Harilik tõrvalill (Lychnis viscaria L.) on nelgiliste sugukonda tulinelgi perekonda kuuluv taimeliik.
30–60 cm kõrgune harilik tõrvalill on püstise veripunase varrega. Juurmised lehed moodustavad lehekodariku, varrel aga on lehed vastakuti asetsevad. Õitseb mais, juunis.
Tõrvalill on suurepärane meetaim, õied purpurpunased, neid tolmeldavad päeva- ja ööliblikad, kes oma pikkade tundlatega jõuavad meeni ja samal ajal tolmeldavad õisi. Et nektarit ei ihkaks muud putukad, kes lihtsalt roomavad mööda taime, kuid ei tolmelda õisi, kaitseb tõrvalill end eritades varrele kleepainet. Nende omaduste tõttu on tõrvalill omandanud oma rahvapärased nimetused: tõrvanelk, tõrvakann, unilill, kurjakubjapisarad. Õitsemise lõpus taim enam kleepainet ei eralda. Kultuuristatult esineb valgete õitega sorte.
Kasvab kuivadel rohumaadel. Eestis sage.
Harilik tõrvalill (Lychnis viscaria L.) on nelgiliste sugukonda tulinelgi perekonda kuuluv taimeliik.
30–60 cm kõrgune harilik tõrvalill on püstise veripunase varrega. Juurmised lehed moodustavad lehekodariku, varrel aga on lehed vastakuti asetsevad. Õitseb mais, juunis.
Tõrvalill on suurepärane meetaim, õied purpurpunased, neid tolmeldavad päeva- ja ööliblikad, kes oma pikkade tundlatega jõuavad meeni ja samal ajal tolmeldavad õisi. Et nektarit ei ihkaks muud putukad, kes lihtsalt roomavad mööda taime, kuid ei tolmelda õisi, kaitseb tõrvalill end eritades varrele kleepainet. Nende omaduste tõttu on tõrvalill omandanud oma rahvapärased nimetused: tõrvanelk, tõrvakann, unilill, kurjakubjapisarad. Õitsemise lõpus taim enam kleepainet ei eralda. Kultuuristatult esineb valgete õitega sorte.
Kasvab kuivadel rohumaadel. Eestis sage.
