nomes no trilho de navegação
Other Physical Features: endothermic ; bilateral symmetry
Perception Channels: visual ; tactile ; acoustic ; chemical
Key Reproductive Features: iteroparous ; gonochoric/gonochoristic/dioecious (sexes separate); sexual ; oviparous
Ware uile of tipiese uile (Strigidae) is die grootste familie van nag-aktiewe voëls in die orde van uile (Strigiformes). Die familie omvat ongeveer 25 genera en 191 spesies.[1]
Ware uile of tipiese uile (Strigidae) is die grootste familie van nag-aktiewe voëls in die orde van uile (Strigiformes). Die familie omvat ongeveer 25 genera en 191 spesies.
Los estrígidos (Strigidae) son unu de los dos clados de rapazos nocherniegues del grupu Strigiformes, que inclúi los búhos, miagóns, autillos, cárabos, caburés, tecolotes, etc. Son aves afeches a la nueche, anque non tantu como les curuxes de la familia Tytonidae. Aliméntense xeneralmente d'invertebráos y de pequeños vertebraos. Tienen vezos nocherniegos, pero delles especies, como Glaucidium brasilianum, cacen tamién mientres el día. El clado ta compuestu por casi doscientes especies.
Strigidae
Ninoxinae
Surniinae
Amás conócense les siguientes paleoespecies de Strigidae:
Na antigua Grecia yera l'animal sagráu de la diosa Atenea.[1]
Tecolote ye'l nome común que se-y da en Méxicu a munches especies de estrígidos, llamaes n'España miagones, autillos y cárabos. El tecolote tien un significáu especial ente les cultures mesoamericanas, yá que al ser una ave nocherniega rellacionábase-y colos dioses del inframundo. En Méxicu dalgunes de les especies de tecolote tán protexíes por ser rares, tar amenaciaes o en peligru d'estinción.[2]
.
Bayquşlar və ya əsl bayquşlar (lat. Strigidae) - bayquşkimilər dəstəsinə aid quş fəsiləsi. Bayquşun bədəni 17-74 sm uzunluğunda, ağırlığı isə 50 qr-dan 3,25 kq-dək olur. Yırtıcı qarmaqdimdik, qüvvətli iri caynaqları olan bayquşlar əsasən gecələr ova çıxırlar. Səssiz uçan bu quşlar dağ yamaclarındakı kolluqlarda, meşədəki ağac koğuşunda, qayalardakı yarıq yerlərdə, köhnə uçuq xarabalıq ərazilərdə və s. yaşayırlar.
Dişi bayquş yuvasında qoyduğu 8-10 yumurtadan 2-3 cücə çıxarır. Onlar kənd təsərrüfatına zərər vuran həşəratlar və sünbülqıran gəmiricilərlə qidalanırlar. Bayquşlar əkin sahələrinə, meşədəki ağaclara zərər verən həşərat və xırda gəmiriciləri məhv etdiyindən xeyirli quşlardır.
Bayquşlar gecə ov ovlamaq üçün başlarını 270 dərəcə çevirməlidirlər. Çünki gözləri kəllədəki göz çuxurlarında sabit durur. Odur ki, görmə bucağını dəyişdirmək üçün başlarını hərəkət etdirməlidirlər.ABŞ-dakı Con Hopkins Universitetinin tibb fakültəsindən doktor Filip Qeyllud (Philippe Gailloud) bayquşların bunu müxtəlif səbəblərə görə bacardığını bildirir.Bayquşların boynu insanın boynundan daha elastikdir. Onlarda 14, bizdə isə 7 boyun fəqərəsi var. Bundan başqa, bayquşda oksigenli qanın beyinə daşınma forması çox fərqlidir.
F.Qeyllud və elmi dizayner Fabian de Kok-Merkado (Fabian de Kok-Mercado) 12 ölü bayquş üzərində dəqiq anatomik tədqiqatlar aparıb. Tədqiqat nəticəsində məlum olub ki, bayquşlarda böyük arteriya damarı insandakı kimi boyunun yan tərəfində deyil, onurğa sütununun qarşısında, dönmə mərkəzinə yaxın yerdən keçir.Beləliklə, bu damarlar daha az çevrilmə və gərilməyə məruz qalır və zərər çəkmə ehtimalı azalır.
Dr. Qeyllud insanda boyun fəqərələri arasındakı boşluğun sadəcə damarın keçəcəyi genişlikdə olduğunu, lakin bayquşda bu kanalın damardan 10 dəfə geniş və hava torbacığı ilə örtülü olduğunu deyir.Bayquşlarda əsas arteriyaya əlavə birləşən və qan üçün alternativ daşıma yolu olan çoxlu sayda kiçik damarlar da var. Beləliklə, başını çevirərkən əsas arteriyadan qan keçməsində maneə yaranarsa, əlavə damarlar işə düşür.
Bayquşların boyun arteriyasının kəllənin alt hissəsinə yaxın yerdə böyük bölmələri olduğu və bunların qan rezervuarı funksiyası daşıdığı da müəyyən edilib. Elmi işini bayquşlar haqqında yazan Kok-Merkado: “Bayquşlarla bağlı hər şeyi bildiyimizi düşünürdük, ancaq texnologiya sayəsində yeni xüsusiyyətlərini kəşf edirik”, - deyib. Bu elmi tədqiqat “Science” jurnalı ilə ABŞ Milli Elm Fondunun birlikdə təşkil etdiyi “2012-ci il Beynəlxalq Elm və Mühəndislik Əsərləri” sərgisində mükafata layiq görülüb.
Bayquşlar gecə quşlarıdır. Bu səbəblə ov etmək üçün temperaturun aşağı olduğu gecələrdə hərəkətə keçirlər. Bədən quruluşlarını tədqiq etdikdə digər yırtıcı quşlar arasında bayquşların ən qalın tüklərə sahib olduqlarını görürük. Məsələn, qarlı bölgələrdə yaşayan bir bayquş növünün, xüsusilə ayaqlarının üzəri olduqca qalın tüklərlə örtülüdür.
Bayquşlar və ya əsl bayquşlar (lat. Strigidae) - bayquşkimilər dəstəsinə aid quş fəsiləsi. Bayquşun bədəni 17-74 sm uzunluğunda, ağırlığı isə 50 qr-dan 3,25 kq-dək olur. Yırtıcı qarmaqdimdik, qüvvətli iri caynaqları olan bayquşlar əsasən gecələr ova çıxırlar. Səssiz uçan bu quşlar dağ yamaclarındakı kolluqlarda, meşədəki ağac koğuşunda, qayalardakı yarıq yerlərdə, köhnə uçuq xarabalıq ərazilərdə və s. yaşayırlar.
Dişi bayquş yuvasında qoyduğu 8-10 yumurtadan 2-3 cücə çıxarır. Onlar kənd təsərrüfatına zərər vuran həşəratlar və sünbülqıran gəmiricilərlə qidalanırlar. Bayquşlar əkin sahələrinə, meşədəki ağaclara zərər verən həşərat və xırda gəmiriciləri məhv etdiyindən xeyirli quşlardır.
Bayquşlar gecə ov ovlamaq üçün başlarını 270 dərəcə çevirməlidirlər. Çünki gözləri kəllədəki göz çuxurlarında sabit durur. Odur ki, görmə bucağını dəyişdirmək üçün başlarını hərəkət etdirməlidirlər.ABŞ-dakı Con Hopkins Universitetinin tibb fakültəsindən doktor Filip Qeyllud (Philippe Gailloud) bayquşların bunu müxtəlif səbəblərə görə bacardığını bildirir.Bayquşların boynu insanın boynundan daha elastikdir. Onlarda 14, bizdə isə 7 boyun fəqərəsi var. Bundan başqa, bayquşda oksigenli qanın beyinə daşınma forması çox fərqlidir.
F.Qeyllud və elmi dizayner Fabian de Kok-Merkado (Fabian de Kok-Mercado) 12 ölü bayquş üzərində dəqiq anatomik tədqiqatlar aparıb. Tədqiqat nəticəsində məlum olub ki, bayquşlarda böyük arteriya damarı insandakı kimi boyunun yan tərəfində deyil, onurğa sütununun qarşısında, dönmə mərkəzinə yaxın yerdən keçir.Beləliklə, bu damarlar daha az çevrilmə və gərilməyə məruz qalır və zərər çəkmə ehtimalı azalır.
Dr. Qeyllud insanda boyun fəqərələri arasındakı boşluğun sadəcə damarın keçəcəyi genişlikdə olduğunu, lakin bayquşda bu kanalın damardan 10 dəfə geniş və hava torbacığı ilə örtülü olduğunu deyir.Bayquşlarda əsas arteriyaya əlavə birləşən və qan üçün alternativ daşıma yolu olan çoxlu sayda kiçik damarlar da var. Beləliklə, başını çevirərkən əsas arteriyadan qan keçməsində maneə yaranarsa, əlavə damarlar işə düşür.
Bayquşların boyun arteriyasının kəllənin alt hissəsinə yaxın yerdə böyük bölmələri olduğu və bunların qan rezervuarı funksiyası daşıdığı da müəyyən edilib. Elmi işini bayquşlar haqqında yazan Kok-Merkado: “Bayquşlarla bağlı hər şeyi bildiyimizi düşünürdük, ancaq texnologiya sayəsində yeni xüsusiyyətlərini kəşf edirik”, - deyib. Bu elmi tədqiqat “Science” jurnalı ilə ABŞ Milli Elm Fondunun birlikdə təşkil etdiyi “2012-ci il Beynəlxalq Elm və Mühəndislik Əsərləri” sərgisində mükafata layiq görülüb.
