeln durch eine häufige und frühe Mahd und Ernte.
Auf dem Speiseplan des Rotschenkels stehen Insekten, Würmer, Schnecken, Krebstiere, kleine Muscheln und andere Weichtiere. Mit seinem Schnabel stochert er im flachen Wasser und sucht sich seine Nahrung. Während der Rotschenkel im Binnenland überwiegend tagaktiv ist, ist er an der Küste zum Teil tidenabhängig. Seine Nahrung findet er pickend und sondierend. Im Watt durchpflügt er auch die Oberfläche mit weit geöffnetem Schnabel.
Nach zwei Jahren sind die Rotschenkel geschlechtsreif und brüten jedes Jahr von April bis Juli am selben Ort. Das Nest ist eine Mulde am Boden und gut in der dichten Vegetation versteckt. Das Weibchen legt drei bis fünf Eier, die von beiden Partnern vier Wochen lang bebrütet werden. Die Jungvögel sind Nestflüchter und beginnen nach drei Wochen mit den ersten Flugversuchen.
Die Bestandsentwicklung in Mitteleuropa ist sehr uneinheitlich und zum Teil auch unzureichend dokumentiert. Die Populationen an Außendeichflächen und in den Marschen der Küste kann abhängig von der Anlage von Grünland erheblich schwanken. In Flussniederungen haben Wasserstandsänderungen ähnliche Folgen. In Gebieten, in denen es eine hinreichende Brutpopulation an Rotschenkeln gibt, ist die Art jedoch in der Lage, geeignete Lebensräume wie beispielsweise neu geschaffene Polder sehr schnell zu besiedeln. Grundsätzlich gab es im Verlauf des 20. Jahrhunderts einen deutlichen Bestandsrückgang bei der Binnenlandpopulation, der teilweise so stark ausfiel, dass einzelne Populationen vollständig erloschen. Dies war beispielsweise im Elsass 1894, in der Schweiz 1919 und in Baden-Württemberg 1935 der Fall. Im gesamten Nordseebereich hat sich der Bestand stabil auf einem niedrigen Niveau eingependelt. Auch in den wichtigsten Brutgebieten in Ostpolen, Österreich und Ungarn gilt der Bestand als stabil.
Der gesamte Brutbestand in Europa wird zu Beginn des 21. Jahrhunderts auf 280.000 bis 610.000 Brutpaare geschätzt. Zu den europäischen Ländern mit einem Brutbestand von mehr als 20.000 Paaren gehören Weißrussland (40.000 bis 70.000 Paare), Island (40.000 bis 140.000 Paare), Niederlande (20.000 bis 25.000 Paare), Norwegen (40.000 bis 80.000 Paare), der europäische Teil Russlands (30.000 bis 140.000 Paare) und Großbritannien (31.000 bis 44.000 Paare).[1]
In Deutschland wird sein Brutbestand für die Jahre 2011 bis 2016 auf 8.500 Brutpaare geschätzt. In der Roten Liste der Brutvögel Deutschlands von 2020 wird die Art in der Kategorie 2 als „stark gefährdet“ geführt.[3]
Der Rotschenkel gilt als eine der Arten, die vom Klimawandel besonders betroffen sein wird. Ein Forschungsteam, das im Auftrag der britischen Umweltbehörde und der RSPB die zukünftige Verbreitungsentwicklung von europäischen Brutvögeln auf Basis von Klimamodellen untersuchte, geht davon aus, dass bis zum Ende des 21. Jahrhunderts das Verbreitungsgebiet des Rotschenkels erheblich schrumpfen und sich nach Nordosten verlagern wird. Mehr als zwei Drittel des heutigen Verbreitungsgebietes, darunter vor allem das Verbreitungsareal in Mittel- und Osteuropa werden nach diesen Prognosen dem Rotschenkel keine geeigneten Lebensräume mehr bieten. Potentielle neue Verbreitungsgebiete werden im Norden und Nordwesten Russlands, im Süden Nowaja Semlja und vereinzelt auch auf Spitzbergen vermutet.[4]
Die Einteilung der Art in verschiedene Unterarten ist nach wie vor Gegenstand von Diskussionen. Die meisten Autoren ordnen die auf Island und den Faröern brütenden Rotschenkel der Unterart Tringa totanus robusta zu. Die in Fennoskandinavien und im nördlichen europäischen Teil Russlands brütenden Rotschenkel werden der Nominatform Tringa totanus totanus zugeordnet. Die Zuordnung der in Großbritannien und Irland brütenden Rotschenkel ist dagegen strittig. Sie wurden ursprünglich als Unterart Tringa totanus bewickii (Ticehurst 1932) beschrieben und dann in Tringa totanus britannica (Matthews 1935) umbenannt. Als Verbreitungsgebiet dieser Unterart gelten die britischen Inseln, wo sie überwiegend Standvögel sind. Andere Autoren haben dagegen an der Bezeichnung Tringa totanus bewickii festgehalten und geben als Verbreitungsgebiet die britischen Inseln sowie die südliche Hälfte Kontinentaleuropas bis zum Mittelmeerraum an.[5] Vorgeschlagen wurde aber auch, T. t. britannica als nicht valide gelten zu lassen, sondern diese Vögel als Teil einer polymorphen Nominatform Tringa totanus totanus mit einem Verbreitungsgebiet von den britischen Inseln bis in den Süden Russlands einzuordnen. Andere Autoren bezweifeln ebenfalls die Validität der Unterart und halten die britischen Brutvögel für eine Hybridpopulation der weiter im Osten brütenden Unterart Tringa totanus ussuriensis und der Nominatform.[5] Grundsätzlich ist auch die Verbreitungsgrenze zwischen der vom Ural bis in die Mandschurei und Mongolei brütenden Unterart Tringa totanus ussuriensis und der Nominatform strittig. Die südlich des Urals brütenden Vögel sind vermutlich ebenfalls Hybriden zwischen diesen beiden Unterarten.[6]
Der Rotschenkel (Tringa totanus) ist eine Vogelart aus der Familie der Schnepfenvögel (Scolopacidae). Er ist ein Brutvogel über weite Bereiche Eurasiens. Zu seinem Lebensraum gehören die mediterrane bis boreale Zone, und er kommt in Asien auch in Steppen- und Wüstengebieten vor. In Mitteleuropa sind Schwerpunkte seiner Verbreitung die Küsten und das küstennahe Tiefland. Im Binnenland kommt er nur inselartig in kleinen Populationen vor, und im Süden Mitteleuropas ist er auf Restvorkommen reduziert.
At kleer ((mo.) kliir, sö. kliiri) (Tringa totanus) as en fögel ütj at famile faan a snepen (Scolopacidae).
Pieds-Rouges o Patrouche (Tringa totanus )
étou: Boulhàr , Nòr-boulhàr, Ganbroujhe, Qhiote
Stelkur (frøðiheiti - Tringa totanus) er væl kroppstørri enn tjaldursgrælingur. Best kennist hann av teimum avbara longu, vakurt reyðu beinunum. Omaná er hann grásprøklutur við dimmum veingjafjøðrum, í neðra hvítur við svørtum prikkum. Nevið er reytt út frá rótini, dimt har frammi. Ungfuglurin er dimmgráur omaná. Í Føroyum er hann heldur sjáldsamur fuglur nú á døgum, og sera sjáldan eigur hann. Helst tíðliga á sumri hendir tað seg at síggja hann við sínum leikandi lætta gongulagi tita um við sjóvarstrondina ella niðarlaga í bønum og haganum. Tá er hann á veg til Íslands, har hann eigur í meingi við vøtn og áir, sum hann veður út í, so langt sum tey longu beinini grynna. Kemur ravnur ella bakur nær, fylkjast stelkarnir saman og rúka á fíggindan til at reka hann burtur. Tá ið bøgan fer av reiðrinum, breiðir hon stundum mosa yvir eggini. Um heystið síggja vit teir aftur við ungunum, og tað hendir, at onkur steðgar allan veturin; tá eru teir meira dimmgráir omaná.
Stelkur (frøðiheiti - Tringa totanus) er væl kroppstørri enn tjaldursgrælingur. Best kennist hann av teimum avbara longu, vakurt reyðu beinunum. Omaná er hann grásprøklutur við dimmum veingjafjøðrum, í neðra hvítur við svørtum prikkum. Nevið er reytt út frá rótini, dimt har frammi. Ungfuglurin er dimmgráur omaná. Í Føroyum er hann heldur sjáldsamur fuglur nú á døgum, og sera sjáldan eigur hann. Helst tíðliga á sumri hendir tað seg at síggja hann við sínum leikandi lætta gongulagi tita um við sjóvarstrondina ella niðarlaga í bønum og haganum. Tá er hann á veg til Íslands, har hann eigur í meingi við vøtn og áir, sum hann veður út í, so langt sum tey longu beinini grynna. Kemur ravnur ella bakur nær, fylkjast stelkarnir saman og rúka á fíggindan til at reka hann burtur. Tá ið bøgan fer av reiðrinum, breiðir hon stundum mosa yvir eggini. Um heystið síggja vit teir aftur við ungunum, og tað hendir, at onkur steðgar allan veturin; tá eru teir meira dimmgráir omaná.
De tjirk of tsjirk (Tringa totanus) is in fûgel út de famylje fan de snipfûgels (Scolopacidae).
De tjirk is in 25 oant 30 sm grutte greidefûgel. Hy hat hielendal brune fearren, mar is goed wer te kennen oan syn lange reade poatten en syn ready snaffel mei swarte punt. Besibbe soarten wêr't der wol wat op liket binne de krekt gruttere Grienskonk, mar dat ferskil is oan de poatten goed te sjen. Fierders is der ek noch de Sewyt dy't krekt sa grut is en ek reade poatten hat. Dy soart is lykwols by't simmerdeis folle donkerder, suver swart. By't winterdeis is de sewyt wer ljochter, mear brungriis.
Yn Fryslân komme tjirken allinnich by't simmer foar. Yn it Feriene Keninkryk en Portegal binne de bisten it hiele jier troch. Sommige tjirken briede yn East-Jeropa en lûke yn'e winter nei it suden ta. Yn 2006 wiene der minder as 25000 briedpearen yn Nederlân, mei in justjes weromrinnende trend. De tjirk stiet op de Nederlânske Reade List fan bedrige of kwetsbere soarten.
It briedseizoen fan de tjirk rint fan heal april oant yn juny. It brieden duorret 22 - 25 dagen. Dizze greidefûgel leit ornaris fjouwer aaien fan gemiddeld 45 x 32 mm, yn in kûltsje yn it gers, meastal yn in stik lân. De raaien om it nêst wurde oer it nêst bûcht, wêrtroch't it goed ferburgen is. Typearjend is dat de tjirk faak op mar in pear meter ôfstân briedet fan it nêst fan in ljip. De tjirk profitearret dêrtroch fan de techniken dy't de ljip hat om fijannen op ôfstân te hâlden.
Ofbylden dy't by dit ûnderwerp hearre, binne te finen yn de kategory fan Wikimedia Commons. De tjirk of tsjirk (Tringa totanus) is in fûgel út de famylje fan de snipfûgels (Scolopacidae).
Torfnik (Tringa totanus) - to je strzédny wanożny ptôch z rodzëznë bekasowatëch (Scolopacidae). Òn mòże żëc na Kaszëbach.
Tringa totanus (reidshank, saund cock, peleel, pleep, watterie pleep, stiltie, wee-weet, wheepler) is a Eurasie wader in the lairge faimily Scolopacidae.
Tringa totanus (reidshank, saund cock, peleel, pleep, watterie pleep, stiltie, wee-weet, wheepler) is a Eurasie wader in the lairge faimily Scolopacidae.
De tuterink (Latien: Tringa totanus) is n voegel uut de familie van de straandlopers en snippen (Scolopacidae) met geslachtsnäme Tringa (ruters).
I'j kan 25 töt 30 sentimeter groot wörden. n Belangriek kenmärk is de felrooie poten. Aandere soorten ruters bin: witgat, bosruter, zwärte ruter en gruunpootruter. t Verenkleed bestet uut n donkergriesbrune bovenkaante met lechte vläkkies, n witte onderkanate en evläkte flanken. Wieder ef de voegel oranje poten, n oranje snävel met n donkere punt, n lechtbrune als, börst en kop met donkere strepen. I'j ef n briede, witte achtervleugel.
t Legsel bestet miestal uut vier matte, peervormige eiers, die ärg verskillend in kleur kunnen wezen.
De tuterink bruuit in n groot gebied dat van Ieslaand naor West- en Midden-Europa en dwärs deur Midden-Azië töt an de Grote Oseaan löp. I'j overwintert in zudelike gebieden.
De soort ef zes ondersoorten:
In Nederlaand komen tuteringen t iele jaor veur. Disse bruuivoegel kömp nog altied väke veur, wieder bin der grote antallen deurtrekkers en minder grote antallen overwinteraars. Ien van de belangriekste bruuigebieden van Nederlaand is t Verdrunken Laand van Saeftinghe waor zowat 10% van de Nederlaandse populasie bruuit. De Nederlaandse bruuivoegels overwinteren an de kusten van Portugal, Spanje en Noordwest-Afrika. De tuteringen die in Nederlaand deurtrekken en overwinteren bin voegels uut Noordwest-Europa. Ze zitten dan veural in zolte en brakke getiedewäteren.[1]
In de periode 1989-1991 wördde t antal bruuivoegels in Nederlaand eskat op 30.000 päär. Tussen 2003 en 2007 is der n dälende trend wääreneumen van 5% per jaor.[1][2] Deur de geleidelike däling stet de tuterink as 'gevulig' op de Nederlaandse rooie lieste van bedreigde of kwetsbere voegelsoorten. De achteruutgang kömp deur onder meer de grootskaolige melkveeolderi'je.[3] De tuterink vält ook onder t AEWA-verdrag.
Internasionaal löp de voegel gien gevaar, i'j stet as 'veilig' (Least Concern) op de IUCN-lieste.
t Bruuiseizoen van de tuterink löp van alf april töt in juni. t Bruuien duurt 22 töt 25 dägen. Disse weidevoegel lägt gewoonlik vier eiers van gemiddeld 45 × 32 mm, in n kulechien in t grös, miestal in n weilaand. De grösalmen rond t nöst wörden over t nöst ebeugen, waordeur t goed verbörgen is. Typerend is dat de tuterink väke op mär n päär meter ofstaand bruuit van t nöst van n kiefte. De tuterink profiteert daordeur van de technieken die de kiefe ef um roofdieren op ofstaand te olden.
