Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L.) on näriliste (Rodentia) seltsi unilaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke teadaolev Muscardinus’e perekonna esindaja.[1]
Eesti on pähklinäpile põhjapoolseks levikupiiriks, kuid rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Pähklinäpp on väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole lihtne kohata.[2] Loom sõltub suuresti sarapuupähklite olemasolust. Pähklinäpi saabumist Eestisse on seotud sarapuu laialdasema levikuga siinsetel aladel.[3]
Närilised (Rodentia) on imetajate klassi kuuluv selts. Näriliste seltsi kuulub 33 sugukonda.[4] Koos pähklinäpiga kuulub unilaste sugukonda Eestis elutsevatest loomadest lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane (Eliomys quercinus).[1]
Pähklinäpi ladinakeelse nime osa avellanarius tuleneb sarapuu ladinakeelsest nimest Corylus avellana.
Pähklinäpi levila ulatub Suurbritanniast Vahemereni. Teda võib kohata leht- ja segametsades Põhja-Euroopast Türgini.[5] Teda on leitud Lõuna-Rootsis, Lõuna-Inglismaal. Eestis on aga pähklinäpp oma levila piiril.[2]
Pähklinäppide kogu arvukus ei ole teada. Tema arvukus on erinevates levilates varieeruv. Paiguti on tema arvukus kahanev, mõnel pool aga stabiilne.[5]
Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt. Üheks kindlaks erinevuseks on tema pikk saba, mis on kaetud kohevate karvadega. Pikk saba ei ole aga haardevõimeline.[6] Looma tüvepikkus jääb vahemikku 7–9 cm ja sabapikkus on 5–8 cm.[7]
Värvuselt on pähklinäpp kuldpruun kuni ookripunane. Keha kõhtmine pool on kahvatukollane ja tunduvalt heledam kui selg.[8] Pähklinäpi rind ja kael on peaaegu valged, samuti on valged käpaotsad. Tal on suured mustad silmad, väiksed ümarad kõrvad ja pisut nüri koon. Pähklinäpi vurrud on kuni 40% kehapikkusest.[9]
Liigile omaseks tunnuseks on varvaste arv: esijäsemetel neli ja tagajäsemetel viis varvast.[2] Nad on väga paindlikud ning nende jalad on kohastunud puudel ronimiseks. Looma esijäsemed on lühemad. Nii esi- kui ka tagajäsemed on võimelised haarama ja varustatud lühikeste tugevate küünistega.[6]
Pähklinäpp kaalub 17–20 grammi, kuid enne talveunne jäämist tõuseb looma kehakaal kuni 40 grammini.[2] Pähklinäpi hambavalem on I1/1, C0/0, P1/1, M3/3 = 20. Tema hammaste servas on ainulaadne muster.[10]
Pähklinäpi eluea pikkusest vabas looduses on vähe teada. Arvatakse, et looma keskmine eluiga on 2–3 aastat. Kõige vanem loodusest leitud isend elas 4 aasta vanuseks. Vangistuses võib loom elada kuni kuueaastaseks.[10]
Elutseb leht- ja segametsades, samuti alusmetsa põõsastes. Mägedes kuni 2000 m üle merepinna. Pähklinäpp eelistab elada pigem erinevatest neile sobivatest puudest koosnevates hekkides. Pähklinäpi elupaik peab olema liigirikas ja ühenduses ka ülejäänud metsaga. Ideaalis võiks hekk olla vähemalt 3–4 meetri kõrgune ning vähemalt 7 aastat pügamata, kuna paljud puud ei hakka enne selle aja möödumist vilju kandma.[9]
Pähklinäpid on aktiivsed eriti öösiti ehk nad on öise eluviisiga loomad.[7] Liiguvad peamiselt ringi puude okstel toitu otsides. Harva tulevad loomad maapinnale, kuna neid võib seal varitseda mõni oht. Pähklinäpid on oma territooriumi hoidvad loomad ning liiguvad oma pesast peamiselt umbes 70 meetri raadiuses. Isaste marsruudid on tavaliselt pikemad ja liikumise alad võivad kattuda emaste liikumisaladega. Emasloomade territooriumid tavaliselt ei kattu teise emase omaga.[10]
Suveks valmistavad pähklinäpid endale keraja pesa (läbimõõt 15 cm). Pesa ehitab ta põõsastesse või puuokste vahele, umbes 1–2 meetri kõrgusele maapinnast.[8] Pesamaterjaliks on süljega kokku kleebitud rohukõrred, pesa on vooderdatud pehme muruga. Igal loomal on tavaliselt mitu pesa. Vahel kasutavad pähklinäpid pesana teiste lindude mahajäetud pesi.[9]
Talvel magab pähklinäpp talveund maa-aluses urus kännujuurte all. Talveunes olles langeb looma kehatemperatuur nii madalale (0,25–0,5 °C), et aktiivsus kaob peaaegu täielikult. Uni kestab tal oktoobrist aprilli-maini.[10] Umbes 70% loomadest sureb talveune jooksul.[9] Pähklinäppidel esineb ka suvel talveunetaolist tardumust, kui õhutemperatuur langeb alla 15 °C.[7] Suurema osa oma elust veedab pähklinäpp magades.
