Vaher (Acer L.) on heitlehiste (mõned on igihaljad) puude ja põõsaste perekond. Sõna Acer tuleneb ladina keelest ning tähendab 'terav', vihjates vahtralehtedele iseloomulikele teravatele tippudele. Perekonna nimetamisel kasutas esimesena sõna Acer prantsuse botaanik Joseph Pitton de Tournefort aastal 1700.
Perekonda liigitatakse mitmesuguselt: kas koos hobukastanilistega (Hippocastanaceae) sugukonda seebipuulised (Sapindaceae) või eraldi enda sugukonda vahtralised (Aceraceae). Kaasaegne, 2009. aastal avaldatud, peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem APG III (akronüüm ingliskeelsest fraasist Angiosperm Phylogeny Group III system) soosib vahtrate perekonna liigitamist seebipuuliste sugukonda. Perekonna tüüpliigiks on mägivaher (Acer pseudoplatanus).[1]
Esimene teadaolev vahtra fossiil Acer alaskense, mis leiti Alaskast, pärineb hilis-paleotseenist ning seda kirjeldasid 1987. aastal paleobotaanikud Jack A. Wolfe ja Toshimasa Tanai.[2]
Enamik vahtrapuid kasvab 10–45 m kõrguseks, Eestis keskmiselt 25 m.[3] Esimestel aastakümnetel on puu kasv kiire, siis aga aeglustub.[4] Vahtra eluiga on 100–150 (harva 300) aastat.[5] Enamik vahtraliike on heitlehised, kuid mõned Lõuna-Aasia ja Vahemere regiooni liigid on igihaljad. Noores eas sirgub vaher meelsamini varjus, kuid vanemas eas vajab päikest.[4] Siiski on paljud liigid suhteliselt varjutaluvad, mistõttu kasvavad edukalt teises puurindes või alusmetsana.[6]
Vahtrat võrreldakse tammega tema tugevasti harunenud juurestiku tõttu ning seepärast peetakse teda suhteliselt tormikindlaks. Samas on ka vahtral nõrk koht: tüve korduva kaksikharunemise ning puidu hea lõhestatuse tõttu tuleb vanadel vahtrapuudel sageli ette tüveharude murdumist või isegi tormimurdu.[5]
Vahtralehed on vastakud, enamikul liikidel sõrmjad lihtlehed, üksikutel liikidel ka sõrmjad või sulgjad liitlehed, abilehed puuduvad. Alati esineb külgpungadest suurem ladvapung. Külgpungi ümbritsevad lehearmid on ühendatud renni abil või otseselt.[7]
Enamik liike on kahesuguste õitega ühekojalised taimed. Õied on korrapärased, tupp- ja kroonlehti esineb 5 (4–9), tolmukaid on 8 (4–10) ja nad kinnituvad meenäärmetega varustatud diskusele. Emakaid on üks, kahe- harva ühepesalise sigimikuga, igas pesas on kaks seemnealget. Vahtral esineb üks emakakael, mis on kaheks jagunenud emakasuudmega.[7]
Vahtra õievalem: ∗ K 5 C 5 A 4 − 12 G ( 2 ) _ {displaystyle *;K_{5};C_{5};A_{4-12};G_{underline {(2)}}} 
Vaher õitseb maikuus, tavaliselt veidi enne lehtimist.[3] Rohelised, kollased, oranžid või punased õied, mis meenutavad tähti[3] on koondunud pöörisjaks, kobarjaks või kännasjaks õisikuks.[7] Propelleri moodi kokkukasvanud[3] kaksiktiibviljad[7] hakkavad puult alla kukkudes keerlema ja kanduvad nii tuulega puust üsna kaugele.[3] Teise maailmasõja ajal arendas USA armee vahtra kaksiktiibvilja põhjal erilised õhusõidukist väljavisatavad varustusekandjad.[8]
Vahtra kromosoomide arv on 2n=26.
