Limanda limanda are distinguished from other flatfish by having both eyes on the right side of their head; furthermore, the scales on the eyed-side are rough and toothed. Their color varies from pale yellow to a brown/green hue.
Other Physical Features: bilateral symmetry
Dabfish are common to sandy, muddy bottom waters. They live in shallower waters in the summer (20-40m). In the fall, they are found in muddy bottoms up to 150 meters in depth.
Aquatic Biomes: benthic ; coastal
Found along the Western European coasts of Iceland, from the White Sea to the Bay of Biscay. Also found in the Baltic Sea and the Gulf of Finland, and is most prevalent in the Southern North Sea.
Biogeographic Regions: atlantic ocean (Native )
Dabfish feed upon hermit crabs, isopods, shrimp, amphipods, echinoderms, mussels, and worms. They feed during the day by waiting for their prey to pass by. They locate their food primarily with sight and attack when the prey moves, but they occasionally use smell also.
The dabfish are important to commercial fishermen in Europe. They are popular because they have the sweetest flesh of all flatfish. They are captured by trawls and shore seines.
There is no current threat to the dabfish's populations; they are protected by their high productivity.
Perception Channels: tactile ; chemical
The species has also been found to host a parasite, Acanthochondria limanda, which lives in their gill cavity.
The spawning season is from March to May. The eggs are pelagic and drift in the water currents until they hatch (roughly 4 cm). The eggs hatch in about twelve days, and sexual maturity is reached in two years while full adult size isn't reached until five years of age (22-30 cm). Female dabfish are extremely fertile, a 30 cm-sized female can produce one million eggs.
Ar jelinenn (Limanda limanda) zo ur pesk mor plat.
Pysgodyn sy'n byw yn y môr ac sy'n perthyn i deulu'r Pleuronectidae ydy'r lleden dywod sy'n enw benywaidd; lluosog: lledod tywod (Lladin: Limanda limanda; Saesneg: Common dab).
Mae ei diriogaeth yn cynnwys Ewrop.
Mae'n bysgodyn dŵr hallt ac mae i'w ganfod ym Môr y Gogledd ac arfordir Cymru. Ar restr yr Undeb Rhyngwladol dros Gadwraeth Natur (UICN), caiff y rhywogaeth hon ei rhoi yn y dosbarth 'Heb ei gwerthuso' o ran niferoedd, bygythiad a chadwraeth gan nad oes data digonol.[1] Mae'r math yma o bysgodyn yn cael ei bysgota ar gyfer y bwrdd bwyd.
Pysgodyn sy'n byw yn y môr ac sy'n perthyn i deulu'r Pleuronectidae ydy'r lleden dywod sy'n enw benywaidd; lluosog: lledod tywod (Lladin: Limanda limanda; Saesneg: Common dab).
Mae ei diriogaeth yn cynnwys Ewrop.
Mae'n bysgodyn dŵr hallt ac mae i'w ganfod ym Môr y Gogledd ac arfordir Cymru. Ar restr yr Undeb Rhyngwladol dros Gadwraeth Natur (UICN), caiff y rhywogaeth hon ei rhoi yn y dosbarth 'Heb ei gwerthuso' o ran niferoedd, bygythiad a chadwraeth gan nad oes data digonol. Mae'r math yma o bysgodyn yn cael ei bysgota ar gyfer y bwrdd bwyd.
Limanda obecná (Limanda limanda nebo Pleuronectes limanda), česky jinak platýs limanda a lidově též citrónový jazyk nebo falešný mořský jazyk je druh původní evropské mořské ryby z řádu platýsů. Je to ryba jedlá a poměrně častá v pobřežních vodách severní Evropy někdy se zaměňuje s mořským jazykem, který ale žije v teplejších mořích.
Vyskytuje se v evropských vodách jmenovitě v Atlantského oceánu, Bílého a Severního moře.
Má nesouměrné diskové tělo velikosti dospělce 30 až 40 cm. Jako ostatní platýsi plave jednou stranou k mořskému dnu, v tomto případě stranou levou. Levé oko je přemístěno na svrchní (pravou) stranu hlavu ryby. Má malá ústa a drobné šupiny. Svrchní (pravá) strana těla má barvu od žluté po okrovou nebo světle hnědou, v závislosti na barvě mořského dna. Spodní strana, tzv. slepá strana, bývá bílá.
Larvy se živí planktonem a larvami hmyzu, dospělí jedinci se živí plži a mlži s měkkými ulitami, červy, drobnými korýši a malými rybami.
V tomto článku byl použit překlad textu z článku Common dab na anglické Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu platýs limanda ve Wikimedia Commons
Limanda obecná (Limanda limanda nebo Pleuronectes limanda), česky jinak platýs limanda a lidově též citrónový jazyk nebo falešný mořský jazyk je druh původní evropské mořské ryby z řádu platýsů. Je to ryba jedlá a poměrně častá v pobřežních vodách severní Evropy někdy se zaměňuje s mořským jazykem, který ale žije v teplejších mořích.
