El chínfanu (Belone belone) ye una especie de pexe beloniforme de la familia Belonidae, distribuyida per agües templaes del océanu Atlánticu, mar Mediterraneu, mar Negru y el mar del Norte.[2] Otros nomes comunes emplegaos son pínfanu, tínfanu, xínfanu o aguya.
Péscase pa la so comercialización nos mercaos, nos qu'algama un preciu altu, pudiendo atopase nestos tantu frescu como conxeláu, pa ser preparáu preferentemente fritu, a la parrilla o al fornu.[3][4] Pol so tamañu tamién s'aprecia na pesca deportiva.[2]
Cuerpu asemeyáu al restu de la familia, siendo'l so llargor máximu normal d'unos 45 cm, anque se describieron tamaños máximos d'hasta 93 cm.[5][6] Nun tien espines nes aletes, siendo l'aleta añal un pocu más llarga que la dorsal; los dientes del quexal son relativamente grandes y espaciados, con un quexal inferior un pocu más llargu que'l cimeru, bien allargaos ambos nos individuos xuveniles.[2]
Ye una especie oceanódromu marín d'agües templaes que vive cerca de la superficie, con patrones de migración asemeyaos a los de la sardina.[7] Aliméntase de pequeños pexes, especialmente de bocartes; pueden dar reblincones fuera de l'agua cuando se ven acosaos.[2]
Considérense tres subespecies distintes dientro d'esta especie:[8]
El chínfanu (Belone belone) ye una especie de pexe beloniforme de la familia Belonidae, distribuyida per agües templaes del océanu Atlánticu, mar Mediterraneu, mar Negru y el mar del Norte. Otros nomes comunes emplegaos son pínfanu, tínfanu, xínfanu o aguya.
An aguilh (liester: aguilhed), pe kerregenn (liester: kerregenned pe kerreged) (Belone belone) a zo ur pesk mor.
a vo kavet e Wikimedia Commons.
An aguilh (liester: aguilhed), pe kerregenn (liester: kerregenned pe kerreged) (Belone belone) a zo ur pesk mor.
L'agulla (Belone belone) és una espècie de peix beloniforme de la família Belonidae, distribuïda per aigües temperades de l'oceà Atlàntic, mar Mediterrani, mar Negre i el mar del Nord.[1]
És pescat per a la seva comercialització als mercats, en els quals aconsegueix un preu alt, podent trobar-se en aquests tant fresc com a congelat, per ser preparat preferentment fregit, a la graella o al forn.[2][3] Per la seva grandària tambiés és cobejat en la pesca esportiva.[1] Les seves espines tenen un color verdós inusual (a causa de la presència de biliverdina) el que desanima a molta gent a consumir-ho, encara que aquest color és innocu.
Cos similar a la resta de la família, amb una longitud màxima normal d'uns 45 cm, encara que s'han descrit grandàries màximes de fins a 93 cm.[4][5] No té espines en les aletes, sent l'aleta anal una mica més llarga que la dorsal; les dents de la mandíbula són relativament grans i espaiats, amb una mandíbula inferior una mica més llarga que la superior, molt allargades ambdues en els individus juvenils.[1]
És una espècie oceanódromo marina d'aigües temperades que viu prop de la superfície, amb patrons de migració similars als de l'areng.[6] S'alimenten de petits peixos, especialment d'aladrocs; poden donar grans salts fos de l'aigua quan es veuen assetjats.[1]
Es consideren tres subespècies diferents dins d'aquesta espècie:[7]
L'agulla (Belone belone) és una espècie de peix beloniforme de la família Belonidae, distribuïda per aigües temperades de l'oceà Atlàntic, mar Mediterrani, mar Negre i el mar del Nord.
Pysgodyn sy'n byw yn y môr ac sy'n perthyn i deulu'r Belonidae ydy'r cornbig sy'n enw gwrywaidd; lluosog: cornbigau (Lladin: Belone belone; Saesneg: Garfish).
Mae ei diriogaeth yn cynnwys Ewrop, Affrica, Môr y Gogledd, y Môr Du, y Môr Canoldir, y Môr Baltig a Chefnfor yr Iwerydd ac arfordir Cymru.
Ar restr yr Undeb Rhyngwladol dros Gadwraeth Natur (UICN), caiff y rhywogaeth hon ei rhoi yn y dosbarth 'Heb ei gwerthuso' o ran niferoedd, bygythiad a chadwraeth gan nad oes data digonol.[1]
Pysgodyn sy'n byw yn y môr ac sy'n perthyn i deulu'r Belonidae ydy'r cornbig sy'n enw gwrywaidd; lluosog: cornbigau (Lladin: Belone belone; Saesneg: Garfish).
Mae ei diriogaeth yn cynnwys Ewrop, Affrica, Môr y Gogledd, y Môr Du, y Môr Canoldir, y Môr Baltig a Chefnfor yr Iwerydd ac arfordir Cymru.
Ar restr yr Undeb Rhyngwladol dros Gadwraeth Natur (UICN), caiff y rhywogaeth hon ei rhoi yn y dosbarth 'Heb ei gwerthuso' o ran niferoedd, bygythiad a chadwraeth gan nad oes data digonol.
Jehlice rohozobá je dravá mořská ryba, vyskytující se u pobřeží Evropy a severní Afriky. Má protáhlé válcovité tělo, dorůstá délky 50–80 cm a váží přes jeden kilogram. Na hřbetě je zbarvena modrozeleně, břicho je světle stříbrné. Charakteristickým znakem jehlice je spodní čelist protáhlá do podoby ostrého zobáku. Tlama je posetá dlouhými tenkými zuby. Zdržuje se převážně na mělčině, kde se skrývá v mořských řasách Zostera. Je rychlý a obratný plavec, dokáže se také vymrštit z vody a klouzat po hladině. Kosti jehlice mají zelenou barvu, kterou způsobuje biliverdin. Proto si mnozí strávníci její maso oškliví, i když je chuťově kvalitní.[2]
Obrázky, zvuky či videa k tématu jehlice rohozobá ve Wikimedia Commons
Jehlice rohozobá je dravá mořská ryba, vyskytující se u pobřeží Evropy a severní Afriky. Má protáhlé válcovité tělo, dorůstá délky 50–80 cm a váží přes jeden kilogram. Na hřbetě je zbarvena modrozeleně, břicho je světle stříbrné. Charakteristickým znakem jehlice je spodní čelist protáhlá do podoby ostrého zobáku. Tlama je posetá dlouhými tenkými zuby. Zdržuje se převážně na mělčině, kde se skrývá v mořských řasách Zostera. Je rychlý a obratný plavec, dokáže se také vymrštit z vody a klouzat po hladině. Kosti jehlice mají zelenou barvu, kterou způsobuje biliverdin. Proto si mnozí strávníci její maso oškliví, i když je chuťově kvalitní.
Denne artikel bør gennemlæses af en person med fagkendskab for at sikre den faglige korrekthed.
Hornfisk (Belone belone), hornfisk lever i salt- og brakvand i det østlige Atlanterhav, Middelhavet og Østersøen. Den er en typisk overfladefisk og har et trækmønster, der ligner makrellens.
Hornfisken findes overalt i de danske farvande. Den måler typisk 60-70 centimeter, men kan i sjældne tilfælde blive helt op til cirka 1,2 meter og vejer da 2 kilo. Dens maksimale levealder er 18 år. Hornfisken har hverken mindstemål eller fredningstid.
Hornfisken gyder første gang i en alder af to år. Gydningen foregår i maj til juni måned, hvor den trækker ind på lavt vand. Dens føde består primært af krebsdyr, men den jager også småfisk som sild, brisling og tobis. Hornfiskens største fjender er marsvin, større fisk og fugle.
Den er sølvfarvet og har næblignende forlængede kæber med spidse tænder. Hornfisk har ligesom ålekvabben, grønne ben, hvilket skyldes tilstedeværelse af farvestoffet biliverdin[1] (ældre oplysninger om, at farven skulle skyldes vivianit, er fejlagtige, men gentages stadig, i eksempelvis Våra fiskar[2] fra 2006). Efter alt at dømme har den grønne farve ingen praktisk funktion.
Hornfisken er populær blandt lystfiskere, som hvert år strømmer til kysterne for at fange hornfisk. De første hornfisk fanges typisk i midten af april. Fiskeriet ebber gerne ud i slutningen af maj. Hornfisk fanges på blink, flue, silkekrog eller bobleflåd med sildestykker.[3].
Denne artikel bør gennemlæses af en person med fagkendskab for at sikre den faglige korrekthed. Hornfisk (Belone belone), hornfisk lever i salt- og brakvand i det østlige Atlanterhav, Middelhavet og Østersøen. Den er en typisk overfladefisk og har et trækmønster, der ligner makrellens.
Der Gewöhnliche Hornhecht (Belone belone) ist ein sehr schlanker Meeresfisch, der im nordöstlichen Atlantik und seinen Nebenmeeren vorkommt.