Katsetega on näidatud, et ühekojalistel taimedel soodustab emasõite teket jahedus ja lühipäev. Keskkonnatingimuste mõjul võib mõnel populatsiooni isendil areneda peale isas- või emasõite ka hermafrodiitseid ja/või lausa vastassoost õisi. Sellist nähtust on täheldatud ka vahtra eri liikidel.[9]
Vahtra lehed värvuvad, kuna suvel valitsev roheline klorofüll hakkab sügisel mitmete lehes toimuvate füsioloogiliste ja anatoomiliste muutuste toimel lagunema ning annab võimaluse välja paista plastiidides paiknevatel kollastel ja oranžidel karotinoididel. Sügisöiste madalate ning päevaste kõrgete temperatuuride vaheldumine, tugev päikesekiirgus ning teised stressitegurid (okste vigastused, õhu saastatus, põud) loovad vananevates lehtedes soodsad tingimused punaste antotsüaanide tekkeks, mis annavad vahtralehe sügiskirkusele lisa.[5]
Perekonda kuulub umbes 128 liiki, millest enamik kasvab Aasias[10], Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Ainult üks liik, suhteliselt väheuuritud Acer laurinum, kasvab lõunapoolkeral[11].
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCN kriteeriumite järgi on 54 vahtraliiki enda looduslikus kasvupiirkonnas hävimisohus.[12]
Vaher ei nõua väga viljakat kasvukohta,[6] kuid kõige meelsamini kasvab ta siiski huumuserohkes ja parajalt niiskes mullas.[4]
Vaher on lindudele-loomadele heaks toiduallikaks. Suurnokk-vint ja leevike söövad vahtraseemneid, metskitsed[5] ja jänesed aga toituvad talvel meeleldi vahtra koorest ja võrsetest.[3] Ka pruunkaru ei ütle vahtra võrsetest ja lehtedest ära.[13]
Vahtrate perekonnast kasvab Eestis looduslikult vaid harilik vaher (A. platanoides),[3] kuid introdutseeritud liikide arv jääb 30 kanti.[6]
Vahtrapuid leidub Eesti metsades peaaegu kõikjal. Vaher on Eesti suuremates linnades tihti kõige sagedasem puuliik. Suuri laiavõralisi puid näeb sagedamini parkides ja majade ümbruses.[4] Looduses leidub vahtraid harvemini: üksikud ja teiste puude varjus ainult Põhja- ja Lääne-Eesti saarte viljakatel lubjastel savi- ja huumusrikastel ning niisketel muldadel laialehistes segumetsades, peamiselt koos saare, tamme, jalaka ja pärnaga, harvem sanglepa ja arukasega.[5] Siiski võib Väinamere saartel kohata metsi, kus vaher on valitsev puuliik.[4] Metsakorralduse andmeil leidub Eestis vahtrapuistuid kokku napilt üle 20 hektari.[5]
Eesti kõrgeim harilik vaher, mille latv ulatub ligi 33 m kõrgusele, kasvab Viljandimaal Loodi Püstmäel.[3] Jämedaim teadaolev harilik vaher, mille tüve ümbermõõt rinnakõrguselt oli 2000. aastal 424 cm, asub Tartu Botaanikaaias.[4] Jämedaim vaher, mis on mõõdetud rinnakõrguselt madalamalt, on Pilpa vaher. See puu kasvab Valgamaal Helme vallas Pilpa külas otse maantee ääres. Pilpa vahtra tüve ümbermõõt kõige peenema koha pealt enne harunemist (0,4 m kõrguselt) on 445 cm.[14]
Pargivahtrate okste ja tüvede murdumist põhjustab nende sage nakatumine tüve südamemädanikku tekitavate seenhaigustega. Neid seenhaiguseid tunneb ära suurte seene viljakehade järgi puu tüvel[5] : puutüvede alaosas korrustena paikneva seene vahtratarjaku (Rigidoporus populinus, syn. Oxyporus populinus) heledad viljakehad või mitmekümne sentimeetri suurused heledad, pealtpinnalt tumedamate soomustega kaetud soomustoriku (Polyporus squamosus) viljakehad.[15] Vahtrate eluiga lühendavad ka valget südamemädanikku põhjustavad tuletaelik (Ochroporus igniarius, syn. Phellinus igniarius) ning Eestis haruldane põhjanarmik (Climacodon septentrionalis).[5]