Der er for få eller ingen kildehenvisninger i denne artikel, hvilket er et problem. Du kan hjælpe ved at angive troværdige kilder til de påstande, som fremføres i artiklen.
Ising (Limanda limanda) er en fladfisk, der minder om rødspætten og skrubben, men er mindre og tyndere. Øjensiden er ensfarvet brungrå. Blindsiden er hvid. Ising lever fra Biscayen til Hvidehavet og i store dele af Østersøen på dybder fra 1 til 100 meter. Den er almindelig i Danmark.
Det er en mager fisk, som er rig på jod og selen.
På den danske vestkyst saltes og tørres ising (daps) i april/maj måned. Den tørrede daps er en delikatesse, som både kan spises rå, kogt eller stegt.
StubDie Kliesche (Limanda limanda), auch Scharbe, Eisflunder, Skantjes und Rauhe Scholle, ist ein Plattfisch, der an den west- und nordeuropäischen Küsten (Nordseeanrainerstaaten, Biskaya, Ostatlantik bis ungefähr in der Höhe von Trondheim und der Ostsee bis Höhe Gotland) verbreitet ist. Der Hauptraum der Verbreitung ist die südliche Nordsee.
Der Lebensraum der Kliesche besteht aus sandigen weichen Böden bis in eine Tiefe von rund 100 Metern, inklusive des Wattenmeeres. Ein wichtiges Merkmal zur Unterscheidung der Kliesche von anderen Plattfischen in demselben Lebensraum ist die markant halbkreisförmig gebogene Seitenlinie über der Brustflosse, dennoch wird sie oft beispielsweise mit der Scholle verwechselt. Die Tiere ernähren sich von Wirbellosen (Schlangensternen, Würmern, Muscheln, Krebsen) und gelegentlich von kleinen Fischen. Sie werden bis zu 40 Zentimeter groß, das höchste bekannte Alter ist zwölf Jahre. Die Laichzeit erstreckt sich von Dezember bis Juni mit Schwerpunkt März bis Mai (andere Quellen sagen Februar–April). Klieschen werden mit rund zwei Jahren und 10 bis 12 Zentimeter (im Falle der Männchen) beziehungsweise mit 14 bis 20 Zentimeter und drei Jahren (im Falle der Weibchen) geschlechtsreif. Die Eier sind frei treibend (planktonisch). Im Gegensatz zu Scholle und Flunder zeigt die (insbesondere weibliche) Kliesche keinen Wandertrieb, als Standfisch zieht sie nur vom tieferen Wasser in Küstennähe und wieder zurück.
Klieschen sind recht gut erforscht, zum einen, weil sie verhältnismäßig häufig sind (geschätzter Gesamtbestand in der Nordsee 1,5 Mio. Tonnen), zum anderen, weil sie sich daher eignen, anhand der Entwicklungen des Bestandes den Zustand des Lebensraumes zu überwachen. Klieschen sind empfindlich gegenüber anthropogenen Umweltveränderungen und zeigen daher in der südlichen Nordsee eine hohe Rate an Missbildungen (Skelettdeformationen, Geschwüre, Leberveränderungen).
Klieschen sind Speisefische, als solche tauchen sie auf Fischmärkten auf, frisch oder tiefgefroren, getrocknet oder geräuchert. Sie sind nicht so teuer wie beispielsweise Seezungen. Klieschen können gut vom Ufer aus beangelt werden.
Der Forschungskatamaran der Universität Rostock wurde als Resultat eines Namenswettbewerbs Limanda getauft[1].
Die Kliesche (Limanda limanda), auch Scharbe, Eisflunder, Skantjes und Rauhe Scholle, ist ein Plattfisch, der an den west- und nordeuropäischen Küsten (Nordseeanrainerstaaten, Biskaya, Ostatlantik bis ungefähr in der Höhe von Trondheim und der Ostsee bis Höhe Gotland) verbreitet ist. Der Hauptraum der Verbreitung ist die südliche Nordsee.
Limando esas Limanda limanda, fisho plata de la genero "plii", di qua la pelo esas rugoza, aspera, longa de admaxime 40 cm e pezanta til 1 kg, qua habitas sur sabla e vaza fundo, havanta amba okuli supere un ek la lateri de la kapo. Ol habitas de Islando norde til la gulfo di Biskaia sude.
Kande yuno, lua aspekto esas simila la de altra fishi, havanta singla okulo en singla latero de la kapo. Kande ol kreskas, un ek l'okuli migras vers l'altra latero.
The sautie (Limanda limanda) is an edible flatfish o the faimily Pleuronectidae.
|deadurl= (help)CS1 maint: archived copy as teetle (link). Dounlaidit on 23 Julie 2015. The sautie (Limanda limanda) is an edible flatfish o the faimily Pleuronectidae.
