Conioselinum tataricum Hoffm.

Tupp-võsaputk (Conioselinum tataricum, sünonüümid Conioselinum vaginatum, Conioselinum fischeri) on rohttaimeliik võsaputke (Conioselinum) perekonnast sarikaliste (Apiaceae) sugukonnast.

Kirjeldus

Tupp-võsaputk on 50–100 (170) cm kõrgune paljas, erilise lõhnata, enamasti õrna üldmuljega püsik. Vars on ruljas, sinaka kirmega. Lehed on kaheli või peaaegu kolmelisulgjad, läikivad, altpoolt veidi heledamad, 7–30 cm pikad ja peaaegu sama laiad. Liitsarikad 5–10 cm läbimõõdus. Üldkatis puudub, osakatis koosneb juuspeentest lehekestest. Viljad on paljad, seljalt lamendunud, 4–5 mm pikkused. Õitseb juuni teisest poolest augusti esimese pooleni.^[1]

Väliselt on kõige sarnasemad mets-harakputk (Anthriscus sylvestris) ja täpiline surmaputk (Conium maculatum). Mets-harakputkest eristub tupp-võsaputk sileda varre, paljaste lehtede ja piklikmunajate viljade poolest. Erinevalt surmaputkest pole võsaputkel ebameeldivat lõhna, sarika all puudub üldkatis, viljad on pikemad (surmaputkel kuni 3,5 mm, võsaputkel 4–5 mm).

Kasvukohad

Tupp-võsaputk eelistab huumusrikast, parasniisket pinnast. Senised leiukohad on jõgede ja ojade kaldanõlvadel, järsakutel, lammimetsades, võsastikes, puisniitudel. Kasvab tihti samades kasvukohtades halli lepa ja sarapuuga. Enamasti on leiukohad väikesed, koosnedes mõnest, harvemini kuni paarkümnest taimest.

Levik Eestis

Tupp-võsaputke lehetupp

Läbi aegade olnud Eestis hajusalt levinud vähearvukas liik. Taimede uue levikuatlase andmetel teada nüüdisajal kuuest taimeatlase ruudust. ^[2]

Viited

1. ↑ Kask, Maret (1969). Eesti NSV floora, 4. kd. Tallinn: Valgus. Lk 140.
2. ↑ "Conioselinum tataricum — tupp-võsaputk". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon, 2019.