Palsam-neitsikummel (Tanacetum balsamita) on mitmeaastane rohttaim soolikarohu perekonnast. Kuulub korvõieliste sugukonda.
See on populaarne aiataim, mida kasutatakse ravimtaime ja maitseainena. Koos hariliku soolikarohuga on kõige levinum ja populaarsem taim soolikarohu perekonnast.[1]
Nii eestikeelne nimetus "palsam-neitsikummel" kui ka ingliskeelne "costmary" on seotud Maarjaga, kes Uue Testamendi järgi oli Jeesuse ema. Selline seos on tekkinud seetõttu, et palsam-neitsikummelit kasutatakse naistehaiguste korral.[2]
Ajalooliselt kasvas taim Vahemere maades. Ei ole teada, kas taim "balsamita", mida 70. aastal pKr kirjeldas Kolumella, on palsam-neitsikummel. Ajaloolane Heinrich Marzell väidab, et esmakordselt mainiti palsam-neitsikummelit aastal 812 taimekataloogis. Alates keskajast kuni 20. sajandi alguseni kasvatati seda aedades, sest palsam-neitsikummel oli kasutusel ravimtaimena. Tänapäeval kasutatakse seda Euroopas harva, ent taim leiab siiani laialt kasutust Edela-Aasias.[2] Huvitav fakt on see, et keskajal kasutati seda taime Piibli järjehoidjana.[3]
Palsam-neitsikummel on mitmeaastane rohttaim harulise puitunud juurikaga (maa-alune vars). Taimel on üksikud püstised varred, olenevalt kliimast 30–120 cm kõrgused, allpool lehised, ülalpool harulised. Lehed on ovaalsed või ellipsikujulised, hallikasrohelised või helerohelised, lehe serv on peensaagjas. Alumised lehed on rootsulised, ülemised on istuvas asendis, väiksemad kui alumised. Metsikult kasvavate taimede lehed on vähem aromaatsed kui aiataimedel. Õisikud – kännasjas korv (10–60 õit), väiksed, kuni 10 mm läbimõõduga, suhteliselt väikeste õierootsudega. Kõik õied korvis on putkjad, kollase või helekollase värviga, kroonlehti ei ole. Metsikult kasvaval palsam-neitsikummelil võivad esineda üksikud õisikud valgete 5–10 mm pikkadega keeleõisikutena. Vili on kuni 2,5 mm pikkune üheseemneline kuivvili, 5–8 pikiribaga ja seemnekrooniga. Palsam-neitsikummel on populaarne aiataim, kuigi ebasoodsates kliimatingimustes tihti umbrohtub. Kõige sagedamini juhtub seda Lääne-Euroopas, Kaukaasis ja Kesk-Aasias. Tinglikult jaotub palsam-neitsikummeli liik kaheks: kultuurtaim ja umbrohi.[1]
Taime lehed sisaldavad eeterlikke õlisid. Õli sisaldab põhikomponendina karvooni (51,5%, 41,0% ja 56,9% uuritud proovides). Teised õlis sisalduvad ained on beetatujoon, t-dihüdrokarvoon, c-dihüdrokarvoon, dihüdrokarveool, c-karveool ja t-karveool. Beetatujooni sisaldus proovides oli 9,8%, 12,5% ja 12,1%. Beetatujoon on toksiline ketoonühend.[4]
Eeterlike õlide sisaldus lehtedes ja õisikutes on 0,8 ja 2,1%. Kõige rohkem kasutatakse palsam-neitsikummelit selle aromaatsuse tõttu. Nii lehtedel kui ka taimel tervikuna on suhteliselt terav ja meeldiv lõhn. Õisi ja noori lehti, taime maapealseid osi, kasutatakse toiduks. Leedus ja Lätis on taime kasutatud juustu ja kohupiima valmistamiseks. Palsam-neitsikummeli lehti kasutatakse maitseainena jookides ja salatites. Taime kasutatakse ka seente- ja kurgisoolamisel. Saksamaal kasutatakse õlle tootmisel.[5] Palsam-neitsikummel on tuntud ravimtaim. Rahvameditsiinis kasutatakse maapealseid taimeosi valuvaigistina spasmide korral. Kuivadest õitest valmistatud pulbrit kasutatakse ussirohuna, lehtedest valmistatakse teed. Palsam-neitsikummeli korjatakse siis, kui õied on pungas. Palsam-neitsikummeli õlitõmmist (nn palsamiõli) kasutatakse tänu antiseptiliste omadustele haavaravis, lisaks ka hematoomide ja vigastuste puhul.
Kaukaasia põlisrahvas kasutab neitsikummeli lehti, mida pannakse haavade peale[1]. Keskajal kasutati palsam-neitsikummelit menstruatsiooniga seotud vaevuste vastu. 18. sajandil kasutati seda lahtistina seedetrakti haiguste puhul. Taime soovitati kasutada ka melanhoolia ja hüsteeria vastu, kasutati sapipõie haiguste vastu.[2]
Palsam-neitsikummelit on väga lihtne kultiveerida. Võib öelda, et see kasvab iseseisvalt. Palsam-neitsikummel ei ole nõudlik pinnase suhtes, seda võib kasvatada madala ja keskmise mullaviljakusega piirkondades. Tavaliselt paljuneb taim vegetatiivselt. Vegetatiivse paljunemise korral istutakse palsam neitsikummel augustis või aprilli lõpus. Selleks võib kasutada 2–3-aastasi taimi. Juurikad kaevatakse välja ja istutatakse 8–10 cm sügavusele. Esimesed orased ilmuvad varakevadel, märtsi lõpus – aprilli alguses. Olenevalt piirkonnast ja kllimast õitseb juuni lõpus – juuli alguses, 25–30 päeva. Taimi on võimalik paljundada ka seemnetega. Seemneid korjatakse augustis ja istutakse aprilli lõpus või oktoobri alguses. Palsam-neitsikummel elab talve hästi üle. Noored taimed reeglina hakkavad õitsema teisest aastast augusti alguses. Taimed võivad kasvada samas kohas ja ei vaja ümberistutamist.[5]
Palsam-neitsikummel (Tanacetum balsamita) on mitmeaastane rohttaim soolikarohu perekonnast. Kuulub korvõieliste sugukonda.
See on populaarne aiataim, mida kasutatakse ravimtaime ja maitseainena. Koos hariliku soolikarohuga on kõige levinum ja populaarsem taim soolikarohu perekonnast.
.jpg)