De scharre (Latien: Limanda limanda) is een straolvinnige vis uut de femilie van schollen (Pleuronectidae) en beheurt daormee tot de orde van platvissen (Pleuronectiformes). De vis kan maximaal 40 centimeter lange wörden en kan zo'n duzend gram wegen. De hoogst eregistreren leeftied is 12 jaor.
De scharre is een zoltwaotervis. In brak waoter is de soort nog nooit an-etröffen. De vis hölt van een emaotigd klimaot en leeft heufdzakelijk in de noordoost-Atlantische Oceaan. De diepteverspreiding is 20 tot 150 meter.
De scharre is veur de visserieje van groot commercieel belang. De vis is populair bie zeevissers dee vanof 't straand vissen. Ze hebben een veurkeur veur vis as aos, mar wörden ook an zeepier evungen. Ze komen veur in wat dieper waoter as de bot. 't Vleis is arg goed van smaak.
De scharre (Latien: Limanda limanda) is een straolvinnige vis uut de femilie van schollen (Pleuronectidae) en beheurt daormee tot de orde van platvissen (Pleuronectiformes). De vis kan maximaal 40 centimeter lange wörden en kan zo'n duzend gram wegen. De hoogst eregistreren leeftied is 12 jaor.
Skrubba (frøðiheiti/latín: Limanda limanda) er á grunnum vatni og út á 150 m dýpi. Hon tekur lit eftir botninum, og kann vera alt frá ljósabrún til svørtgrá um bakið. Ofta hevur hon eisini gular blettir á bakinum. Skrubba leitar oftast eftir føði um náttina. Um dagin grevur hon seg niður í sandin. Skrubba og ósaskrubba minna nógv um hvør aðra. Skrubba hevur tó eina nógv bogaða striku og ongan beinkamb aftur frá eyganum. Skrubba verður upp í 42 cm long, sjáldan størri enn 35 cm.
Skrubba er høgravendur flatfiskur. Hon hevur eina langa ryggfjøður frá mitt yvir vinstra eyga aftur til klingruna, eina langa gotfjøður frá gotinum til klingruna. Hon hevur stóran stert, smáar búkfjaðrar og smáar uggafjaðrar og pík við gotið. Hon hevur lítið høvd og lítlan kjaft, smáar roðslur, eitt sindur hvøss at føla eftir bakinum. Strikan gongur í stóran boga uppi yvir uggafjøðurini.
Skrubba er undir Føroyum og Íslandi, í Hvítahavinum, vestur og suður við Noregsstrondini suður í syðra part av Eystarasalti. Hon er í Norðsjónum, kring Bretsku Oyggjarnar til Biskeia.
Zëmnica (Limanda limanda) - to je ôrt rëbë z rodzëznë flińdrowatëch (Pleuronectidae). Òna żëje m. jin. w Bôłce.
Zëmnica (Limanda limanda) - to je ôrt rëbë z rodzëznë flińdrowatëch (Pleuronectidae). Òna żëje m. jin. w Bôłce.
The common dab (Limanda limanda) is an edible flatfish of the family Pleuronectidae. It is a demersal fish native to shallow seas around Northern Europe, in particular the North Sea, where it lives on sandy bottoms down to depths of about 100 metres (330 ft). It can reach 40 centimetres (16 in) in length and can weigh up to 1 kilogram (2.2 lb), though most specimens grow no longer than 20 centimetres (7.9 in).[3][4]
The etymology of the name dab is unclear, but the modern English use seems to originate from the Middle English dabbe.[5] It is first recorded in the late 16th century.[6]
The common dab was first named Pleuronectes limanda by Carl Linnaeus in the 1758 10th edition of Systema Naturae. It has also been moved to other genera, including Liopsetta, and is now known as Limanda limanda.[7]
The common dab has a similar appearance to both the plaice and the flounder, and similarly has both its eyes normally on the right-hand side of its body. The upper surface is usually pale brown in colour with scattered darker blotches and speckles, but does not have the orange spots typical of a plaice. They are distinguished from flounder by their translucent body. The pectoral fins may be orange. The lateral line is marked by a distinctive semi-circular curve above the pectoral fin. The dorsal and anal fins form a gently rounded curve round the margin of the body. The scales have rough posterior edges and this fish has no large bony projections. A typical size is in the range 25 to 40 cm (10 to 16 in).[4][8]
The common dab's diet consists of zoobenthos organisms such as marine worms, molluscs, sand eels, amphipods, crustaceans, echinoderms and small pieces of fish.[4]
The common dab is a bottom dweller, found in coastal waters in the northeastern Atlantic Ocean. Its range extends from the Bay of Biscay to Iceland and the White Sea and includes the North Sea and the western part of the Baltic Sea.[9]
The dab is an abundant fish and until recently was mostly ignored as a commercial fish, with most dab only retained when they were caught as by-catch of other targeted species.[10][11] However, the declining numbers of other food fish such as cod and haddock has seen dab become an increasingly important commercial species.[12] They are now targeted by an increasing number of commercial vessels, especially in the North Sea. A number of high-profile celebrity chefs such as Jamie Oliver have attempted to get people to eat more dab in order to take the pressure off the species of commercial fish which are currently heavily exploited.[13]
The common dab (Limanda limanda) is an edible flatfish of the family Pleuronectidae. It is a demersal fish native to shallow seas around Northern Europe, in particular the North Sea, where it lives on sandy bottoms down to depths of about 100 metres (330 ft). It can reach 40 centimetres (16 in) in length and can weigh up to 1 kilogram (2.2 lb), though most specimens grow no longer than 20 centimetres (7.9 in).