De tuterink (Latien: Tringa totanus) is n voegel uut de familie van de straandlopers en snippen (Scolopacidae) met geslachtsnäme Tringa (ruters).
Die Tüüdik (Tringa totanus) is n Fuugel. Hie is nit fuul gratter as ne Dröiselke, man sien loange roode Beene un sin loangen rooden Snoabel läite him gratter uutsjo, as hie wuddelk is.
Die Tüüdik (Tringa totanus) is n Fuugel. Hie is nit fuul gratter as ne Dröiselke, man sien loange roode Beene un sin loangen rooden Snoabel läite him gratter uutsjo, as hie wuddelk is.
Çîqsor (Tringa totanus), çûkekî beravî ye û wek ji nav jî dihê fehmkirin çîqsor e.
Ser û pişta wî qehwoşkî, nawa wî spî, stû û sînga wî jî deq deqokî ne. Çîq û nikulê wî sor e. Bê brû ye û kloraka çavê wî spî ye.
Xwarina wî kurmik, mêş, kêzik û hwd e.
Li nav ripin û heriyên beravan dihê dîtin.
Çîqsor (Tringa totanus), çûkekî beravî ye û wek ji nav jî dihê fehmkirin çîqsor e.
Ο Κοκκινοσκέλης είναι παρυδάτιο καλοβατικό πτηνό της οικογενείας των Σκολοπακιδών, που απαντά και στον ελλαδικό χώρο. Η επιστημονική ονομασία του είδους είναι Tringa totanus και περιλαμβάνει 6 υποείδη.[3] Στην Ελλάδα απαντά κυρίως το υποείδος Tringa totanus totanus, αλλά μπορεί να υπάρχουν και άτομα του ασιατικού υποείδους Tringa totanus ussuriensis κατά τη διαχείμαση.
Η επιστημονική ονομασία του είδους totanus είναι λατινική με ρίζα το επίθετο totus, -a, -um που σημαίνει «όλος, ολοκληρωμένος, συνολικός, ακέραιος» και, την προσθήκη του επιθέματος -anus, αγνώστου λοιπής σημασίας.[4]
Η αγγλική του ονομασία, Common Redshank, καθώς και η ελληνική, παραπέμπουν αμφότερες στο χρώμα των ταρσών του.
Παρόλο που ο κοκκινοσκέλης μοιάζει πολύ με τον μαυρότρυγγα, δεν είναι ιδιαίτερα στενός συγγενής του, αλλά περισσότερο συγγενεύει με τον βαλτότρυγγα (Τ. stagnatilis), και τον λασπότρυγγα (Τ. glareola). Οι πρόγονοι του τελευταίου και του κοκκινοσκέλη, φαίνεται να έχουν αποκλίνει γύρω στη Μειόκαινο-Πλειόκαινο Εποχή, περίπου 5-6 εκατομμύρια χρόνια πριν.
Η κατάταξη των πληθυσμών σε κάποια υποείδη εξακολουθεί να είναι αντικείμενο συζήτησης, όπως οι πληθυσμοί στο Ηνωμένο Βασίλειο και την Ιρλανδία, που αρχικά είχαν τοποθετηθεί στο υποείδος T. t. bewickii (Ticehurst 1932), αλλά στη συνέχεια μεταφέρθηκαν στο T. t. britannica (Matthews 1935). Ωστόσο, κάποιοι άλλοι ερευνητές, θεωρούν ότι τα άτομα των βρεταννικών νησιών, όπως και κάποια άλλα στην περιοχή των Ουραλίων, αποτελούν υβρίδια του υποείδους T. t. ussuriensis.[5]
Ο κοκκινοσκέλης έχει εξάπλωση σε όλες τις ηπείρους, πλην της αμερικανικής και, κατά τόπους, αποτελεί κοινό είδος.
Οι ευρύτερες περιοχές αναπαραγωγής του κοκκινοσκέλη (μόνιμες και καλοκαιρινές), καλύπτουν μεγάλο μέρος της Ευρασίας ανάλογα με το υποείδος.
Στην Ευρώπη απαντά σε όλες, ανεξαιρέτως, τις χώρες εκτός από κάποιες μικρές περιοχές της Σουηδίας, της Φινλανδίας και της Ρωσίας που βρίσκονται αρκετά βόρεια και, από τη Βοσνία και Ερζεγοβίνη, όπου φαίνεται να έχει εξαφανιστεί.[1] Σε κάποιες βόρειες χώρες, όπως την Ισλανδία, την Ιρλανδία, το Ηνωμένο Βασίλειο και σε περιοχές που βρέχονται από τη Βόρεια Θάλασσα, απαντά ως επιδημητικό (μόνιμο),[6] ενώ σε κάποιες περιοχές της Κ. Ευρώπης, απαντά μόνον ως μεταναστευτικό πτηνό.
Στην Ασία, τα εκεί υποείδη, αναπαράγονται σε μία ευρύτατη ζώνη με κατεύθυνση από ΒΔ προς ΝΑ, από τα ευρωπαϊκά σύνορα μέχρι την Ιαπωνία. Τα βόρεια σύνορα της ασιατικής επικράτειας περιορίζονται από τη Ν. Σιβηρία και κάτω, μέχρι το ύψος των Ιμαλαΐων, περίπου, και από το κεντρικό Ιράν, μέχρι την κεντρική Κίνα.
Οι περιοχές διαχείμασης του κοκκινοσκέλη, βρίσκονται τόσο στην Ευρασία, όσο -κυρίως- στην Αφρική και την Αυστραλία. Στις δύο τελευταίες ηπείρους γίνεται η διαχείμαση του μεγαλύτερου όγκου των πληθυσμών του πτηνού.
Στην Ευρασία διαχειμάζει στις μεσογειακές χώρες (Ιβηρική, Ιταλία, Ελλάδα, Τουρκία), με τα νότια όρια να φθάνουν μέχρι την Αραβική Θάλασσα (Σοκότρα).
Στην [[Αφρική, οι περιοχές διαχείμασης εκτείνονται από τις μεσογειακές χώρες στα βόρεια, μέχρι την Ανγκόλα στα νότια, και από τις ακτές του Ατλαντικού στα δυτικά, μέχρι την Ερυθρά Θάλασσα στα ανατολικά.[7]
Οι περισσότεροι πληθυσμοί του κοκκινοσκέλη είναι πλήρως μεταναστευτικοί, με την αποδημία να πραγματοποιείται σε ένα ευρύ μέτωπο, δια ξηράς και κατά μήκος των ακτών, ενώ μερικοί, πολύ βόρειοι πληθυσμοί (Ισλανδία, Ηνωμένο Βασίλειο παραμένουν μόνιμα κοντά στους τόπους αναπαραγωγής τους (del Hoyo et al. 1996). Η εαρινή μετανάστευση πραγματοποιείται από τον Ιούνιο έως τον Οκτώβριο, και η φθινοπωρινή για τους τόπους διαχείμασης, μεταξύ Φεβρουαρίου και Απριλίου (Hayman et al. 1986).
Τυχαίοι, περιπλανώμενοι επισκέπτες έχουν αναφερθεί μεταξύ άλλων από τα Σβάλμπαρντ, τον Καναδά, τη Γροιλανδία, τις Σεϋχέλλες, το Κονγκό και τη Νήσο των Χριστουγέννων.[1] Το είδος παρατηρήθηκε στα μέσα της δεκαετίας του ’70 και το 2000 στα νησιά Παλάου της Μικρονησίας.[8]
Στην Ελλάδα, ο κοκκινοσκέλης είναι μερικώς μεταναστευτικός, δηλαδή είναι επιδημητικός (μόνιμος) στα βόρεια και κεντρικά της χώρας, αλλά μπορεί να παρατηρηθεί σε όλη την επικράτεια κατά τη διάρκεια του χειμώνα.[9]
Κατά την αναπαραγωγική περίοδο, ο κοκκινοσκέλης απαντά σε παράκτιους αλμυρόβαλτους, ηπειρωτικά υγρά λιβάδια με χαμηλή βλάστηση (del Hoyo et al. 1996) (συμπεριλαμβανομένων και των καλλιεργουμένων αγρών) (Johnsgard 1981), βάλτους με γρασίδι, ελώδεις ερεικώνες (del Hoyo et al. 1996) και ελώδεις τυρφώνες (Johnsgard 1981 ).
Εκτός αναπαραγωγικής περιόδου, μπορεί να συχνάζει σε ηπειρωτικά πλημμυρισμένα λιβάδια (del Hoyo et al. 1996) και τις αμμώδεις όχθες των ποταμών και των λιμνών (Flint et al. 1984), ενώ κατά τη διάρκεια του χειμώνα είναι σε μεγάλο βαθμό παράκτιο πτηνό (del Hoyo et al. 1996), καταλαμβάνοντας βραχώδεις, λασπώδεις και αμμώδεις παραλίες, αλμυρόβαλτους, η παλιρροιακές ελώδεις περιοχές, παράκτιες λιμνοθάλασσες με αλμυρό ή γλυκό νερό (del Hoyo et al. 1996), παλιρροιακές εκβολές ποταμών (Johnsgard 1981), αλυκές και αγροκτήματα με αγωγούς λυμάτων (del Hoyo et al. 1996).
Στην Ελλάδα μπορεί να βρεθεί σε τενάγη με αλμυρά και γλυκά νερά, κοντά σε παράκτιες περιοχές και σε εκβολές ποταμών.[9]
Ο κοκκινοσκέλης είναι ένα μετρίου μεγέθους καλοβατικό πτηνό, αναγνωρίσιμο κυρίως από τους πορτοκαλοκόκκινους ταρσούς του, αλλά τον χειμώνα μοιάζει πολύ με τον μαυρότρυγγα, με τον οποίο μοιράζεται συχνά τα ίδια ενδιαιτήματα. Από αυτόν ξεχωρίζει -στο έδαφος- κυρίως από το ελαφρά μικρότερο, πορτοκαλοκόκκινο (όχι κόκκινο) ράμφος, που δεν είναι ιδιαίτερα αγκιστρωτό στην άκρη του. Επίσης είναι λίγο μικρότερος σε μέγεθος και, κατά την πτήση, διακρίνεται χαρακτηριστικό λευκό κράσπεδο (wing bar) στις πτέρυγες, το οποίο δεν υπάρχει στον μαυρότρυγγα,[10]. Επίσης, έχει μικρότερους ταρσούς που, τους διατηρεί κατά την πτήση σχετικά κοντά στο υπόλοιπο σώμα.[11] Γενικά, το αναπαραγωγικό του πτέρωμα έχει σκουρότερους χρωματισμούς από το χειμερινό, αλλά η διαφορά αυτή, δεν είναι τόσο έκδηλη όσο στον μαυρότρυγγα.
Οι ταρσοί έχουν πορτοκαλοκόκκινο χρώμα και, η λευκή, σχήματος ‘V’ περιοχή στο ουροπύγιο επεκτείνεται αρκετά ψηλά προς τη ράχη. Κατά τη διάρκεια του χειμώνα, το πτέρωμά του αποκτά ένα πολύ ομοιόμορφο γκρίζο χρώμα με διάσπαρτες κηλίδες και ραβδώσεις.[10] Η ίριδα είναι καστανόμαυρη και υπάρχει λευκός δακτύλιος που περιβάλλει τον οφθαλμό.
Το κύριο χαρακτηριστικό των νεαρών ατόμων είναι τα κιτρινωπά πόδια, που μπορεί να οδηγήσει σε λανθασμένη αναγνώριση του πτηνού, όταν βρίσκεται μαζί μέ άλλα καλοβατικά.
Έξω από την περίοδο αναπαραγωγής το είδος αναζητεί την τροφή του μεμονωμένα, σε μικρές ομάδες (del Hoyo et al. 1996), ή περιστασιακά σε μεγάλα σμήνη μέχρι και 1000 άτομα (Snow και Perrins 1998), ειδικά στις περιοχές κουρνιάσματος (Hayman et al. 1986) ή όταν αναζητά ψάρια (del Hoyo et al. 1996).
Όταν στέκεται στο έδαφος, διακρίνεται από τη «νευρική» συμπεριφορά του και το χαρακτηριστικό κούνημα της ουράς πάνω-κάτω (bobbing), ενώ όταν ενοχληθεί, κουνάει νευρικά και το κεφάλι του.[13] Είναι έντονα θορυβώδης, από τους πλέον θορυβώδεις χαραδριούς [12] και αντιδρά έντονα στην παραμικρή όχληση, με φωνές και πετάγματα.
Κατά την αναπαραγωγική περίοδο, η διατροφή του αποτελείται από έντομα, αράχνες και δακτυλιοσκώληκες (del Hoyo et al. 1996). Κατά τη διάρκεια της μη-αναπαραγωγικής περιόδου συλλαμβάνει τα παραπάνω (del Hoyo et al. 1996), καθώς και μαλάκια, καρκινοειδή (ειδικά τα αμφίποδα, όπως Corophium spp.) (Del Hoyo et al. 1996) και περιστασιακά μικρά ψάρια και γυρίνους (del Hoyo et al. 1996). Η αναζήτηση της τροφής γίνεται κυρίως κατά τη διάρκεια της ημέρας.
Ο κοκκινοσκέλης αναπαράγεται από τον Μάρτιο έως τον Αύγουστο (Hayman et al. 1986) σε μοναχικά ζευγάρια ή σε χαλαρές αποικίες (Hayman et al. 1986, del Hoyo et al. 1996), συνήθως λιγότερα από 10 ζευγάρια ανά τετραγωνικό χιλιόμετρο, αλλά, έχουν παρατηρηθεί μέχρι και 100-300 ζευγάρια ανά τ.χμ. στις ακτές (del Hoyo et al. 1996).