Der Gewöhnliche Hornhecht wird maximal etwa 90 Zentimeter lang und kann 1,3 kg schwer werden. Er bleibt aber für gewöhnlich bei einer Länge von 45 bis 70 Zentimeter und erreicht nur selten ein Gewicht von über einem kg. Die einzige Rücken- und die Afterflosse sitzen auf gleicher Höhe weit hinten, kurz vor dem Schwanzflossenstiel. Sie werden von 16 bis 20 bzw. von 10 bis 23 Flossenstrahlen gestützt. Die Schwanzflosse ist gegabelt. Die Wirbelzahl beträgt 75 bis 84. Beide Kiefer sind verlängert und bilden einen pinzettartigen Schnabel, der von vergleichsweise großen und weit außen platzierten Zähnen besetzt ist. Der Unterkiefer ist ein wenig länger als der Oberkiefer. Bei Exemplaren von mehr als 20 cm Länge ist auch das Pflugscharbein bezahnt. Das Skelett und die Gräten des gekochten Gewöhnlichen Hornhechts sind grün („Grünknochen“). Diese ungewöhnliche Färbung wird von dem harmlosen Farbstoff Biliverdin verursacht[1] (s. auch Aalmutter).
Es werden drei Unterarten unterschieden,
Gewöhnliche Hornhechte sind Schwarmfische, die meist dicht unterhalb der Meeresoberfläche schwimmen. Sie ernähren sich als tagaktive Raubfische von kleinen Fischen wie Sandaalen, jungen Heringen, Sardinen und Sardellen. Ähnlich wie die Makrele unternehmen sie weite Fresswanderungen. Auf der Flucht vor ihren Fressfeinden, vor allem Delfinen und Thunfischen, springen sie weit aus dem Wasser oder durchstoßen schräg die Wasseroberfläche, um mit schnellen Schwanzflossenschlägen zu fliehen. Durch das spitze, knöcherne Vorderende der Hornhechte kann es zu Verletzungen auch von Menschen kommen, wenn die Fische in Angst sind.
Gewöhnliche Hornhechte laichen im flachen Wasser vor allem von Mai bis Juni, eventuell auch mehrmals im Jahr. Je nach Größe legen die Weibchen 1.000 bis 35.000 Eier, die einen Durchmesser von 3 bis 3,5 mm haben. Jeweils 60 bis 80 Eier werden mit 20 mm langen klebrigen Filamenten an Steine oder Aufwuchs geheftet. Die Larven schlüpfen nach drei bis fünf Wochen. Sie sind dann 13 mm lang und zeigen noch keinen verlängerten Oberkiefer. Bis zu einer Länge von 45 mm wächst zunächst der Unterkiefer, so dass die Tiere den verwandten Halbschnabelhechten gleichen. Mit einer Länge von 12 cm ähneln die Fische sodann den ausgewachsenen Tieren und zeigen einen schnabelartigen Kiefer, der oben nur wenig kürzer als unten ist. Die Geschlechtsreife erreichen sie mit einer Länge von 45 cm und einem Alter von zwei Jahren.
Gewöhnliche Hornhechte werden mit Stellnetzen und Schwimmleinen gefangen. Ihr weißes Fleisch wird frisch, als gefrorenes Fischfilet oder gegrillt und gebacken vermarktet und zubereitet.
Ein verbreiteter Name ist Hornfisch, zu DDR-Zeiten wurde auch der Name Arbeiter-Aal oder Maifisch verwendet.
Der Gewöhnliche Hornhecht (Belone belone) ist ein sehr schlanker Meeresfisch, der im nordöstlichen Atlantik und seinen Nebenmeeren vorkommt.
L'augghia è nu pisci, ca si poti manciari, dâ famigghia dî Belonidi, dû corpu allungatu e masciddi puntuti.
Ang Belone belone (Ingles: garfish; pangkahalatang tawag: kambabalo[1]) ay isang pelahiko at osyanodromong o migratoryong isda (isang needlefish o "isdang-karayom" [literal]) na natatagpuan sa mga di-kaalatang mga katubigan at mga karagatan sa Silanganing Atlantiko, sa Dagat Mediteranyano, Dagat Baltiko, at iba pa. Namumuhay ang isdang ito malapit sa kaibabawan ng tubig at mayroong gawing migratoryo (naglalakbay) na katulad ng sa mga alumahan. Nanginginain sila ng mga maliit na isda at tumatalon mula sa tubig kapag nabingwit. Nangingitlog ang mga ito at karaniwang nakikitang nakadikit sa mga bagay sa tubig ang mga itlog sa pamamagitan ng mga tendril o mga pangalawit na nasa ibabaw ng kabalatan ng itlog. May mga luntiang buto sa katawan ang mga kambabalo, di-tulad sa karamihan ng ibang mga isda. Nasa posisyong posterior (nasa likuran) ang mga palikpik nito sa balakang, katulad ng posisyon ng mga palikpik na dorsal (gawing likuran) at mga palikpik sa puwitan. Nakapuwesto ng ganito ang mga palikpik para sa pagbabaluktot ng katawan sa gawing likuran kapag lumalangoy o kumikilos.
Ang lathalaing ito na tungkol sa Isda ay isang usbong. Makatutulong ka sa Wikipedia sa nito.
Ang Belone belone (Ingles: garfish; pangkahalatang tawag: kambabalo) ay isang pelahiko at osyanodromong o migratoryong isda (isang needlefish o "isdang-karayom" [literal]) na natatagpuan sa mga di-kaalatang mga katubigan at mga karagatan sa Silanganing Atlantiko, sa Dagat Mediteranyano, Dagat Baltiko, at iba pa. Namumuhay ang isdang ito malapit sa kaibabawan ng tubig at mayroong gawing migratoryo (naglalakbay) na katulad ng sa mga alumahan. Nanginginain sila ng mga maliit na isda at tumatalon mula sa tubig kapag nabingwit. Nangingitlog ang mga ito at karaniwang nakikitang nakadikit sa mga bagay sa tubig ang mga itlog sa pamamagitan ng mga tendril o mga pangalawit na nasa ibabaw ng kabalatan ng itlog. May mga luntiang buto sa katawan ang mga kambabalo, di-tulad sa karamihan ng ibang mga isda. Nasa posisyong posterior (nasa likuran) ang mga palikpik nito sa balakang, katulad ng posisyon ng mga palikpik na dorsal (gawing likuran) at mga palikpik sa puwitan. Nakapuwesto ng ganito ang mga palikpik para sa pagbabaluktot ng katawan sa gawing likuran kapag lumalangoy o kumikilos.
The garfish (Belone belone), or sea needle, is a pelagic, oceanodromous needlefish foond in brackish an marine watters o the Atlantic Ocean an the Mediterranean, Caribbean, Black, an Baltic Seas.
In Huitzitzilmīmichtin (Belonidae) ahnozo belónidos cē mīmichtin cenyeliztli, huēyi ātl īhuān chipāhuac ātl nemini, tlatēctli īpan in Beloniformes netecpāncātlāliliztl, manih īpan tlanaliuhtoc īhuān tropical ātl.
Belone belone
L' Édjuile d'mér obin orfie (Belone belone) ch'est un pichon d'ieu d' mér obin saumâtre du ginre Belone, famille des Belonidae, orde des Béloniformes.
Édseur chés eutes prodjés Wikimédia :
Belone belone
L' Édjuile d'mér obin orfie (Belone belone) ch'est un pichon d'ieu d' mér obin saumâtre du ginre Belone, famille des Belonidae, orde des Béloniformes.
கடல் ஊசி மீன் (garfish, Belone belone, அல்லது sea needle), என்பது ஒரு வகை கடல் மீனாகும். இவை அத்திலாந்திக்குப் பெருங்கடல், நடுநிலக் கடல், கரிபியக் கடல் மற்றும் பால்டிக் கடல் பகுதிகளில் காணப்படுகிறது.
இந்த மீன் நீண்டு மெல்லியதான மற்றும் தட்டையான உடலமைப்பைக் கொண்டது. இவை 50 to 75 செண்ட்டிமீட்டர்கள் (20 to 30 in) வரை வளரக்கூடியவை. இவற்றின் நீண்ட கூரிய பற்கள் நிறைந்த மூக்கே இவற்றின் ஆயுதமாக உள்ளது. இவற்றின் மார்பு, முதுகுப்புற மற்றும் குத துடுப்புகள் நன்கு நீண்டு அமைந்துள்ளன மற்றும் பின்புறமுள்ள முதுகு, குதத் துடுப்புகள் எதிரெதிராக இரண்டும் ஒரே தோற்றத்தில் உள்ளன. உடல் நீலம் தோய்ந்த பச்சை நிறத்துடனும் வயிற்றுப்பகுதி வெள்ளி சாம்பல் நிறத்துடனும் இருக்கும். மேலும் இதன் எலும்புகளும் பச்சை நிறத்தில் இருக்கும் .[1]
கடல் ஊசி மீன் (garfish, Belone belone, அல்லது sea needle), என்பது ஒரு வகை கடல் மீனாகும். இவை அத்திலாந்திக்குப் பெருங்கடல், நடுநிலக் கடல், கரிபியக் கடல் மற்றும் பால்டிக் கடல் பகுதிகளில் காணப்படுகிறது.