La limando (Limanda limanda) estas aktinopteriga fiŝo el la familio de la pleŭronektedoj (Pleuronectidae), ordo de la pleŭronektoformaj (Pleuronectiformes). La fiŝo povas atingi longon de 40 centimetroj kaj pezon de 1000 gramoj. La plej alta registrita aĝo estas 12 jara.
La limando estas salakva fiŝo. La specio troviĝas en la mezvarmaj akvoj en la nordoriento de la Atlantiko, je profundo de 10 ĝis 150 metroj.
La limando (Limanda limanda) estas aktinopteriga fiŝo el la familio de la pleŭronektedoj (Pleuronectidae), ordo de la pleŭronektoformaj (Pleuronectiformes). La fiŝo povas atingi longon de 40 centimetroj kaj pezon de 1000 gramoj. La plej alta registrita aĝo estas 12 jara.
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Soomuslest (perekond) Harilik soomuslest (Limanda limanda) on lestlaste seltsi soomuslesta perekonda kuuluv kala.
Soomuslest on levinud Atlandi ookeanis Biskaia lahest kuni Tšoši laheni[2], sealhulgas Islandi rannavetes, Põhjameres, Läänemere lõunaosas ja Valges meres. Eestist on teada 2 leidu läänesaarte ümbrusest.
Nad elavad veekogu põhjas kuni 100 m sügavuses.
Soomuslestal on lapik keha. Tema silmad paiknevad keha paremal küljel. Ta ujub ja lebab põhjas ühe külje peal. Tema silmapool on tavaliselt pruunikas või kollakaspruun sidrunkollaste tähnidega. Selja- ja pärakuuim on alt hallid. Nagu teistegi soomuslestade, nii ka tema keha on kaetud väikeste saagsoomustega. Küljejoon on rinnauimede kohal laarjalt kooldunud. Selja- ja pärakuuime alusel on märgatav tume joon.[2]
Täiskasvanud soomuslest on kuni 40, keskmiselt 25–26 cm pikk ja kuni 720 g raske.[2]
Soomuslest toitub zoobentosest. Ta sööb igasuguseid mereusse, molluskeid, tobiaid, kirpvähilisi ja teisi vähilaadseid ning okasnahkseid.
Harilik soomuslest on töönduslikult tähtis kala.[2]
Esimesena kirjeldas soomuslesta teaduslikult Linnaeus 1758. Ta ühendas soomuslesta teiste lestadega ühte perekonda ja andis talle nimeks Pleuronectes limanda, aga hiljem on see perekond mitmeks jagatud. Nime Pleuronectes all tuntakse tänapäeval merilesti.
Harilik soomuslest (Limanda limanda) on lestlaste seltsi soomuslesta perekonda kuuluv kala.
Soomuslest on levinud Atlandi ookeanis Biskaia lahest kuni Tšoši laheni, sealhulgas Islandi rannavetes, Põhjameres, Läänemere lõunaosas ja Valges meres. Eestist on teada 2 leidu läänesaarte ümbrusest.
Nad elavad veekogu põhjas kuni 100 m sügavuses.
Soomuslestal on lapik keha. Tema silmad paiknevad keha paremal küljel. Ta ujub ja lebab põhjas ühe külje peal. Tema silmapool on tavaliselt pruunikas või kollakaspruun sidrunkollaste tähnidega. Selja- ja pärakuuim on alt hallid. Nagu teistegi soomuslestade, nii ka tema keha on kaetud väikeste saagsoomustega. Küljejoon on rinnauimede kohal laarjalt kooldunud. Selja- ja pärakuuime alusel on märgatav tume joon.
Täiskasvanud soomuslest on kuni 40, keskmiselt 25–26 cm pikk ja kuni 720 g raske.
Soomuslest toitub zoobentosest. Ta sööb igasuguseid mereusse, molluskeid, tobiaid, kirpvähilisi ja teisi vähilaadseid ning okasnahkseid.
Harilik soomuslest on töönduslikult tähtis kala.
Esimesena kirjeldas soomuslesta teaduslikult Linnaeus 1758. Ta ühendas soomuslesta teiste lestadega ühte perekonda ja andis talle nimeks Pleuronectes limanda, aga hiljem on see perekond mitmeks jagatud. Nime Pleuronectes all tuntakse tänapäeval merilesti.