Strigidae a zo ur c'herentiad e rummatadur an evned, ennañ touded ha kaouenned, Strix ar genad skouer anezhañ.
Diouzh Doare 9.1 an IOC World Bird List[1] ez a pevar genad warn-ugent d'ober ar c'herentiad hiziv an deiz :
Strigidae a zo ur c'herentiad e rummatadur an evned, ennañ touded ha kaouenned, Strix ar genad skouer anezhañ.
Diouzh Doare 9.1 an IOC World Bird List ez a pevar genad warn-ugent d'ober ar c'herentiad hiziv an deiz :
La família dels estrígids forma part de l'ordre dels estrigiformes (Strigiformes) i comprèn alguns ocells rapinyaires nocturns, anomenats genèricament mussols, però que inclou el duc, el xot i el gamarús, a més de les diferents espècies de mussols. Es caracteritza pel seu cos robust, el cap gran i amb dos ulls molt grossos situats en posició frontal, cosa que proporciona a les diferents espècies una ampla visió binocular.
Dels ocells rapinyaires nocturns nostrats de l'ordre dels estrigiformes, només en falta l'òliba, que pertany a la família dels titònids.
Són ocells nocturns.
El seu règim alimentari és carnívor. Un cop efectuada la digestió, les parts no digeribles de les preses són regurgitades en un cabdell anomenat egagròpila.
Segons la Classificació de Handbook of the birds of the World Alive (2017), aquesta família està formada per 26 gèneres amb 222 espècies vives:[1]
La família dels estrígids forma part de l'ordre dels estrigiformes (Strigiformes) i comprèn alguns ocells rapinyaires nocturns, anomenats genèricament mussols, però que inclou el duc, el xot i el gamarús, a més de les diferents espècies de mussols. Es caracteritza pel seu cos robust, el cap gran i amb dos ulls molt grossos situats en posició frontal, cosa que proporciona a les diferents espècies una ampla visió binocular.
Dels ocells rapinyaires nocturns nostrats de l'ordre dels estrigiformes, només en falta l'òliba, que pertany a la família dels titònids.
Puštíkovití (Strigidae) je jedna z dvou obecně přijímaných čeledí řádu sov. Druhou, méně početnější je čeleď sovovití (Tytonidae). Celá čeleď čítá téměř 200 žijících druhů ve 25 rodech rozšířených na všech světových kontinentech s výjimkou Antarktidy.
Ačkoli se jednotliví zástupci viditelně liší ve velikosti, a to od nejmenšího kulíška trpasličího až po výra velkého, mají několik totožných tělesných znaků. Mezi nejnápadnější patří velká hlava, krátký ocas a nenápadně zbarvené peří, které je u obou pohlaví zbarveno totožně. U všech puštíkovitých je také viditelný sexuální dimorfismus ve velikosti, samice totiž dorůstají větších rozměrů než samci. Většina zástupců žije zpravidla na stromech, jsou aktivní v noci a potravu loví za letu (ačkoli existují i výjimky, např. sýček králičí). Křídla mají proto velká, široká, zakulacená, dlouhá, porostlá velmi měkkým peřím a při letu zcela neslyšná.
Čeleď puštíkovití se dělí do následujících podčeledí, tribů a rodů:[1]
V tomto článku byl použit překlad textu z článku True owl na anglické Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu puštíkovití ve Wikimedia Commons
Galerie puštíkovití ve Wikimedia CommonsPuštíkovití (Strigidae) je jedna z dvou obecně přijímaných čeledí řádu sov. Druhou, méně početnější je čeleď sovovití (Tytonidae). Celá čeleď čítá téměř 200 žijících druhů ve 25 rodech rozšířených na všech světových kontinentech s výjimkou Antarktidy.
Ačkoli se jednotliví zástupci viditelně liší ve velikosti, a to od nejmenšího kulíška trpasličího až po výra velkého, mají několik totožných tělesných znaků. Mezi nejnápadnější patří velká hlava, krátký ocas a nenápadně zbarvené peří, které je u obou pohlaví zbarveno totožně. U všech puštíkovitých je také viditelný sexuální dimorfismus ve velikosti, samice totiž dorůstají větších rozměrů než samci. Většina zástupců žije zpravidla na stromech, jsou aktivní v noci a potravu loví za letu (ačkoli existují i výjimky, např. sýček králičí). Křídla mají proto velká, široká, zakulacená, dlouhá, porostlá velmi měkkým peřím a při letu zcela neslyšná.
De egentlige ugler (latin: Strigidae) er en familie af ugler. Familien har cirka 210 arter.
De egentlige ugler har et svagere afgrænset slør i forhold til sløruglerne. De varierer også i langt højere grad i størrelse, samtidig med at de har en grå til rødbrun, stribet eller plettet fjerdragt.
De egentlige ugler (latin: Strigidae) er en familie af ugler. Familien har cirka 210 arter.
De egentlige ugler har et svagere afgrænset slør i forhold til sløruglerne. De varierer også i langt højere grad i størrelse, samtidig med at de har en grå til rødbrun, stribet eller plettet fjerdragt.
Die Familie der Eigentlichen Eulen (Strigidae) ist die größere der beiden Familien der Eulen (Strigiformes). Die zweite, kleinere Familie ist die der Schleiereulen (Tytonidae). Bis auf die Antarktis haben Vertreter dieser Familie alle Kontinente besiedelt; sehr viele Arten sind Inselendemiten.
Im Gegensatz zu den in Größe und Aussehen recht einheitlichen Schleiereulen sind die Vertreter der Eigentlichen Eulen sehr variabel. Von den schwersten und größten Arten erreichen einige Exemplare eine Länge von über 70 Zentimetern und ein Gewicht von über 4 Kilogramm. Die kleinsten sind dagegen nur unwesentlich größer als ein Sperling (ab 14 Zentimeter) und wiegen nur rund 50 Gramm (Weibchen rund das Doppelte). Weibchen sind allgemein meist etwas schwerer, gelegentlich auch deutlich schwerer als Männchen.
König und Weick[1] unterscheiden 24 Gattungen mit 214 Arten, von denen 56 Arten in unterschiedlichen Gefährdungsstufen der IUCN gelistet sind. Unter ihnen sind 11 Arten stark gefährdet (endangered) und 4 vom Aussterben bedroht (critically endangered).[2] In prähistorischer und historischer Zeit starben mindestens 8 Arten aus. Alle waren Inselendemiten.
Das Gefieder ist sehr reich. Die einzelnen Federn sind groß, am Ende zugerundet, höchst fein gefasert, weich und biegsam. Die meisten Vertreter der Familie zeigen ein wenig kontrastreiches, eher düsteres Gefieder, das bei braunem, graubraunem und manchmal auch rötlichbraunem Grundton helle und dunkle Flecken, Bänderungen oder Sperberungen aufweist. Ein auffallender Färbungsdimorphismus besteht bei keiner Art. Die Flügel sind meist lang, breit und muldenförmig und die Außenfahnen der Handschwingen gefranst.
Die Eulen sind Vögel mit gedrungenem Körper und relativ großem Kopf, oft mit Ohrbüscheln. Der Schnabel ist kurz, kräftig, von der Wurzel an abwärts gebogen und zahnlos. Die kurze Wachshaut und der Schnabel sind häufig fast ganz von Federn verdeckt. Die Ohröffnung ist groß, meist von einem häutigen Ohrdeckel geschützt und umgeben von einem Kranz steifer Federn (Schleier), der sich häufig auf das ganze Gesicht und die Kehle ausbreitet. Bei etwa der Hälfte der Arten sind Federohren ausgebildet.
Die Augen sind auffallend groß und nach vorn gerichtet. Da die Augen starr sind, ist der Hals umso beweglicher: Er ist bis zu 270° in beide Richtungen drehbar.[3]
Der Schwanz ist kurz und klein. Die Beine sind gewöhnlich bis zu den Krallen herab befiedert. Die Zehen sind verhältnismäßig kurz, die äußere Zehe ist eine Wendezehe. Die Klauen sind groß, lang, stark gebogen und sehr spitzig.
Die Eulen finden sich weit verbreitet in allen Zonen, leben meist in Wäldern, aber auch in Steppen, Wüsten und bei den Wohnstätten des Menschen; sehr viele sind Nachtraubvögel und durch ihr weiches Gefieder, den lautlosen Flug, das für kürzere Entfernungen sehr scharfe Auge und das feine Gehör dazu besonders befähigt. Gegen Tageslicht ist das Auge empfindlich, und einzelne Arten verschließen es am Tag zur Hälfte und mehr. Nur wenige Arten jagen auch am hellen Tag, jedoch keine ausschließlich am Tag.
Sie sind sehr beweglich, auf der Erde aber meist ungeschickt; der Flug ist verhältnismäßig langsam, und nur bei größeren Wanderungen erheben sie sich zu bedeutender Höhe.