Pähklinäpid eelistavad taimset toitu. Eelkõige toituvad nad sarapuupähklitest, mitmesugustest marjadest (nt kirsid, jõhvikad, kibuvits), puuviljadest, tammetõrudest.[9] Tema toidulauale võivad sattuda ka putukad, näiteks röövikud ja lehetäid. Vahel võivad pähklinäpid hävitada väikeste värvuliste mune. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Paigas, kus sarapuid leidub vähem, on pähklinäpi peamiseks toiduallikaks laukapuu ja valgepöögi viljad. Sõltuvalt aastaajast muutub ka pähklinäpi toidulaud, näiteks varakevadel kasutavad loomad toiduks taimede võrseid ja pungi. Pähklinäpp väldib suure tselluloosisisaldusega toitu, kuna ta ei suuda tselluloosi seedida.[10]
Maas olevaid sarapuupähkleid uurides on võimalik kindlaks teha, kes on seda pähklit söönud. Konkreetsepiiriline ja puhas ümmargune auk kestas viitab väiksele närilisele, näiteks võib olla pähklit söönud leethiir või pähklinäpp. Kui aga pähklit on söönud orav, siis selle pähklikoore sees oleva augu serv on sakiline, mitte konkreetne. Kui pähklikoores olevat auku lähemalt uurida, on seal näha erinevusi. Augu sisemises servas leiduvad nurga all olevad hambajäljed kuuluvad pähklinäpile. Kui hambajäljed asetsevad paralleelselt ja koore pinnale on jäetud töötlemata jäljed, võib tegu olla väike-metshiirega (Apodemus sylvaticus). Kui augu serva jäljed on paralleelsed, kuid puuduvad töötlemata jäljed koore pinnal, on tegu hariliku leethiirega (Myodes glareolus = Clethrionomys glareolus).[9]
Pähklinäpil on väga hea kuulmine ja lõhnataju. Peamiselt otsivad nad lõhna järgi toitu ja suhtlevad teiste liigikaaslastega. Vaatamata suurtele silmadele ei ole nende nägemine eriti arenenud, nimelt ei erista pähklinäpp värve.[11]
Kahjuks puuduvad kindlad andmed selle liigi paaritumise kohta. Võib arvata, et kuna isased loomad on väga territoriaalsed, siis on tegu polügüünsete loomadega.[9] Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil 22–28 päeva, keskmiselt 24 päeva. Seejärel sünnitab emasloom 3–5 (harva 2–9) poega.[2] Pojad kaaluvad sündides umbes 0,8 g.[10] Eestis on pähklinäpil tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal maailmas kaks pesakonda aastas.[2]
Sündides on pojad hästi arenenud. Silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Poegade imetamine kestab vaid esimese elukuu. Juba pooleteise kuu vanuselt lahkuvad pähklinäpid vanemate pesast ja alustavad iseseisvat elu. Sigima hakkavad noored järgmisel kevadel. Keskmine pähklinäppide eluiga on kolm (kuni viis) aastat.[2]
Pähklinäpi looduslikud vaenlased on kiskjatest mäger, rebane, nirk, kärp[9]. Samuti on pähklinäpi vaenlaseks kakud. Pähklinäpi väikese arvukuse tõttu need tegurid ei pruugi Eestis pähklinäpi arvukusele mõju avaldada.[7] Pähklinäppe ohustab ka elupaikade hävimine, tallamine (nt põder, inimene), konkurents teiste närilistega toidulaua pärast, külm talv.[12]
Eestis väga haruldane loom. Eestis väga haruldast pähklinäppi nähti viimati Lõuna-Eestis 20. sajandi alguses. Pärast seda on olnud vaid suusõnalisi teateid tema olemasolust. Seega ei saa kindel olla, et pähklinäpp endiselt meil pesitseb, kuid loom ei pruugi siiski veel Eesti imetajate faunast lõplikult kadunud olla.[13] Kuna tegu on haruldase liigiga, puudub ülevaade arvukuse trendi kohta.[14] Pähklinäpp on Eestis haruldase liigina kantud kaitstavate liikide III kategooriasse[7] (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka[15]).
Pähklinäpp kuulub Euroopas kaitstavate liikide hulka.[8]
Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L.) on näriliste (Rodentia) seltsi unilaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke teadaolev Muscardinus’e perekonna esindaja.
Eesti on pähklinäpile põhjapoolseks levikupiiriks, kuid rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Pähklinäpp on väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole lihtne kohata. Loom sõltub suuresti sarapuupähklite olemasolust. Pähklinäpi saabumist Eestisse on seotud sarapuu laialdasema levikuga siinsetel aladel.
