Lecanora és un gènere de líquens.[2]:279[3] Els membres d'aquest gènere tenen discs fructífers (apotecis) aproximadament circulars.[2] Es troben dins la família Lecanoraceae al subordre Lecanorineae.[4][5]
Lecanora cf. muralis a Timisoara
Lecanora és un gènere de líquens.:279 Els membres d'aquest gènere tenen discs fructífers (apotecis) aproximadament circulars. Es troben dins la família Lecanoraceae al subordre Lecanorineae.
Lecanora (česky misnička) je rod korovitých lišejníků z čeledi misničkovité, po nichž je pojmenován celý řád Lecanorales. Jedná se o poměrně běžný druh, osídluje například borku stromů, skály i lidmi vytvořené povrchy. Misnička jedlá je považována za biblickou manu.
Plodničky jsou nízce miskovité, téměř terčovité, starší vypouklé a u mnohých druhů pěkně zbarvené. Výtrusy jsou bezbarvé, malé, vejčité a nedělené.
Lecanora (česky misnička) je rod korovitých lišejníků z čeledi misničkovité, po nichž je pojmenován celý řád Lecanorales. Jedná se o poměrně běžný druh, osídluje například borku stromů, skály i lidmi vytvořené povrchy. Misnička jedlá je považována za biblickou manu.
Plodničky jsou nízce miskovité, téměř terčovité, starší vypouklé a u mnohých druhů pěkně zbarvené. Výtrusy jsou bezbarvé, malé, vejčité a nedělené.
Lecanora ist eine Gattung der Krustenflechten.
Das Lager (Thallus) ist weiß bis graugrünlich, manchmal leicht gelblich gefärbt, krustenförmig und besitzt manchmal deutlich gelappte Ränder. Die Apothecien sind lecanoroid, die Sporen unseptiert und farblos. Die ehemals sehr umfangreiche Gattung Lecanora enthielt früher Arten, die inzwischen in eigene Gattungen ausgegliedert wurden, wie beispielsweise Aspicilia, Rhizoplaca und Squamarina.
Die Arten werden in zwei Sektionen unterteilt:
Flechten der Gattung Lecanora sind meist auf natürlichem Gestein oder auf Mauern, Hauswänden und Gehwegen, einige Arten aber auch auf Baumrinde bzw. Holz zu finden. Sie können einen bis mehrere Millimeter pro Jahr wachsen, wobei sie sich radial ausbreiten. Durch Absterben des älteren Zentrums bilden sich Ringe heraus. So können sie oft mehrere Jahrzehnte, teilweise einige Jahrhunderte alt werden.
Die Gattung ist nahezu weltweit verbreitet und auch in den Polargebieten zu finden.
Das Projekt LECANOMICS vereint Wissenschaftler und Amateure, um neue molekulargenetische Marker zu entwickeln. Ziel ist, die Gattung in natürliche Einheiten zu zerlegen und die Abgrenzung der Arten zu erforschen.[1]
Europäische Arten sind unter anderen:
Pacha t'ika[2] (genus Lecanora) nisqakunaqa huk kusma qara rikch'anam. Wayaqacha k'allampakunamanmi kapunku.
Pacha t'ika (genus Lecanora) nisqakunaqa huk kusma qara rikch'anam. Wayaqacha k'allampakunamanmi kapunku.
Lecanora is a genus of lichen commonly called rim lichens.[1]: 279 [2] Lichens in the genus Squamarina are also called rim lichens. Members of the genus have roughly circular fruiting discs (apothecia) with rims that have photosynthetic tissue similar to that of the nonfruiting part of the lichen body (thallus).[1] Other lichens with apothecia having margins made of thallus-like tissue are called lecanorine.[1]
Lecanora has a crustose thallus, trebouxoid photobiont, colourless ascospores and crystals in the amphitecium.[3]: 680
It is in the family Lecanoraceae in the suborder Lecanorineae.[4][5]
Lecanora cf. muralis lichen on the banks of the Bega canal in Timișoara
Lecanora is a genus of lichen commonly called rim lichens.: 279 Lichens in the genus Squamarina are also called rim lichens. Members of the genus have roughly circular fruiting discs (apothecia) with rims that have photosynthetic tissue similar to that of the nonfruiting part of the lichen body (thallus). Other lichens with apothecia having margins made of thallus-like tissue are called lecanorine.