Limanda oilarra (Limanda limanda) Limanda generoko animalia da. Arrainen barruko Pleuronectidae familian sailkatzen da. Arrain demertsal hau jateko ona da eta ipar-ekialdeko Ozeano Atlantikoko kostaldetik gertu bizi da.[2]
Limanda oilarra (Limanda limanda) Limanda generoko animalia da. Arrainen barruko Pleuronectidae familian sailkatzen da. Arrain demertsal hau jateko ona da eta ipar-ekialdeko Ozeano Atlantikoko kostaldetik gertu bizi da.
Hietakampela (Limanda limanda) on oikeasilmäkampeloihin kuuluva pohjakala, joka elää Koillis-Atlantissa ja myös Itämeressä. Selkein tuntomerkki, jonka avulla hietakampelan erottaa punakampelasta tai kampelasta, on kylkiviivan pään takana tekemä puoliympyrän muotoinen kaari; kahdella muulla lajilla kylkiviiva tekee vain loivan mutkan. Neljäs Itämeren lajeista, piikkikampela, on vasensilmäinen.
Hietakampelan levinneisyysalue ulottuu Biskajanlahdesta Vienanmereen. Sitä tavataan myös Islannin vesiltä sekä Itämerellä yleisesti Tanskan salmista ja Gotlannin edustalta. Suomen vesiltä sitä tavataan vain satunnaisesti.[2]
Hietakampelat oleskelevat lähellä rannikkoa hiekka-, sora- ja liejupohjilla 2-150 metrin syvyydessä.[3]
Eintarviketeollisuudessa myös Alaskassa elävää keltaeväkampelaa (Limanda aspera) kutsutaan joskus "Alaskan hietakampelaksi".[4]
Hietakampela (Limanda limanda) on oikeasilmäkampeloihin kuuluva pohjakala, joka elää Koillis-Atlantissa ja myös Itämeressä. Selkein tuntomerkki, jonka avulla hietakampelan erottaa punakampelasta tai kampelasta, on kylkiviivan pään takana tekemä puoliympyrän muotoinen kaari; kahdella muulla lajilla kylkiviiva tekee vain loivan mutkan. Neljäs Itämeren lajeista, piikkikampela, on vasensilmäinen.
Hietakampelan levinneisyysalue ulottuu Biskajanlahdesta Vienanmereen. Sitä tavataan myös Islannin vesiltä sekä Itämerellä yleisesti Tanskan salmista ja Gotlannin edustalta. Suomen vesiltä sitä tavataan vain satunnaisesti.
Hietakampelat oleskelevat lähellä rannikkoa hiekka-, sora- ja liejupohjilla 2-150 metrin syvyydessä.
Eintarviketeollisuudessa myös Alaskassa elävää keltaeväkampelaa (Limanda aspera) kutsutaan joskus "Alaskan hietakampelaksi".
Limanda limanda
La limande commune (Limanda limanda) est une espèce de poissons marins de la famille des Pleuronectidae.
Limanda limanda
La limande commune (Limanda limanda) est une espèce de poissons marins de la famille des Pleuronectidae.
Leathóg Eorpach atá flúirseach ar ghrinnill ghainmheacha gar don chósta síos go dtí 150 m. Itheann sé crústaigh is inveirteabraigh eile. An dá shúil ar an taobh deas den cheann. Na lanna garbh. Suas le 40 cm ar fhad. Iasc tábhachtach bia, a ghabhtar le tráil agus líonta.
Is síol ainmhí é an t-alt seo. Cuir leis, chun cuidiú leis an Vicipéid.
A limanda,[1] é un peixe teleósteo da orde dos pleuronectiformes, familia dos pleuronéctidos e subfamilia dos pleuronectinos,[2] unha das seis que integran o xénero Limanda,[3]
É un peixe mariño, demersal, oceanódromo, de grande importancia comercial, de até 40 cm de lonxitude, que habita sobre fondos areosos pouco profundos nas costas do norte de Europa, desde Islandia, o norte de Noruega e os mares de Barents e Branco, polo norte, até o golfo de Biscaia, polo sur, sendo particularmente abundante no mar do Norte.