Sageli võib metsades ja maakohtades kasvavate vahtrapuude lehtedel märgata suuri pigimusti laike: neid tekitab parasiitseen vahtra-pigilaik (Rhytisma acerinum).[5] See seenhaigus on tundlik õhu saastuse suhtes (peetakse puhta õhu indikaatoriks)[5] ning saab seetõttu areneda vaid seal, kus õhk on väävliühenditest enam-vähem puhas.[16] Harilikul vahtral tekitavad lehelaike ka seened Phyllosticta aceris, mille kahjustus tekitab lehtedele suuri ümaraid pruune laike, ning Phyllosticta platanoides, mille kahjustus avaldub nurgeliste kahvatupruunide laikudena.[5]
Sageli elavad vahtra lehtede peal jahukasteseened, näiteks Uncinula aceris ja Uncinula bicornis: algul ilmuvad valged või hallid laigud, mis järjest suurenedes katavad nakatunud lehe täielikult. Vahtral võib elutseda ka tuulepesi tekitav seen Taphrina acerinus.[5]
Ainult vahtralehtedest toitub koiliblikas Chionodes negundella.[17] Vahtralehtedel toituvad näiteks ka vahtra-noolöölase (Acronicta aceris) vastsed[3] ja lehetäilised. Ida-Aasiast pärit aasia puidusikk (Anoplophora glabripennis) on muutunud ohtlikuks võõrliigiks Põhja-Ameerikas, kus ta ohustab erinevaid vahtraliike.[18]
Vahtrapuitu kasutatakse ulatuslikult tarbepuiduna, kuna see on tugev, kõva, ühtlase ehitusega, ilusa tekstuuriga[6] , libe ja läikiv. Puidu tihedus on 0,63–0,65 g/cm³[19] – niisama tugev ja vastupidav nagu tammepuit.[5] Puit on värvuselt kollaka varjundiga läikivvalge.[5]
Kõva peenekoeline vahtrapuit sobib hästi nikerdamiseks, näiteks muusikariistade valmistamiseks. Inglismaal on Berkshire'is Taplow' kalmest välja kaevatud anglosaksi vahtrapuust kandleid ning samasuguseid pille on avastatud ka Suffolki Sutton Hoo laevamatuse leidude hulgast.[20] Ka tänapäeval kasutatakse vahtrapuitu pillide valmistamiseks: enamiku viiulite, vioolade, tšellode ja kontrabasside tagaosa, küljed ja kael on tehtud vahtrapuust.[1]
Heledast mägivahtra puidust on valmistatud köögimööblit, kuna tihe puitpind on kergesti puhastatav ning lõhnatu. Edela-Inglismaal valmistati vanasti lihavõttepühade ja lõikuspeo kukleid mägivahtra lehtedel, mis jätsid saiakeste põhjale ilusa mustri.[21]
Paljud Põhja-Ameerika indiaani hõimud on traditsiooniliselt kasutanud vahtrapuud ehitamiseks, aerude ja mõlade valmistamiseks ning korvide ja mööbli tegemiseks.[21]
Kevadel värskelt puhkenud lehepungadest tehakse maitsvat rooga pungi hautades ja soolvees keetes. Vahtraseemneist kevadel tärganud tõusmed on aga meeldiva pähkli maitsega.[22]
Vahtramahla kõlbab juua. Tavaliselt võetakse mahla vähemväärtuslikelt vahtrapuudelt, näiteks tasub mahlatada okste lõikekohalt puid, mille oksi on vaja niikuinii kärpida. Vahtramahla saab säilitada plastpudeleis sügavkülmas või pastöriseeritult keldris. Pastöriseerimiseks asetatakse pudelid mahlaga vette ning vesi aetakse keema. Vett keedetakse 10 minutit, mille jooksul kerkib mahla temperatuur 80 °C-ni. Seejärel suletakse pudelit õhukindlalt ning jäetakse jahtuma.[22]