Η φωλιά κατασκευάζεται από το θηλυκό (Harrison) σε ανοικτές περιοχές, απ’ευθείας πάνω στο έδαφος, πάντοτε ανάμεσα σε βλάστηση (Flint et al. 1984), ή σε ψηλό γρασίδι, (del Hoyo et al. 1996) και, καλά κρυμμένη, σχεδόν ποτέ εκτεθειμένη.[14] Είναι μία απλή κοιλότητα επιστρωμένη με παρακείμενο φυτικό υλικό, που μεταφέρεται και τακτοποιείται με τέτοιο τρόπο, ώστε να καλύπτει τη φωλιά.[14]
Η γέννα πραγματοποιείται εφάπαξ και αποτελείται από 4, μερικές φορές 3, σπανίως 5 αβγά, τα οποία έχουν διαστάσεις 42-48 × 29-33 χιλιοστά[15]. Η επώαση αρχίζει μετά την εναπόθεση του τελευταίου αβγού, πραγματοποιείται και από τους δύο γονείς και, έχει διάρκεια 23-24 ημέρες.[12][16].
Μετά την εκκόλαψη, και οι δύο γονείς φροντίζουν για την ανατροφή των νεοσσών. Οι νεοσσοί είναι φωλεόφυγοι, εγκαταλείπουν δηλαδή τη φωλιά πολύ γρήγορα, ακολουθούν τους γονείς τους και τρέφονται μόνοι τους. Στις 25-31 ημέρες, κάποια θηλυκά αναχωρούν για τους τόπους διαχείμασης, ενώ το αρσενικό μένει κοντά για επιτήρηση.[12].
Στην Ελλάδα, ο κοκκινοσκέλης μπορεί να απαντά σέ όλες τις μορφές μετακίνησης (μόνιμος, καλοκαιρινός αναπαραγόμενος επισκέπτης, χειμερινός ή μεταναστευτικός), αναπαράγεται κυρίως στη βόρεια επικράτεια της χώρας (Όντρια), αλλά στο μεγαλύτερο μέρος της, συνήθως ξεχειμωνιάζει ή είναι διαβατικός κατά τις μεταναστεύσεις.
Γενικά, οι αναπαραγωγικοί πληθυσμοί του κοκκινοσκέλη, βρίσκονται σε καλή κατάσταση, γι'αυτό, η IUCN, έχει χαρακτηρίσει το είδος ως Ελαχίστης Ανησυχίας (LC), παγκοσμίως, αλλά με τάση άγνωστη, καθώς ορισμένοι πληθυσμοί μειώνονται, ενώ άλλοι είναι σταθεροί, αυξητικοί ή έχουν άγνωστη τάση (Wetlands International 2006). Στην Ευρώπη, οι τάσεις από το 1980 δείχνουν ότι οι πληθυσμοί έχουν υποστεί μια μέτρια μείωση (<0,01%), με βάση τα προσωρινά στοιχεία για 21 χώρες από το Πανευρωπαϊκο Πρόγραμμα Παρακολούθησης Κοινών Πουλιών (EBCC / RSPB / BirdLife / Στατιστική Ολλανδίας Π. Voříšek in litt. 2008) [1]
Το είδος απειλείται από την απώλεια των οικοτόπων αναπαραγωγής και διαχείμασης μέσω της εντατικοποίησης της γεωργίας, της αποξήρανσης των υγροτόπων, του ελέγχου των πλημμυρών, αλλά και την αποδάσωση, τα εγγειοβελτιωτικά έργα και τη βιομηχανική ανάπτυξη (del Hoyo et al. 1996), την επέκταση των αγρωστωδών ζιζανίων (Spartina spp.) στους λασπότοπους (Evans 1986, del Hoyo et al. 1996), την εκκαθάριση των λιβαδιών στις παρυφές τους (del Hoyo et al. 1996), (π.χ. αποχέτευση, ανόργανα λιπάσματα, εκ νέου σπορά) (Baines 1988), την παράκτια κατασκευή φραγμάτων (Burton 2006) και την βαριά βόσκηση (π.χ. στα αλίπεδα) (Norris et al. 1998). Το είδος απειλείται, επίσης, από διαταραχές στις παλιρροιακές περιοχές από τα κατασκευαστικά έργα (UK) (Burton et al. 2002a) και την όχληση στα μονοπάτια πεζοπορίας (Burton et al. 2002b).
Είναι επίσης ευάλωτο στο ισχυρό ψύχος στις δυτικοευρωπαϊκές περιοχές διαχείμασής του (del Hoyo et al. 1996), ενώ υποφέρει από τη θήρευση των φωλιών του από εισηγμένους θηρευτές (π.χ. τον ευρωπαϊκό σκαντζόχοιρο Erinaceus europaeus) σε κάποια νησιά (Jackson 2001). Το είδος είναι επίσης ευαίσθητο στη γρίπη των πτηνών, ώστε να μπορεί να απειλείται από τις μελλοντικές εστίες του ιού (Melveille και Shortridge 2006).
Για την Ελλάδα τα στοιχεία είναι ελλιπή και, δεν είναι γνωστό εάν απειλείται άμεσα.
Οι βέλτιστες συνθήκες αναπαραγωγής για το [[]είδος]], μπορεί να παρέχονται με τη δημιουργία ενός μωσαϊκού από απλημμύριστους (unflooded) λειμώνες, πλημμυρισμένες -το χειμώνα- χορτολιβαδικές εκτάσεις και ρηχούς νερόλακκους (Ausden et al. 2002). Αυτές οι χειμωνιάτικες πλημμύρες των χορτολιβαδικών εκτάσεων είναι επωφελείς, δεδομένου ότι βοηθούν στην διατήρηση της βλάστησης σε μικρό ύψος, ενώ δημιουργούν τεχνητές «πισίνες» που παρέχουν μια πηγή τροφής (υδρόβια ασπόνδυλα) την άνοιξη (Ausden et al. 2002, Olsen και Schmidt 2004). Τέτοιες ρηχές «πισίνες» στα παράκτια έλη βόσκησης θα πρέπει να διατηρούνται μέχρι το τέλος Ιουνίου (Ausden et al. 2003). Μικρής έκτασης βόσκηση των αλμυρόβαλτων (περίπου μία (1) αγελάδα ανά εκτάριο), δεν φαίνεται να επηρεάζει το είδος και μπορεί ακόμη και να είναι επωφελής για τους πληθυσμούς αναπαραγωγής (Norris et al. 1997, Ausden et al. 2005), αν και τα βοοειδή δεν πρέπει να βρίσκονται εκεί προς το τέλος της περιόδου ωοτοκίας (π.χ. τέλη Μαΐου ή στις αρχές Ιουνίου), για να ελαχιστοποιηθεί ο κίνδυνος καταπάτησης της φωλιάς (Norris et al. 1997). Υπάρχουν επίσης ενδείξεις ότι η υπερβολική βόσκηση μπορεί να είναι επιβλαβής (Evans 1986). Το είδος, είναι γνωστό ότι, έχει δείξει αυξανόμενη επιτυχία εκκόλαψης όταν τα διάφορα αρπακτικά έχουν αποκλειστεί, με την ανέγερση προστατευτικών φρακτών γύρω από τις περιοχές ωοτοκίας (Jackson 2001) και, στο Ηνωμένο Βασίλειο, υπάρχουν ενδείξεις ότι η καταστροφή των αγρωστωδών ζιζανίων (Spartina spp.), χρησιμοποιώντας κάποιο ζιζανιοκτόνο, είναι ευεργετική για το πτηνό (Evans 1986).
Στον ελλαδικό χώρο, ο Κοκκινοσκέλης απαντάται και με τις ονομασίες Κοκκινοπόδης (τρύγγας), Μάρτυρος (Ακαρνανία), Κόκκινο Γαϊταρίφι, Νεροπούλα [17] και Κοκκινοποδαρότρυγγας.[18]
i. ^ Περιλαμβάνει και το Tringa totanus meinertzhageni [19]
ii. ^ Περιλαμβάνει και το Tringa totanus britannica [20]Ο Κοκκινοσκέλης είναι παρυδάτιο καλοβατικό πτηνό της οικογενείας των Σκολοπακιδών, που απαντά και στον ελλαδικό χώρο. Η επιστημονική ονομασία του είδους είναι Tringa totanus και περιλαμβάνει 6 υποείδη. Στην Ελλάδα απαντά κυρίως το υποείδος Tringa totanus totanus, αλλά μπορεί να υπάρχουν και άτομα του ασιατικού υποείδους Tringa totanus ussuriensis κατά τη διαχείμαση.
Траўнік, Чырвананожка, Кулік-случок (Tringa totanus), народная назва Бакас — птушка роду ўлітаў сямейства бакасавых атраду сеўцападобных.
Дарослы траўнік дасягае велічыні да 30 см, крыху драбнейшы за свайго блізкага родзіча вялікага ўліта (Tringa nebularia). Размах крылаў складае да 65 см, а важыць да 170 грамаў. Аранжавая дзюба сярэдняй велічыні, на кончыку чорная. Чырвона-аранжавымі зьяўляюцца й доўгія лапкі, што дало траўніку другую назву «чырвананожка».
Траўнік сустракаецца па ўсёй Эўропе й жыве ля ўзьбярэжжаў мораў і ля берагоў дробных вадаёмаў, у тым ліку на балотах і заліўных лугах. Узімку траўнікі часьцяком мігруюць у больш цёплыя паўднёвыя або прыбярэжныя рэгіёны.
У ежу траўніка ўваходзяць вусякі, чарвякі, сьлімакі, ракападобныя, малыя двухстворкавыя і іншыя малюскі. Сваёй доўгай дзюбай ён прачэсвае плыткаводзьдзе ў пошуках здабычы.
Траўнік, Чырвананожка, Кулік-случок (Tringa totanus), народная назва Бакас — птушка роду ўлітаў сямейства бакасавых атраду сеўцападобных.
Тәтелдәүес, тәтелдәүек, ҡыҙылаяҡ, ҡыҙылаяҡ сәпсәү (лат. Tringa totanus, рус. Травник) — оҙон ҡыҙыл аяҡлы, оҙон муйынлы, тура суҡышлы, һырты һарғылт көрән, ҡанаттары сыбар, күгәрсендән бәләкәйерәк һаҙ ҡошо[1].
Күгәрсендән бәләкәйерәк. Оҙон ғына аяҡлы, һәм оҙон муйынлы һаҙ ҡошо. Кәүҙәһенең өҫ яғы һарғылт көрән. Башы, муйы¬ны буй, ә ҡанаттары эре түңәрәк таптар менән сыбарланған. Ҡойроғоноң өҫтө аҡ. Муйынының ике яғы һәм түше ваҡ ҡара таплы һорғолт һары. Ҡорһағы аҡ. Аяҡтары ҡыҙыл. Ҙур сәпсәүҙән суҡышы төҙ булыуы менән айырыла.
Тауышы яңғырауыҡлы: «тьйүү» йәки «тьйүк-тьйүк». Яҙғыһын ата ҡош тәтелдәй: «титл-титл-титл».
Ҡамышлы һәм бейек үлән баҫҡан күлдәрҙә, йылғаларҙа һаҙлыҡтарҙа йәшәй. Төрлө бөжәктәр менән туҡлана. Күсмә ҡош. Киң генә таралған. Ояһын ергә ҡора. Ҡара-көрән һәм ҡыҙғылт көрән таптар менән ҡапланған 3—4 бөртөк һарғылт ҡабыҡлы йомортҡаһы була.
Травник в полёте
Травник на лужайке
Вид спереди
Вид сбоку
Э. Ф. Ишбирҙин. Башҡортостан ҡоштары китабы. Өфө,1986 йыл. ИБ № 3478 28.693.35 И 90
(инг.)
Тәтелдәүес, тәтелдәүек, ҡыҙылаяҡ, ҡыҙылаяҡ сәпсәү (лат. Tringa totanus, рус. Травник) — оҙон ҡыҙыл аяҡлы, оҙон муйынлы, тура суҡышлы, һырты һарғылт көрән, ҡанаттары сыбар, күгәрсендән бәләкәйерәк һаҙ ҡошо.
Күгәрсендән бәләкәйерәк. Оҙон ғына аяҡлы, һәм оҙон муйынлы һаҙ ҡошо. Кәүҙәһенең өҫ яғы һарғылт көрән. Башы, муйы¬ны буй, ә ҡанаттары эре түңәрәк таптар менән сыбарланған. Ҡойроғоноң өҫтө аҡ. Муйынының ике яғы һәм түше ваҡ ҡара таплы һорғолт һары. Ҡорһағы аҡ. Аяҡтары ҡыҙыл. Ҙур сәпсәүҙән суҡышы төҙ булыуы менән айырыла.
Тауышы яңғырауыҡлы: «тьйүү» йәки «тьйүк-тьйүк». Яҙғыһын ата ҡош тәтелдәй: «титл-титл-титл».
Ҡамышлы һәм бейек үлән баҫҡан күлдәрҙә, йылғаларҙа һаҙлыҡтарҙа йәшәй. Төрлө бөжәктәр менән туҡлана. Күсмә ҡош. Киң генә таралған. Ояһын ергә ҡора. Ҡара-көрән һәм ҡыҙғылт көрән таптар менән ҡапланған 3—4 бөртөк һарғылт ҡабыҡлы йомортҡаһы була.
Црвеноногата тринга (науч. Tringa totanus) е евроазиска крајбрежна птица од големата фамилија на мочварките (науч. Scolopacidae), родот на трингите (науч. Tringa). Ја има и во Македонија.
Перјето на црвеноногата тринга во сезона на парење е мраморно кафеаво, со црни и сиви дамки и малку посветло одоздола. Зимно време, пак, перјето е посветло, сиво-кафеаво одозгора и речиси бело одоздола. Во лет имаат бели ленти на грбот и на краевите од крилјата. Нозете им се црвени, а клунот црвен со црн врв. Должината на возрасната птица достигнува до 30 см, со распон на крилјата од 65 см, и тежина до 170 г. Животниот век на оваа птица е околу 17 години.
На почетокот од пролетта започнува додворувањето уште за време на летот, при што мажјаците пеат многу мелодично. Во другото време песната им е убаво тју-ли, тју-ли, те-лиее.
Оваа птица е широко распространета во умерена Евроазија. Таа е птица преселница што зимува на бреговите околу Медитеранот, Атлантикот и во јужна Азија. Тие ретко заскитуваат, но им се случува, како на пример, во 1970-тите и во 2000 година во Палау, Микронезија[2]. Црвеноногата тринга е многу бучна и со своето гласно пипикање ќе ги растревожи и сите останати.