A especie foi descrita en 1758 polo naturalista sueco Carl von Linné (Linneo), baixo o nome de Pleuronectes limanda, na 10ª edición do seu Systema Naturae, obra na que se inicia o moderno sistema de clasificación e nomenclatura dos animais.[2]
Ademais de polo nome actualmente válido, e polo orixinario que lle deu Linneo, a especie coñécese tamén polos seguintes sinónimos:[2][4]
O nome limanda, que Linneo empregou como nome específico (e que despois adoptou Gottsche para o xénero por el creado, e no que actualmente se sitúa esta especie) é un termo do latín científico tirado do francés limande "limanda", que á súa vez deriva do francés antigo lumande, e este do latín lima, "lima" (utensilio dos carpinteiros), ao que lle engadiu o sufixo -ande; estes peixes serían así denominados a causa da rugosidade da súa pel, no sentido de que era 'boa para limar'.[5][6]
A limanda ten unha aparencia similar á da solla (Platichthys flesus) e á doutros pleuronectinos e, así mesmo, ten ambos os ollos situados normalmente no lado dereito do corpo.[7]
A súa boca é pequena, e as escamas que recobren o lado pigmentado (superior) do seu corpo son moi rugosas (como nas demais especies do xénero).[8]
A superficie superior do corpo é xeralmente de cor parda pálida, con manchas escuras dispersas, pero no ten os puntos alaranxadoss típicos da aolla. As aletas pectorais poden ser alaranxadas.[7]
A liña lateral caracterízase por unha distintiva curva semicircular por encima da aleta pectoral. As aletas dorsal e anal forman unha curva lixeiramente arredondada ao redor do contorno do corpo.[7]
Pode alcanzar un tamaño duns 40 cm, e un peso de até 1 kg, pero os exemplares capturados raramente miden máis de 30 cm.[8]
Esta especie vive sobre fondos brandos, en xeral areosos, pouco profundos, desde os 5 aos 150 m, e distribúese polas costas do norte de Europa, entre os 72° N e os 43° N, e entre os 25° W e os 45° E, desde Islandia, o norte de Noruega e os mares de Barents e Branco, polo norte, até o golfo de Biscaia, polo sur, sendo particularmente abundante no mar do Norte, sendo o peixes planos máis abundante desta rexión, cunha poboación estimada de até os 15 millónms de toneladas.[7][8]
A limanda aliméntase de moluscos gasterópodos e bivalvos, vermes poliquetos, crustáceos, equinodermos (ofiúras e pequenos ourizos) e, en menor proporción, de pequenos peixes bentónicos (especielmente gobíidos e alepisáuridos).[8]
Como a súa dieta e similar á da solla, en moitos lugares do mar do Norte os pescadores consideran que a limanda é un serio competidor das máis valiosas sollas, debido á súa abundancia. Pero a dieta da limanda é máis ampla que a da solla, e una reproduciónmáis rápida, porque moitas limandas conseguen desovar antes de ser o suficientemente grandes como para caer nas redes de pesca. Por iso nalgúns lugares incrementouse o número de individuos, ao tempo que o da solla diminuíu seriamente (por exemplo, nos caladoiros daneses.[8]
Os machos da limanda alcanzan a madureza sexual, no mar do Norte, aos 2 ou 3 anos de idade, cando miden de 10 a 20 cm; as femias, cando teñen de 3 a 5 anos e miden entre os 20 a 25 cm.
A desova prodúcese entre xaneiro e agosto, máis cedo nas costas da Gran Bretaña, máis tarde no mar do Norte (entre abril e xuño) e no mar de Barents (entre xuño e xullo). A desova ten lugar en toda a súa área de distribución a de 20 a 40 m de profundidade (a máis profunda, no sur do mar Báltico).
Cada femia produce entre os 50 000 e os 150 000 ovos, peláxicos, que miden 1 mm de diámetro.[8]
Os ovos eclosionan ao cabo de entre 3 e 12 días, segundo a temperatura da auga, dando lugar a larvas, así mesmo peláxicas, de 2,4 mm, que non se desprazan até os fondos de 6 a 70 m até que xa se metamorfosearon a peixes planos e miden uns 14 mm. A taxa de crecemento varía notabelmente segundo a localidade.[8]
A máxima idade rexistrada alcanza os 12 anos.[7]
A pesar da súa abundancia, a limanda foi considrada até hai pouco tempo como unha especie non comercial, e a maioría dos espécimes capturados só se apañaban durante a pesca doutras especies.[9][10] Porén, a diminución das capturas doutros peixes moi apreciados, como o bacallau (Gadus morhua) e o fogueiro (Melanogrammus aeglefinus) fixeron que a limanda se convertera nunha especie comercial cada vez máis importante.[11]
A miúdo a limanda é unha captura accesoria da pesca doutras especies con artes de arrastre e de cerco. De difícil transporte, comercialízase conxelada ou en fresco, conservada en xeo, e consómese xeralmente en filetes.[8]
A limanda, é un peixe teleósteo da orde dos pleuronectiformes, familia dos pleuronéctidos e subfamilia dos pleuronectinos, unha das seis que integran o xénero Limanda,
É un peixe mariño, demersal, oceanódromo, de grande importancia comercial, de até 40 cm de lonxitude, que habita sobre fondos areosos pouco profundos nas costas do norte de Europa, desde Islandia, o norte de Noruega e os mares de Barents e Branco, polo norte, até o golfo de Biscaia, polo sur, sendo particularmente abundante no mar do Norte.
Sandkoli (fræðiheiti: Limanda limanda) er flatfiskur af flyðruætt. Bæði augu hans eru á sömu hlið eins og hjá öðrum flatfiskum. Sandkoli er vanalega innan við 30 sm langur og undir 1 kg að þyngd. Hann lifir á sandbotni og er algengastur í Norðursjónum. Sandkolaafli við Ísland var 2.100 tonn árið 2005 og veiðist þar aðallega í dragnót á fremur takmörkuðu svæði undan suðvestur- og suðurströndinni.