Vahtrasiirupit tehakse peamiselt Kanadas (üle 2/3 maailma kogutoodangust[23]), kus juba sajandeid on põlisameeriklased vahtratüvedesse sisselõikeid tehes puumahla kogunud. Enamasti kasutatakse siirupi valmistamiseks suhkruvahtra (A. saccharum) mahla. Puhas vahtrasiirup on väga väärtuslik, kuna see sisaldab tasakaalustatud suhkruid, mineraalidest kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja mangaani, A-, B2- B5- ja B6-vitamiini, foolhapet, niatsiini, biotiini ning proteiine.[21] Ühe liitri siirupi valmistamiseks kulub 40 liitrit vahtramahla[21] (sisaldab 2,5–4,5% suhkrut[6]). Suhkruvahtra mahl on umbes kaks korda magusam kui hariliku vahtra ja neli korda magusam kui arukase mahl.[24]
Vahtrasiirupi edasisel kuumutamisel ja kristallimisel saab valmistada vahtrasuhkrut [23]. Nii hakati tööstuslikult suhkrut tootma juba sadakond aastat tagasi Kanadas. Sellist tehnikat on üritanud ka teised riigid rakendada. Näiteks möödunud sajandi alguses rajati Venemaale sel põhjusel suhkruvahtra istandused. Ehkki kliimatingimused olid peaaegu ühesugused, kasvasid puud Venemaal siiski nii viletsasti, et vahtrasuhkru tööstusest ei saanud asja. Seega kuigi suhkruvaher on suuteline kasvama maailma teisteski piirkondades, ei anna mujal kasvanud puud nii suure suhkrusisaldusega mahla. Arvatavasti on põhjuseks Kanada kliima ja mullastik, mis on suhkruvahtra kasvuks ja arenguks eriti soodsad.
Teise maailmasõja päevil, kui suhkrust tunti suurt puudust, katsetati Eestis suhkru tootmist meil looduslikult kasvava hariliku vahtra mahlast. Katse tulemused aga näitasid, et vahtrasuhkru tootmine ei tasu end ära. Nimelt selgus, et üks ligi meetrise ümbermõõduga puu andis kogu mahlajooksu hooajal keskmiselt 20 liitrit mahla (1 liiter päevas), mille suhkrusisaldus oli 2%. Seega saadi ühe puu mahlast aurutamisel keskmiselt 0,6 liitrit siirupit ja sellest omakorda 0,4 kilo suhkrut.[22]
Põhja-Ameerika indiaanlased on ammustest aegadest kasutanud vahtraliike taimravis. Näiteks tsalagi (tšerokii) hõim valmistab vahtrakoorest silmapõletiku-, naistehaiguste- ja krampidevastaseid ravimeid. Lisaks ravivad vahtratega moheganid köha, odžibvad gonorröad ning chippewad haavandeid.[21]
Varakevadel, enne paljude teiste taimede õitsemist, on vahtrad põhilised õietolmu allikad. Seega on vahtrad olulised meemesilaste ellujäämisel, kes mängivad omakorda olulist rolli põllutaimede tolmeldamisel. Eestis hangivad mesilased ühelt suurelt vahtrapuult kevade jooksul kuni 10 kilo mett.[14]
Eestis oli vanasti väärtuslikuks töövahendiks vahtralaastudest põhjaga sari, millega tuulati vilja.[3] Vahtrast tehtud sarja peeti teistest paremaks, kuna libedatest sugadest punutud põhjast libises puhastatav vili kergesti läbi.[25]
Vahtralehti antakse lisasöödana lammastele.[15]
Bonsai on Jaapanist pärit, maaga mitte ühenduses olevate juurtega, väikeste puude kasvatamise kunst. Sageli valitakse kasvatamiseks kämmalvaher (Acer palmatum), põldvaher (Acer campestre) ja prantsuse vaher (Acer monspessulanum), kuna need liigid taluvad hästi erinevaid tehnikaid, mis edendavad lehtede ja oksade väiksemaks tegemist.