Црвеноногата тринга се исхранува со разни без’рбетници: инсекти (водни инсекти, бубачки, ларви, муви), мекотели, црви, мали риби и полноглавци. Гнездата ги прават било каде на влажни места, од влажни ливади до солени мочуришта, често и многу густо едни до други. Несат 3-5 јајца.
Поради широката распространетост и бројност на видот, спаѓаат во категоријата на најмала загриженост[3]. За овие птици важи Договорот за заштита на африканско-евроазиските миграторни водни птици.
Црвеноногата тринга (науч. Tringa totanus) е евроазиска крајбрежна птица од големата фамилија на мочварките (науч. Scolopacidae), родот на трингите (науч. Tringa). Ја има и во Македонија.
लालखुट्टे टिमटिमा नेपालमा पाइने एक प्रकारको चराको नाम हो । यसलाई अङ्ग्रेजीमा कमन रेडस्याङ्क (Common Redshank)भनिन्छ ।
हिउँदको समयमा
उडिरहेको लालखुट्टे टिमटिमा
लालखुट्टे टिमटिमा
लालखुट्टे टिमटिमा नेपालमा पाइने एक प्रकारको चराको नाम हो । यसलाई अङ्ग्रेजीमा कमन रेडस्याङ्क (Common Redshank)भनिन्छ ।
பவளக்காலி அல்லது பவழக்காலி (Common redshank, Tringa totanus) ஐரோப்பாவிலும் ஆசியாவிலும் காணப்படும் பறவை. இது கரைப்பறவை வகையைச் சேர்ந்தது. இனப்பெருக்க காலத்தில் இதன் சிறகுத் தொகுதி பழுப்பு நிறப்புள்ளிகளுடன் காணப்படும். பிற காலங்களில் இளம் பழுப்பு நிறத்தில் இருக்கும். செங்கால்களைக் கொண்ட இப்பறவையின் அலகுமுனை கறுப்பு நிறத்தில் இருக்கும்.
பவளக்காலி அல்லது பவழக்காலி (Common redshank, Tringa totanus) ஐரோப்பாவிலும் ஆசியாவிலும் காணப்படும் பறவை. இது கரைப்பறவை வகையைச் சேர்ந்தது. இனப்பெருக்க காலத்தில் இதன் சிறகுத் தொகுதி பழுப்பு நிறப்புள்ளிகளுடன் காணப்படும். பிற காலங்களில் இளம் பழுப்பு நிறத்தில் இருக்கும். செங்கால்களைக் கொண்ட இப்பறவையின் அலகுமுனை கறுப்பு நிறத்தில் இருக்கும்.
红脚鹬（学名：Tringa totanus）又名赤足鹬，为鹬科鹬属个鸟类。该物种个模式产地拉瑞典。亚种有红脚鹬指名亚种（学名：Tringa totanus totanus）。拉中国分布拉华北搭华南等地。
ЦIиэкогашберг — (en. Common Redshank), (Оьрсаша "Травник" олу цунах). Кхин цхьа тайпа а ду вайн кхузахь хуьлуш хин олхазар. Хи чохь нека дан а хууш хин йистошка хуьлуш долчух олу хин олхазар. Царех ду кхин цхьакха тайпа олхазар цIиэ когаш а болуш. Ехийра ю цуьнан настарш. ЗIок ира а, нийса а ю цуьнан. Букъ мокха бу луьста Iаьржа тIедарчий а долуш. Чукъело кIай ю, цIога а тIоьхлара кIай ду цуьнан. Шина а тIома тIехь кIайн моханаш ю, гIаьттича гуш.
_02.jpg)
_03.jpg)
.jpg)
ЦIиэкогашберг — (en. Common Redshank), (Оьрсаша "Травник" олу цунах). Кхин цхьа тайпа а ду вайн кхузахь хуьлуш хин олхазар. Хи чохь нека дан а хууш хин йистошка хуьлуш долчух олу хин олхазар. Царех ду кхин цхьакха тайпа олхазар цIиэ когаш а болуш. Ехийра ю цуьнан настарш. ЗIок ира а, нийса а ю цуьнан. Букъ мокха бу луьста Iаьржа тIедарчий а долуш. Чукъело кIай ю, цIога а тIоьхлара кIай ду цуьнан. Шина а тIома тIехь кIайн моханаш ю, гIаьттича гуш.
ЗIок юххера цIиэ ю. Хин берда йистошкахь Iаьмнашкахь, тIуьнчу тогIешкахь ду цуьнан дахар. Бовхачу махка дIай-схьай доьлхачех ду иза а. Цхьайолчу меттигашкахь яккхийра гIеранаш хуьлу церан. Бецан тоьлгашлахь до цара баннаш. ХIоа диъ хуьлу тIехь тIедарчий а долуш. Тойна май баттахь, июнь юккхе кхаччалц а йолчу хенахь доккху. Декар "тю-ли, тю-ли", бохуш ду.
The common redshank or simply redshank (Tringa totanus) is a Eurasian wader in the large family Scolopacidae.
The common redshank was formally described by the Swedish naturalist Carl Linnaeus in 1758 in the tenth edition of his Systema Naturae under the binomial name Scolopax totanus.[2] It is now placed with twelve other species in the genus Tringa that Linnaeus had introduced in 1758.[3][4] The genus name Tringa is the Neo-Latin name given to the green sandpiper by the Italian naturalist Ulisse Aldrovandi in 1603 based on Ancient Greek trungas, a thrush-sized, white-rumped, tail-bobbing wading bird mentioned by Aristotle. The specific totanus is from Tótano, the Italian name for this bird.[5]
Six subspecies are recognised:[4]
Common redshanks in breeding plumage are a marbled brown color, slightly lighter below. In winter plumage they become somewhat lighter-toned and less patterned, being rather plain greyish-brown above and whitish below. They have red legs and a black-tipped red bill, and show white up the back and on the wings in flight.
The spotted redshank (T. erythropus), which breeds in the Arctic, has a longer bill and legs; it is almost entirely black in breeding plumage and very pale in winter. It is not a particularly close relative of the common redshank, but rather belongs to a high-latitude lineage of largish shanks. T. totanus on the other hand is closely related to the marsh sandpiper (T. stagnatilis), and closer still to the small wood sandpiper (T. glareola). The ancestors of the latter and the common redshank seem to have diverged around the Miocene-Pliocene boundary, about 5–6 million years ago. These three subarctic- to temperate-region species form a group of smallish shanks with have red or yellowish legs, and in breeding plumage are generally a subdued light brown above with some darker mottling, and have somewhat diffuse small brownish spots on the breast and neck.[10]
The common redshank is a widespread breeding bird across temperate Eurasia. It is a migratory species, wintering on coasts around the Mediterranean, on the Atlantic coast of Europe from Ireland and Great Britain southwards, and in South Asia. They are uncommon vagrants outside these areas; on Palau in Micronesia for example, the species was recorded in the mid-1970s and in 2000.[11] A tagged redshank was spotted at Manakudi Bird Sanctuary, Kanniyakumari District of Tamil Nadu, India in the month of April 2021.[12]
They are wary and noisy birds which will alert everything else with their loud piping call.
Redshanks will nest in any wetland, from damp meadows to saltmarsh, often at high densities.[13] They lay 3–5 eggs.
Like most waders, they feed on small invertebrates.
The common redshank is widely distributed and quite plentiful in some regions, and thus not considered a threatened species by the IUCN.[1] It is one of the species to which the Agreement on the Conservation of African-Eurasian Migratory Waterbirds (AEWA) applies.[14]
Bird (non-breeding) in flight (Venetian Lagoon, Italy)
.jpg)
Common redshank in the Hailuoto Island, Finland
Common redshank is significantly smaller than, for example the Common greenshank
Redshank searching for food
The common redshank or simply redshank (Tringa totanus) is a Eurasian wader in the large family Scolopacidae.
La Ruĝkrura tringo aŭ Ruĝkrurulo (Tringa totanus) estas vadbirdo de la granda familio de Skolopedoj, la tipaj vadbirdoj, kaj la ordo de Ĥaradrioformaj. Ĝi estas tre parenca al eta Brovtringo, Tringa glareola, kaj ankaŭ al Marĉotringo, Tringa stagnatilis (Pereira & Baker, 2005). Tiuj estas grupo de etaj tringoj kiuj havas ruĝajn aŭ ruĝecajn krurojn kaj dum breda plumaro helbrunan dorson kun iom da malhela punktaro kaj estas hela reste kun iom da malhela punktaro ĉe brusto kaj kolo.
Tiu estas disvastigita reproduktanta birdo tra tuta Eŭropo kaj norda Azio ĝis norda Ĉinio kaj Manĉurio. Ĝi estas migranta birdo kiu vintras marborde ĉe Mediteraneo, suda Azio kaj ĉe marbordoj de Atlantiko en Eŭropo el Britio suden.
Ĝi estas anstataŭita en la Arkto de la Malhela tringo, Tringa erythropus, kiu havas pli longajn bekojn kaj krurojn kaj estas preskaŭ entute nigra dum reprodukta plumaro kaj tre pala vintre.
La Ruĝkrura tringo estas mezgranda vadbirdo de ĉirkaŭ 28 cm de longeco, enverguro de 45 al 50 cm kaj pezo de 110 ĝis 155 g la ino kaj la masklo de 85 ĝis 140 g. Ili havas oranĝruĝajn krurojn kaj montras blankajn dorson kaj flugilajn striojn dumfluge. Ili estas malhelbrunaj -ĉefe dorse kaj kape- kaj blankaj sube, sed brunpunktitaj; ili iĝas pli palaj vintre. Se estas sufiĉe brunaj kape, videblas blanka ĉirkaŭokula ringo. Ĝi montras ankaŭ blankan pugan strion. La bekbazo estas ruĝa kaj ties pinto nigra. Junuloj havas grizflavajn krurojn.
La Ruĝkrura tringo nestumas en iu ajn humidejo el malsekaj herbejoj ĝis salaj marĉoj, ofte laŭ grandaj grupoj. Ili demetas 3-5 ovojn. Ambaŭ gepatroj kovas dum ĉirkaŭ 3 semajnoj. Unu tagon post eloviĝo la idoj manĝas ili meme. Foje la gepatroj disprenas la idojn por zorgi, foje la ino foriras unue kaj la masklo restas. Ili estas monogamaj kaj revenas al samaj nestejoj. La masklo ceremonias antaŭ pariĝo.
Ili estas timidaj kaj bruemaj birdoj kiuj alarmas sin per laŭta pepado. Kiel plej granda parto de vadbirdoj, ili manĝas etajn senvertebrulojn per rigardo.
Tiuj palearktisaj birdoj vivas ĝis 17 jarojn.
La Ruĝkrura tringo estas vadbirdo protektita de internacia traktato por konservado de afrikeŭraziaj migrantaj akvobirdoj (AEWA). Oni ne konsideras la specion minacata; nur en Eŭropo estas ĝis ĉirkaŭ 400,000 paroj.
La Ruĝkrura tringo aŭ Ruĝkrurulo (Tringa totanus) estas vadbirdo de la granda familio de Skolopedoj, la tipaj vadbirdoj, kaj la ordo de Ĥaradrioformaj. Ĝi estas tre parenca al eta Brovtringo, Tringa glareola, kaj ankaŭ al Marĉotringo, Tringa stagnatilis (Pereira & Baker, 2005). Tiuj estas grupo de etaj tringoj kiuj havas ruĝajn aŭ ruĝecajn krurojn kaj dum breda plumaro helbrunan dorson kun iom da malhela punktaro kaj estas hela reste kun iom da malhela punktaro ĉe brusto kaj kolo.
El archibebe común (Tringa totanus) es una especie de ave caradriforme de la familia Scolopacidae característica de las costas europeas. Se distribuye por Eurasia, África, hasta Nueva Guinea y Australia.[1]
Posee un comportamiento ruidoso, que hace que sea muy visible, pues descansa en bandadas densas. Es común en las costas, si bien se ha visto afectado por la pérdida de hábitat, por lo que en algunos lugares se trata de una especie en declive.
Su voz es sonora y aflautada, clara. Hace en el suelo un nido hueco, sencillo, con forma de cuenco; la puesta es de 4 huevos, en una nidada de abril a julio. Se alimenta picoteando el fango, tomando insectos, lombrices, gusanos marinos, crustáceos y moluscos.
Se reconocen las siguientes subespecies de Tringa totanus:[2]
El archibebe común (Tringa totanus) es una especie de ave caradriforme de la familia Scolopacidae característica de las costas europeas. Se distribuye por Eurasia, África, hasta Nueva Guinea y Australia.
Punajalg-tilder (Tringa totanus) on kurvitslaste sugukonda tildri perekonda kuuluv lind.
Punajalg-tildri rahvapärased nimetused on rohutüll, tüllütt, tilt, tauss, tillutaja, tillutis, küllik, tilltöök ja tillu.[1]
Punajalg-tilder on levinud Euraasias. Ta pesitseb põhja suunas Peterburini, lõuna suunas Himaalaja eelmäestikeni ja ida suunas Tatari väinani. Üksnes Balkani poolsaarel ta ei pesitse. Armeenias kohtab teda enam kui 3 km, aga Pamiiris kuni 4 km kõrgusel. Ta talvitub Aafrikas ja Lõuna-Aasias, aga osalt Briti saartel ja Itaalias.[2]
Eestis on ta rannikul harilik, sisemaal aga väikesearvuline haudelind[3]. Eestis pesitseb umbes 6000 paari, kusjuures asustustihedus on kõige suurem Läänemaal ja Saaremaal[1]. Ta saabub Eestisse aprillis, aga kevadine läbiränne kestab mai lõpuni[1]. Eestist lahkub ta augusti lõpus või septembri alguses[1].
Rahvapärastest nimetustest hoolimata on punajalg-tilder keskmisest suurem kurvitsaline. Ta kaalub 100–140 g ja tema tiib on keskmiselt 15–16 cm pikk[1].