Lecanora has a crustose thallus, trebouxoid photobiont, colourless ascospores and crystals in the amphitecium.: 680
It is in the family Lecanoraceae in the suborder Lecanorineae.
Liudsamblik (Lecanora Ach.) on liigirikas samblike perekond.
Varem oli liudsamblike perekond veelgi suurem. Hiljem on sellest eraldatud perekonnad Aspicilia, Rhizoplaca ja Squamarina.
Liudsamblikud jagatakse kahte alamperekonda: Eulecanora, millel on rohkem kooriku kuju, ja Placodium, mille servad on enam või vähem selgete hõlmadega.
Eestis on leitud 50 liiki liudsamblikke.
Liudsambliku tallus on valge kuni hallikasroheline, mõnikord helekollane. Eosed on värvita.
Põhiliselt leitakse liudsamblikke müüridel, majaseintel ja kõnniteedel, aga mõnedki liigid kasvavad ka puukoorel ja puidul. Nad kasvavad radiaalselt, keskkohast kaugemale, ja väga aeglaselt, mitu millimeetrit aastas. Mõnikord juhtub, et keskkoht sureb ära, ja siis moodustavad lehtsamblikud rõnga. See-eest elavad lehtsamblikud vanaks: mitmekümneaastaseks, mõned liigid isegi mitmesaja-aastaseks.
Liudsamblikud kasvavad kõikjal maailmas. Neid leidub isegi Arktikas ja Antarktikas.
Liudsamblik (Lecanora Ach.) on liigirikas samblike perekond.
Varem oli liudsamblike perekond veelgi suurem. Hiljem on sellest eraldatud perekonnad Aspicilia, Rhizoplaca ja Squamarina.
Liudsamblikud jagatakse kahte alamperekonda: Eulecanora, millel on rohkem kooriku kuju, ja Placodium, mille servad on enam või vähem selgete hõlmadega.
Eestis on leitud 50 liiki liudsamblikke.
Liudsambliku tallus on valge kuni hallikasroheline, mõnikord helekollane. Eosed on värvita.
Põhiliselt leitakse liudsamblikke müüridel, majaseintel ja kõnniteedel, aga mõnedki liigid kasvavad ka puukoorel ja puidul. Nad kasvavad radiaalselt, keskkohast kaugemale, ja väga aeglaselt, mitu millimeetrit aastas. Mõnikord juhtub, et keskkoht sureb ära, ja siis moodustavad lehtsamblikud rõnga. See-eest elavad lehtsamblikud vanaks: mitmekümneaastaseks, mõned liigid isegi mitmesaja-aastaseks.
Liudsamblikud kasvavad kõikjal maailmas. Neid leidub isegi Arktikas ja Antarktikas.
Kehräjäkälät (Lecanora) on kehräjäkälien heimoon kuuluva suku. Siihen kuuluu erittäin paljon lajeja. Suvun lajit ovat muodoltaan rupimaisia. Kotelomaljat ovat koholla, mutta niiden reunus voi vanhoilla yksilöillä kadota. Sekovarren sisällä on usein kuromapulloja. Kehräjäkälät kasvavat joko kivien päällä tai maassa. Yksi sukuun kuuluva laji on haavankehräjäkälä (L. allophana).[2]
Kehräjäkälät (Lecanora) on kehräjäkälien heimoon kuuluva suku. Siihen kuuluu erittäin paljon lajeja. Suvun lajit ovat muodoltaan rupimaisia. Kotelomaljat ovat koholla, mutta niiden reunus voi vanhoilla yksilöillä kadota. Sekovarren sisällä on usein kuromapulloja. Kehräjäkälät kasvavat joko kivien päällä tai maassa. Yksi sukuun kuuluva laji on haavankehräjäkälä (L. allophana).