Vahtralehe motiiv on Kanada lipul ja vapil. Vahtraleht on esindatud ka Kanada Relvajõudude lipu peal. Vaher on tuntud tugevuse ja vastupidavuse sümbol, mistõttu on ta paljude riikide, näiteks Kanada, rahvuspuu.
Eestis on roheline vahtraleht algaja juhi tunnus.
Põhja-Ameerika Salteaux´ hõimu muistend pajatab, kuidas leegitsevpunased sügisesed vahtralehed päästsid maailma looja, vanaema Nanahboozhoo kurjade varjude käest. Nanahboozhoo oli väga tänulik ja vahtrapuude ilust nii kütkestatud ning otsustas nende keskele elama jääda. Tema olevatki inimestele õpetanud, kuidas vahtramahla koguda nii, et puu ei saaks rohkem viga kui hädatarvilik.[26]
Vaher esineb ka teiste põhjapoolsete põlisameeriklaste müütides. Chippewate indiaanlaste legendi järgi oli vaher vanasti kuri nõid, kuid kangelase Mishosha vaprus ja osavus muutis kõige pahatahtlikuma mehe hoopis kõige heatahtlikumaks puuks.[26]
Irokeesi legend räägib, kuidas neli venda pidasid jahti hiiglasuurele karule Nyahgwaneh´le, kelle luustik aga hiljem uuesti ellu ärkas ning jooksma pistis. Vennad jooksvat siis mööda taevalaotust karule järele (nad moodustavad Suure Karu, meil Suure Vankri, tähtkuju). Legendi järgi tilgub igal sügisel, kui vennad karu tapavad, selle veri taevast alla ning värvib vahtralehed punaseks.[26]
Kiowa hõim põletab püha peyote tseremoonia ajal (peyote on hallutsinogeenne kaktus) aga altaril saarvahtra (Acer negundo) puitu.[26]
Rooma grammatik Servius kirjutas umbes aastal 400 m.a.j, et vaher toob õnnetust, põhjendades seda sellega, et Trooja hobune oli ehitatud vahtrapuust.[26]
Vaher (Acer L.) on heitlehiste (mõned on igihaljad) puude ja põõsaste perekond. Sõna Acer tuleneb ladina keelest ning tähendab 'terav', vihjates vahtralehtedele iseloomulikele teravatele tippudele. Perekonna nimetamisel kasutas esimesena sõna Acer prantsuse botaanik Joseph Pitton de Tournefort aastal 1700.
Perekonda liigitatakse mitmesuguselt: kas koos hobukastanilistega (Hippocastanaceae) sugukonda seebipuulised (Sapindaceae) või eraldi enda sugukonda vahtralised (Aceraceae). Kaasaegne, 2009. aastal avaldatud, peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem APG III (akronüüm ingliskeelsest fraasist Angiosperm Phylogeny Group III system) soosib vahtrate perekonna liigitamist seebipuuliste sugukonda. Perekonna tüüpliigiks on mägivaher (Acer pseudoplatanus).
Esimene teadaolev vahtra fossiil Acer alaskense, mis leiti Alaskast, pärineb hilis-paleotseenist ning seda kirjeldasid 1987. aastal paleobotaanikud Jack A. Wolfe ja Toshimasa Tanai.
.jpg)