Tema sulestik on üldiselt helepruun valge tagaseljaga[2]. Tiiva tagaserval on valge vööt, mis on lennul hästi nähtav.[2] Saba on samuti hele ja sellel on mõned tumedad ristitriibud[4]. Kaelal ja pugul on valgel taustal hallid nooljad laigud, mida ülalpool on palju, aga allpool järjest vähem ja keha alapool on täiesti valge[4].
Tema nokk on peenike, sirge ja punane[2]. Jalad on oranžikaspunased[2], samuti pikad ja peenikesed ning nende järgi on lind nimetusegi saanud[4]. Pikad jalad ja pikk nokk võimaldavad linnul sügavamast veest toitu otsida[4].
Punajalg-tilder eelistab elupaigana rannaniite. Sisemaal elab ta lagedates niisketes kohtades. Väga oluline on tema jaoks elupaiga valikul rohu kõrgus: tilder peab rohu sisse saama end ära peita.[1]
Kõik isendid ei pesitse. Need lendavad lõunamaalt küll kohale, aga hulguvad suvi otsa niisama ringi. Elupaik on sellistel samasugune kui pesitsevatel paaridel.[1]
Ta toitub selgrootutest. Neid otsib ta mudast.[1]
Pesa ehitab ta rohu sisse. Pesaks on tavaline lohk maapinnas, mis on vooderdatud kõrtega.[1]
Punajalg-tildri täiskurnasid leidub mais, aga järelkurnasid juuni lõpuni. Täiskurnas on 4 muna. Munal on kollasel põhjal kastanpruunid laigud. Mõlemad vanemad hauvad ja hoolitsevad poegade eest võrdselt. Pojad lennuvõimestuvad alates juuni lõpust.[1]
Punajalg-tildri looduslikud vaenlased on peamiselt kullilised ja kärplased.[1]
Punajalg-tilder kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooriasse. Kõige rohkem ohustavad teda elupaikde hävimine ja saastumine.[1]
Punajalg-tilder (Tringa totanus) on kurvitslaste sugukonda tildri perekonda kuuluv lind.
Punajalg-tildri rahvapärased nimetused on rohutüll, tüllütt, tilt, tauss, tillutaja, tillutis, küllik, tilltöök ja tillu.
Bernagorri arrunta (Tringa totanus) Scolopacidae familiako hegazti zangaluzea da[1], Eurasiako eskualde epeletan bizi dena.
Artikulu hau biologiari buruzko zirriborroa da. Wikipedia lagun dezakezu edukia osatuz. Bernagorri arrunta (Tringa totanus) Scolopacidae familiako hegazti zangaluzea da, Eurasiako eskualde epeletan bizi dena.
Punajalkaviklo (Tringa totanus) on punajalkainen kahlaaja. Lajin nimesi Carl von Linné 1758.
Punajalkaviklolla on kirkkaanpunaiset, lähes muovisen näköiset punaiset jalat ja nokka. Höyhenpeite on ruskeankirjava, sen valkeat alueet yläperässä ja siivissä paljastuvat linnun lentäessä. Nuorella linnulla koivet ovat kellahtavat ja nokka tummahko. Pituus 26-31 cm, siipien kärkiväli 40-65 cm, paino 85-170 g.
Tavallisin ääni 'tjyy-hy', varoitus on loppumaton 'kip-kip-kip...' jankutus. Laulu on melodista, kangaskiurumaista 'liyky-liyky-liyky', ja sen koiras esittää usein laululennossa.
Vanhin suomalainen rengastettu punajalkaviklo on ollut 14 vuotta 1 kuukautta 3 päivää vanha. Euroopan vanhin on ollut vähintään 26 vuoden 11 kuukauden ikäinen tanskalainen lintu.
Punajalkaviklo pesii liki koko Euroopassa ja Länsi-Aasiassa. Suomessa esiintymisen painopiste on saaristossa ja rannikoilla, mutta se pesii myös paikoin sisämaan lintujärvillä. Lapissa se on harvinainen. Suomen pesimäkanta on noin 8 000 paria. Euroopassa pesii 300 000–390 000 paria, joista 35 000–40 000 Britteinsaarilla. Maailman populaation kannaksi arvioidaan 1–2,5 miljoonaa yksilöä.Se talvehtii Välimeren seudulla ja Ranskan, Espanjan ja Portugalin Atlantinpuoleisilla rannoilla. Suomeen se saapuu huhtikuussa, poismuutto tapahtuu vähitellen heinä-elokuussa.
Punajalkaviklo viihtyy monenlaisissa kosteikoissa, sekä soilla että rantaniityillä. Saaristossa se pesii nykyisin lähes ainoastaan lokkilintujen yhdyskunnissa.
Punajalkaviklo munii 4 munaa, ja hautoo niitä 22-25 päivää. Poikaset ovat pesäjättöisiä ja emot hoitavat niitä, kunnes ne ovat lentokykyisiä 4-viikkoisina.
Punajalkaviklo syö pieniä selkärangattomia, joita se kaivelee rantasoran joukosta. Voi syödä myös pikkukaloja ja sammakonpoikasia. Kaloja saalistaa joskus parvena, joka paimentaa kalaparven ahdinkoon.
Punajalkaviklo (Tringa totanus) on punajalkainen kahlaaja. Lajin nimesi Carl von Linné 1758.
Tringa totanus
Le Chevalier gambette (Tringa totanus) est une espèce d'oiseaux limicoles de la famille des scolopacidés.
Le Chevalier gambette est un petit limicole d'environ 25 à 30 cm de longueur, aux pattes rouge vif et au plumage à dominante brun gris. En plumage nuptial, le dos et le dessus des ailes sont gris foncé à brun, de même que la tête et le cou. Le ventre et la poitrine sont blancs tachetés de noir. À l'automne, les parties sombres s'éclaircissent pour devenir gris clair, les taches du ventre disparaissent. Il peut alors être confondu avec le Chevalier arlequin. Ce sont les deux seuls limicoles de cette taille à avoir les pattes rouges. Le Chevalier gambette s'en distingue principalement par un bec un peu plus court, et par une large bande blanche à l'arrière de l'aile visible en vol, qui le distingue immédiatement de tous les autres limicoles. Il est fréquemment appelé " pieds rouges " dans certaines régions à cause de la couleur de ses pattes[1].
Nicheur dans certaines régions (Camargue, Vendée...), le Chevalier gambette est un visiteur d'hiver et surtout un migrateur très commun sur les côtes françaises.
Le Chevalier gambette se rencontre essentiellement dans des zones humides et salées, le plus souvent sur des vasières dans lesquelles il se nourrit de vers et de petits crustacés.
Souvent solitaire, on peut néanmoins le trouver en groupes de quelques dizaines à plusieurs centaines d'individus dans les estuaires, ou accompagné de chevaliers aboyeurs, de chevaliers arlequins ou de barges rousses et barges à queue noire.
D'après Alan P. Peterson, cette espèce est constituée des sous-espèces suivantes :
Chevalier gambette
En vol (Laguna di Venezia, Italie)
Chevalier gambette (Amrum, Allemagne)
Tringa totanus
Le Chevalier gambette (Tringa totanus) est une espèce d'oiseaux limicoles de la famille des scolopacidés.
O bilurico común[2] ou bilurico patirrubio[3] (Tringa totanus) é unha ave limícola de Eurasia da familia Scolopacidae. O nome do xénero vén do nome neolatino Tringa que lle deu ao bilurico alinegro (Tringa ochropus) Aldrovandus en 1599 baseándose no nome do grego antigo trungas, dado a unha ave mencionada por Aristóteles. O nome específico, totanus, vén de tótano, o nome italiano para esta ave.[4] En Galicia é unha ave invernante común.[2]
Os biluricos comúns en plumaxe reprodutora son de cor marón xaspeado, lixeiramente máis claros pola parte inferior. En plumaxe de inverno adquiren un ton algo máis claro e con menos xaspeado, sendo dun marrón cincento bastante uniforme e abrancazados pola parte ventral. Teñen patas vermellas e un peteiro tamén vermello e con punta negra, e mostran en voo un dorso branco e as beiras traeiras das ás brancas.
Diferénciase do bilurico escuro (T. erythropus), que se reproduce no Ártico, porque este ten un bico e patas máis longos e unha plumaxe reprodutora moi escura e unha plumaxe invernal moi clara. Esta especie non é un parente especialmente próximo do bilurico común, senón que pertence á liñaxe dos biluricos grandes de latitudes altas. Por outra parte, T. totanus está estreitamente emparentado co bilurico fino (T. stagnatilis), e é máis próximo aínda ao bilurico bastardo ou pintado (T. glareola). Os antepasados deste último e o bilurico común parece que diverxeron no límite entre o Mioceno e o Plioceno, hai uns 5 ou 6 millóns de anos. Estas tres especies das rexións subárticas ata as temperadas forman un grupo de biluricos máis ben pequenos que teñen patas vermellas ou amarelas, e na plumaxe reprodutora teñen xeralmente un suave ton marrón pola parte superior con algunhas manchas escuras e unhas manchas marróns pequenas algo difusas no peito e pescozo.[5]
Identificáronse varias subespecies, como son:
O bilurico común é unha ave moi espallada nas zonas temperadas de Eurasia. É unha ave migratoria, que inverna nas costas arredor do Mediterráneo, na costa atlántica europea desde Irlanda e Gran Bretaña cara ao sur (incluíndo Galicia), e no sur de Asia. Fóra destas áreas poden aparecer como aves errantes pouco comúns; en Palau en Micronesia por exemplo, a especie foi rexistrada na metade da década de 1970 e en 2000.[11]
Son aves cautelosas e ruidosas que dan a alerta a todos os demais se hai perigo coa súa chamada alta e piante. Igual que a maioría dos limícolas, aliméntanse de pequenos invertebrados. Fan o niño en todo tipo de zonas húmidas, desde pradeiras pantanosas a marismas salinas, ás veces en grandes densidades.[12] Poñen de 3 a 5 ovos.
É unha ds especies ás que se aplica o Acordo para a Conservación das Aves Acuáticas Migrtorias Africano-euroasiático (AEWA).
Está amplamente distribuído e é bastante abondoso nalgunhas rexións, polo que non se considera que estea ameazado segundo a IUCN.[13]
En Lincolnshire, Reino Unido.
Dous exemplres sobre un poste de pedra.
Ovos de T. totanus na colección do Museo de Wiesbaden.
O bilurico común ou bilurico patirrubio (Tringa totanus) é unha ave limícola de Eurasia da familia Scolopacidae. O nome do xénero vén do nome neolatino Tringa que lle deu ao bilurico alinegro (Tringa ochropus) Aldrovandus en 1599 baseándose no nome do grego antigo trungas, dado a unha ave mencionada por Aristóteles. O nome específico, totanus, vén de tótano, o nome italiano para esta ave. En Galicia é unha ave invernante común.
Trinil kaki-merah (bahasa Latin = Tringa totanus) adalah spesies burung dari keluarga Scolopacidae, dari genus Tringa. Burung ini merupakan jenis burung pemakan cacing, moluska, krustasea yang memiliki habitat di beting lumpur, pantai, rawa, tambak kering, sawah dekat laut. kadang dijumpai jauh di pedalaman.
Trinil kaki-merah memiliki tubuh berukuran sedang (28 cm). Kaki jingga kemerahan, pangkal coklat. Bagian atas abu-abu kecoklatan. Bagian bawah putih, dada bercoret coklat. Tunggir putih, bulu sekunder putih terlihat jelas saat terbang. Ekor seluruhnya bergaris-garis halus hitam putih. Iris coklat, pangkal paruh merah, ujung paruh hitam, kaki jingga merah. Hidup dalam kelompok kecil, bergabung dengan perancah lain.
Artikel bertopik burung ini adalah sebuah rintisan. Anda dapat membantu Wikipedia dengan mengembangkannya. Trinil kaki-merah (bahasa Latin = Tringa totanus) adalah spesies burung dari keluarga Scolopacidae, dari genus Tringa. Burung ini merupakan jenis burung pemakan cacing, moluska, krustasea yang memiliki habitat di beting lumpur, pantai, rawa, tambak kering, sawah dekat laut. kadang dijumpai jauh di pedalaman.
Stelkur (fræðiheiti: Tringa totanus) er vaðfugl af snípuætt. Hann er um 28 sm langur, höfuðið er grábrúnt með litlum og fíngerðum ljósum dílum sem fara stækkandi og breytast í rákir þegar kemur niður á háls. Kviður og bringa eru ljósmeð dökkum skellum en bakið er að mestu leiti grábrún. Vængirnir eru brúnleitir, afturfjaðrir eru hvítar, stélið er svart en hvítt aftast á baki. Goggurinn er svartur fremst en appelsínugulur aftast og fætur eru appelsínugulir. Stelkur heldur sig á láglendi og kjörlendi hans er votlendi eins og mýri og tjarnir. Hann verpir oftast fjórum eggjum. Eggið er oft staðsett í þúfu sem er hulinn gróðri. Varptími er í lok maí og fram í júní. Vor og haust sést stelkur oft í fjörum. Flestir stelkir sem hingað koma eru farfuglar en örfáir hafa hér vetursetu.
La pettegola (Tringa totanus, Linnaeus 1758) è un uccello della famiglia degli Scolopacidi. È il corridore sull'acqua italiano più comune.
La pettegola può raggiungere una lunghezza di 30 cm, cioè è un po' più piccolo del suo parente, la pantana (Tringa nebularia). Ha un'apertura alare di circa 65 cm e può arrivare a pesare circa 170 grammi. Il suo becco è arancione con la punta nera, la sua parte inferiore è bianca e marrone, mentre la parte superiore è marrone con macchie nere e grigie. Maschi e femmine hanno gli stessi colori. Le gambe sono di colore arancione. Una pettegola può arrivare ai 17 anni di età e il suo richiamo assomiglia ad un tjuet.
La pettegola vive lungo le coste o presso gli specchi d'acqua. I suoi territori preferiti sono le paludi, le zone umide e i bacini. Non è raro vederli emigrare verso zone più calde in inverno.
Il nutrimento preferito delle pettegole sono insetti, vermi, lumache ed altri molluschi. Con il suo lungo becco riesce a infilzare piccoli animali anche a fior d'acqua.