The garfish (Belone belone), also known as the garpike or sea needle, is a pelagic, oceanodromous needlefish found in brackish and marine waters of the Atlantic Ocean and the Mediterranean, Caribbean, Black, and Baltic Seas.
The garfish is a long and slender fish with a laterally compressed body, and grows to about 50 to 75 cm (20 to 30 in) in length. The jaws are elongated and armed with sharp teeth. The pectoral, dorsal, and anal fins are situated well back on the body and the latter two are similar in appearance. Positioning the fins so far back gives greater flexibility to the body. The lateral line is set low on the flanks. The colour of the body is bluish green with a silvery grey belly and the bones are green.[2] Garfish are pelagic fish which live close to the water surface. They eat small fish and have a migratory pattern similar to that of the mackerel, arriving a short time before the latter to spawn. Their association with mackerel has led to some older common names such as "mackerel guide" and "mackerel guardian".[3]
Garfish are pelagic fish which live close to the water surface. They eat small fish and have a migratory pattern similar to that of the mackerel, arriving a short time before the latter to spawn. Their association with mackerel has led to some older common names such as "mackerel guide" and "mackerel guardian".[4] They move into shallow waters in April and May and spawn in areas with eelgrass in May and June. In the autumn, they return to the open sea, including the Atlantic west of Ireland and Great Britain. Garfish are oviparous and the eggs are often found attached to objects in the water by tendrils on the egg's surface. Spawning occurs in May and June among seagrass beds with the long sticky tendrils on the chorion adhering to the blades of the sea grasses. The juveniles remain in shallower waters until such time as they attain sexual maturity.[5]
The garfish is a predator which hunts in the open sea seeking out shoals of small fish such as Atlantic herring, sprats, sand eels, and even three-spined sticklebacks. They also feed on free-swimming crustaceans.[2] They frequently forage near to the shore and will hunt in and around natural or manmade features which interrupt tidal flows.[4]
The following subspecies of Belone belone have been recognised:[6]
B.b. euxini is treated as a valid species Belone euxini by FishBase[7] while other authorities treat B.B. acus as the species Belone acus, which is synonymous with B.b. gracilis.[8]
Garfish are sometimes caught as bycatch, mainly in fixed nets along the coast in shallow waters. If caught with rod and line, they tend to leap out of the water when hooked. Garfish are eaten boiled, fried, baked, grilled, or smoked. They have unusual green bones (due to the presence of biliverdin) which discourages many people from eating them, but the green colour is harmless.
_-_Ystad-2021.jpg){kind=small}
Garfish.
The garfish (Belone belone), also known as the garpike or sea needle, is a pelagic, oceanodromous needlefish found in brackish and marine waters of the Atlantic Ocean and the Mediterranean, Caribbean, Black, and Baltic Seas.
Belonoj estas fiŝoj, iomete similaj al ezoko, kiuj troviĝas en la nordorienta parto de la Atlantika oceano (inkluzive Norda kaj Balta maroj), Mediteraneo kaj la Nigra maro. Ili manĝas aliajn malgrandajn marbestojn, kaj naĝas proksime de la akva surfaco. Belono longas proksimume duonan metron, sed povas esti preskaŭ duoble pli granda, kaj ĝi povas pezi pli ol unu kilogramon.
Rimarkinde estas, ke belonoj havas verdajn ostojn.
Belonoj estas fiŝoj, iomete similaj al ezoko, kiuj troviĝas en la nordorienta parto de la Atlantika oceano (inkluzive Norda kaj Balta maroj), Mediteraneo kaj la Nigra maro. Ili manĝas aliajn malgrandajn marbestojn, kaj naĝas proksime de la akva surfaco. Belono longas proksimume duonan metron, sed povas esti preskaŭ duoble pli granda, kaj ĝi povas pezi pli ol unu kilogramon.
Rimarkinde estas, ke belonoj havas verdajn ostojn.
La aguja (Belone belone) es una especie de pez beloniforme de la familia Belonidae, distribuida por aguas templadas del océano Atlántico, mar Mediterráneo, mar Negro y el mar del Norte.[2] Otros nombres comunes empleados en algunas regiones son: ahulla, alpabarda, corsito, guya, lanzón o saltón.
Es pescado para su comercialización en los mercados, en los que alcanza un precio alto,[3] pudiendo encontrarse en estos tanto fresco como congelado, para ser preparado preferentemente frito, a la parrilla o al horno.[4] Por su tamaño también es codiciado en la pesca deportiva.[2] Sus espinas tienen un color verdoso inusual (debido a la presencia de biliverdina) lo que desanima a mucha gente a consumirlos, aunque dicho color es inocuo.
Cuerpo similar al resto de la familia, siendo su longitud máxima normal de unos 45 cm,[5] aunque se han descrito tamaños máximos de hasta 93 cm.[6] No tiene espinas en las aletas, siendo la aleta anal un poco más larga que la dorsal; los dientes de la mandíbula son relativamente grandes y espaciados, con una mandíbula inferior un poco más larga que la superior, muy alargadas ambas en los individuos juveniles.[2]
Es una especie oceanódromo marina de aguas templadas que vive cerca de la superficie, con patrones de migración similares a los del arenque.[7] Se alimentan de pequeños peces, especialmente de boquerones; pueden dar grandes saltos fuera del agua cuando se ven acosados.[2]
Se consideran tres subespecies distintas dentro de esta especie:[8]
La aguja (Belone belone) es una especie de pez beloniforme de la familia Belonidae, distribuida por aguas templadas del océano Atlántico, mar Mediterráneo, mar Negro y el mar del Norte. Otros nombres comunes empleados en algunas regiones son: ahulla, alpabarda, corsito, guya, lanzón o saltón.
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Tuulehaug (perekond) Harilik tuulehaug ehk atlandi tuulehaug (Belone belone) on tuulehauglaste sugukonda tuulehaugi perekonda kuuluv kala.
Tema levila hõlmab Põhja-Aafrika ja Euroopa mõõdukalt soojad veed Roheneemest kuni Islandi ja Norrani, samuti Läänemeres, Põhjameres, Vahemeres ja Mustas meres. Üksikuid isendeid on leitud veelgi rohkem põhja pool, kaasa arvatud Murmani ranniku idaosas ja Valges meres. Tema Eestis levinud alamliigi levila ulatub Portugali rannikust Valge mereni. Vahemeres ja Mustas meres on levinud teine alamliik.[1]
Tuulehaug kasvab kuni 90 cm pikkuseks. Musta mere alamliik on väiksem: pikkusega kuni 60 cm ja kaaluga kuni 300 g.[1]
Tal on angerjalaadne pikk keha, mis on suhteliselt jäik ja paindumatu. Sabauim on suhteliselt lühike (3–4 cm) ja sügava väljalõikega. Selja- ja pärakuuimed on pikenenud, nihkunud tahapoole ja asetsevad sabauime lähedal kohakuti. See asetus meenutab haugi, millele lisandub veel ogakiirte puudumine uimedes. Tegelikult pole tuulehaug ja haug sugulased, kuuludes eri ülemseltsidesse.[2]
Tuulehaugi lõuad on veninud pikaks nokaks, millest alumine on ülemisest pisut pikem ja lõpepehme huuletaolise otsaga. Kummaski lõuas on tihedalt peenikesi eri pikkusega hambaid. Tuulehaugi neelus on neeluhambad nagu karpkaladelgi, ent ka karpkalad kuuluvad teise ülemseltsi.[2]
Keha on kaetud õrnõhukeste soomustega, millel aastased juurdekasvud moodustavad täisringid. Soomused eemalduvad vähimalgi puudutusel kergesti. Soomused ja luud on värvunud rohekassiniseks, mis näitab raudfosfaadi sisaldust. Kummalgi pool kõhu keskjoont on kaks täisrida teravaid värvumata kiilusoomuseid. Küljejoon paikneb piki kõhu serva ja ulatub pärakuuime tagaosani. Selg on tumesinine, vahel lausa ultramariinne tumehalli harjaga. Lähemalt uurides on seljal näha mõnemillimeetriste vahedega paiknevad sinakasrohelised risttriibud. Külgedelt on tuulehaug hõbejas ja kõhu alt nagu teisedki pelaagilised kalad hallikasvalge. Uimed on samuti hallikad, heledama äärisega.[2]
Täiskasvanud isendid toituvad peamiselt teistest kaladest. Ta on parves elav röövkala [1]. Mustas meres sööb ta peamiselt hamsat, keda jälitades läheb kevadel Aasovi merre [1]. Läänemeres sööb ta räimi, ogalikke, suurtobiat, väikest tobiat, luukaritsat, putukaid ja koorikloomi (balti lehtsarvi, kirpvähke jt.) [2].