La limanda (Limanda limanda Linnaeus, 1758) è un pesce di mare della famiglia Pleuronectidae.
Questa specie a distribuzione boreale vive dal nord della Norvegia, l'Islanda e il mar Bianco, fino alla parte settentrionale del Golfo di Guascogna. Probabilmente è il pesce piatto più comune sulle coste europee settentrionali. Si incontra anche nel mar Baltico occidentale e frequenta solo i fondi sabbiosi tra 0 e 150 metri di profondità.
Simile alla platessa o alla passera di mare ma non possiede alcun tubercolo osseo, né alla base delle pinne, né dietro gli occhi. La linea laterale ha una brusca curva all'altezza delle pinne pettorali, il corpo è ovale, abbastanza allungato e una bocca piuttosto grande. Il dorso è ruvido a causa delle spesse squame.
Il colore è bruno chiaro (variabilissimo come tutti i pesci piatti) con diverse macchie e punti chiari o rossicci. Di solito presenta una macchia chiara sotto la pinna pettorale.
Raggiunge i 50 cm di lunghezza.
Avviene un po' dovunque, senza territori definiti, alla fine dell'inverno. I giovani sono molto costieri.
Basata su invertebrati bentonici, soprattutto crostacei.
Viene pescata assieme ad altri pesci piatti. Le carni, pur commestibili, non sono pregiate; ciononostante si trova spesso anche sui mercati italiani, congelata o ridotta in filetti.
La limanda (Limanda limanda Linnaeus, 1758) è un pesce di mare della famiglia Pleuronectidae.
Limanda arba gelsvapelekė plekšnė (Limanda limanda) – plekšninių (Pleuronectidae) šeimos žuvis. Kūnas pailgas, o aukštis sudaro apie 0,5 kūno ilgio. Viršutinė kūno pusė gelsvai ruda, išmarginta tamsiomis dėmėmis, o apatinė – balta. Akys dešinėje kūno pusėje. Turi mažus dantis.
Lietuvos pajūryje retai aptinkama žuvis.
De schar (Limanda limanda) is een straalvinnige vis uit de familie van schollen (Pleuronectidae), orde van platvissen (Pleuronectiformes). De vis kan maximaal 40 centimeter lang en 1000 gram zwaar worden. De hoogst geregistreerde leeftijd is 12 jaar.
De schar is een zoutwatervis. De soort komt voor in gematigde wateren in het noordoosten van de Atlantische Oceaan, op een diepte van 10 tot 150 meter.
De schar is voor de visserij van aanzienlijk commercieel belang. De vis is populair bij zeevissers die vanaf het strand vissen. Ze hebben een voorkeur voor vis als aas, maar worden ook aan zeepier gevangen. Ze komen voor in wat dieper water dan de bot.
De schar (Limanda limanda) is een straalvinnige vis uit de familie van schollen (Pleuronectidae), orde van platvissen (Pleuronectiformes). De vis kan maximaal 40 centimeter lang en 1000 gram zwaar worden. De hoogst geregistreerde leeftijd is 12 jaar.
Sandflyndre (Limanda limanda) er en fisk i flyndrefamilien. Kan bli over 40 cm lang med en vekt på ca. 1,3 kg. Den er en god matfisk men har ingen økonomisk betydning for Norge. Den kan ligne på en liten rødspette og har som denne oransjerøde flekker på oversiden, men kjennes lett fra rødspetta på at skinnet har store, rue skjell mens rødspettas skinn er glatt og slimete. Sandflyndra er flat og prikkete. Sandflyndra kan og så forandre litt på fargen sin hvis den flytter seg til en bunn med en annen type sand.
Denne iktyologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Sandflyndre (Limanda limanda) er en fisk i flyndrefamilien. Kan bli over 40 cm lang med en vekt på ca. 1,3 kg. Den er en god matfisk men har ingen økonomisk betydning for Norge. Den kan ligne på en liten rødspette og har som denne oransjerøde flekker på oversiden, men kjennes lett fra rødspetta på at skinnet har store, rue skjell mens rødspettas skinn er glatt og slimete. Sandflyndra er flat og prikkete. Sandflyndra kan og så forandre litt på fargen sin hvis den flytter seg til en bunn med en annen type sand.
Zimnica (Limanda limanda) − gatunek ryby flądrokształtnej z rodziny flądrowatych[3].
Występowanie: europejskie wybrzeża Oceanu Atlantyckiego, Morze Barentsa, Bałtyckie i Białe, na głębokościach 20–150 m. Wpływa do wód słonawych.
Osiąga przeciętnie ok. 30 cm, maksymalnie 40 cm długości i masę 1 kg. Prowadzi przydenny tryb życia, głównie na piaszczystym dnie. Żywi się głównie mięczakami i małymi rybami.
Zimnica (Limanda limanda) − gatunek ryby flądrokształtnej z rodziny flądrowatych.
