Acanthophis Daudin 1803

Acanthophis (eesti keeles ka surmarästikud) on mürknastiklaste sugukonda kuuluv maoperekond, kuhu kuulub 4–15 liiki.

Klassifikatsioon

Surmamadu

Acanthopis pyrrhus

Liigid

Perekonda Acanthophis liigitatakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid^[1]:

• Acanthophis antarcticus (Shaw, 1794) – surmamadu
• Acanthophis hawkei Wells et Wellington, 1985
• Acanthophis laevis Macleay, 1878
• Acanthophis praelongus Ramsay, 1877
• Acanthophis pyrrhus Boulenger, 1898 – tulimadu
• Acanthophis rugosus Loveridge, 1948
• Acanthophis wellsi Hoser, 1998.

Uued roomajaliigid

• 2015 – Acanthophis cryptamydros^[2].

Need maod (ka surmarästikud) on looduslikult levinud Austraalias, Uus-Guineal ja Indoneesias.

Kirjeldus

Surmarästikud võivad olla nii punast, oranži, halli, pruuni kui ka musta värvi.

Acanthopis perekonna maod on valdavalt loomtoidulised ja öise eluviisiga loomad. Päeval nad meelsasti magavad ja neid peetakse aeglasteks ja rahulikeks madudeks. Nii näiteks võib surmamadu Acanthophis antarcticus rünnata alles siis, kui teda katsuda püütakse, hammustus võtab neil kaua aega ja neid saab sel ajal hõlpsalt kinni püüda.^[3]

Surmarästikute isased saavad suguküpseks (looduses) 22 kuu vanuselt ja emased 42-kuuselt.

Emased maod on vivipaarid^[4], kes toovad hilissuvel või sügise hakul (Austraalias) ilmale 5–20 120–200 mm pikkust maopoega.

Kokkupuuted inimestega

Pikemalt artiklis Surmarästikuhammustuse mürgistus

Surmarästikud liigitatakse inimeste suhtes mürkmadudeks. Nende hammustus võib esile kutsuda raske astmega mürgistuse.^[5]

Surmarästikud on maailma ühed mürgiseimad roomajad.^[viide?] Umbes pooled nende hammustatud inimestest surevad.^[viide?]

Austraalias tehtud uurimuses, kus uuriti 29 surmarästikuhammustuse saanud inimest (15 neist maotalitajad ehek madudega tegelejad ja 14 vabas looduses), selgus, et üksnes 14 inimesel ilmnes mürgistus. 22 hammustada saanule oli osutatud esmaabi adekvaatse rõhksideme näol.^[6]

Vastumürk

Pikemalt artiklis Surmarästikumürgi antiseerum

Acanthopis madude hammustuse mõju organismidele saab püüda tagasi pöörata vastumürgi manustamisega. Acanthopis perekonna madude hammustuse korral võidakse veenisiseselt manustada spetsiaalselt välja töötatud vastumürki (biotest: hobune), mida loetakse toimivat nii Acanthophis antarcticus'e, Acanthophis pyrrhus'e, Acanthophis praelongus'e ja võimalik ka, et teiste Acanthophis'e perekonda liigitatud madude hammustuse korral.^[7]

Annused ja ravi tulemused on suuresti varieeruvad, kuna sama perekonna madude süljenäärmete nõre keemiline koostis ja ka neurotoksiline toime võib erineda jm.^[8]

Viited

Välislingid

• Daudin,Histoire Naturelle, Générale et Particulière des Reptiles; ouvrage faisant suit à l'Histoire naturelle générale et particulière, composée par Leclerc de Buffon; et rédigee par C.S. Sonnini, membre de plusieurs sociétés savantes, 5 köide, F. Dufart, Paris, 1803. Veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (prantsuse keeles)
• Ramond Hoser, The Mating Behaviour and Breeding of Australian death Adders, Genus: Acanthopis (Serpentes: Elapidae), Vic.Herp.Society Inc, "Monitor" 8 (3) 1997, Veebiversioon (vaadatud 12.10.2013) (inglise keeles)
• Janith C. Wickramaratna,Bryan G. Fry, Wayne C. Hodgson,Species-Dependent Variations in the in Vitro Myotoxicity of Death Adder (Acanthophis) Venoms, Toxicol. Sci. (2003) 74 (2): 352–360.doi: 10.1093/toxsci/kfg144First published online: May 28, 2003 Veebiversioon (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)
• Sissekanne Animal Diversity Web-is
• Sissekanne Catalogue of Life-s
• Sissekanne IUCN-is
• Sissekanne NCBI-s
• Sissekanne roomajate andmebaasis
• Sissekanne SITI-s
• Sissekanne saidil Wikispecies

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Acanthophis seisuga 24.04.2014.