Tuulehaug koeb ranna lähedal. Kleepuvate niitide küljes olevad marjaterad kinnituvad vetikatele ja mererohule.[1]
Tuulehaug on söödav kala, kuigi mõni inimene ei taha teda imelikku rohelist värvi luude tõttu süüa [1]. Tuulehaugi on keeruline luudest puhastada: ikka kipub rohelisi luid kalaliha sisse jääma. Seevastu on iga viimane kui kont rohelise värvi tõttu hästi näha ja seetõttu ei ole roodluud nii ohtlikud kui haugil, kellel need on helehallid [2].
Tuulehauge püütakse peamiselt kohalikuks tarbimiseks värskel kujul [1]. Üksnes Aasovi ja Musta mere vesikonnas on tal vähene majanduslik tähtsus ja on tehtud ettepanek teda asustada Kaspia merre [1]. Tuulehaugi aastane väljapüük kogu maailmas on kõigest paarsada tonni heal ja sadakond tonni harilikul aastal [2].
Tuulehaug on väikese rasvasisaldusega dieetkala, mille maitseomadused ja toiteväärtus on umbes võrdsed haugiga. Ka toiduks valmistada kõlbab neid umbes ühtmoodi, välja arvatud täidetud haugi küpsetamine. Liha on toorelt hall, aga termiliselt töödelduna muutub helevalgeks. Tuulehaugi mari on mõrkja maitsega, aga ilusa väljanägemisega, sest suured helekollased marjaterad mõjuvad dekoratiivselt.[2]
Tuulehaugidel ei ole paelusse.[2]
Harilik tuulehaug ehk atlandi tuulehaug (Belone belone) on tuulehauglaste sugukonda tuulehaugi perekonda kuuluv kala.
Tema levila hõlmab Põhja-Aafrika ja Euroopa mõõdukalt soojad veed Roheneemest kuni Islandi ja Norrani, samuti Läänemeres, Põhjameres, Vahemeres ja Mustas meres. Üksikuid isendeid on leitud veelgi rohkem põhja pool, kaasa arvatud Murmani ranniku idaosas ja Valges meres. Tema Eestis levinud alamliigi levila ulatub Portugali rannikust Valge mereni. Vahemeres ja Mustas meres on levinud teine alamliik.
Tuulehaug kasvab kuni 90 cm pikkuseks. Musta mere alamliik on väiksem: pikkusega kuni 60 cm ja kaaluga kuni 300 g.
Tal on angerjalaadne pikk keha, mis on suhteliselt jäik ja paindumatu. Sabauim on suhteliselt lühike (3–4 cm) ja sügava väljalõikega. Selja- ja pärakuuimed on pikenenud, nihkunud tahapoole ja asetsevad sabauime lähedal kohakuti. See asetus meenutab haugi, millele lisandub veel ogakiirte puudumine uimedes. Tegelikult pole tuulehaug ja haug sugulased, kuuludes eri ülemseltsidesse.
Tuulehaugi lõuad on veninud pikaks nokaks, millest alumine on ülemisest pisut pikem ja lõpepehme huuletaolise otsaga. Kummaski lõuas on tihedalt peenikesi eri pikkusega hambaid. Tuulehaugi neelus on neeluhambad nagu karpkaladelgi, ent ka karpkalad kuuluvad teise ülemseltsi.
Keha on kaetud õrnõhukeste soomustega, millel aastased juurdekasvud moodustavad täisringid. Soomused eemalduvad vähimalgi puudutusel kergesti. Soomused ja luud on värvunud rohekassiniseks, mis näitab raudfosfaadi sisaldust. Kummalgi pool kõhu keskjoont on kaks täisrida teravaid värvumata kiilusoomuseid. Küljejoon paikneb piki kõhu serva ja ulatub pärakuuime tagaosani. Selg on tumesinine, vahel lausa ultramariinne tumehalli harjaga. Lähemalt uurides on seljal näha mõnemillimeetriste vahedega paiknevad sinakasrohelised risttriibud. Külgedelt on tuulehaug hõbejas ja kõhu alt nagu teisedki pelaagilised kalad hallikasvalge. Uimed on samuti hallikad, heledama äärisega.
Täiskasvanud isendid toituvad peamiselt teistest kaladest. Ta on parves elav röövkala . Mustas meres sööb ta peamiselt hamsat, keda jälitades läheb kevadel Aasovi merre . Läänemeres sööb ta räimi, ogalikke, suurtobiat, väikest tobiat, luukaritsat, putukaid ja koorikloomi (balti lehtsarvi, kirpvähke jt.) .
Tuulehaug koeb ranna lähedal. Kleepuvate niitide küljes olevad marjaterad kinnituvad vetikatele ja mererohule.
Tuulehaug on söödav kala, kuigi mõni inimene ei taha teda imelikku rohelist värvi luude tõttu süüa . Tuulehaugi on keeruline luudest puhastada: ikka kipub rohelisi luid kalaliha sisse jääma. Seevastu on iga viimane kui kont rohelise värvi tõttu hästi näha ja seetõttu ei ole roodluud nii ohtlikud kui haugil, kellel need on helehallid .
Tuulehauge püütakse peamiselt kohalikuks tarbimiseks värskel kujul . Üksnes Aasovi ja Musta mere vesikonnas on tal vähene majanduslik tähtsus ja on tehtud ettepanek teda asustada Kaspia merre . Tuulehaugi aastane väljapüük kogu maailmas on kõigest paarsada tonni heal ja sadakond tonni harilikul aastal .
Tuulehaug on väikese rasvasisaldusega dieetkala, mille maitseomadused ja toiteväärtus on umbes võrdsed haugiga. Ka toiduks valmistada kõlbab neid umbes ühtmoodi, välja arvatud täidetud haugi küpsetamine. Liha on toorelt hall, aga termiliselt töödelduna muutub helevalgeks. Tuulehaugi mari on mõrkja maitsega, aga ilusa väljanägemisega, sest suured helekollased marjaterad mõjuvad dekoratiivselt.
Tuulehaugidel ei ole paelusse.
Akula[1] (Belone belone) Belonidae familiako arraina da, ekialdeko Ozeano Atlantikoan, Mediterraneo itsasoan eta Itsaso Beltzan bizi dena[2].
Ahoa orratzaren itxurakoa duen arraina da, 70en bat zentimetrotako luzerakoa, hezurdura berdexka duena. Taldetan ibiltzen da, uraren azalean.[3]
Akulak hiru azpiespezie ditu:
Artikulu hau biologiari buruzko zirriborroa da. Wikipedia lagun dezakezu edukia osatuz. Akula (Belone belone) Belonidae familiako arraina da, ekialdeko Ozeano Atlantikoan, Mediterraneo itsasoan eta Itsaso Beltzan bizi dena.
Ahoa orratzaren itxurakoa duen arraina da, 70en bat zentimetrotako luzerakoa, hezurdura berdexka duena. Taldetan ibiltzen da, uraren azalean.
Nokkakala eli nokkahauki (Belone belone) on pitkä ja kapea merikala, jolla on pitkä, nokkamainen leuka.
Nokkakala on väriltään hopeanhohtoinen. Kylkiviiva on kyljen alaosassa. Evät ovat ruumiin takaosassa, minkä takia kala jotenkin muistuttaa haukea, vaikkei ole sille sukua. Nokkakala on tavallisesti 50-70 cm pitkä ja painaa noin kilon. Nokkakalan luut ovat vihreät. Suurin Suomessa tavattu yksilö pyydystettiin rysällä Paraisilla toukokuussa 2009 ja se painoi 1,07 kiloa.
Nokkakala elää Itä-Atlantissa Kap Verdeltä Norjaan, sekä Välimeressä, Mustassameressä ja Itämeressä lukuun ottamatta Perämeren vähäsuolaista takaosaa. Osa Itämeren kaloista vaeltaa edestakaisin Pohjanmeren ja Itämeren välillä. Suomessa kalaa tavataan lähinnä kesäaikaan, mutta sen yleisyys on vaihdellut paljon vuosikymmenten kuluessa. Runsaasti sitä esiintyi 1940-luvulla ja 1970-1980 -lukujen vaihteessa. Vaihtelut liittyvät todennäköisesti Itämeren suolapitoisuuden muutoksiin.
Nokkakala liikkuu parvissa pinnan lähellä ja syö kalaa, Itämeressä etupäässä silakkaa, kilohailia, tuulenkaloja ja kolmipiikkejä.
Nokkakala kutee touko-heinäkuussa matalassa rantavedessä. Mätimunat kelluvat tai takertuvat esimerkiksi ajelehtiviin vesikasveihin. Kutevia nokkakaloja on tavattu Virossa muttei Suomessa; lisääntymistä Suomessakin kuitenkin pidetään mahdollisena.