Das Nahrungsspektrum ist entsprechend den sehr unterschiedlichen Körpermaßen und Lebensräumen sehr vielfältig und reicht von Fluginsekten über Kleinsäuger (hauptsächlich Mäuse und Spitzmäuse), Kleinvögel, Amphibien und Fledermäuse bis zu Säugetieren von Hasengröße und entsprechend schweren Vögeln (insbesondere Hühnervögel). Sie verschlingen die Beute in großen Bissen und speien Knochen, Haare und Federn, zu Kugeln geballt (Gewölle), meist an einem bestimmten Ort wieder aus. Aas wird verschmäht. Einige Arten haben sich auch auf Fischfang spezialisiert.
Die Stimme ist gewöhnlich laut; einzelne kreischen, andere geben ganz eigentümliche Töne zu hören und haben dadurch und durch ihr nächtliches Wesen viel Aberglauben genährt.
Viele Arten sind Höhlenbrüter oder brüten in Felsnischen, in Spalten, in den Bauten von Säugetieren, auf Baumstumpen oder in alten Greifvogel- oder Krähennestern. Wenige Arten sind Bodenbrüter, wie z. B. die Sumpfohreule. Eigene Nester bauen Eulen nicht, nur bei ganz wenigen Arten sind rudimentäre Nestbauaktivitäten feststellbar. Sie legen 2 bis etwa 10 meist weiße Eier, die vielleicht von beiden Geschlechtern bebrütet werden. Die Jungen sitzen lange im Nest und werden ausdauernd gepflegt und vehement verteidigt.
Diese Darstellung folgt König und Weick[1] mit der Unterfamilieneinteilung durch Winkler und Kollegen[4] und Ergänzungen aus der IOC World Bird List.[5]
Die Familie der Eigentlichen Eulen (Strigidae) ist die größere der beiden Familien der Eulen (Strigiformes). Die zweite, kleinere Familie ist die der Schleiereulen (Tytonidae). Bis auf die Antarktis haben Vertreter dieser Familie alle Kontinente besiedelt; sehr viele Arten sind Inselendemiten.
Im Gegensatz zu den in Größe und Aussehen recht einheitlichen Schleiereulen sind die Vertreter der Eigentlichen Eulen sehr variabel. Von den schwersten und größten Arten erreichen einige Exemplare eine Länge von über 70 Zentimetern und ein Gewicht von über 4 Kilogramm. Die kleinsten sind dagegen nur unwesentlich größer als ein Sperling (ab 14 Zentimeter) und wiegen nur rund 50 Gramm (Weibchen rund das Doppelte). Weibchen sind allgemein meist etwas schwerer, gelegentlich auch deutlich schwerer als Männchen.
König und Weick unterscheiden 24 Gattungen mit 214 Arten, von denen 56 Arten in unterschiedlichen Gefährdungsstufen der IUCN gelistet sind. Unter ihnen sind 11 Arten stark gefährdet (endangered) und 4 vom Aussterben bedroht (critically endangered). In prähistorischer und historischer Zeit starben mindestens 8 Arten aus. Alle waren Inselendemiten.
Bundi (pia mabundi) ni ndege mbuai wa familia Tytonidae na jenasi mbalimbali ya familia Strigidae. Ukurasa huu unahusu familia Strigidae. Spishi hizi zinaainishwa katika nusufamilia Asioninae na jenasi moja ya nusufamilia Striginae.
Bundi hawa wana kichwa kikubwa chenye umbo la mviringo, mkia mfupi na rangi ya kamafleji. Kwa kawaida jike ni mkubwa kuliko dume. Mabawa yao ni marefu na mapana. Hula ndege na wanyama wadogo, wanyama wagugunaji hasa, lakini watambaachi na wadudu wakubwa pia. Jike huyataga mayai 2-7 katika tundu la mti au tago lililoachwa na ndege mwingine, pengine katika sanduku la kutagia.
Bundi wengi huwinda usiku na hupumzika mchana. Wanamlenga mbuawa wao kwa msaada ya masikio yao. Manyoya ya uso yapeleka mawimbisauti kwa vipenyo vya masikio ambavyo kimoja kipo juu kidogo kuliko kingine. Hivyo wanaweza kumkamata mbuawa bila kumwona. Mbuawa hawezi kumsikia bundi akija, kwa sababu mabawa ya bundi hayafanyi sauti yo yote kwa kuwa kingo ya mbele ya manyoya ya mabawa imekerezekakerezeka na ile ya nyuma ina matamvua. Hii inapunguza vurugu ya hewa na kwa hivyo uvumi.
Bundi-maji
Bundi masikio-mafupi
Bundi wa Madagaska
Bundi wa Ulaya
Bundi hudhurungi
Bundi-jangwa
Bundi-misitu
Stygian owl
Black-banded owl
Black-and-white owl
Mottled owl
Striped owl
Jamaican owl
Fulvous owl
Rusty-barred owl
Brown wood owl
Great grey owl
Spotted owl
Mottled wood owl
Rufous-legged owl
Spotted wood owl
Ural owl
Barred owl
Bundi (pia mabundi) ni ndege mbuai wa familia Tytonidae na jenasi mbalimbali ya familia Strigidae. Ukurasa huu unahusu familia Strigidae. Spishi hizi zinaainishwa katika nusufamilia Asioninae na jenasi moja ya nusufamilia Striginae.
Bundi hawa wana kichwa kikubwa chenye umbo la mviringo, mkia mfupi na rangi ya kamafleji. Kwa kawaida jike ni mkubwa kuliko dume. Mabawa yao ni marefu na mapana. Hula ndege na wanyama wadogo, wanyama wagugunaji hasa, lakini watambaachi na wadudu wakubwa pia. Jike huyataga mayai 2-7 katika tundu la mti au tago lililoachwa na ndege mwingine, pengine katika sanduku la kutagia.
Bundi wengi huwinda usiku na hupumzika mchana. Wanamlenga mbuawa wao kwa msaada ya masikio yao. Manyoya ya uso yapeleka mawimbisauti kwa vipenyo vya masikio ambavyo kimoja kipo juu kidogo kuliko kingine. Hivyo wanaweza kumkamata mbuawa bila kumwona. Mbuawa hawezi kumsikia bundi akija, kwa sababu mabawa ya bundi hayafanyi sauti yo yote kwa kuwa kingo ya mbele ya manyoya ya mabawa imekerezekakerezeka na ile ya nyuma ina matamvua. Hii inapunguza vurugu ya hewa na kwa hivyo uvumi.
Tekst üüb Öömrang Kadüülen (Strigidae) san ian faan tau familin faan a kadüülfögler.
– Saamlang faan bilen of filmer
Wikispecies hää en artiikel tu: Kadüülen (Strigidae) san ian faan tau familin faan a kadüülfögler.
Skuolffit (Strigidae) leat loddečearda.
Skuolffit (Strigidae) leat loddečearda.
Ang tunay na mga owk o tipikal na mga kuwago (pamilya Strigidae) ay isa sa dalawang karaniwang tinatanggap na mga pamilya ng mga kuwago, at ang iba pa ay ang mga bahaw (Tytonidae). Ang Sibley-Ahlquist taksonomiya ay nagkakaisa sa Caprimulgiformes na may owl orden; dito, ang mga tipikal na owl ay isang subfamily Striginae. Ito ay hindi suportado ng higit pang mga kamakailang pananaliksik (tingnan ang Cypselomorphae para sa mga detalye), ngunit ang mga relasyon ng mga owls sa pangkalahatan ay hindi pa nalutas. Ang malaking pamilya na ito ay binubuo ng halos 189 na nabubuhay na species sa 25 genera.
Ang lathalaing ito ay isang usbong. Makatutulong ka sa Wikipedia sa nito.
Strigidae es un familia de Strigiformes.
De ûlefûgels (Strigidae) foarmje ien fan de twa famyljes yn it skift fan de ûle-eftigen. De oare famylje is dy fan de goudûlefûgels.
Ulefûgels hawwe in knobsk lichem, mei in grutte kop mei in koarte haaksnaffel en mei eagen dy't nei foaren sjogge. Ulefûgels komme foar yn hast alle omstannichheden, en mei de skerpe eagen en earen en de stadige, stille flecht binne it typyske nachtjagers. De flecht is lykwols net hielendal lûdleas, om't oars as by goudûlefûgels de wjukken fan ûlefûgels elkoar reitsje by it fleanen.
De famylje hat 19 skaaien, werfan ien útstoarn is. It tal soarten yn dizze famylje is sa'n 180-200.
De ûlefûgels (Strigidae) foarmje ien fan de twa famyljes yn it skift fan de ûle-eftigen. De oare famylje is dy fan de goudûlefûgels.
Ulefûgels hawwe in knobsk lichem, mei in grutte kop mei in koarte haaksnaffel en mei eagen dy't nei foaren sjogge. Ulefûgels komme foar yn hast alle omstannichheden, en mei de skerpe eagen en earen en de stadige, stille flecht binne it typyske nachtjagers. De flecht is lykwols net hielendal lûdleas, om't oars as by goudûlefûgels de wjukken fan ûlefûgels elkoar reitsje by it fleanen.
De famylje hat 19 skaaien, werfan ien útstoarn is. It tal soarten yn dizze famylje is sa'n 180-200.
КӀукӀумяу лъэпкъыр (лат-бз. Strigidae) — кӀукӀумяу хэкӀыгъуэм щыщщ, къызэщӀеубыдэ лӀэужьыгъуэ 123.
