Liivahiir on väike imetaja, kelle alamperekond on Gerbillinae ja klass on Närilised. Nad on tuntud ka kui liivarotid.
Liivahiire alamperekond sisaldab umbes 110 liiki Aafrika, India ja Aasia närilisi, sealhulgas liiva rotte ja jird-de, kes kõik on kohanenud, et hakkama saada kuivades elupaikades. Peaaegu kõik tegutsevad peamiselt päevasel ajal, seega on nad päevase eluviisiga närilised[1] (väljaarvatud mõni liik, kuhu kuuluvad ka kodus peetavad liivahiired, on öise eluviisiga) ja peaaegu kõik on kõigesööjad. Liivahiired on seotud hiirte ja rottidega; nad kõik kuuluvad perekonda Muridae.
Mongoolia liik Meriones unguiculatus, tuntud ka kui küüntega jird, on õrn ja vastupidav loom, kes on muutunud populaarseks väike lemmikloomaks. Algselt toodi ta Hiinast Pariisi 19. sajandil.[2] Ameerika Ühendriikidesse toodi ta palju hiljem, 1954. aastal, Dr. Victor Schwentkeri uurimistööks.[3] Californias ja Uus-Meremaal on liivahiirte pidamine ebaseaduslik.
Liivahiir on nimetuse saanud pisikese vormi "jerboa" nimetuse järgi, mitte suguluses oleva rühma näriliste järgi, kellel on sarnane ökoloogiline nišš. Liivahiirte saba moodustab umbes poole looma kogupikkusest. Keskmine täiskasvanud liivahiir kaalub umbes 71 grammi.
Liivahiired on sotsiaalsed loomad ja elavad looduses rühmadena.[4] Nad toetuvad oma lõhnatajule, et teha kindlaks oma klanni liikmed, nii et on oluline kasutada erinevatest pesakondadest liivahiirte tutvustamiseks niinimetatud "split tank" meetodit[viide?]. Liivahiired võivad rünnata ja isegi tappa oma liigikaaslasi, kellel on võõras lõhn.[5]
Liivahiiri tutvustati esmakordselt kui lemmikloomi 1964. aastal.[viide?] Need olid mongoolia liivahiired (Meriones unguiculatus). Nad muutusid kiiresti menukateks lemmikloomadeks ja tänapäeval leiab neid paljudest kauplustest.
Siiski ohu tõttu, mida kujutavad liivahiired põlis ökosüsteemidele ja olemasolevale põllumajanduslikule tegevusele, on ebaseaduslik osta, importida või omada liivahiiri lemmikloomadena USA-s Californias.[6] Samuti on ebaseaduslik importida looma sisse Uus-Meremaale.
Ühine valearusaam, lemmikloomadena peetavatele liivahiirtele puuri leidmine on, et nad võivad elada samadel eluasemetel, mis on mõeldud hamstritele ja hiirtele. See ei ole õige, kuna neil peab olema võimalus kaevata tunnelite süsteeme. Tavalised plastikust struktuuriga puurid, hamstritele ja hiirtele mõeldud puurid, ei sobi liivahiirtele, nende võime tõttu närida läbi plastiku väga kiiresti. Plastik võib põhjustada tõsiseid tervise probleeme kui loom selle alla neelab, mistõttu paljud omanikud hoiduvad, panemast mis tahes plastikust valmistatud mänguasju ja kasutavad ainult täielikult puidust valmistatud mänguasju.[7] Tähtis on kindlasti valida õige suurusega akvaarium või terraarium, kuhu oma liivahiir majutada. Minimaalne akvaariumi suurus ühe liivahiire jaoks on 45l (10 gallonit).[8]
Liivahiirte paaritumine kestab mitu tundi,koosnedes sagedatest lühikestest kokkupuudetest, millele järgnevad lühikesed tagaajamised.. Kui isane püüab emase kinni, hakkab viimane piiksuma ja püüab isast oma juurest eemale peletada Isane ei ründa emast, välja arvatud harvadel juhtudel, mis võivad olla tingitud sellest, et kas isane on eraldatud oma esialgsest paarilisest või ta on lesestunud. Emane võib rünnata Isast, kuid tavaliselt on viimane rohkem kui sobiv.
On mitmeid põhjusi miks liivahiired kuuluvad populaarsete kodumajapidamises peetavate lemmikloomade hulka: loomad ei ole tavaliselt agressiivsed ja hammustavad harva. Nad on väikesed ja neid on lihtne käes hoida, kuna nad on seltsivad olendid, naudivad nad väga inimeste ja teiste liivahiirte seltsi.[9] Nende neerud on kohanenud tootma minimaalselt jäätmeid, mille tõttu on nad väga puhtad ja vähe lõhnavad loomad.
Lõikehambad võivad vigastuda alatoitumise ja ülekasvu tõttu. Sümptomite hulka kuuluvad langenud või täielikult kadunud isu, kaalulangus, või ebameeldiv hingeõhk.[9] Hambaid peab viilides lühendama veterinaararst regulaarselt nii palju kui vajalik.
Levinumad vigastused on põhjustatud kui liivahiired kukuvad kõrgest kohast mahavõi kui neid hoitakse hamstri palli sees, mis võib põhjustada murtud jäset või murdunud lülisammast (mis ei ole ravitav).
Ühine probleem kõigile väikestele närilistele on unustada neid toita ja vahetada nende vett, mis võib põhjustada tõsiseid tervise probleeme,nagu veepuudus, nälg, maohaavandid, allapanu materjali söömise või kannibalismi.[10]
Umbes 20-50% liivahiirtel võib esineda epilepsia.[10] Selle põhjusteks on arvatavasti hirm, käsitsemine või uus keskkond. Hood varieeruvad kergetest rasketeni, kuid tavaliselt ei ole mingit pikaajalist mõju, välja arvatud harvadel juhtudel, kui väga tõsiste hoogude tagajärjeks on surm. Nende vältimiseks, tuleb vältida loomale näkku puhumist(mida kasutatakse, selleks, et õpetada looma mitte hammustama. Seda tehnikat on kasutatud laborites, et esile kutsuda krampe ja teha meditsiinilisi uuringuid.[11]
Kasvajad, nii hea- kui ka pahaloomulised, on üsna levinud liivahiirte hulgas, ja on kõige sagedasemad emastel vanuses üle kahe aasta. Tavaliselt kaasavad kasvajad munasarjad, põhjustades laiendatud kõhu või naha kasvajad, kõige sagedamini arenevad ümber kõrvade, jalgade, kõhu kesk paiga, ja saba alguse, ilmudes punni või mädanikuna. Lõhnavaba nääret (mis asub kõhul) tuleb regulaarselt kontrollida; veterinaararstil on võimalik opereerida punni ja mädanikku.[12][13]
Liivahiired võivad kaotada oma saba vale käsitlemise läbi, teise looma rünnaku tõttu, või saba kinni jäämise läbi. Esimene märk on karva kadu saba tipust, siis kaob karv tervel sabal, lõpuks sureb saba välja ja tuleb küljest. jättes kännu, mis tavaliselt terveneb ise ilma tüsistuteta.
Kõige levinum nakkav haigus liivahiirtel on Tyzzeri tõbi, bakteriaalne haigus, millele stress võib muuta loomi rohkem vastuvõtlikuks. Ta toodab sümptomid nagu ruffled karusnaha, letargia, küürus kehaasend, isutus, kõhulahtisus, ja tihti ka surma. See levib kiiresti, kui liivahiirte vahel on tihe kontakt.[14]
Liivahiirel on sisekõrva probleem, kui tal esineb tasakaaluhäireid ning ta käib ja istub ühele poole viltu. Vedelik kõrvas mõjutavad tasakaalu. Siiski ei mõjuta see liivahiiri väga palju, nad on kiired õppima, kuidas selle probleemiga elada. Üleni valgetel (albiino) liivahiirtel on kurtusesoodumus väga suur, see on arvatavasti tingitud puudulikust pigmendist.[15]
Palju värvi, sorti liivahiired on saadaval lemmiklooma poodides täna, üldiselt tulemus aastate selektiivne aretus.[16]
Üle 20 erineva värvi mantel esineda mongoolia liivahiir, kes on vangistuses kasvatatud pikim.
Hiljuti on maailmale tutvustatud ka teist liiki liivahiiri. Fat-tailed liivahiir ehk duprasi. Nad on väiksemad kui mongoolia liivahiired,neil on pehme karv ja lühikene paks saba. Nad meenutavad rohkem hamstreid. Normaalne duprasige karv on rohkem halli värvi, mis võib olla mutatsiooni tulemus või see võib olla tingitud Egiptuse ja Alžeeria alamliikide hübriididest.[17]
Valget värvi on esinenud mitte ainult mongoolia liivahiirtel, aga ka kaametel liivahiirtel[18] ja ka Sundervall Jirdidel.
Pikakarvalist mutatsiooni, grey agoutit, chinchilla mutatsiooni, valget karva, on leitud ka Shaw ' s jirdide[19] hulgast ja valget kasukat on nähtud ka Koheva sabaga Jirdide hulgas.[20]
Alamperekond Gerbillinae
Liivahiir on väike imetaja, kelle alamperekond on Gerbillinae ja klass on Närilised. Nad on tuntud ka kui liivarotid.
Liivahiire alamperekond sisaldab umbes 110 liiki Aafrika, India ja Aasia närilisi, sealhulgas liiva rotte ja jird-de, kes kõik on kohanenud, et hakkama saada kuivades elupaikades. Peaaegu kõik tegutsevad peamiselt päevasel ajal, seega on nad päevase eluviisiga närilised (väljaarvatud mõni liik, kuhu kuuluvad ka kodus peetavad liivahiired, on öise eluviisiga) ja peaaegu kõik on kõigesööjad. Liivahiired on seotud hiirte ja rottidega; nad kõik kuuluvad perekonda Muridae.
Mongoolia liik Meriones unguiculatus, tuntud ka kui küüntega jird, on õrn ja vastupidav loom, kes on muutunud populaarseks väike lemmikloomaks. Algselt toodi ta Hiinast Pariisi 19. sajandil. Ameerika Ühendriikidesse toodi ta palju hiljem, 1954. aastal, Dr. Victor Schwentkeri uurimistööks. Californias ja Uus-Meremaal on liivahiirte pidamine ebaseaduslik.
Liivahiir on nimetuse saanud pisikese vormi "jerboa" nimetuse järgi, mitte suguluses oleva rühma näriliste järgi, kellel on sarnane ökoloogiline nišš. Liivahiirte saba moodustab umbes poole looma kogupikkusest. Keskmine täiskasvanud liivahiir kaalub umbes 71 grammi.