Itämeren eteläisemmissä osissa nokkakalaa pyydetään ravinnoksi. Kala on rasvainen, ja arvostettu erityisesti savustettuna.
Nokkakala eli nokkahauki (Belone belone) on pitkä ja kapea merikala, jolla on pitkä, nokkamainen leuka.
Aiguillette, Aiguille de mer, Poisson cornu, Orphie
L'Orphie, Poisson cornu, Aiguillette ou Aiguille de mer (Belone belone) est une espèce de poissons d'eau de mer ou saumâtre du genre Belone, famille des Belonidae, ordre des Béloniformes.
L'orphie est un poisson serpentiforme qui possède un long bec armé de fines dents très acérées. Le bec inférieur est légèrement plus long que le supérieur. Ce poisson a la particularité d'avoir des arêtes vertes à bleues en raison de la biliverdine, un pigment biliaire résultant de l’oxydation de la bilirubine[1]. La taille moyenne de l'adulte est de 30 cm (maxi 100 cm).
Les orphies apparaissent près des côtes en début de saison chaude, y passent tout l'été et regagnent le large dès les premiers froids de l'automne. C'est un prédateur pélagique qui vit à proximité de la surface. Les jeunes forment de grands bancs. Adultes, les orphies ne forment plus que de petits groupes d'individus qui se suivent, mais plutôt de manière dispersée.
La période de reproduction s'étale de mai à août et la femelle pond environ 50 000 œufs.
L’orphie est aussi connue localement sous le nom d’aiguillette, aiguille, aiguille de mer, poisson cornu, poisson-vince, seto[Qui ?], aigueille (patois noirmoutrain), bécassine de mer et anguillo (occitan) et de horfi (patois des îles Anglo-Normandes et du Bessin).
En outre, on ajoute souvent un qualificatif : orphie commune ou orphie vulgaire.
Le mot est attesté en français pour la première fois en 1393 sous la forme orfin[2].
Différentes étymologies ont été soutenues par les spécialistes, le terme serait issu du grec orphos[3],[4], sans plus de détail, du néerlandais hoornvisch « poisson à corne »[5] ou encore de l'ancien scandinave hornfiskr, même sens[6].
La première étymologie est erronée, en effet orphos est le nom d'un poisson que l'on trouve dans l'Histoire des Animaux d'Aristote, latinisé en orphus chez Pline[7], mais il s'agit d'un gros poisson carnivore à dents de scie. Le nom de ce poisson va être régulièrement francisé en orphe. Linné va reprendre le mot sous la forme latine orfus pour qualifier une espèce d’ide, Cyprinus orfus, francisé en orfe, orphe. Le terme orfe se perpétue en anglais courant pour désigner l'ide, alors qu’orfe est vieilli en français.
Quant à la graphie du terme français orphie avec -ph-, elle est empruntée au précédent et repose sur l'analogie. En réalité, l'étymologie gréco-latine ne peut ni rendre compte de la finale -ie du terme français orphie, ni de l'origine géographique de ses premières attestations, ni de cette espèce de poissons d'un genre tout différent.
Le néerlandais hoornvisch [ho:rnfisk], s'il convient bien phonétiquement : amuïssement de [n] interconsonantique en français et chute des consonnes finales, n'est pas satisfaisant en ce qui concerne l'ancienneté des premières attestations (le français ayant rarement emprunté au néerlandais des termes relatifs à la vie maritime avant le XVe siècle) et leur origine géographique est essentiellement normande, et non pas picarde comme on l'attendrait dans le cadre d'un emprunt au néerlandais. Le terme est attesté anciennement en normand sous la forme horfi au singulier et l'on dit « le horfi » et non pas « l’orfi » sur les côtes du Bessin, etc. avec un h « aspiré », voire expiré. Comme de nombreux termes anciens relatifs à la vie maritime et à la navigation, le mot français est un emprunt au normand, lui-même de l'ancien scandinave hornfiskr « poisson à corne » qui se perpétue aussi dans le vieil anglais hornfisċ, l'islandais moderne hornfiskur, le suédois et le danois hornfisk[8].
Le dérivé orficot attesté à Agon (Normandie) renforce la pertinence de cette dernière hypothèse sur les plans géographique et phonétique, en effet, le k [k], graphié c, s'est maintenu dans le dérivé en -ot et le s s'est régulièrement amuï devant k / c.
L'orphie est un poisson facile à pêcher pour des novices, car elle mord aussi bien à l'appât naturel qu'au leurre.
C'est aussi un poisson qui se défend très bien pour sa taille mais qui se fatigue très vite. L'orphie mord souvent sur les leurres destinés aux bars, et sur les mitraillettes à maquereaux et à lieus.
Une fois pêchée, on peut la conserver dans un vivier, en vue d'une pêche au vif, en traîne lente pour dentés et pagres. On peut également la consommer, l'aiguillette ayant une chair très fine. Attention : le squelette et les arêtes de ce poissons sont verdâtres, tout comme son dos.
L'orphie n'attaque a priori pas l'homme mais sa mâchoire en forme d'aiguille ou d'épée peut causer des blessures perforantes graves. Parfois, la mâchoire casse lors de l'impact et reste dans le corps comme corps étranger, la victime ne sachant pas toujours ce qui lui est arrivé[9],[10].
Attention à la confusion entre le genre “poisson-aiguille” (Belone, en anglais “needlefish”) et l’espèce “orphie” (Belone belone, en anglais “garfish”). La suite concerne une autre espèce, l’orphie ne vivant ni en Asie, ni en Océanie (voir l’onglet “Répartition géographique” ci-dessus). (cou, bras, jambes[11], poitrine, torse[12], visage, yeux. En effet l'orphie aime nager en surface de l'eau et vu sa vitesse de déplacement rapide, elle peut embrocher des baigneurs, pouvant entraîner la mort (blessure fatale au cerveau par perforation de l'oeil en 1977[13], cœur en 2007[14]) même si les traumatismes recensés dans la littérature sont rares (plus d'une trentaine de cas, principalement en région Indo-Pacifique le 23 janvier 2020, alors qu'il pêchait avec sa famille, au large des côtes de Buton en Indonésie Mohammad IDUL, a eu le cou transpercé par ce poisson
Il lui arrive aussi de sauter hors de l'eau et risque alors de planter les gens se trouvant sur un bateau[15] ou des véliplanchistes[16] et kitesurfers. La plupart des accidents recensés concerne des pêcheurs car au moment de remonter la prise, le poisson saute inévitablement. Il a aussi été reporté des blessures la nuit, l'orphie étant attirée par la lumière du bateau.
Ce poisson a une odeur très particulière lorsqu'il est cru (« métallique », semblable à l'odeur du barracuda), mais sa chair est assez ferme et savoureuse une fois cuite et ressemble « un peu » à celle de la sole. Découpée en tronçons et frite au beurre avec poivre et sel, l'aiguillette ou orphie aura des amateurs.
Aiguillette, Aiguille de mer, Poisson cornu, Orphie
L'Orphie, Poisson cornu, Aiguillette ou Aiguille de mer (Belone belone) est une espèce de poissons d'eau de mer ou saumâtre du genre Belone, famille des Belonidae, ordre des Béloniformes.
A agulla ou corcito (Belone belone Linnaeus 1761) é un peixe mariño da familia Belonidae, longo e estreito e coas mandíbulas moi afiadas, todo o que lle dá un aspecto de agulla.
Ríos Panisse (1977) recolleu para esta especie o nome de agulla e mailas variantes agulla de terra, peixe agulla, aghillón e aghulla en 46 dos 56 portos galegos nos que fixo a enquisa; tamén recolleu os nomes de alcrique, chandarme/chandarma e alpabarda (nomes que se aplican con máis frecuencia a outro peixe semellante, Scomberesox saurus) e, para os exemplares pequenos, os nomes de corcito/corsito, furón ou rato.
Adoita presentar tamaños de 40–45 cm, aínda que se describiron máximos de 93 cm, e pesos máximos de 1,3 kg. A pel é verde, con brillos prateados no lombo, aclarando no ventre. Ten unha aleta dorsal e outra anal moi atrasadas, a anal un pouco máis longa cá dorsal (19-23 radios aquela fronte a 16-20 radios esta).
A mandíbula inferior é máis longa cá superior, e mostra numerosos dentes puntiagudos, relativamente grandes e espazados.
Vive en augas abertas e cerca da superficie, onde abundan os peixes máis pequenos, xoubiñas e pións, nos que preda. Distribúese por augas temperadas da costa este do océano Atlántico, entre os paralelos 14º e 65º N, mar do Norte e mar Mediterráneo.
Describíronse catro subespecies:
Captúrase con artes de cerco e ó corricán, así como na modalidade de pesca deportiva.
Dada a cor verdosa que ten nas espiñas e a carne dura e seca que posúe, é unha especie pouco apreciada para o seu consumo en fresco. Pode elaborarse de distintas formas, entre as que son apreciadas a afumadura, en empanada ou en caldeirada.