ДэнкӀи уащыхуозэ, Антарктикэмрэ хы тӀыгу гуэрэхэмрэ къанэмыщӀа.
Я пкъыр зэхэщӀыхьащ, щхьэхъурей инхэщ, лъэдий кӀэщӀхэщ. ЛӀэужьыгъуэ нэхъыбэр лъэтэжкъым, яхэт Ӏэпхъуэхэр. Хъухэр нэхъ цӀыкӀущ.
Ябалак кошлар (лат. Strigidae) — ябалаксыманнар отрядының ерткыч кошлар гаиләлеге. Күпчелеге төнлә яки эңгер вакытта аулыйлар.
Чын ябалаклар (Striginae) асгаиләлеге
Asioninae асгаиләлеге
Surniinae асгаиләлеге
Ябалак кошлар (лат. Strigidae) — ябалаксыманнар отрядының ерткыч кошлар гаиләлеге. Күпчелеге төнлә яки эңгер вакытта аулыйлар.
ਅਸਲੀ ਉੱਲੂ ਜਾਂ ਆਮ ਉੱਲੂ (ਪਰਿਵਾਰ: ਸਟ੍ਰਿਜੇਡੇ ; ਅੰਗਰੇਜ਼ੀ: True Owl), ਉੱਲੂ ਦੇ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਸਵੀਕਾਰ ਕੀਤੇ ਗਏ ਦੋ ਪਰਿਵਾਰਾਂ ਵਿੱਚੋਂ ਇੱਕ ਹੈ, ਦੂਜਾ ਬਾਰਨ ਉੱਲੂ (ਟਾਇਟਨਿਡੇ) ਹੁੰਦਾ ਹੈ। ਸਿਬਲੀ-ਆਹਲਵਿਸਟ ਸ਼੍ਰੇਣੀਕਰਣ ਨੇ ਕਾਊਮਿਲਜੀਫਾਰਮਸ ਨੂੰ ਉੱਲੂ ਆਦੇਸ਼ ਨਾਲ ਮਿਲਾਇਆ; ਇੱਥੇ, ਆਮ ਉੱਲੂ ਸਟੀਗਨੀਏ ਇੱਕ ਉਪ ਮੰਡਲ ਹਨ। ਇਹ ਵਧੇਰੇ ਹਾਲੀਆ ਖੋਜਾਂ (ਵਧੇਰੇ ਵੇਰਵਿਆਂ ਲਈ ਸਾਈਪਸਨੋਮੋਰਫਈ ਵੇਖੋ) ਤੋਂ ਸਹਿਯੋਗੀ ਨਹੀਂ ਹੈ, ਪਰ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਉੱਲੂ ਦੇ ਰਿਸ਼ਤੇ ਹਾਲੇ ਵੀ ਅਨਸੁਲਝੀਆਂ ਹਨ। ਇਸ ਵੱਡੇ ਪਰਿਵਾਰ ਵਿਚ 25 ਜੀਵੀਆਂ ਵਿਚ ਲਗਭਗ 220 ਜੀਵਿਤ ਪ੍ਰਜਾਤੀਆਂ ਹਨ। ਆਮ ਉੱਲੂ ਕੋਲ ਬਹੁਤ ਸਾਰੇ ਵਿਸ਼ਵਵਿਆਪੀ ਵੰਡ ਹੁੰਦੇ ਹਨ ਅਤੇ ਇਹ ਅੰਟਾਰਕਟਿਕਾ ਤੋਂ ਇਲਾਵਾ ਹਰ ਮਹਾਂਦੀਪ ਵਿੱਚ ਮਿਲਦੇ ਹਨ।
ਹਾਲਾਂਕਿ ਆਮ ਉੱਲੂ (ਸਿਰਫ਼ ਉੱਲੂ ਦੇ ਤੌਰ 'ਤੇ ਜਾਣਿਆ ਜਾਂਦਾ ਹੈ) ਅਨੇਕ ਛੋਟੀਆਂ ਕਿਸਮਾਂ, ਐਲਫ ਉੱਲੂ, ਯੂਰੇਸ਼ੀਅਨ ਈਗਲ-ਉੱਲੂ ਅਤੇ ਬਲੇਕਿਸਟਨ ਦੇ ਮੱਛੀ ਉੱਲੂ, ਉੱਲੂਆਂ ਨਾਲ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਬਹੁਤ ਹੀ ਇਕੋ ਜਿਹੇ ਸਰੀਰ ਦੀ ਯੋਜਨਾ ਉਹਨਾਂ ਦੀਆਂ ਅੱਖਾਂ ਦੇ ਆਲੇ-ਦੁਆਲੇ ਵੱਡੇ ਸਿਰ, ਛੋਟੀਆਂ ਪੂੜੀਆਂ, ਕ੍ਰਿਪਟਿਕ ਪਲੱਮਜ ਅਤੇ ਗੇੜ ਦੇ ਚਿਹਰੇ ਦੀਆਂ ਨੁੱਕਬ ਹੁੰਦੀਆਂ ਹਨ। ਪਰਿਵਾਰ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਆਰਬੋਰਿਅਲ ਹੁੰਦਾ ਹੈ (ਬੁਰਕੀ ਪਾਲ਼ ਵਰਗੇ ਕੁਝ ਅਪਵਾਦ ਦੇ ਨਾਲ) ਅਤੇ ਵਿੰਗ 'ਤੇ ਆਪਣਾ ਭੋਜਨ ਪ੍ਰਾਪਤ ਕਰਦੇ ਹਨ। ਖੰਭ ਵੱਡੇ, ਵਿਆਪਕ, ਗੋਲ ਅਤੇ ਲੰਮੇ ਹੁੰਦੇ ਹਨ। ਜਿਵੇਂ ਕਿ ਸ਼ਿਕਾਰ ਦੇ ਜ਼ਿਆਦਾਤਰ ਪੰਛੀਆਂ ਦੇ ਕੇਸ ਹਨ, ਕਈ ਉੱਲੂ ਪ੍ਰਜਾਤੀਆਂ ਵਿਚ ਪੁਰਸ਼ ਮਰਦਾਂ ਨਾਲੋਂ ਜ਼ਿਆਦਾ ਹਨ।
ਉਹਨਾਂ ਦੀਆਂ ਨੀਂਦ ਵੇਲੇ ਸਰਗਰਮ ਹੋਣ ਦੀਆਂ ਆਦਤਾਂ ਦੇ ਕਾਰਨ, ਉਹ ਆਪਣੇ ਖੰਭ ਵਿਚ ਲਿੰਗੀ ਦਮਨ ਪ੍ਰਦਰਸ਼ਿਤ ਨਹੀਂ ਕਰਦੇ। ਖੰਭ ਨਰਮ ਹੁੰਦੇ ਹਨ ਅਤੇ ਹਰ ਇੱਕ ਦਾ ਅਧਾਰ ਨੀਵਾਂ ਹੁੰਦਾ ਹੈ, ਜਿਸ ਨਾਲ ਚੁੱਪ ਨਾਲ ਵਹਾਉਣ ਦੀ ਆਗਿਆ ਹੁੰਦੀ ਹੈ। ਕੁਝ ਅੰਗਾਂ ਵਿਚ ਪੈਰਾਂ ਦੀਆਂ ਉਂਗਲੀਆਂ ਅਤੇ ਤਰਸੀ ਦੀਆਂ ਪੀੜੀਆਂ ਹੁੰਦੀਆਂ ਹਨ, ਅਤੇ ਵਧੇਰੇ ਉਚ ਅਕਸ਼ਾਂਸ਼ਾਂ ਵਿਚ ਪ੍ਰਜਾਤੀਆਂ ਵਿਚ। ਗੌਕਾਡੀਡੀਅਮ ਅਤੇ ਉੱਤਰੀ ਬਾਜ਼ ਦੇ ਉੱਲੂ ਦੇ ਅਣਗਿਣਤ ਨਸਲਾਂ ਆਪਣੇ ਸਿਰਾਂ ਦੀਆਂ ਪਿੱਠ ਤੇ ਅੱਖਾਂ ਨੂੰ ਛਾਲੇ ਕਰਦੀਆਂ ਹਨ, ਜੋ ਸਪੱਸ਼ਟ ਤੌਰ 'ਤੇ ਉਹਨਾਂ ਪੰਛੀਆਂ ਨੂੰ ਯਕੀਨ ਦਿਵਾਉਂਦੀਆਂ ਹਨ ਜਿਹਨਾਂ ਨੂੰ ਉਹ ਹਰ ਵਾਰ ਦੇਖ ਰਹੇ ਹਨ। ਬਹੁਤ ਸਾਰੀਆਂ ਨਿੱਕੀਆਂ ਕਿਸਮਾਂ ਵਿੱਚ ਕੰਨ-ਟੂਫ਼ਟਸ ਹੁੰਦੇ ਹਨ, ਸਿਰ ਦੇ ਪਾਸੇ ਖੰਭ ਹੁੰਦੇ ਹਨ, ਜਿਸ ਵਿੱਚ ਇੱਕ ਸਮਰੂਪ ਕੰਮ ਕਰਨ ਬਾਰੇ ਸੋਚਿਆ ਜਾਂਦਾ ਹੈ, ਇੱਕ ਰੋਇਸਟਿੰਗ ਪੰਛੀ ਦੀ ਰੂਪਰੇਖਾ ਨੂੰ ਤੋੜਦਾ ਹੈ। ਕੰਨਾਂ ਨੂੰ ਦਿੱਤੇ ਗਏ ਵਾਧੇ ਨੂੰ ਵਧਾਉਣ ਲਈ ਚਿਹਰੇ ਦੀਆਂ ਖੰਭਾਂ ਦਾ ਪ੍ਰਬੰਧ ਕੀਤਾ ਜਾਂਦਾ ਹੈ। ਉੱਲੂਆਂ ਵਿੱਚ ਸੁਣਵਾਈ ਬਹੁਤ ਜ਼ਿਆਦਾ ਸੰਵੇਦਨਸ਼ੀਲ ਹੁੰਦੀ ਹੈ ਅਤੇ ਕੰਨ ਅਕਜਮੈਟਰੀਟ ਹੁੰਦੇ ਹਨ ਜਿਸ ਨਾਲ ਉੱਲੂ ਕਈ ਦਿਸ਼ਾਵਾਂ ਵਿੱਚ ਆਵਾਜ਼ ਨੂੰ ਸਥਾਨਕ ਬਣਾਉਣ ਲਈ ਸਹਾਇਕ ਹੁੰਦਾ ਹੈ। ਸੁਣਨ ਦੇ ਇਲਾਵਾ, ਉੱਲੂ ਕੋਲ ਆਪਣੇ ਸਰੀਰ ਦੇ ਆਕਾਰ ਦੇ ਮੁਕਾਬਲੇ ਵੱਡੇ ਅੱਖਾਂ ਹਨ। ਹਾਲਾਂਕਿ ਪ੍ਰਸਿੱਧ ਵਿਸ਼ਵਾਸ ਦੇ ਉਲਟ, ਉੱਲੂ ਬਹੁਤ ਹਨੇਰੇ ਵਿਚ ਚੰਗੀ ਤਰ੍ਹਾਂ ਨਹੀਂ ਦੇਖ ਸਕਦੇ ਅਤੇ ਦਿਨ ਵਿਚ ਚੰਗੀ ਤਰ੍ਹਾਂ ਦੇਖ ਸਕਦੇ ਹਨ।
ਆਊਲ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਰਾਤ ਵੇਲੇ ਕ੍ਰਿਆਸ਼ੀਲ ਹੁੰਦੇ ਹਨ ਅਤੇ ਬਹੁਤੇ ਦਿਨ ਆਰਾਮ ਕਰਦੇ ਹਨ। ਉਹ ਅਕਸਰ ਤੈਰਾਕੀ ਉਡਾਣ ਕਰਦੇ ਜਾਂਦੇ ਹਨ ਕਿਉਂਕਿ ਉਹ ਲੋਕਾਂ ਨੂੰ ਫਲਾਈਟ ਕਰਨ ਤੋਂ ਪਹਿਲਾਂ ਕਾਫ਼ੀ ਨਜ਼ਦੀਕੀ ਢੰਗ ਨਾਲ ਪਹੁੰਚਣ ਦੀ ਆਗਿਆ ਦਿੰਦੇ ਹਨ, ਪਰ ਉਹ ਇਸ ਦੀ ਬਜਾਏ ਪਤਾ ਲਗਾਉਣ ਤੋਂ ਬਚਣ ਦੀ ਕੋਸ਼ਿਸ਼ ਕਰ ਰਹੇ ਹਨ। ਗੁਪਤ ਪਾਕ ਅਤੇ ਅਪਾਹਜ ਸਥਾਨਾਂ ਨੂੰ ਅਪਣਾਇਆ ਜਾਂਦਾ ਹੈ ਸ਼ਿਕਾਰੀਆਂ ਨੂੰ ਰੋਕਣ ਅਤੇ ਛੋਟੇ ਪੰਛੀਆਂ ਦੁਆਰਾ ਮਜਬੂਰ ਕਰਨ ਦੀ ਇੱਕ ਕੋਸ਼ਿਸ਼ ਹੈ।[1]
1820 ਵਿੱਚ ਪ੍ਰਕਾਸ਼ਿਤ ਬ੍ਰਿਟਿਸ਼ ਮਿਊਜ਼ੀਅਮ ਦੀ ਸਮੱਗਰੀ ਲਈ ਇੱਕ ਗਾਈਡ ਵਿੱਚ ਅੰਗ੍ਰੇਜ਼ੀ ਦੇ ਜੀਵਲਾਸਟਿਕ ਵਿਲੀਅਮ ਐਲਫੋਰਫ ਲੈਂਚ ਦੁਆਰਾ ਪਰਿਵਾਰ ਦੀ ਸਟ੍ਰੀਜਡੇ ਨੂੰ ਪੇਸ਼ ਕੀਤਾ ਗਿਆ ਸੀ।[2][3]
ਲਗਪਗ 220 ਮੌਜੂਦਾ ਪ੍ਰਜਾਤੀਆਂ ਬਹੁਤ ਸਾਰੇ ਉਤਰਾਧਿਕਾਰੀਆਂ ਨੂੰ ਨਿਰਧਾਰਤ ਕੀਤੀਆਂ ਗਈਆਂ ਹਨ।
ਅਸਲੀ ਉੱਲੂ ਜਾਂ ਆਮ ਉੱਲੂ (ਪਰਿਵਾਰ: ਸਟ੍ਰਿਜੇਡੇ ; ਅੰਗਰੇਜ਼ੀ: True Owl), ਉੱਲੂ ਦੇ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਸਵੀਕਾਰ ਕੀਤੇ ਗਏ ਦੋ ਪਰਿਵਾਰਾਂ ਵਿੱਚੋਂ ਇੱਕ ਹੈ, ਦੂਜਾ ਬਾਰਨ ਉੱਲੂ (ਟਾਇਟਨਿਡੇ) ਹੁੰਦਾ ਹੈ। ਸਿਬਲੀ-ਆਹਲਵਿਸਟ ਸ਼੍ਰੇਣੀਕਰਣ ਨੇ ਕਾਊਮਿਲਜੀਫਾਰਮਸ ਨੂੰ ਉੱਲੂ ਆਦੇਸ਼ ਨਾਲ ਮਿਲਾਇਆ; ਇੱਥੇ, ਆਮ ਉੱਲੂ ਸਟੀਗਨੀਏ ਇੱਕ ਉਪ ਮੰਡਲ ਹਨ। ਇਹ ਵਧੇਰੇ ਹਾਲੀਆ ਖੋਜਾਂ (ਵਧੇਰੇ ਵੇਰਵਿਆਂ ਲਈ ਸਾਈਪਸਨੋਮੋਰਫਈ ਵੇਖੋ) ਤੋਂ ਸਹਿਯੋਗੀ ਨਹੀਂ ਹੈ, ਪਰ ਆਮ ਤੌਰ 'ਤੇ ਉੱਲੂ ਦੇ ਰਿਸ਼ਤੇ ਹਾਲੇ ਵੀ ਅਨਸੁਲਝੀਆਂ ਹਨ। ਇਸ ਵੱਡੇ ਪਰਿਵਾਰ ਵਿਚ 25 ਜੀਵੀਆਂ ਵਿਚ ਲਗਭਗ 220 ਜੀਵਿਤ ਪ੍ਰਜਾਤੀਆਂ ਹਨ। ਆਮ ਉੱਲੂ ਕੋਲ ਬਹੁਤ ਸਾਰੇ ਵਿਸ਼ਵਵਿਆਪੀ ਵੰਡ ਹੁੰਦੇ ਹਨ ਅਤੇ ਇਹ ਅੰਟਾਰਕਟਿਕਾ ਤੋਂ ਇਲਾਵਾ ਹਰ ਮਹਾਂਦੀਪ ਵਿੱਚ ਮਿਲਦੇ ਹਨ।
உண்மையான ஆந்தைகள் அல்லது வழக்கமான ஆந்தைகள் (குடும்பம் Strigidae) என்பவை இரண்டு பொதுவாக ஒத்துக்கொள்ளப்பட்ட ஆந்தைக் குடும்பங்களில் ஒன்றாகும். மற்றொன்று பார்ன் ஆந்தைகளாகும் (Tytonidae). இந்த பெரிய குடும்பம் சுமார் 25 பேரினங்களில் 189 வாழும் இனங்களைக் கொண்டுள்ளது. இவை அந்தாட்டிக்கா தவிர மற்ற அனைத்து கண்டங்களிலும் காணப்படுகின்றன.