Il nido delle pettegole viene costruito su un cumulo di terreno a livello del terreno, solitamente nella folta vegetazione. Il periodo di covata va da aprile a luglio e viene fatto nello stesso punto tutti gli anni. La maturità sessuale viene raggiunta dopo il secondo anno di età. La covata delle uova (di solito 3 o 5 per covata) dura 4 settimane, a cui entrambi i partner partecipano. I piccoli di solito lasciano il nido dopo tre settimane. La pettegola in Germania viene stimata ad una quantità di 10.00 esemplari, per questo è in molte parti considerata una specie a rischio.
La pettegola (Tringa totanus, Linnaeus 1758) è un uccello della famiglia degli Scolopacidi. È il corridore sull'acqua italiano più comune.
Raudonkojis tulikas (Tringa totanus) – tilvikinių (Scolopacidae) šeimos paukštis, kuris lengvai atpažįstamas pagal didelę baltą juostą sparne, baltą antuodegį ir ilgas oranžiškai raudonas kojas. Kūno viršutinė pusė rusvai pilka su juosvomis dėmelėmis. Uodega su sersinėmis juodai baltomis juostomis. Pilvo pusė balta, kaklas ir krūtinė išmarginti juodomis dėmelėmis. Snapo pamatas raudonas, likusi dalis juoda.
Lietuvoje aptinkamas kovo – rugsėjo mėn. Gyvena žemapelkėse, drėgnose pievose bei ganyklose. Lizdą suka duobutėje, kurią iškloja sausų žolių stiebeliais. Deda 4 rusvai gelsvus ar pilkus kiaušinius su vyšniniu atspalviu ir rusvai pilkoms dėmelėmis. Peri abu porelės nariai, o naktį tik patelė. Po 23 dienų išsirita jaunikliai, kurie apdžiuvę palieka lizdą.
Rūšis įrašyta į Lietuvos raudonąją knygą.
Raudonkojis tulikas
Raudonkojis tulikas (Tringa totanus) – tilvikinių (Scolopacidae) šeimos paukštis, kuris lengvai atpažįstamas pagal didelę baltą juostą sparne, baltą antuodegį ir ilgas oranžiškai raudonas kojas. Kūno viršutinė pusė rusvai pilka su juosvomis dėmelėmis. Uodega su sersinėmis juodai baltomis juostomis. Pilvo pusė balta, kaklas ir krūtinė išmarginti juodomis dėmelėmis. Snapo pamatas raudonas, likusi dalis juoda.
Lietuvoje aptinkamas kovo – rugsėjo mėn. Gyvena žemapelkėse, drėgnose pievose bei ganyklose. Lizdą suka duobutėje, kurią iškloja sausų žolių stiebeliais. Deda 4 rusvai gelsvus ar pilkus kiaušinius su vyšniniu atspalviu ir rusvai pilkoms dėmelėmis. Peri abu porelės nariai, o naktį tik patelė. Po 23 dienų išsirita jaunikliai, kurie apdžiuvę palieka lizdą.
Rūšis įrašyta į Lietuvos raudonąją knygą.
Raudonkojis tulikas
Pļavu tilbīte jeb pļavas tilbīte (Tringa totanus) ir sloku dzimtas (Scolopacidae) Latvijā ligzdojoša tārtiņveidīgo putnu suga, kurai ir 6 pasugas.[1] Pļavu tilbītei visradniecīgākās ir dīķa tilbīte (Tringa stagnatilis) un purva tilbīte (Tringa glareola). Šīm sugām kopējais priekštecis dzīvoja miocēna un pliocēna mijā, apmēram pirms 5—6 miljoniem gadu. Visas šīs trīs sugas veido mazāko tilbīšu grupu ģintī.
Pļavu tilbīte atzīta par 2018. gada Gada putnu Latvijā.[2]
Tai ir plašs izplatības areāls un pļavu tilbīte sastopama visā Eiropā un tālāk uz austrumiem gar Sibīrijas dienvidu malu līdz Mongolijai, Krievijas Tālajiem Austrumiem, Ķīnai[3] un Japānai.[4] Areāla dienvidu mala Āzijā sasniedz Indiju, Bangladešu un Jaungvineju. Tās dabīgais izplatības areāls ziemojošiem putniem aptver arī Austrālijas piekrastes.[4][5] Eiropas ligzdotāji ziemo Rietumeiropā, Vidusjūras reģionā, Tuvajos Austrumos un tropiskās Āfrikas piekrastēs.[3] Reizēm pļavu tilbīte ieklejo Ziemeļamerikā un Grenlandē.[4]
Pļavu tilbīte Latvijā ir samērā parasta ligzdotāja piemērotās vietās — upju, dīķu, ezeru vai jūras piekrastes pļavās. Tomēr pēdējo 10 gadu laikā pļavu tilbīšu populācija samazinājusies par vairāk kā 30%.[6] Bieži var novērot migrācijas laikā, ļoti reti arī ziemas mēnešos. Latvijā sastopama nominālpasuga Tringa totanus totanus.[3]
Pļavu tilbīte ir vidēji liels bridējputns. Tās ķermeņa garums ir 24—29 cm, spārnu plētums 47—55 cm, svars 92—127 g.[5][7] Pļavu tilbītei ir garas, koši oranžas kājas un knābis, kura gals ir melns. Riesta laikā apspalvojums kļūst viscauri raibumoti brūns. Pavēdere ir nedaudz gaišāka kā mugura. Ziemā apspalvojums kļūst gaiši pelēkbrūns, vienmērīgāks, mazāk raibumots, bet pavēdere kļūst balta. Arī kājas un knābis zaudē košumu. Uz virsastes līdz pusmugurai ir balts apspalvojums, veidojot V veida laukumu. Spārnu iekšējās lidspalvas un apakšas ir baltas gan vasarā, gan ziemā.[5]
Pļavu tilbīte mājo dažādu no vējiem pasargātu ūdenskrātuvju krastos un mitrājos, gan saldūdens, gan sālsūdens tilpņu krastos. Tas var būt jūras līcis, ezeru vai upju krastu pļavas, purvāji un dīķi. Tā barojas ar nelieliem bezmugurkaulniekiem, kas var būt dažādi kukaiņi, tārpi, gliemji, vēžveidīgie un zirnekļi, tos meklējot ūdenskrātuvju sērēs, dubļos, pludmales smiltīs un oļos, ar garo knābi rušinot augsnes virskārtu. Reizēm pļavu tilbīte nomedī nelielas zivtiņas un kurkuļus.[5] Parasti tā pa ūdens seklumu bradā, bet reizēm arī peld. Pļavu tilbītes barojoties veido nelielus barus, kas ir nervozi un skaļi un visu laiku "sarunājas". Reizēm barā var novērot līdz 100 putniem.[8] Tās ir aktīvas gan dienā, gan naktī. Dienas laikā tās barību meklē, izmantojot galvenokārt redzi, bet naktī tausti.[5] Migrācijas ceļojumus veic galvenokārt naktī.[7]
Pļavu tilbītes pirmo reizi ligzdo 1 vai 2 gadu vecumā. Tās veido monogāmus pārus un ligzdo no aprīļa līdz jūnijam. Gadā ir viens perējums. Pļavu tilbītes ligzdo vai nu izkliedētās kolonijās, vai pāris piemeklē vientuļu vietu.[8] Ligzdošanai tas izvēlas pasargātu, garām zālēm ieskautu, nedaudz paceltu vietu, bieži to no visām pusēm ieskauj ūdens.[5] Ligzda ir neliela iedobe zemē, kas izklāta ar sausu zāli, bet no blakus augošās zāles pļavu tilbīte veido jumtu, noliecot zāli pāri ligzdai.[7] Dējumā ir 3—5 olas,[8] kuras perē abi vecāki. Inkubācijas periods ilgst 22—26 dienas. Izšķiļoties mazuļus klāj smilšu brūnas dūnas ar tumšām svītrām. Tie uzreiz spēj sekot saviem vecākiem, kas tiem ierāda barošanās vietas un tos apsargā. Par mazuļiem iesākumā rūpējas abi vecāki, vēlāk ļoti bieži tikai tēviņš.[8] Jaunie putni sāk lidot 27—35 dienu vecumā.[7]
Pļavu tilbītei ir 6 pasugas:[1][9]
Pļavu tilbīte jeb pļavas tilbīte (Tringa totanus) ir sloku dzimtas (Scolopacidae) Latvijā ligzdojoša tārtiņveidīgo putnu suga, kurai ir 6 pasugas. Pļavu tilbītei visradniecīgākās ir dīķa tilbīte (Tringa stagnatilis) un purva tilbīte (Tringa glareola). Šīm sugām kopējais priekštecis dzīvoja miocēna un pliocēna mijā, apmēram pirms 5—6 miljoniem gadu. Visas šīs trīs sugas veido mazāko tilbīšu grupu ģintī.
Pļavu tilbīte atzīta par 2018. gada Gada putnu Latvijā.
Burung Kedidi Kaki Merah merupakan salah satu daripada haiwan terlindung di Malaysia. Pemburuannya memerlukan lesen pemburuan. Nama sainsnya Tringa totanus[1].
Burung Kedidi Kaki Merah ialah haiwan berdarah panas, mempunyai sayap dan tubuh yang diselubungi bulu pelepah. Burung Kedidi Kaki Merah mempunyai paruh tanpa gigi.
Jantung Burung Kedidi Kaki Merah terdiri daripada empat kamar seperti manusia. Kamar atas dikenali sebagai atrium, sementara kamar bawah dikenali sebagai ventrikel.
Sebagai burung, Burung Kedidi Kaki Merah membiak dengan cara bertelur. Telur yang dihasilkan mempunyai cangkerang keras di dalam sarang yang dibinanya.
Burung Kedidi Kaki Merah. Encyclopædia Britannica (edisi ke-11). 1911.
A - B - C - D - E - F - G - H - I - J - K - L - M - N - O - P - Q - R - S - T - U - V - W - X - Y - Z Burung Kedidi Kaki Merah merupakan salah satu daripada haiwan terlindung di Malaysia. Pemburuannya memerlukan lesen pemburuan. Nama sainsnya Tringa totanus.
De tureluur (Tringa totanus) is een vogel uit de familie van strandlopers en snippen (Scolopacidae) met geslachtsnaam Tringa (ruiters).
Andere soorten ruiters zijn: witgat, bosruiter, zwarte ruiter en groenpootruiter.
Hij kan 25 tot 30 centimeter groot worden. Belangrijk kenmerk zijn de felrode poten. Het verenkleed bestaat uit een donkergrijsbruine bovenzijde met lichte vlekjes, een witte onderzijde en gevlekte flanken. Verder heeft de vogel een rode snavel met een donkere punt, een lichtbruine hals, borst en kop met donkere strepen. Hij heeft een witte rugwig en een brede, witte achtervleugel.
Het legsel bestaat meestal uit vier matte, peervormige eieren, die zeer gevarieerd gekleurd kunnen zijn.
De tureluur broedt in een groot gebied dat van IJsland naar West- en Midden-Europa en dwars door Midden-Azië tot aan de Grote Oceaan loopt. Hij overwintert in zuidelijke gebieden.
De soort telt zes ondersoorten:
In Nederland komen tureluurs het hele jaar voor. Het is een (nog steeds) talrijke broedvogel, verder zijn er grote aantallen doortrekkers en minder grote aantallen overwinteraars. Een van de belangrijkste broedgebieden van Nederland is het Verdronken Land van Saeftinghe waar bijna 10% van de Nederlandse populatie broedt. De Nederlandse broedvogels overwinteren aan de kusten van Portugal, Spanje en Noordwest-Afrika. De tureluurs die in Nederland doortrekken en overwinteren zijn vogels uit Noordwest-Europa. Deze houden zich vooral op in zoute en brakke getijdewateren.[2]
In Vlaanderen werd het aantal broedparen door het INBO op 300 à 350 geschat.[3]
In de periode 1989-1991 werd het aantal broedvogels in Nederland geschat op 30.000 paar. Tussen 2003 en 2007 is er een afnemende trend geconstateerd van 5% per jaar.[2][4] Door de geleidelijk afname staat de tureluur als 'gevoelig' op de Nederlandse rode lijst van bedreigde of kwetsbare vogelsoorten. De tureluur staat op de Vlaamse rode lijst als kwetsbaar. De achteruitgang wordt veroorzaakt door onder meer de grootschalige, gerationaliseerde melkveehouderij.[5] De tureluur valt ook onder het AEWA-verdrag.
Internationaal loopt de vogel geen gevaar, hij staat als 'veilig' (Least Concern) op de IUCN-lijst.[1]
Het broedseizoen van de tureluur loopt van half april tot in juni. Het broeden duurt 22 à 25 dagen. Deze weidevogel legt gewoonlijk vier eieren van gemiddeld 45 × 32 mm, in een kuiltje in het gras, meestal in een weiland. De grashalmen rond het nest worden over het nest gebogen, waardoor het goed verborgen is. Typerend is dat de tureluur vaak op slechts enkele meters afstand broedt van het nest van een kievit. De tureluur profiteert daardoor van de technieken die de kievit heeft om predatoren op afstand te houden.
Bronnen, noten en/of referentiesDe tureluur (Tringa totanus) is een vogel uit de familie van strandlopers en snippen (Scolopacidae) met geslachtsnaam Tringa (ruiters).
Andere soorten ruiters zijn: witgat, bosruiter, zwarte ruiter en groenpootruiter.
Raudstilk (Tringa totanus) er ein vadefugl av familien sniper.
Raudstilken sin taksonomi er komplisert og oppdeling i ulike underartar er uklar, men det vanlege er å rekne med seks slike.[1]:[2]
Raudstilken hekkar i store delar av Europa og Asia, nord for Himalaya og så langt aust som til Kina. Storparten av verdspopulasjonen er trekkfuglar, og dei overvintrar i Midtausten, India og Søraustasia. Arten overvintrar også lokalt ved store delar av Afrika sine kystar. Storparten av populasjonen i Storbritannia og Vest-Europa er standfuglar eller flytter korte strekningar ut til havet.