A agulla ou corcito (Belone belone Linnaeus 1761) é un peixe mariño da familia Belonidae, longo e estreito e coas mandíbulas moi afiadas, todo o que lle dá un aspecto de agulla.
Ríos Panisse (1977) recolleu para esta especie o nome de agulla e mailas variantes agulla de terra, peixe agulla, aghillón e aghulla en 46 dos 56 portos galegos nos que fixo a enquisa; tamén recolleu os nomes de alcrique, chandarme/chandarma e alpabarda (nomes que se aplican con máis frecuencia a outro peixe semellante, Scomberesox saurus) e, para os exemplares pequenos, os nomes de corcito/corsito, furón ou rato.
Iglica (lat. Belone belone) riba je iz porodice Belonidae. Izged ove ribe je poseban, tijelo joj je dugo, usko, oblika igle, a obje čeljusti su jako izdužene i tvore igličast kljun, prepun sitnih zubiju. Leđna i trbušna peraja su smještene daleko prema repu, iza trbuha. Iglica je kada se gleda odozgo plave ili plavkasto zelene boje, a trbuh joj je srebrenkast. Naraste do 93 cm duljine i do 1,3 kg težine. Živi pelagično, na otvorenom moru, na manjim dubinama, najčešće do 20 m, iako zna biti i znatno dublje. Vrstan je predator i hrani se svime što može uhvatiti, najčešće manjom ribom. Mrijesti se u proljeće, kada se okuplja u velika jata. Jajašca ostavljaju na plivajućim objektima, s kojih ona vise u nitima[1]. Pored toga što je vrstan predator, iglica je i plijen svim većim predatorima, te je stoga iglica jedna od najboljih mamaca pri ribolovu udicom na velike predatore. Meso iglice ima poseban okus, sličan okusu plave ribe. Kosti kralježnice su joj zelenkaste boje.
Postoji više podvrsta ove ribe, po nekim izvorima tri, a po nekim izvorima četiri. Podvrste su:
Posljednja vrsta se tek odnedavno spominje kao zasebna podvrsta. To je
Zbog karakteristične boje kosti, postoji vrlo rašireno vjerovanje u narodu da je iglica otrovna. Istina je da je iglica jestiva, dapače, vrlo je ukusna tiba, a u pojedinim područjima se smatra poslasticom.
Razne podvrste iglice se mogu naći naći po cijelom Mediteranu, uključujući i Crno more, a također i na istočnom dijelu Atlantika[2].
U Wikimedijinu spremniku nalazi se još gradiva na temu: Iglica
Wikivrste imaju podatke o: Iglica Iglica (lat. Belone belone) riba je iz porodice Belonidae. Izged ove ribe je poseban, tijelo joj je dugo, usko, oblika igle, a obje čeljusti su jako izdužene i tvore igličast kljun, prepun sitnih zubiju. Leđna i trbušna peraja su smještene daleko prema repu, iza trbuha. Iglica je kada se gleda odozgo plave ili plavkasto zelene boje, a trbuh joj je srebrenkast. Naraste do 93 cm duljine i do 1,3 kg težine. Živi pelagično, na otvorenom moru, na manjim dubinama, najčešće do 20 m, iako zna biti i znatno dublje. Vrstan je predator i hrani se svime što može uhvatiti, najčešće manjom ribom. Mrijesti se u proljeće, kada se okuplja u velika jata. Jajašca ostavljaju na plivajućim objektima, s kojih ona vise u nitima. Pored toga što je vrstan predator, iglica je i plijen svim većim predatorima, te je stoga iglica jedna od najboljih mamaca pri ribolovu udicom na velike predatore. Meso iglice ima poseban okus, sličan okusu plave ribe. Kosti kralježnice su joj zelenkaste boje.
Postoji više podvrsta ove ribe, po nekim izvorima tri, a po nekim izvorima četiri. Podvrste su:
Belone belone belone - stanište: Sjeveroistočni Atlantik Belone belone euxini - stanište: Crno i Azovsko more Belone belone acus - stanište: Mediteran i istočni dio Atlantika, od Gibraltara do Azora i Zelenortskih otokaPosljednja vrsta se tek odnedavno spominje kao zasebna podvrsta. To je
Belone belone gracilis - stanište: Mediteran i oko AzoraL'aguglia[2] (Belone belone Linnaeus, 1761) è un pesce osseo di mare appartenente alla famiglia Belonidae.
Questi pesci presentano una forma affusolata, quasi anguilliforme, con pinne nella parte posteriore, l'aguglia presenta un becco corneo con mandibola più lunga della mascella, molto flessibile. Lo scheletro è di colore verde-azzurro, la colorazione della lisca è dovuta a depositi di biliverdina, un prodotto della bile. La livrea è di un semplice grigio argenteo, scuro sul dorso e quasi bianco sul ventre. Raggiunge una lunghezza di 90 cm ed il peso massimo di 1,3 kg. Gli occhi sono argentati.
Il nervo olfattivo del Belone belone normalmente non è mielinizzato ed è utilizzato nella ricerca scientifica come modello di nervo non mielinizzato.[3]
Belone belone si trova comunemente nel Mar Mediterraneo e nell'Atlantico orientale, nelle zone costiere intorno alle isole Canarie, Azzorre, Madera e Capo Verde, nonché nel Mar Nero e nel Mar d'Azov; Belone svetovidovi solamente nell'Atlantico orientale e nel Mediterraneo intorno allo Stretto di Gibilterra.
Si ciba di piccoli pesci, prevalentemente di sardine e acciughe.
Le femmine depongono numerose uova di 3 mm di diametro ricoperte di filamenti con cui si attaccano fra di loro o sulle pareti delle alghe. Le larve appena schiuse, lunghe 9 mm, non hanno il ancora il caratteristico muso allungato che acquisiranno da adulte.[4]
Nel corso del XX secolo vari studi hanno dimostrato l'esistenza di alcune sottospecie:[5]
B.b. euxini è considerata come specie valida Belone euxini da FishBase[6] mentre altre autorità considerano B.b. acus come la specie Belone acus, che è sinonimo di B.b. gracilis.[7]
L'unica altra specie del genere Belone presente nel Mediterraneo è l'aguglia di Svetovidov (Belone svetovidovi Collette & Parin, 1970), presente in alcuni settori dell'Oceano Atlantico nordorientale e nel mar Mediterraneo. È estremamente simile a B. belone e si può distinguere solo osservando il numero di denti sulle mascelle. Viene infatti quasi sempre confusa con l'aguglia comune.
L'aguglia è ampiamente pescata sia da pescatori sportivi (soprattutto con la tecnica della traina e dello spinning) che da professionisti con reti da circuizione. Le carni sono buone, soprattutto fritte, anche se il colore verde delle ossa può impressionare qualcuno.
Viene altresì ampiamente utilizzata dai pescatori sportivi come esca viva per la cattura del pesce serra, principalmente nell'area che va dal nord della Toscana fino al sud del Lazio. La forma affusolata, il candore e il pregio delle carni sommate alla rapidità di movimento rende l'aguglia una delle prede preferite del predatore, al pari del muggine. L'aguglia viene pescata vicino a riva con canne da surfcasting o da spinning di ben bassa portata, atte soprattutto alla cattura delle esche vive come l'aguglia (o come la ben nota leccia stella), dopodiché viene innescata all'amo e la lenza viene portata a 30-40 metri da riva.
L'aguglia (Belone belone Linnaeus, 1761) è un pesce osseo di mare appartenente alla famiglia Belonidae.
Belone belone est pelagicus oceanodromusque familiae Belonidarum piscis, in amaris marinisve orientalis Oceani Atlantici, marium Mediterranei, et Baltici aquis inventus. Pisces huius speciei prope superficiem habitant, et exemplum migratorium scombridarum simile habent. Parvas pisces vescuntur; hamo capti, ex aqua saepe saliunt. Ei sunt ovipari: ova claviculis in ovorum superficie ad res in aqua usitate adfigunt. Quod belonibus sunt ossa inusitate viridia (propter biliverdinam), idcirco homines eos comedere non solent; aliqui autem habent belones esse suaves—frictos, tostos, vel barbecuizatos.
Pinnae pelvicae sunt in loco posteriore sitae, sicut pinnae dorsale et anales, ut posteriorem corporis partem flectere adiuvent.
Vide "Belonem belonem" apud Vicispecies. 
Haec stipula ad Beloniformes spectat. Amplifica, si potes! Belone belone est pelagicus oceanodromusque familiae Belonidarum piscis, in amaris marinisve orientalis Oceani Atlantici, marium Mediterranei, et Baltici aquis inventus. Pisces huius speciei prope superficiem habitant, et exemplum migratorium scombridarum simile habent. Parvas pisces vescuntur; hamo capti, ex aqua saepe saliunt. Ei sunt ovipari: ova claviculis in ovorum superficie ad res in aqua usitate adfigunt. Quod belonibus sunt ossa inusitate viridia (propter biliverdinam), idcirco homines eos comedere non solent; aliqui autem habent belones esse suaves—frictos, tostos, vel barbecuizatos.