இக்குடும்பத்தில் உள்ள உயிரினங்கள் அளவில் பெரிதும் வேறுபடுகின்றன. இக்குடும்பத்தில் உள்ள மிகச் சிறிய ஆந்தையான எல்ஃப் ஆந்தை இக்குடும்பத்தில் உள்ள மிகப்பெரிய ஆந்தைகளான ஐரோவாசியக் கழுகு ஆந்தை மற்றும் பிளாக்கிஸ்டனின் மீன் ஆந்தை ஆகியவற்றின் அளவில் நூறில் ஒரு பங்கு தான் இருக்கும். ஒவ்வொரு வகையான ஆந்தையும் பெரும்பாலும் ஒத்த உடல் அமைப்பையே பெற்றுள்ளன.[1] இவற்றுக்கு பொதுவாக பெரிய தலைகள், குட்டையான வால்கள் மற்றும் கண்களைச் சுற்றி உருண்டையான முக வட்டங்கள் இருக்கும். வளை ஆந்தை போன்ற ஒரு சில உயிரினங்களை தவிர இக்குடும்பத்தில் உள்ள அனைத்து ஆந்தைகளும் மரத்திலேயே வாழ்கின்றன. இவை பறந்தவாறே தங்களது உணவை வேட்டையாடுகின்றன. இறக்கைகள் பெரியதாகவும், அகலமாகவும் மற்றும் நீளமாகவும் இருக்கும். பெரும்பாலான கொன்றுண்ணி பறவைகளைப் போலவே பெரும்பாலான ஆண் ஆந்தைகள் தங்கள் இன பெண் ஆந்தைகளை விட சிறிய உடல் அமைப்பைக் கொண்டு இருக்கும்.[2]
இவை இரவாடிகளாக இருப்பதால் ஆண் பெண் என இவற்றின் சிறகுகளின் நிறத்தை வைத்து வேறுபடுத்த இயலாதவாறு உள்ளது. இவற்றின் இறக்கைகள் மெல்லியதானதாக உள்ளன. இதன் காரணமாக இவற்றால் சத்தமின்றி பறக்க முடிகிறது. சில ஆந்தைகளில் விரல்களிலும் சிறகுகள் உள்ளன, குறிப்பாக உயர் அட்சரேகைகளில் வாழும் ஆந்தைகளில்.[3] பிக்மி ஆந்தை பேரினத்தில் உள்ள பல்வேறு உயிரினங்கள் மற்றும் வடக்கு வல்லூறு ஆந்தை ஆகியவை தங்களது தலைக்கு பின்புறம் கண் போன்ற அடையாளங்களை பெற்றுள்ளன. மனிதர்களால் அறியப்பட்டது வரை, பிற பறவைகள் ஆந்தைகளால் எந்நேரமும் கண்காணிக்கப்படுகின்றன என்ற தோற்றத்தை ஏற்படுத்துவதற்காக இந்த அடையாளங்கள் இருக்கலாம் என கருதப்படுகிறது. பல்வேறு இரவாடி ஆந்தைகள் காதின் அருகே இறகுகளை பெற்றுள்ளன. கண்களைச் சுற்றி இறகுகளாலான முக வட்டமானது ஆந்தைகளின் காதுகளுக்கு கொடுக்கப்படும் சத்தத்தை அதிகரிக்க பயன்படுத்தப்படுகிறது. ஆந்தைகள் துல்லியமாக சத்தத்தை கேட்க கூடியவை. இவற்றின் காதுகள் சமச்சீரற்றவையாக உள்ளன. இதன் காரணமாக ஒரே சத்தத்தை பல்வேறு திசைகளில் இவற்றால் கேட்க முடியும். இவற்றின் கேட்கும் திறன் தவிர ஆந்தைகள் தங்களது உடல் அளவோடு ஒப்பிடுகையில் பெரிய கண்களையும் பெற்றுள்ளன. பொதுவாக ஆந்தைகள் இரவில் நன்றாக பார்க்கக் கூடியவை என்ற கருத்து உண்டு. ஆனால் உண்மையில் அடர்ந்த இருளில் இவற்றால் நன்றாக பார்க்க முடியாது. அதே நேரத்தில் பகல் நேரத்தில் இவற்றால் நன்றாக பார்க்க முடியும்.[1]
ஆந்தைகள் பொதுவாகவே இரவாடி பறவைகளாகும். ஒரு நாளின் பகல் பொழுது முழுவதும் இவை அடைந்தே இருக்கும். மனிதர்கள் இவற்றை நெருங்கிச் செல்லும் போது கூட இவை அப்படியே அசையாமல் இருக்கின்றன. இதன் காரணமாக ஆந்தைகள் கொல்லைப்படுத்தப்பட்ட உயிரினம் போல அடங்கி இருப்பதாக எடுத்துக் கொள்ளப்படுகிறது. ஆனால் உண்மையில் அசைவதன் மூலம் தான் இருக்கும் இடத்தை தெரியப்படுத்திவிடக்கூடாது என்பதற்காகவே ஆந்தை, மனிதர்கள் மிக அருகில் செல்லும் போது கூட அப்படியே அசையாமல் இருக்கிறது. மரத்தின் நிறமுடைய சிறகுகள் மற்றும் பார்வை படாத இடங்களில் அடையும் தன்மை ஆகியவை கொன்றுண்ணிகளிடமிருந்தும் சிறிய பறவைகள் ஒன்றுகூடித் துரத்தி விடாமல் இருப்பதற்காகவும் ஏற்படுத்தப்பட்ட பாதுகாப்புகள் ஆகும்.[4]
உண்மையான ஆந்தைகள் அல்லது வழக்கமான ஆந்தைகள் (குடும்பம் Strigidae) என்பவை இரண்டு பொதுவாக ஒத்துக்கொள்ளப்பட்ட ஆந்தைக் குடும்பங்களில் ஒன்றாகும். மற்றொன்று பார்ன் ஆந்தைகளாகும் (Tytonidae). இந்த பெரிய குடும்பம் சுமார் 25 பேரினங்களில் 189 வாழும் இனங்களைக் கொண்டுள்ளது. இவை அந்தாட்டிக்கா தவிர மற்ற அனைத்து கண்டங்களிலும் காணப்படுகின்றன.
Тlипlер (лат. Strigidae) - хизан вагьши нуькӀверин, какатзавай мехелдик Тlипlер ухшарбур. Тlипlеринбрук акатзва 23 двул ва 200 гзаф жуьреяр.
The true owls or typical owls (family Strigidae) are one of the two generally accepted families of owls, the other being the barn owls (Tytonidae). This large family comprises 230 living or recently extinct species in 24 genera. The typical owls have a cosmopolitan distribution and are found on every continent except Antarctica.
While typical owls (hereafter referred to simply as owls) vary greatly in size, with the smallest species, the elf owl, being a hundredth the size of the largest, the Eurasian eagle-owl and Blakiston's fish owl, owls generally share an extremely similar body plan.[1] They tend to have large heads, short tails, cryptic plumage, and round facial discs around the eyes. The family is generally arboreal (with a few exceptions like the burrowing owl) and obtain their food on the wing. The wings are large, broad, rounded, and long. As is the case with most birds of prey, in many owl species females are larger than males.[2]
Because of their nocturnal habits, they tend not to exhibit sexual dimorphism in their plumage. Specialized feathers and wing shape suppress the noise produced by flying, both taking off, flapping and gliding.[3] This silent flight allows owls to hunt without being heard by their prey. Owls possess three physical attributes that are thought to contribute to their silent flight capability. First, on the leading edge of the wing, there is a comb of stiff feathers. Second, the trailing edge of the wing contains a flexible fringe.[4] Finally, owls have downy material distributed on the tops of their wings that creates a compliant but rough surface (similar to that of a soft carpet). All these factors result in significant aerodynamic noise reductions.[5] The toes and tarsi are feathered in some species, and more so in species at higher latitudes.[6] Numerous species of owls in the genus Glaucidium and the northern hawk-owl have eye patches on the backs of their heads, apparently to convince other birds they are being watched at all times. Numerous nocturnal species have ear-tufts, feathers on the sides of the head that are thought to have a camouflage function, breaking up the outline of a roosting bird. The feathers of the facial disc are arranged in order to increase sound delivered to the ears. Hearing in owls is highly sensitive and the ears are asymmetrical allowing the owl to localise a sound in multiple directions. Owls can pinpoint the position of prey, such as a squeaking mouse, by computing when the sound from the object reaches the owl's ears. If the sound reaches the left ear first, the mouse must be to the left of the owl. The owl's brain will then direct the head to directly face the mouse.[7] In addition to hearing, owls have massive eyes relative to their body size. Contrary to popular belief, however, owls cannot see well in extreme dark and are able to see well in the day.[1]
Owls are also able to rotate their heads by as much as 270 degrees in either direction without damaging the blood vessels in their necks and heads, and without disrupting blood flow to their brains. Researchers have found four major biological adaptations that allow for this unique capability. First, in the neck there is a major artery, called the vertebral artery, that feeds the brain. This artery passes through bony holes in the vertebra. These bony holes are ten times larger in diameter than the artery that passes through them (extra space in the transverse foramina). This creates cushiony air pockets that allow for more movement of the artery when twisted. 12 of the 14 cervical vertebrae in the owl's neck have this adaptation. This vertebral artery also enters the neck higher up than it does in other birds. Instead of going in at the 14th cervical vertebrae, it enters in at the 12th cervical vertebrae. Finally, the small vessel connection between the carotid and the vertebral arteries allow the exchanging of blood between two blood vessels. These cross connections allow for uninterrupted blood flow to the brain. This means that even if one route is blocked during extreme head rotations, another route can continue blood circulation to the brain.[8]
Several owl species also have fluorescent pigments called porphyrins under their wings. A large group of pigments defined by nitrogen-containing pyrole rings, including chlorophyll and heme (in animal blood), make up the porphyrins. Other bird species will use porphyrins to pigment eggshells in the oviduct. Owl species, however, use porphyrins as a pigment in their plumage. Porphyrins are most prevalent in new feathers and are easily destroyed by sunlight. Porphyrin pigments in feathers fluoresce under UV light, allowing biologists to more accurately classify the age of owls. The relative ages of the feathers are differentiated by the intensity of fluorescence that they emit when the primaries and secondaries are exposed to black light. This method helps to detect the subtle differences between third and fourth generation feathers, whereas looking at wear and color makes age determination difficult.[9]