Lecanora (du grec lekanon, « petit plat », allusion à la forme de ses apothécies[1]) est un genre de lichens de la famille des Lecanoraceae.
C'est un lichen dit « disco-lichen », « placodioide » ou « placodiomorphe » : sa surface externe est plus ou moins striée radialement et sa marge présente des lobes[2].
Une hypothèse est que la manne du désert pourrait avoir été un lichen de cette famille (Lecanora esculenta par exemple)[3], dont certains qui s'épanouissent après les rares pluies, avant de se détacher de leur support pour former des globules plus ou moins mamelonnés de la taille d'un pois chiche[4]. De tels lichens servent ou servaient encore il y a peu de nourriture aux animaux et humains (en Algérie, au Turkestan ou en Égypte ; par exemple broyé par les Ouled-Naïls avec de l'orge pour faire un pain grossier) dans les déserts[4]. Le général Yusuf a utilisé ces lichens pour nourrir des chevaux d'abord avec de l'orge puis seuls, apparemment sans problèmes pour les chevaux[4].
Selon Catalogue of Life (15 octobre 2013)[5] :
Selon Index Fungorum (15 octobre 2013)[6] :
Selon NCBI (15 octobre 2013)[7] :
Selon ITIS (17 sept. 2013)[8] :
Lecanora (du grec lekanon, « petit plat », allusion à la forme de ses apothécies) est un genre de lichens de la famille des Lecanoraceae.
Lecanora cf. muralis sur les berges du canal Bega à Timisoara Lecanora sp sur le littoral californien Lecanora cinereofusca Lecanora argopholis Lecanora garovaglii Lecanora laxa Lecanora oreinoides Lecanora pinguis Lecanora saligna Lecanora strobilinaC'est un lichen dit « disco-lichen », « placodioide » ou « placodiomorphe » : sa surface externe est plus ou moins striée radialement et sa marge présente des lobes.
Törgur (fræðiheiti: Lecanora) er ættkvísl fléttna af törguætt. Talið er að milli 50-60 tegundir targna lifa á Íslandi.[1]
Listinn er byggður á skrá yfir fléttur á Íslandi frá árinu 2009 nema annað sé tekið fram.[2] Íslensk heiti eru frá Herði Kristinssyni.[1]
Törgur (fræðiheiti: Lecanora) er ættkvísl fléttna af törguætt. Talið er að milli 50-60 tegundir targna lifa á Íslandi.
Lecanora is een geslacht van korstmossen dat behoort tot de orde Lecanorales van de ascomyceten.[1][2] Soorten van het geslacht komen over de hele wereld voor, ook in de poolgebieden en zijn te vinden op muren en wegen. Sommige soorten komen ook voor op de bast van bomen. De soorten groeien een tot enkele millimeters per jaar en kunnen tientallen jaren oud worden, sommige zelfs enkele honderden jaren. Door het afsterven vanuit het centrum ontstaan er ringen.
Lecanora-soorten produceren usninezuur. Men neemt aan dat het de korstmossen tegen ultraviolette straling beschermt en door zijn intens bittere smaak korstmossen beschermt tegen begrazing.
De apothecia bestaan ruwweg uit ronde schijven met randen van fotosynthetisch weefsel. Dit weefsel is vergelijkbaar met het thallus.[1]
Enkele soorten zijn:
Lecanora conizaeoides op boomschors
Lecanora muralis op steen
Apothecium van Lecanora fuscescens
Apothecium met asci van Lecanora strobilina
Ascospore van Lecanora pulicaris
Lecanora is een geslacht van korstmossen dat behoort tot de orde Lecanorales van de ascomyceten. Soorten van het geslacht komen over de hele wereld voor, ook in de poolgebieden en zijn te vinden op muren en wegen. Sommige soorten komen ook voor op de bast van bomen. De soorten groeien een tot enkele millimeters per jaar en kunnen tientallen jaren oud worden, sommige zelfs enkele honderden jaren. Door het afsterven vanuit het centrum ontstaan er ringen.