Pinnae pelvicae sunt in loco posteriore sitae, sicut pinnae dorsale et anales, ut posteriorem corporis partem flectere adiuvent.
Vėjažuvė arba vėjo tobis (Belone belone) – vėjažuvinių (Belonidae) šeimos žuvis. Kūnas labai žemas, ilgas, iki 94 cm. Galva su labai ilgais smailiais žandais, ypač apatiniu. Nugara melsvai žalia, šonai sidabriški. Akys didelės.
Dažna žuvis Baltijos jūroje ties Lietuvos pakrantėmis. Paprastai sugaunama 70-75 cm, apie 300 g. Kaulai žalios spalvos, nes turi labai daug fosforo.
De geep (Belone belone), in de volksmond ook wel groengraat genoemd, is een straalvinnige vis uit de familie van de Belonidae. De geep wordt gemiddeld ongeveer 45 cm lang. Het dier heeft opvallend lange kaken en de rugvin bevindt zich dicht bij de staart. Het lichaam is lang en slank. Een ander opvallend kenmerk is de blauwgroene kleur van de graten. Vissoorten zoals geep – die vooral in het voorjaar gevangen worden – worden ook wel meivis genoemd.
De geep is een trekkende zeevis die voorkomt in de Noordzee, het oosten van de Atlantische Oceaan en de Middellandse Zee. Het is een oppervlaktejager, hij jaagt in de bovenste waterlaag op kleine vissoorten zoals jonge haring en kabeljauwachtigen.
De vis kan circa 90 cm lang en 1,3 kg zwaar worden en is gemiddeld 45 cm lang. Gepen leven 's winters in scholen in open water, ten westen van Groot-Brittannië en trekken in maart-april de Noordzee in waar ze in ondiep water paaien in de maanden mei en juni. De eitjes worden met een soort draden aan planten bevestigd.[2]
Deze vis wordt in grote hoeveelheden door de beroepsvisserij gevangen, vooral door Deense en Duitse vissers.[2] Verder is deze vis populair bij zeesportvissers. Het Nederlands hengelrecord is 84 cm.[3]
'Gepekop' (of 'Gepenkop') is een door Gerard Reve gesignaleerd scheldwoord dat zijn plaats in het vocabulaire van de Revianen heeft ingenomen.[4]
Bronnen, noten en/of referentiesDe geep (Belone belone), in de volksmond ook wel groengraat genoemd, is een straalvinnige vis uit de familie van de Belonidae. De geep wordt gemiddeld ongeveer 45 cm lang. Het dier heeft opvallend lange kaken en de rugvin bevindt zich dicht bij de staart. Het lichaam is lang en slank. Een ander opvallend kenmerk is de blauwgroene kleur van de graten. Vissoorten zoals geep – die vooral in het voorjaar gevangen worden – worden ook wel meivis genoemd.
Horngjel (Belone belone), også kalt nebbsild, er en fisk i horngjelfamilien. Den ligner makrellgjedda, men mangler rygg- og gattfinne. Horngjelens knokler er grønne, noe som skyldes det ufarlige vannholdige jernfosfatet vivianitt. Horngjel kan bli opptil 90 cm med en vekt på ca. 1 kg. Den er vanlig fra Nord-Afrikas vestkyst og nord til Trondheimsfjorden. Den opptrer også i Middelhavet. I Norge er den vanlig langs sørkysten om sommeren når den kommer inn til kyster i mai for å gyte og blir regnet for makrellens forløper. Som makrellen går den i stim, utenfor gytetiden streifer de voksne fritt omkring i det åpne hav i Atlanterhavet og Middelhavet.
Denne iktyologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Horngjel (Belone belone), også kalt nebbsild, er en fisk i horngjelfamilien. Den ligner makrellgjedda, men mangler rygg- og gattfinne. Horngjelens knokler er grønne, noe som skyldes det ufarlige vannholdige jernfosfatet vivianitt. Horngjel kan bli opptil 90 cm med en vekt på ca. 1 kg. Den er vanlig fra Nord-Afrikas vestkyst og nord til Trondheimsfjorden. Den opptrer også i Middelhavet. I Norge er den vanlig langs sørkysten om sommeren når den kommer inn til kyster i mai for å gyte og blir regnet for makrellens forløper. Som makrellen går den i stim, utenfor gytetiden streifer de voksne fritt omkring i det åpne hav i Atlanterhavet og Middelhavet.
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Belona[2], belona pospolita[3] (Belone belone) – drapieżny gatunek morskiej ryby belonokształtnej z rodziny belonowatych (Belonidae). Poławiana dla smacznego mięsa.
Wody pelagialne wschodniego Oceanu Atlantyckiego i mórz przyległych (Morze Śródziemne, Północne, Bałtyckie i Czarne).
Ciało znacznie wydłużone. Obydwie szczęki długie z licznymi, drobnymi, ostrymi zębami. U młodych osobników górna szczęka jest krótsza od dolnej. Łuski małe, cykloidalne. W płetwach brak promieni twardych. Płetwy brzuszne, grzbietowa i odbytowa przesunięte w stronę ogona. Długość ciała najczęściej do 70 cm, maksymalnie do 100 cm[4]. Jest to gatunek jajorodny, ikra ma długie nici czepne, którymi przykleja się do roślin i kamieni.
Z powodu obecności biliwerdyny ości belony mają zielone zabarwienie.
Belony pływają w stadach blisko powierzchni wody. W czasie ucieczki wyskakują ponad wodę. Żywią się małymi rybami i skorupiakami.
Znane są trzy podgatunki belony pospolitej:
Belona, belona pospolita (Belone belone) – drapieżny gatunek morskiej ryby belonokształtnej z rodziny belonowatych (Belonidae). Poławiana dla smacznego mięsa.
Belone belone é uma espécie de peixe pertencente à família Belonidae.
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1761.
Encontra-se presente em Portugal, onde é uma espécie nativa e ocasional.
Os seus nomes comuns são agulha ou peixe-agulha.
Trata-se de uma espécie de água salobra e marinha. Atinge os 93 cm de comprimento total nos indivíduos do sexo masculino.
Belone belone é uma espécie de peixe pertencente à família Belonidae.
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1761.
Țiparul de mare (Belone belone), cunoscut și ca știucă de mare sau zărgan, este un pește belonid pelagic oceanodrom găsit în ape marine și salmastre din Oceanul Atlantic, Marea Mediterană, Marea Caraibilor, Marea Neagră și Marea Baltică.
Țiparul de mare este un pește lung și subțire, având corpul comprimat lateral, crescând până la aproximativ 50–70 cm lungime. Fălcile sunt alungite și au dinți ascuțiți. Înotătoarele pectorale, dorsale și anale sunt situate în partea posterioară a corpului, iar cele două din urmă sunt similare ca aparență. Poziționarea înotătoarelor atât de departe oferă o mai mare flexibilitate a corpului. Linia laterală este amplasată în partea de jos a flancurilor. Culoarea corpului este verde–albăstrui, cu burta gri–argintiu, iar oasele sunt de culoare verde[1].
Țiparii de mare sunt pești pelagici care trăiesc aproape de suprafața apei. Mănâncă pești mici și au un tipar migrator similar cu cel al scrumbiilor, ajungând cu puțin timp înainte de acestea pentru reproducere. Se mută în apele de mică adâncime în aprilie și mai și depun icre în zonele cu iarbă de mare în mai și iunie. Toamna se întoarce în largul mării, inclusiv în Atlantic, la vest de Irlanda și Marea Britanie. Țiparii de mare sunt pești ovipari, iar ouăle acestora sunt adesea găsite atașate de obiecte în apă prin ramificații de pe suprafața lor.
Țiparii de mare sunt prădători care vânează în largul mării, căutând bancurile de pești mici, precum hering de Atlantic, șprot, țipari. Se hrănesc și cu crustacee liber-înotătoare[1].
Țiparii de mare sunt uneori prinși accidental, în special în plase fixe de-a lungul coastei în apele de mică adâncime. Dacă sunt prinși cu undița, aceștia au tendința de a sări afară din apă atunci când sunt agățați. Țiparii de mare sunt consumați fierți, prăjiți, copți, la grătar sau afumați. Au oasele neobișnuit de verde (datorită prezenței de biliverdină), ceea ce îi descurajează pe mulți oameni din a-i consuma, dar culoarea verde este inofensivă.
Materiale media legate de Belone belone la Wikimedia Commons
Țiparul de mare (Belone belone), cunoscut și ca știucă de mare sau zărgan, este un pește belonid pelagic oceanodrom găsit în ape marine și salmastre din Oceanul Atlantic, Marea Mediterană, Marea Caraibilor, Marea Neagră și Marea Baltică.