Raudstilken er utbreidd over heile landet med unntak av somme fjellstrok i vest, og eit belte på Austlandet som ligg mellom fjella og kysten, der arten er mindre vanleg. Tettaste bestanden finst langs kysten. Hekkebestanden kan reknast til 60 tusen par, derav over halvparten i Nord-Noreg. Som hekkeplassar er fuktige område best egna, og fuglen vel seg grasmarkar både ved salt- og ferskvatn. Myrområde i skogen og til fjells høver også godt, og fuglen hekkar til opp i vierregionen.
Hekkeplassane ligg nær vatn, og ofte ligg reira nær kvarandre. Raudstilkane legg 4 egg i likskap med mange andre vadefuglar. Desse vert lagde i ei grop fora med strå, som gjerne er godt gøymd i vegetasjonen. Begge fuglane rugar, og etter 24 døgn klekker egga. Ungane dreg frå reiret så snart dei er turre, dvs. etter eit halvt døgn. Dei finn maten på eiga hand, medan foreldra forsvarer dei mot rovdyr. Om ein kjem for nær reiret flyg fuglane engsteleg rundt og varslar med sine einstava ”kly, kly, kly”.
Foreldra passar ungane til dei er 27 dagar gamle og nesten flygedyktige. I blant legg raudstilken reiret nær vipa sine koloniar for å nyte godt av desse sine åtak på rovdyra.
Raudstilken er trekkfugl og kjem til hekkeplassane frå slutten av april fram til midt i mai. Om hausten reiser den skandinaviske bestanden sørover til Afrika sin vestkyst.
Vaksne fuglar har raude bein og raud nebbrot med gråsvart nebbspiss. Både nebb og bein er ganske lange. Den vaksne fuglen er gråbrunt spraglete på oversida i sommardrakta. Brystet og gumpen er vatra i lyst grått. I flukt kjem det fram ein tydeleg kvit kile langs ryggen og breie kvite bakkantar på vengane, som også har svarte handsvingfjør. I vinterdrakt er fuglen mindre vatra, og litt gråare enn om sommaren. Totallengda er om lag 28 cm, og vengespennet 59-66 cm. Vekta er rundt 130 gram. Unge individ har guloransje bein og mest grå nebb. På desse er oversida vatra i gult, gråsvart og brunt medan undersida er lys med gråsvarte strekar på langs
Fluktlæta er eit tostava ”tju-hu”, eller ”tju-hu-hu”. Varsellæte er eit hamrande ”kly-kly-kly…”. Fuglen har også eit jodlande spel med innslag av fluktlæta. Raudstilken gir i det heile mykje læte frå seg.
Fuglen et mest insekt, små krepsdyr, blautdyr, mark og småfisk. Med sin lange nebb når den ned til dei krepsdyra som ligg nede i sanden. I tillegg er ein god del av maten vegetabilsk.
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Raudstilk Rødstilk (vitenskapelig navn Tringa totanus) er en fugl i snipefuglfamilien. Rødstilk er en vadefugl og er på størrelse med heilo. Fuglen er en langdistansetrekkfugl, og ruger i Nord- og Øst-Europa og i store deler av Asia. Rødstilken bygger reir i groper på bakken, i Norge for det meste på myrer og nært vann langs kysten, i noen tilfeller også i fjellet. Fuglen legger fire gulbrune egg, som deretter ruges av begge kjønn i 24 dager. Etter rundt fire uker er ungene flyvedyktige.[1]
Rødstilken er spraglet i mørkebrunt og hvitt og har rødt nebb og lange, røde ben. Under flukt viser den et tydelig langsgående hvitt vingebånd, som skiller den fra de vanlige slektninger, som gluttsnipe, grønnstilk og skogsnipe. Fuglens varselrop er intenst og hakkete, og kan minne om grønnstilkens. Forøvrig har rødstilken et variert register av lyder.
Denne ornitologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Rødstilk (vitenskapelig navn Tringa totanus) er en fugl i snipefuglfamilien. Rødstilk er en vadefugl og er på størrelse med heilo. Fuglen er en langdistansetrekkfugl, og ruger i Nord- og Øst-Europa og i store deler av Asia. Rødstilken bygger reir i groper på bakken, i Norge for det meste på myrer og nært vann langs kysten, i noen tilfeller også i fjellet. Fuglen legger fire gulbrune egg, som deretter ruges av begge kjønn i 24 dager. Etter rundt fire uker er ungene flyvedyktige.
Àutri nòm an piemontèis: ...
Costo artìcol a l'é mach në sboss. Da finì.
Da finì.
Da finì.
Àutri nòm an piemontèis: ...
Costo artìcol a l'é mach në sboss. Da finì.
Da finì.
DistribussionDa finì.
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Krwawodziób, brodziec krwawodzioby (Tringa totanus) – gatunek średniego ptaka wędrownego z rodziny bekasowatych (Scolopacidae).
Krwawodziób, brodziec krwawodzioby (Tringa totanus) – gatunek średniego ptaka wędrownego z rodziny bekasowatych (Scolopacidae).
Występowanie Zamieszkuje w zależności od podgatunku: Tringa totanus totanus – od północnej części Półwyspu Skandynawskiego po Półwysep Iberyjski, północną część Półwyspu Apenińskiego, w Tunezji, na Bałkanach i w Azji Mniejszej. Na wschodzie po Syberię. Zimuje w basenie Morza Śródziemnego, międzyzwrotnikowej Afryce oraz w Indiach i Indonezji. W Polsce gnieździ się nielicznie w całym kraju. Przeloty w marcu-kwietniu i lipcu-październiku. Tringa totanus robusta – Islandia i Wyspy Owcze. Zimuje na Wyspach Brytyjskich i w Europie Zachodniej. Tringa totanus ussuriensis – południowa Syberia, Mongolia oraz północna Mandżuria i rosyjski Daleki Wschód. Zimuje we wschodniej części basenu Morza Śródziemnego, w Afryce Wschodniej, na Bliskim Wschodzie po zachodnie Indie na wschodzie. Tringa totanus terrignotae – środkowa i południowa Mandżuria. Zimuje na Dalekim Wschodzie i w Azji Południowo-Wschodniej. Tringa totanus cragge – północno-zachodnie Chiny. Miejsce zimowania nieustalone. Tringa totanus eurhinus – Pamir, północne Indie oraz środkowy i południowy Tybet. Zimuje w Indiach. Tylko populacja angielska jest na wpół osiadła, pozostałe są wędrowne.Tringa totanus, conhecido vulgarmente por cacongo ou perna-vermelha-comum, é uma ave da família dos escolopacídeos, encontrada na Europa, África e Ásia.
São reconhecidas seis subespécies:[1]
Tringa totanus, conhecido vulgarmente por cacongo ou perna-vermelha-comum, é uma ave da família dos escolopacídeos, encontrada na Europa, África e Ásia.
Fluierarul cu picioare roșii sau fluierarul picior-roșu (Tringa totanus) este o pasăre migratoare limicolă din familia scolopacidelor (Scolopacidae), ordinul caradriiformelor (Charadriiformes) care cuibărește în pajiștile umede și mlaștinile din toată Europa și din regiunile temperate ale Asiei. Iernează în regiunile mediteraneene din sud-vestul Europei, pe țărmurile din Africa și din sudul Asiei. Are o talie de 28 cm, spatele este cafeniu cu pete lunguiețe mai închise, abdomenul alb, picioarele sunt roșii-portocalii. În perioada de reproducere se hrănește cu insecte, viermi și păianjeni; în restul timpului, consumă moluște, crustacee, uneori pește mici și mormoloci.
În România cuibărește mai ales în Delta Dunării și lacurile dobrogene, în vegetația grindurilor nisipoase sau mâloase, mai ales în sărături, alături de nagâți; este foarte numeros în pasaj. Toamna migrează spre sud-vestul Europei, țărmurile africane ale Mării Mediterane și tot sud-vestul Asiei, până în sudul Indiei, exemplare izolate rămân în România și în sezonul rece la ape sărate. În România se întâlnește subspecia Tringa totanus totanus.
Evoluție și dispariție Comportament Liste ClasificareFluierarul cu picioare roșii sau fluierarul picior-roșu (Tringa totanus) este o pasăre migratoare limicolă din familia scolopacidelor (Scolopacidae), ordinul caradriiformelor (Charadriiformes) care cuibărește în pajiștile umede și mlaștinile din toată Europa și din regiunile temperate ale Asiei. Iernează în regiunile mediteraneene din sud-vestul Europei, pe țărmurile din Africa și din sudul Asiei. Are o talie de 28 cm, spatele este cafeniu cu pete lunguiețe mai închise, abdomenul alb, picioarele sunt roșii-portocalii. În perioada de reproducere se hrănește cu insecte, viermi și păianjeni; în restul timpului, consumă moluște, crustacee, uneori pește mici și mormoloci.
În România cuibărește mai ales în Delta Dunării și lacurile dobrogene, în vegetația grindurilor nisipoase sau mâloase, mai ales în sărături, alături de nagâți; este foarte numeros în pasaj. Toamna migrează spre sud-vestul Europei, țărmurile africane ale Mării Mediterane și tot sud-vestul Asiei, până în sudul Indiei, exemplare izolate rămân în România și în sezonul rece la ape sărate. În România se întâlnește subspecia Tringa totanus totanus.
Kalužiak červenonohý alebo kalužiak obyčajný[3] (lat. Tringa totanus) druh vtáka z čeľade slukovité (Scolopacidae). Je rozšírený v miernom pásme palearktídy. Na Slovensku hniezdi v 6,80 % mapovacích kvadrátov v povodiach riek na nížinách.[4] Podľa Medzinárodnej únie na ochranu prírody a prírodných zdrojov kalužiak červenonohý patrí medzi najmenej ohrozené druhy, trend celkovej populácie je neznámy, u Európskej populácii bol podľa prieskumov v rokoch 1980 – 2013 zaznamený mierny pokles.[1]
Odhadovaný počet hniezdiacich párov je 35 – 70. Veľkosť populácie i územie na ktorom sa vyskytuje vykazujú mierny pokles od 20 – 50%. Ekosozologický status v roku 1995 V – zraniteľný. V roku 1998 VU:B2acd, VU – zraniteľný. V roku 2001 VU - zraniteľný.[5] V roku 2014 EN* C2a(i) - silne ohrozený.[2][6][7] Európsky ochranársky status SPEC2 – druhy, ktorých globálne populácie sú koncentrované v Európe, ale majú tam nevhodný ochranársky status. Stupeň ohrozenia D – ustupujúci druh.[4]
Ilustrovaná kompozícia
Dôležité určovacie znaky na chrbtovej strane
Hniezdo s vajíčkami
Vajíčka, Museum Wiesbaden
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Kalužiak červenonohý
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Kalužiak červenonohý
Wikislovník ponúka heslo Kalužiak červenonohý
Kalužiak červenonohý alebo kalužiak obyčajný (lat. Tringa totanus) druh vtáka z čeľade slukovité (Scolopacidae). Je rozšírený v miernom pásme palearktídy. Na Slovensku hniezdi v 6,80 % mapovacích kvadrátov v povodiach riek na nížinách. Podľa Medzinárodnej únie na ochranu prírody a prírodných zdrojov kalužiak červenonohý patrí medzi najmenej ohrozené druhy, trend celkovej populácie je neznámy, u Európskej populácii bol podľa prieskumov v rokoch 1980 – 2013 zaznamený mierny pokles.
Rödbena (Tringa totanus) är en vadarfågel i familjen snäppor.
Rödbenan häckar i stora delar av Europa och Asien, norr om Himalaya och så långt österut som till Kina. Merparten av världspopulationen är flyttfåglar och de övervintrar i Mellanöstern, Indien och Sydostasien. Arten övervintrar också lokalt utmed stora delar av Afrikas kuster. Exempelvis övervintrar 25% av alla rödbenor som flyttar utmed atlantkusten (i den så kallade östatlantiska flyttkorridoren) kring Bijagosöarna utanför Guinea Bissau.[2] Merparten av populationen i Storbritannien och Västeuropa är stannfåglar eller flyttar kortare sträckor ut till havet.
Rödbenans taxonomi är komplicerad och uppdelningen i olika underarter är fortfarande oklar.[3] Arten delas dock ofta upp i sex underarter:[4]
Vissa delar upp nominatformen i två underarter, en nordskandinavisk underart totanus, och i underarten britannica som utgörs av häckningspopulationen i Storbritannien och södra Europa, österut till Baltikum.[5].
I Sverige häckar nominatformen T. t. totanus och den förekommer i södra Sverige och upp längs med väst- och östkusten upp till Stockholmstrakten, vid den nordligare halvan av norrlandskusten och i fjällen. Rödbenan finns även på sydsvenska höglandet och sporadiskt i Norrlands inland. I Sydsverige lägger den sina ägg från april, men i landets nordliga delar kan det dröja ända till mitten av juni. I södra Sverige, framförallt i Skåne övervintrar ett mindre antal rödbenor av underarten robusta.[3] Vid några fåtal tillfällen har individer av den inhemska underarten totanus observerats under vintern.[källa behövs]
Adulta fåglar har röda ben och röd näbbrot med gråsvart näbbspets. Både näbb och ben är ganska långa. Den adulta fågeln är om sommaren gråbrunspräcklig på ovansidan. Bröstet och gumpen är ljust gråvattrat. I flykten visar den en tydlig vit kil längs med ryggen och breda vita bakkanter på vingarna som har svarta handpennor. I vinterdräkt är den mindre vattrad, lite dovare och gråare än om sommaren. Den är cirka 30 centimeter lång och har ett vingspann på 59-66 centimeter. Den väger ungefär 130 gram. Juvenila individer har gulorangea ben och mestadels grå näbb. Ovansidan är vattrad i gult, gråsvart och brunt medan undersidan är ljus med gråsvart längsstreckning.
Flyktlätet är ett tvåstavigt ”tju-hu”, eller ”tju-hu-hu”. Den varnar med ett hamrande ”kly-kly-kly…”. Den har också ett joddlande spel med inslag av flyktlätet. Rödbenan är överhuvudtaget en högljudd fågel.