Lecanora-soorten produceren usninezuur. Men neemt aan dat het de korstmossen tegen ultraviolette straling beschermt en door zijn intens bittere smaak korstmossen beschermt tegen begrazing.
De apothecia bestaan ruwweg uit ronde schijven met randen van fotosynthetisch weefsel. Dit weefsel is vergelijkbaar met het thallus.
Lecanora Ach. (misecznica) – rodzaj grzybów z rodziny misecznicowatych (Lecanoraceae). Jest to rodzaj bardzo liczny w gatunki[1]. Ze względu na symbiozę z glonami zaliczany jest do grupy porostów[2].
Pozycja w klasyfikacji według Index Fungorum: Lecanoraceae, Lecanorales, Lecanoromycetidae, Lecanoromycetes, Pezizomycotina, Ascomycota, Fungi [1].
Synonimy nazwy naukowej: Byssiplaca A. Massal., Circinaria M. Choisy, Dirinella M. Choisy, Glaucomaria M. Choisy, Lecanoromyces E.A. Thomas ex Cif. & Tomas. Lecanoropsis M. Choisy, Lecidora Motyka, Lecidorina Motyka, Magninia M. Choisy, Myriolecis Clem., Parmularia Nilson, Placodiomyces E.A. Thomas ex Cif. & Tomas., Placolecanora Räsänen, Protoparmeliopsis M. Choisy, Schistoplaca Brusse, Semilecanora Motyka, Squamariomyces E.A. Thomas, Straminella M. Choisy, Verrucaria Weber ex F.H. Wigg., Zeora Fr.[3].
Nazwa polska według Krytycznej listy porostów i grzybów naporostowych Polski[2].
Nazwy naukowe na podstawie Index Fungorum[6]. Nazwy polskie według Fałtynowicza[2].
Lecanora Ach. (misecznica) – rodzaj grzybów z rodziny misecznicowatych (Lecanoraceae). Jest to rodzaj bardzo liczny w gatunki. Ze względu na symbiozę z glonami zaliczany jest do grupy porostów.
Лекано́ра (лат. Lecanora) — род лишайников семейства Леканоровые (Lecanoraceae).
Слоевище однообразно накипное, гладкое, зернистое или бородавчатое, сплошное или ареолированное до рассеянного в виде отдельных бугорков или чешуек, нередко незаметное, произрастающее на различных субстратах; прикрепляется к субстрату гифами подслоевища или сердцевинного слоя. Слоевище гетеромерное. Верхний коровой слой обычно хорошо развит. Апотеции сидячие, с плоским или выпуклым, редко слегка вогнутым диском, обычно окружёнными слоевищным краем, нередко позднее исчезающим. Иногда вокруг диска, кроме слоевищного, образуется и собственный край. Гипотеций бесцветный или слабо окрашенный. Сумки с 8 (редко 16—32) спорами. Споры одноклеточные, бесцветные, или почти веретеновидные, прямые, с тонкой оболочкой. Пикноконидии нитевидные, прямые или изогнутые.
Водоросли рода Protococcus.
Согласно базе данных Catalogue of Life род охватывает 309 видов[1]. Некоторые известные в России виды:
Лекано́ра (лат. Lecanora) — род лишайников семейства Леканоровые (Lecanoraceae).
茶漬衣屬(學名:Lecanora)是地衣的一個屬,屬於子囊菌門茶漬綱,俗稱為邊緣地衣(rim lichens)[1]:279[2]。本屬地衣的子囊盤(英语:Apothecium)多為圓形,且邊緣有可以行光合作用、與葉狀體相似的營養組織[1]。包括本屬在內,子囊盤邊緣有這種營養組織的地衣通稱為茶漬型地衣(英语:Lecanorine lichen)[1]。本屬下的物種種類繁多,截至2008年便紀錄有超過550種[3]。
墙茶渍(英语:Lecanora muralis),攝於羅馬尼亞