It has been noted that there is some competition for niche space between the spotted owl and the barred owl (both of which are true owls) . This competition is related to deforestation, and therefore a reduction in niche quantity and quality. This deforestation is more specifically the result of overlogging and forest fires. These two species of owl are known to traditionally live in mature forests of old and tall trees, which at this point in time are mostly limited to public lands. As niche overlap is occurring in these two families, there is a concern with the barred owls encroaching on the spotted owl's North American habitats, causing a decline of the spotted owl.[10] As noted above, these species prefer mature forests which, due to deforestation, are at limited supply and take a long time to reestablish after deforestation has occurred. Because the northern spotted owl shares its territories and competes with other species, it is declining at a more rapid pace. This invasion by barred owls occurred about 50 years ago in the Pacific Northwest, and despite their low numbers, they are considered an invasive species because of the harm done to native spotted owls. In this competition for resources, hunting locations and general niches, the barred owl is pushing the spotted owl to local extinction. It is thought that the rapid decrease in population size of spotted owls will cause a trophic cascade, since the spotted owls help provide a healthy ecosystem.[11]
Owls are generally nocturnal and/or crepuscular and spend much of the day roosting. They are often misperceived as ‘tame’ since they allow humans to approach quite closely before taking flight, but in reality they are attempting to avoid detection through stillness. Their cryptic plumage and the inconspicuous locations they adopt are an effort to avoid predators and mobbing by small birds.[12]
Owls, such as the eagle-owl, will use visual signaling in intraspecific communication (communication within the species), both in territorial habits and parent-offspring interactions. Some researchers believe owls can employ various visual signals in other situations involving intraspecific interaction. Experimental evidence suggests that owl feces and the remains of prey can act as visual signals. This new type of signaling behavior could potentially indicate the owls' current reproductive state to intruders, including other territorial owls or non-breeding floaters. Feces are an ideal material for marking due to its minimal energetic costs, and can also continue to indicate territorial boundaries even when occupied in activities other than territorial defense. Preliminary evidence also suggests that owls will use feces and the feathers of their prey to signal their breeding status to members within the same species.[13]
Some species of owl are migratory. One such species, the northern saw-whet owl, migrates south even when food and resources are ample in the north.[14]
Some owls have a higher survival rate and are more likely to reproduce in a habitat that contains a mixture of old growth forests and other vegetation types. Old growth forests provide ample dark areas for owls to hide from predators [15] Like many organisms, spotted owls rely on forest fires to create their habitat and provide areas for foraging. Unfortunately, climate change and intentional fire suppression have altered natural fire habits. Owls avoid badly burned areas but they benefit from the mosaics of heterogeneous habitats created by fires. This is not to say that all fires are good for owls. Owls only thrive when fires are not of high severity and not large stand-replacing (high-severity fires that burn most of the vegetation) which create large canopy gaps that are not adequate for owls.[16]
Avian malaria or Plasmodium relictum affects owls and specifically, 44% of northern and Californian spotted owls harbor 17 strains of the parasite. As mentioned in the niche competition section above, spotted owls and barred owls are in competition so their niche overlap may be resulting in the plasmodium parasite having more hosts in a concentrated area but this is not certain.[17]
The main predators of owls are other species of owls. An example of this occurs with the northern saw-whet owl that lives in the northern U.S. and lives low to the ground in brushy areas typically of cedar forests. These owls eat mice, and perch in trees at eye level. Their main predators are barred owls and great horned owls.[18]
The family Strigidae was introduced by the English zoologist William Elford Leach in a guide to the contents of the British Museum published in 1820.[19][20]
A molecular phylogenetic study of the owls by Jessie Salter and collaborators published in 2020 found that the family Strigidae was divided into two sister clades and some of the traditional genera were paraphyletic. The placement of three monotypic genera remained uncertain due to the degraded nature of the available DNA.[21] Based on these results Frank Gill, Pamela Rasmussen and David Donsker updated the online list of world birds that they maintain on behalf of the International Ornithological Committee (IOC).[22]
The cladogram below is based on the results of the study by Salter and collaborators published in 2020.[21] The subfamilies are those defined by Edward Dickinson and James Van Remsen Jr. in 2013.[23] A genetic study published in 2021 suggested that the genus Scotopelia may be embedded within Ketupa.[24]
Strigidae IeraglaucinaeUroglaux – Papuan hawk-owl (position uncertain)
Ninox – 36 species: hawk-owls and boobooks
SurniinaeMargarobyas – bare-legged owl (position uncertain)
Taenioptynx – 2 species
Micrathene – elf owl
Xenoglaux – long-whiskered owlet
Aegolius – 5 species
Athene – 9 species
Surnia – northern hawk-owl
Glaucidium – 29 species: pigmy owls
StriginaeOtus – 58 species: scops owls
Ptilopsis – 2 species
Asio – 9 species in total
Jubula – maned owl (position uncertain)
Bubo – 10 species: eagle-owls, horned-owls and snowy owl
Scotopelia – 3 species: fishing owls
Ketupa – 12 species: fish owls and eagle-owls
Psiloscops – flammulated owl
Gymnasio – Puerto Rican owl
Megascops – 25 species: screech owls
Pulsatrix – 3 species
Lophostrix – crested owl
Strix – 22 species: earless owls
The 235 extant or recently extinct species are assigned to 23 genera:[22]
The fossil database for Strigiformes is highly diverse and shows an origin from ~60MYA into the Pleistocene. The maximum age range for the Strigiformes clade extends to 68.6MYA.[26]
Placement unresolved:
The supposed fossil heron "Ardea" lignitum (Late Pliocene of Germany) was apparently a strigid owl, possibly close to Bubo.[30] The Early–Middle Eocene genus Palaeoglaux from west-central Europe is sometimes placed here, but given its age, it is probably better considered its own family for the time being.
The true owls or typical owls (family Strigidae) are one of the two generally accepted families of owls, the other being the barn owls (Tytonidae). This large family comprises 230 living or recently extinct species in 24 genera. The typical owls have a cosmopolitan distribution and are found on every continent except Antarctica.
Strigedoj (Strigidae) estas familio de noktaj rabobirdoj kun okuloj direktitaj antaŭen kaj piedfingroj plumkovritaj; oreloj kutime starigitaj; ĝi entenas 194 speciojn. En fabeloj kaj fabloj ili estas simbolo de saĝeco.
Tiuj veraj strigoj aŭ tipaj strigoj estas unu el la du ĝenerale akceptitaj familioj de strigoj, dum la alia estus la Titonedoj (Tytonidae). La taksonomio de Sibley-Ahlquist unuigas la Kaprimulgoformajn ene de la ordo de la Strigoformaj; tiele, la tipaj strigoj estus subfamilio Striginae. Tio ne estas konfirmita de pli ĵusaj pristudoj (vidu Cypselomorphae ekzemple), sed la rilatoj de la strigoj ĝenerale estas ankoraŭ nesolvitaj.
Escepte de la Antarkta ekozono, la strigedoj prezentas kosmopolitan distribuon.
La preskaŭ 200 nuntempaj specioj estas inkluditaj en nombro de genroj, Kiuj estas laŭ taksonomia ordo:
Strigedoj (Strigidae) estas familio de noktaj rabobirdoj kun okuloj direktitaj antaŭen kaj piedfingroj plumkovritaj; oreloj kutime starigitaj; ĝi entenas 194 speciojn. En fabeloj kaj fabloj ili estas simbolo de saĝeco.
Tiuj veraj strigoj aŭ tipaj strigoj estas unu el la du ĝenerale akceptitaj familioj de strigoj, dum la alia estus la Titonedoj (Tytonidae). La taksonomio de Sibley-Ahlquist unuigas la Kaprimulgoformajn ene de la ordo de la Strigoformaj; tiele, la tipaj strigoj estus subfamilio Striginae. Tio ne estas konfirmita de pli ĵusaj pristudoj (vidu Cypselomorphae ekzemple), sed la rilatoj de la strigoj ĝenerale estas ankoraŭ nesolvitaj.
Escepte de la Antarkta ekozono, la strigedoj prezentas kosmopolitan distribuon.
Los estrígidos (Strigidae) son uno de los dos clados de rapaces nocturnas del grupo Strigiformes, el cual incluye los búhos, mochuelos, autillos, cárabos, caburés, tecolotes, etc. Son aves adaptadas a la noche, aunque no tanto como las lechuzas de la familia Tytonidae. Se alimentan generalmente de invertebrados y de pequeños vertebrados. Tienen hábitos nocturnos, pero algunas especies, como Glaucidium brasilianum, cazan también durante el día. El clado está compuesto por casi doscientas especies.