Występowanie: europejskie wybrzeża Oceanu Atlantyckiego, Morze Barentsa, Bałtyckie i Białe, na głębokościach 20–150 m. Wpływa do wód słonawych.
Sandskäddan eller sandflundran (Limanda limanda) är en fisk i ordningen plattfiskar.
Sandskäddan har en tämligen långsträckt kropp. Ögonsidans kroppsfärg är grön-, grå- till gulbrun beroende på det underlag som fisken vistas på, och ofta med ljusare eller mörkare fläckar. Blindsidan är vit. Fenorna är av kroppens färg. Den har en starkt böjd sidolinje ovanför bröstfenorna.[1][2] Sandskäddan kan väga upp mot 1,5 kilogram, bli 50 centimeter lång[2] och 12 år gammal,[3] men blir sällan över 30 centimeter lång.[4]
Sandskäddan förekommer endast i Europa, från Biscayabukten längs Atlantkusten över Brittiska öarna, Nordsjön och längs Norges kust, upp till Barents hav. Den förekommer även i sydligaste Östersjön.[4]
Den lever på sand- eller lerbotten på upptill 100 meters djup.[2] Dess föda består främst av mindre kräftdjur och småfisk.[3]
Sandskäddan leker under våren. Honan lägger mellan 50 000 och 100 000 ägg som kläcks efter mellan 3 och 12 dagar. Larverna är till en början pelagiska och simmar som vanliga fiskar med buken neråt, men vid en längd av omkring 1,5 centimeter börjar ena ögat vandra åt sidan, och de börjar simma med ena sidan (vanligtvis vänstra) neråt. Strax därefter söker de sig till botten på upp till 70 meter djupt vatten. I Nordsjön blir sandskäddan könsmogen vid 2–3 års ålder och 15–20 centimeters längd för hanar, 3–5 år och 20–25 centimeter för honor.[4]
En god matfisk som tas med trål, snurrevad och fisknät.[2] Fisket uppgår till 10 000–15 000 ton årligen.[4]
Sandskäddan eller sandflundran (Limanda limanda) är en fisk i ordningen plattfiskar.
Limanda limanda (Linnaeus, 1758)
Охранный статус
Ершоватка[1] или лиманда[1] (лат. Limanda limanda) — рыба семейства камбаловых.
Обитает в морях, омывающих западные и северные берега Европы от Бискайского залива до Белого моря[1]. На территории России обитает в Финском заливе, Баренцевом и Белом море, особенно в Онежском и Кандалакшском заливах. На запад ареал распространяется до Исландии[2][3].
Отличительной особенностью является боковая линия с изгибом над грудным плавником. Средняя длина 20—30 см, иногда вырастают до 40 см. Максимально зарегистрированная масса тела 1 кг, обычно 150—300 грамм[2].
Окраска глазной стороны песочно-коричневая, с более тёмными пятнами. Нижняя сторона тела белая.
Донная рыба, обитающая в прибрежной зоне не глубже 50—70 м. Во время нереста с января по август перемещается ближе к берегу на глубину 25—50 метров. Не мигрирует. Плодовитость 80—140 тыс. икринок, диаметром 0,7—1 мм. Из икринок выходят симметричные личинки, оседающие на глубине 10—20 метров и переходящие к донному образу жизни ещё до приобретения асимметричной формы тела.[1][3][4]
Основу рациона составляют различные беспозвоночные, такие как черви, офиуры, мелкие ракообразные, моллюски. Реже мелкая рыба.[1][3]
Является промысловой рыбой. Большого коммерческого улова не производится. Иногда идет как прилов во время рыбалки на другие виды рыбы. В соответствии с данными подразделения ООН Food and Agriculture Organization за 2004 год общий улов составил 15726 тонн. На первом месте по улову Голландия — 5162 тонны, на втором месте Исландия — 2953 тонны и на третьем Дания — 2946 тонны.[5] В России улов производится в малых количествах[3][5]. В море ловится тралами, также хорошо ловится с берега.
Является недорогой рыбой. На рыбных рынках продается как свежая, так и мороженая, сушеная или копченая.
Ершоватка или лиманда (лат. Limanda limanda) — рыба семейства камбаловых.
歐洲黃蓋鰈（學名：Limanda limanda），又名孫鰈魚，是一種在北歐淺海很常見的食用魚類，經常出沒於北海約100米水深的海沙上，主要捕食甲殼動物與小魚。歐洲黃蓋鰈的外貌很像名貴的比目魚，但由於懂得烹調的人很少，以致捕魚者利用拖網捕捉鱈魚時，往往因為缺乏商業價值，把網內的歐洲黃蓋鰈丟回海裡，使牠們大量死亡，造成浪費。歐洲黃蓋鰈理論上可以生長至40公分長，1公斤重，雖然到現在捕捉到的標本都不超過30公分[1][2]。
|coauthors=需要含有|author= (帮助) 
这是一篇與鰈形目相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 