Íglica (znanstveno ime Belone belone) je pelaška riba roparica, ki živi tudi v Jadranskem morju.
Iglica je riba podolgovatega valjastega telesa z značilni glavo, katere usta, polna drobnih zob, so podaljšana v dolg in tanek »kljun«. Ta pelaška riba se zadržuje na odprtem morju, kjer v jatah lovi manjše ribe. Telo je po zgornji strani modro zelene barve, trebuh pa je srebrn. Rep je oblikovan v obliki črke V, kar skupaj z velikimi očmi dokazuje roparsko naravo te ribe, ki lahko zraste do 80 cm in doseže 1 kg teže.
Meso teh rib je temno in pusto ter ima značilen oster vonj in zelene kosti. Najpogosteje jo pripravljajo pečeno, ocvrto ali v brodetu. Med vsemi morskimi ribami ima iglica najnižjo stopnjo maščob v mesu, te namreč komaj presegajo 1 % skupne mase.
Zaradi izjemne borbenosti in popadljivosti je ta riba zanimiva za športni ribolov s palico in panolo.
Näbbgädda eller horngädda (Belone belone) är en havslevande fisk som tillhör familjen näbbgäddfiskar.
Arten kan bli 90 centimeter lång och väga upp till 1,3 kilogram. Den är silverfärgad, och har näbblikt förlängda käkar med vassa tänder. Näbbgäddan har, liksom tånglaken, gröna ben, vilket beror på närvaron av färgämnet biliverdin[1] (äldre uppgifter om att färgen skulle bero på vivianit är uppenbarligen felaktiga, men återupprepas fortfarande, i exempelvis Våra fiskar[2] från 2006). Av allt att döma har den gröna färgen ingen praktisk funktion.
Näbbgäddan lever från Kap Verde-öarna i syd, i sydvästra och norra Medelhavet, längs östra Atlantkusten upp till Island och norra Norge. Den går in i Skagerrak och Kattegatt samt Östersjön upp till Åland.[3]
På vintern håller sig näbbgäddan på djupt vatten, för att på våren dra sig närmare kusten. Till hösten drar den sig tillbaka till djupvattnen igen.
Näbbgäddan är en pelagisk fisk som lever i stim. Den är en skicklig och mycket snabb simmare.[2]
Den livnär sig framför allt på mindre sillfiskar och tobis, men även kräftdjur och andra ryggradslösa djur förtärs.[3]
Näbbgäddan leker på grunt vatten där honan lägger upp till 40 000 ägg, som är försedda med klibbiga häfttrådar. Äggen kläcks efter 3–4 veckor. Ynglen har korta käkar, näbben utvecklas efter hand.[2] Ungarna håller sig de första månaderna nära kusten, där de livnär sig på zooplankton.[3] Till hösten drar de sig ut på djupare vatten, dock oberoende av föräldrarna.[2]
Kommersiellt fångas den främst på krok (med flytande revar) och med bottengarn.[3]
Arten är populär att sportfiska. Då fisken har en lång "näbb" kan den vara svår att kroka. Arten hugger gärna på släpdörj eller på lätt haspelspö med spinnare, skeddrag eller liten wobbler.
Näbbgädda eller horngädda (Belone belone) är en havslevande fisk som tillhör familjen näbbgäddfiskar.
Риба сягає довжини 93 см, зазвичай 45 см, вагою до 1,3 кг. Для саргана властиве стрілоподібне тіло, вкрите дрібною сріблястою лускою. Має видовжені у вигляді дзьобу щелепи з дрібними конічними зубами. Спина темна, зеленого кольору, боки та черево сріблясті. Особливістю риби є зелений колір кісток. Це пояснюється наявністю в них пігменту аналогічного білівердину жовчі, який є продуктом обміну риби.
Ареал охоплює східну Атлантику і Середземне море. В Україні поширена у Чорному і Азовському морях. У різних частинах ареалу відзначаються різні підвиди.
За даними Коллетт і Паріна у 1970 році було виділено три підвиди[2]:
У 1990 році ті ж автори вказують ще один підвид:
Хижак, живиться молоддю риб.
Навесні у сарганів починається період відтворення: уздовж узбережжя вони відкладають круглі яйця, які за допомогою тонких липких ниток прикріплюються до водоростей та іншої водної рослинності. Личинки саргана народжуються без дзьоба, він з'являється тільки у дорослих особин. Взимку саргани переміщуються у відкрите море. Колір кісток у даній риби має відтінок від світло до темно зеленого, як вважається, через підвищений вміст фосфору.
Belone belone (Linnaeus, 1761)
Ареал
Европейский сарган[1], или обыкновенный сарган[1] (лат. Belone belone) — морская рыба семейства саргановых. Совершает сезонные миграции. Весной взрослые особи подходят ближе к берегу для размножения, а зимой перемещаются в открытое море.
Максимальная длина тела 93 см, обычная длина 70—75 см, максимальный вес — 1,3 кг[2]. Обыкновенный сарган — морская, стайная, пелагическая рыба, то есть обитающая в толще и у поверхности воды. Сарган имеет вытянутое и узкое тело, напоминающее тело угря или рыбы-иглы. Чешуя очень мелкая, перламутрово-блестящая. Челюсти сильно вытянуты, образуют характерный «клюв», напоминающий клюв птеродактиля. Маленькие острые зубы на клюве позволяют саргану во время быстрого плавания хватать мелкую добычу — кильку, хамсу, тюльку, ракообразных. Цвет костей у данной рыбы имеет оттенок от светло- до тёмно-зеленого, из-за повышенного содержания биливердина. В большом количестве сарганы водятся в Чёрном и других морях. Различают много подвидов. Подвид, обитающий в Чёрном, Азовском и Мраморном морях был недавно выделен в отдельный вид — Belone euxini[3].
Самки достигают половой зрелости в возрасте 5—6 лет, а самцы на один год раньше. Весной у сарганов начинается период воспроизводства. Икрометание порционное, самка откладывает до 9 порций икры с интервалом 2 недели. Икринки мелкие, диаметром 3—3,5 мм, с помощью тонких липких нитей прикрепляются к водорослям и другой водной растительности. Плодовитость до 45 тысяч икринок[4]. Длина тела у вылупившихся личинок — 13 мм. У молоди верхняя челюсть очень короткая и удлиняется по мере роста.
Европейский сарган, или обыкновенный сарган (лат. Belone belone) — морская рыба семейства саргановых. Совершает сезонные миграции. Весной взрослые особи подходят ближе к берегу для размножения, а зимой перемещаются в открытое море.
この項目では、魚類について説明しています。その他の用法については「ガーフィッシュ (曖昧さ回避)」をご覧ください。 
Esox belone Linnaeus, 1761
英名 Garfishガーフィッシュ Belone belone（英: Garfish）は、ダツ目ダツ科に属する魚類。Belone はギリシャ語で「針」を意味する[1]。北・中央アメリカに分布するガーパイク（またはガー）、同じダツ目のハマダツと体形が似ているが、系統はまったく異なる。
最大で93 cm、1300 gに達するが、通常は50 cm程度。背鰭は16-20軟条、臀鰭は19-23軟条[1]。
ニシンなどの小魚を食べる。卵生で、卵は表面の付着糸で、海中の物体に接着される[1]。骨はビリベルジンを含むために緑色をしており、食べる人をためらわせるが、無害である。浅い海の定置網で主に漁獲される。揚げても焼いても美味であるとされている。
吻（ふん）の部分は尖っており、触ると危険である。
北東大西洋、地中海、バルト海等の汽水域で見られる。海水面近くに住み、サバと似た回遊パターンを持つ。北海のガーフィッシュは、4月から5月に浅瀬に移動し、5月から6月に産卵する。秋には外海に戻る。
基亜種を含めて4亜種に分けられる。各亜種の分布域は次の通り[1]。
この項目は、魚類に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（Portal:生き物と自然/プロジェクト:生物）。 ガーフィッシュ Belone belone（英: Garfish）は、ダツ目ダツ科に属する魚類。Belone はギリシャ語で「針」を意味する。北・中央アメリカに分布するガーパイク（またはガー）、同じダツ目のハマダツと体形が似ているが、系統はまったく異なる。
最大で93 cm、1300 gに達するが、通常は50 cm程度。背鰭は16-20軟条、臀鰭は19-23軟条。
ニシンなどの小魚を食べる。卵生で、卵は表面の付着糸で、海中の物体に接着される。骨はビリベルジンを含むために緑色をしており、食べる人をためらわせるが、無害である。浅い海の定置網で主に漁獲される。揚げても焼いても美味であるとされている。
吻（ふん）の部分は尖っており、触ると危険である。
_-_Ystad-2021.jpg)
_-_Ystad-2021.jpg)
_-_Ystad-2021.jpg)
_-_Ystad-2021.jpg)
_-_Ystad-2021.jpg)