Den nordligast häckande underarten robusta är den absolut största. Dock är övergången i storlek klinal och i västpalearktis utgör de nordskandinaviska fjällhäckande rödbenorna de minsta för att gradvis bli större från södra Skandinavien mot sydväst till England medan de är som störst på Island.[3] I övrigt är robusta mörkare i sin häckningsdräkt och har ett något mjukare och vemodigare läte än nominatformen.[3] Underarten ussurensis är nästan lika stor som robusta och storleksmässigt är denna underart som störst längst västerut och som minst i öster.[3]
Rödbenan håller mest till vid kusten på stränder, strandängar och betesmarker, dels på blötängar, sjöar och kärr, eller vid stränder i fjällen. Man kan också stöta på henne i större insjöar.
Fågeln häckar nästan var som helst där det finns mycket vatten, ofta många i närheten av varandra. Boet är ofta placerat dolt i en tuva, men ibland kan det ligga helt öppet, om boet till exempel ligger mitt i en skrattmåskoloni. De lägger tre till fem gulbruna ägg som har bruna fläckar. Båda föräldrarna ruvar äggen som kläcks efter 22-24 dagar. Efter ytterligare en månad är ungarna flygfärdiga.
Rödbenan är vaksam och talar om för hela sin omgivning när en fara hotar. Om man kommer för nära boet flyger hon ängsligt runt omkring och varnar med enstaviga ”kly, kly, kly”.
Rödbenan äter mest insekter, små kräftdjur, blötdjur, maskar och småfisk. Med sin långa näbb når den ned till de kräftdjur, som är en bit ner i sanden. Vegetabilier är också populärt.
Det vetenskapliga namnet totanus är latin och betyder "snäppa levande vid stranden". Det svenska namnet "rödbena" nämns först av Retzius 1800 och, som rödbening, av Osbeck runt 1790.[6] Äldre benämningar är "dubbel beckasin", "gambett", "rödbent snäppa" (på Öland och andra öar i Östersjön), "tjuv" eller "tjuf" (i Kalmartrakten efter dess läte)[7], "tulk"[8] och "tolk"[8]
Wikimedia Commons har media som rör rödbena.
Rödbena (Tringa totanus) är en vadarfågel i familjen snäppor.
Kızılbacak (Tringa totanus), çullukgiller (Scolopacidae) familyasından bir çulluk türü.
En yakın orman düdükçünü ile olup hem de bataklık düdükçünü ile yakınca ilgilidir (Pereira & Baker, 2005). Bunlar kırmızı veya kırmızımsı bacaklara sahip olan bir grup olup, üreme dönemi tüyleri genellikle yukarısı açık kahverengi üzerine biraz daha koyu benekler ile göğüs ve boyunda biraz yayılmış küçük kahverengimsi noktaların oluşturduğu desene sahiptirler. Göçmen bir türdür, Akdeniz'in etrafında kıyılarda, güney Asya'da, ve güneye doğru Büyük Britanya'dan Atlantik Avrupa kıyısında kışı geçirirler.
Virtual Birds'de Kızılbacak kuşunun kuş sesi bulunur.
Yağmur kuşları ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Kızılbacak (Tringa totanus), çullukgiller (Scolopacidae) familyasından bir çulluk türü.
En yakın orman düdükçünü ile olup hem de bataklık düdükçünü ile yakınca ilgilidir (Pereira & Baker, 2005). Bunlar kırmızı veya kırmızımsı bacaklara sahip olan bir grup olup, üreme dönemi tüyleri genellikle yukarısı açık kahverengi üzerine biraz daha koyu benekler ile göğüs ve boyunda biraz yayılmış küçük kahverengimsi noktaların oluşturduğu desene sahiptirler. Göçmen bir türdür, Akdeniz'in etrafında kıyılarda, güney Asya'da, ve güneye doğru Büyük Britanya'dan Atlantik Avrupa kıyısında kışı geçirirler.
Кулик середнього розміру. Маса тіла 110—170 г, довжина тіла 27-29 см, розмах крил 45-52 см. Дорослий птах у шлюбному вбранні зверху сірувато-бурий, з темно-бурими дрібними плямами; поперек і надхвістя білі; воло сірувато-буре; решта низу білувата, з темними рисками; спід крил білий; зовнішні першорядні махові і їх покривні пера темно-бурі; білі частини внутрішніх першорядних махових пер і білі другорядні махові пера утворюють на крилі «дзеркальце», яке помітне лише в польоті; хвіст смугастий; дзьоб червоний, на кінці чорний; ноги червоні, в польоті виступають за хвостом; у позашлюбному вбранні верх майже однотонно сірувато-бурий; груди і черево білуваті; червона лише основа дзьоба. Молодий птах подібний до шлюбного дорослого, але пера верху бурі, з вохристою облямівкою; дзьоб темно-сірий.[1]
Від усіх коловодників відрізняється білим «дзеркальцем», добре помітним у польоті.
Широко поширений майже по всій Європі, крім Балканського півострова, а в Азії до Татарської затоки. На півночі Європи він гніздиться до Санкт-Петербургу, а на півдні Азії до північного передгір'я Гімалай. Зимує в Африці, Південній Азії, частково у Великій Британії та Італії. В Україні гніздовий, перелітний птах. Гніздиться на всій території, крім гір та Закарпатської рівнини; мігрує скрізь.
Травники здобувають їжу, бродячи у мілкій воді або по берегу, де вони збирають здобич на поверхні ґрунту або з верхніх шарів мулу. Основу їх їжі становлять личинки комах, в меншій кількості зустрічаються дорослі форми, головним чином жуки і клопи. Крім комах, ці птахи ще їдять молюсків і павуків. Травники знищують хижих водяних комах, які є шкідниками рибного господарства.
Це незавершена стаття з орнітології.Choắt nâu (danh pháp hai phần: Tringa totanus) là một loài chim thuộc họ Dẽ. Choắt nâu phân bố nửa châu Âu và Á. Về mùa đông chúng di cư về châu Phi, Ấn Độ, Myanma, Hoa Nam, Đông Dương và Philipines. Loài này có chiều dài đôi cánh: 150 – 168 mm; đuôi dài 70 – 85 mm); giò dài 45 – 52 mm; mỏ dài 40 - 49. Bộ lông mùa đông và mùa hè khác nhau.
Một số phân loài đã được xác định. Bao gồm các:
_01.jpg)
Bài viết Bộ Choi choi này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Choắt nâu (danh pháp hai phần: Tringa totanus) là một loài chim thuộc họ Dẽ. Choắt nâu phân bố nửa châu Âu và Á. Về mùa đông chúng di cư về châu Phi, Ấn Độ, Myanma, Hoa Nam, Đông Dương và Philipines. Loài này có chiều dài đôi cánh: 150 – 168 mm; đuôi dài 70 – 85 mm); giò dài 45 – 52 mm; mỏ dài 40 - 49. Bộ lông mùa đông và mùa hè khác nhau.
Tringa totanus (Linnaeus, 1758)
Охранный статус
Тра́вник, или красноно́жка[1] (лат. Tringa totanus) — вид птиц из семейства бекасовых (Scolopacidae).
Взрослый травник достигает величины до 30 см и немного меньше своего близкого родича большого улита (Tringa nebularia). Его размах крыльев составляет до 65 см, а весит он до 170 г. Оранжевый клюв у этой стройной бекасовой птички средней величины и на кончике чёрный. Красно-оранжевыми являются и длинные лапки, что дало травнику второе название «красноножка». На нижней стороне тела преобладает бело-коричневый узор, верхняя сторона коричневая с чёрными и серыми пестринами. На лету хороша видна широкая белая полоса по краю крыла. Самки и самцы окрашены одинаково. Продолжительность жизни травника достигает 17 лет. Началу размножения весной предшествуют токовые полеты, во время которых самец издает очень мелодичный свист. В остальное время его можно узнать по приятной песне «тю-ли, тю-ли, те-лиее».
Травник встречается по всей Европе и обитает у побережий морей и у берегов мелких водоёмов, в том числе на болотах и заливных лугах. Зимой травники часто мигрируют в более тёплые южные или прибрежные регионы.
В пищу травника входят насекомые, черви, улитки, ракообразные, малые двустворчатые и другие моллюски. Своим длинным клювом он прочёсывает мелководье в поисках добычи.
В возрасте двух лет травники достигают половой зрелости и гнездятся с апреля по июль в одном и том же месте. Гнездо является углублением в земле и хорошо спрятано в густой растительности. Самка откладывает от трёх до пяти яиц, которые насиживаются обоими родителями на протяжении четырёх недель. Птенцы быстро покидают гнездо и начинают летать уже через три недели. Травник является довольно редкой птицей и находится под угрозой исчезновения.
Травник в полёте
Травник на лужайке
Вид спереди
Вид сбоку
红脚鹬（学名：Tringa totanus）又名赤足鹬，为鹬科鹬属的鸟类。该物种的模式产地在瑞典。[1]
这是一篇鴴形目相關小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
絶滅危惧II類 (VU)（環境省レッドリスト） 
アカアシシギ（赤足鷸、学名：Tringa totanus）は、チドリ目シギ科に分類される鳥類。
アイスランド、アイルランド、アゼルバイジャン、アフガニスタン、アラブ首長国連邦、アルジェリア、アルバニア、アルメニア、アンゴラ、イエメン、イギリス、イスラエル、イタリア、イラク、イラン、インド、インドネシア、ウガンダ、ウクライナ、ウズベキスタン、エジプト、エストニア、エチオピア、エリトリア、オーストラリア、オーストリア、オマーン、オランダ、カザフスタン、カタール、ガーナ、カメルーン、カーポベルデ、ガボン、ガンビア、カンボジア、ギニア、ギニアビサウ、キプロス、ギリシャ、キルギス、クウェート、グルジア、クロアチア、ケニア、コートジボワール、コンゴ共和国、コンゴ民主共和国、サウジアラビア、ザンビア、シエラレオネ、ジブチ、シリア、シンガポール、ジンバブエ、スイス、スウェーデン、スーダン、スペイン、スリランカ、スロバキア、スロベニア、セイシェル、赤道ギニア、セネガル、セルビア、ソマリア、タイ王国、大韓民国、台湾、タジキスタン、チェコ、チャド、中央アフリカ共和国、中華人民共和国（香港含む）、チュニジア、朝鮮民主主義人民共和国、デンマーク、ドイツ、トーゴ、トルクメニスタン、トルコ、ナイジェリア、ナミビア、ニジェール、日本、ネパール、ノルウェー、パキスタン、パプアニューギニア、パラオ、バーレーン、ハンガリー、バングラデシュ、フィリピン、フィンランド、フランス、ブルガリア、ブルンジ、ベトナム、ベラルーシ、ベルギー、ボツワナ、ポーランド、ポルトガル、マケドニア共和国、マラウイ、マリ共和国、マルタ、マレーシア、ミクロネシア連邦、南アフリカ共和国、ミャンマー、モザンビーク、モルジブ、モルドバ、モーリタニア、モロッコ、モンゴル人民共和国、モンテネグロ、ヨルダン、ラオス、ラトビア、リトアニア、リビア、リヒテンシュタイン、リベリア、ルーマニア、レバノン、ロシア
夏季にユーラシア大陸の温帯域、亜寒帯域で繁殖し、冬季（北半球の）はアフリカ大陸やユーラシア大陸南部等へ南下し越冬する。 日本では亜種アカアシシギが渡りの途中に飛来する（旅鳥）が、北海道東部（野付半島や尾岱沼、風蓮湖等）では少数繁殖している。九州以南では、越冬する個体もある。飛来数はあまり多くない。
全長27.5cm。体重90-170g。次列風切の先端は白い。嘴の基部は赤く、先端は黒い。後肢も赤く、発達している。
夏羽は頭部からの体の上面が灰褐色で、黒い縦斑が密に入る。喉からの体下面は、白地に黒い縦縞が密に入り、脇には黒い横斑がある。飛翔時は次列風切が白く見える。眼先は白く、眼の周囲に白い輪模様（アイリング）がある。冬羽は頭部からの体の上面が淡い灰褐色で、夏羽に比べて斑紋が粗い。
6亜種に分かれるとされる。
湖や海岸等の周囲にある湿った草原や干潟等に生息する。冬季は単独もしくは小規模な群れを形成し生活する。
繁殖形態は卵生。草むらの中に枯草で皿状の巣を作り、4個の卵を産む。雌雄とも抱卵し、抱卵期間は22-29日。雛は孵化してから25-35日で飛翔できるようになる。生後1-2年で性成熟する。
「ピーチョイチョイ」「ピーピョンピョン」などと鳴く。
開発による繁殖地の減少等により生息数は減少している。
붉은발도요(common redshank 또는 redshank)는 도요과에 속하며 학명은 Tringa totanus이다. 날개 길이 16cm 정도이고 등은 적갈색에 검은 점이 있고 허리는 흰색, 밝은 붉은빛을 띤 노란색이다. 몸 아래쪽과 날개 끝은 흰색인데 겨울이 되면 등쪽이 회갈색으로 변한다. 개펄에 부리를 넣어 갯지네와 같은 무척추동물을 찾아 잡아먹는다. 소택지, 습초지 또는 습지에서 번식하는데, 땅 위의 오목한 곳에 마른 풀줄기를 깔고 둥지를 튼다. 알과 새끼를 잘 위장시켜 놓는다. 유럽과 북아시아에 분포하며 가을에는 기후가 온화한 해안으로 이동한다.
붉은발도요(common redshank 또는 redshank)는 도요과에 속하며 학명은 Tringa totanus이다. 날개 길이 16cm 정도이고 등은 적갈색에 검은 점이 있고 허리는 흰색, 밝은 붉은빛을 띤 노란색이다. 몸 아래쪽과 날개 끝은 흰색인데 겨울이 되면 등쪽이 회갈색으로 변한다. 개펄에 부리를 넣어 갯지네와 같은 무척추동물을 찾아 잡아먹는다. 소택지, 습초지 또는 습지에서 번식하는데, 땅 위의 오목한 곳에 마른 풀줄기를 깔고 둥지를 튼다. 알과 새끼를 잘 위장시켜 놓는다. 유럽과 북아시아에 분포하며 가을에는 기후가 온화한 해안으로 이동한다.
_03.jpg)
_02.jpg)
Wikimedia Commons hää bilen of filmer tu: 
Wikispecies hää en artiikel tu: 
_01.jpg)
_02.jpg)
_03.jpg)
.jpg)
.jpg)
_(4140160227).jpg)
_(2).jpg)
_02.jpg)
_03.jpg)