Además se conocen las siguientes paleoespecies de Strigidae:
En la antigua Grecia era el animal sagrado de la diosa Atenea.[1]
Tecolote es el nombre común que se le da en México a muchas especies de estrígidos, llamadas también mochuelos, autillos y cárabos. El tecolote tiene un significado especial entre las culturas mesoamericanas, ya que al ser un ave nocturna se le relacionaba con los dioses del inframundo. En México algunas de las especies de tecolote están protegidas por ser raras, estar amenazadas o en peligro de extinción.[2]
Los estrígidos (Strigidae) son uno de los dos clados de rapaces nocturnas del grupo Strigiformes, el cual incluye los búhos, mochuelos, autillos, cárabos, caburés, tecolotes, etc. Son aves adaptadas a la noche, aunque no tanto como las lechuzas de la familia Tytonidae. Se alimentan generalmente de invertebrados y de pequeños vertebrados. Tienen hábitos nocturnos, pero algunas especies, como Glaucidium brasilianum, cazan también durante el día. El clado está compuesto por casi doscientas especies.
Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond.
Kaklased on üks kahest kakuliste seltsi kuuluvast sugukonnast (teine on loorkaklased). Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare.[1]
Sellesse sugukonda kuulub enamik öökulle. Eesti faunas on kaklasi 11 liiki. Eesti kaklastest on suurim kassikakk, kelle üldpikkus on 62–72 cm ja tiibade siruulatus 150–180. Väikseim on värbkakk, kelle üldpikkus on 17–20 cm ja tiibade siruulatus 40–45 cm. Suuruse erinevusest hoolimata on nad võrdlemisi sarnased [1].
Kaklasi iseloomustavad jässakas keha, lai ümar pea ja lühike jookse. Keskmise varba küünis on ilma hambulise servata ja keskmine varvas on sisemisest varbast märksa pikem. Paljudel liikidel on kõrvadel suletutid, et paremini kuulda. Kõrvad paiknevad paljudel liikidel ebasümmeetriliselt, eri kõrgusel, et paremini heli asukohta kindlaks määrata. [1]
Kaklastel väljendub suguline dimorfism nõrgalt. Emaslinnud on isastest pisut suuremad nagu röövlindudel üldiselt, erinevalt enamikust teistest linnurühmadest, kus kipub vastupidi olema. Sulestik on kaitsevärvi ja üldiselt mõlemast soost lindudel ühesugune, mis tuleb sellest, et nad on öölinnud.
Pojad kannavad pärast udusulestikku ja enne täiskasvanud linnu sulestikku veel vahesulestikku. [1]
Munad on ümmargused. Mune haub emaslind, mõnel liigil mõlemad vanemad. [1]
Kaklased on üldiselt paigalinnud, vahel hulgu- või rändlinnud [1]. Nad tegutsevad üldiselt öösiti või hämarikus. Vastupidi levinud arvamusele ei näe kaklased täiesti pimedas midagi, seevastu päevavalges näevad nad suurepäraselt.
Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond.
Kaklased on üks kahest kakuliste seltsi kuuluvast sugukonnast (teine on loorkaklased). Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare.
Sellesse sugukonda kuulub enamik öökulle. Eesti faunas on kaklasi 11 liiki. Eesti kaklastest on suurim kassikakk, kelle üldpikkus on 62–72 cm ja tiibade siruulatus 150–180. Väikseim on värbkakk, kelle üldpikkus on 17–20 cm ja tiibade siruulatus 40–45 cm. Suuruse erinevusest hoolimata on nad võrdlemisi sarnased .
Kaklasi iseloomustavad jässakas keha, lai ümar pea ja lühike jookse. Keskmise varba küünis on ilma hambulise servata ja keskmine varvas on sisemisest varbast märksa pikem. Paljudel liikidel on kõrvadel suletutid, et paremini kuulda. Kõrvad paiknevad paljudel liikidel ebasümmeetriliselt, eri kõrgusel, et paremini heli asukohta kindlaks määrata.
Kaklastel väljendub suguline dimorfism nõrgalt. Emaslinnud on isastest pisut suuremad nagu röövlindudel üldiselt, erinevalt enamikust teistest linnurühmadest, kus kipub vastupidi olema. Sulestik on kaitsevärvi ja üldiselt mõlemast soost lindudel ühesugune, mis tuleb sellest, et nad on öölinnud.
Pojad kannavad pärast udusulestikku ja enne täiskasvanud linnu sulestikku veel vahesulestikku.
Munad on ümmargused. Mune haub emaslind, mõnel liigil mõlemad vanemad.
Kaklased on üldiselt paigalinnud, vahel hulgu- või rändlinnud . Nad tegutsevad üldiselt öösiti või hämarikus. Vastupidi levinud arvamusele ei näe kaklased täiesti pimedas midagi, seevastu päevavalges näevad nad suurepäraselt.
Estrigidoak (Strigidae) Strigiformes ordenako hegazti harrapari gautarren familia bat dira. Hontz-espezie batzuk eta mozoloak, adibidez, familia honetakoak dira. Gauez ibiltzeko moldatuta daude, baina Tytonidae familiako beste hontza-espezie batzuk baino gutxiago. Buru handia dute, eta bi begiak, oso handiak, posizio frontalean daude, hegazti gehienetan ez bezala; horri esker, estrigidoek ikusmen binokularra dute.
Burua oso mugikorra da, eta 270° biratu daiteke. Entzumena ere oso zolia da, eta barne-belarriko kanalak posizio desberdinean daude; hala, soinua aldi berean iristen da bi belarrietara, eta horrek aukera ematen die soinuaren iturria zehatz-mehatz kokatzeko.
Ornogabeak eta ornodun txikiak jaten dituzte. Digestioa amaitu ondoren, harrapakinen parte digerigaitzak ahoratu egiten dituzte bola bat eginda. Oso banaketa kosmopolita dute; mundu osoan bizi dira, Antartikan izan ezik.
Nazioarteko Kongresu Ornitologikoaren arabera (2.7 bertsioa, 2011), familia 25 generotan banatua dago, eta 203 espezie bizi ditu.
Estrigidoak (Strigidae) Strigiformes ordenako hegazti harrapari gautarren familia bat dira. Hontz-espezie batzuk eta mozoloak, adibidez, familia honetakoak dira. Gauez ibiltzeko moldatuta daude, baina Tytonidae familiako beste hontza-espezie batzuk baino gutxiago. Buru handia dute, eta bi begiak, oso handiak, posizio frontalean daude, hegazti gehienetan ez bezala; horri esker, estrigidoek ikusmen binokularra dute.
Burua oso mugikorra da, eta 270° biratu daiteke. Entzumena ere oso zolia da, eta barne-belarriko kanalak posizio desberdinean daude; hala, soinua aldi berean iristen da bi belarrietara, eta horrek aukera ematen die soinuaren iturria zehatz-mehatz kokatzeko.
Ornogabeak eta ornodun txikiak jaten dituzte. Digestioa amaitu ondoren, harrapakinen parte digerigaitzak ahoratu egiten dituzte bola bat eginda. Oso banaketa kosmopolita dute; mundu osoan bizi dira, Antartikan izan ezik.
Pöllöt (Strigidae) on lintuheimo. Ne ovat yöeläimiä, mutta jotkin liikkuvat päivälläkin.
Pöllöille on tyypillistä suhteellisen suuri pää, lyhyt kaula ja koukkumainen lyhyt nokka.[1] Sukupuolet ovat samannäköiset, mutta naaras on usein koirasta suurikokoisempi.[2]
Pöllöt tunnetaan hyvästä hämäränäöstä, lähes äänettömästä lennosta sekä noin 270 astetta kääntyvästä päästä. Pöllöillä on usein matalan suppilon mallinen naamakiehkura, joka kerää ääniä korva-aukkoon siten tehostaen sen kuuloa.[3]
Pöllöt ovat lihansyöjiä ja niiden pääasiallista ravintoa ovat pikkunisäkkäät. Ne saalistavat yleensä öisin ja paikantavat uhrinsa kuulonsa avulla.[1] Ravinnon sulamattomat osat pöllöt oksentavat niin kutsuttuina oksennuspalloina.
Pöllöä on vanhoista ajoista asti pidetty viisaana eläimenä. Minervanpöllö on viisauden ja filosofian perinteinen symboli.[5][6]
Pöllöä on monissa perinteissä pidetty kuoleman lintuna, niin muinaisessa Egyptissä kuin Roomassakin. Suomessa sitä on pidetty paholaisen lintuna, Pohjoismaissa myös ukkosen jumalan Ukon lintuna. Sen silmiä on syöty koska on uskottu hämäränäön paranevan. Sydän on tuonut rahaa, metsästysonnea ja sodassa rohkeutta. Pöllönmunan ja sydämen keitoksesta tehdyllä juomalla uskottiin olevan parantavaa vaikutusta alkoholismiin, kaatumatautiin ja hinkuyskään. Intiassa pöllönlihan on uskottu kiihottavan sukupuoliviettiä mutta myös tekevän hulluksi. Kun naisen vasemmalle rinnalle asetettiin pöllön sydän, naisen uskottiin paljastavan kaikki salaisuutensa.[6]
Pöllö on ollut paitsi viisauden myös tyhmyyden symboli. Sen kansanomainen nimi hyypiö sisältää myös omituisen olion merkityksen. Myös hyypiä-muotoa on käytetty, ja molemmat ovat yhä käytössä sukuniminä. Pöllö sen sijaan ei enää ole sukunimenä käytössä.[6]
Pöllöstä on tullut myös muoti-ilmiö. Taika-astiastossa on pöllön kuva, ja koru- ja tatuointimuotikin on ottanut pöllön omakseen. Kaupunkipöllöt, kuten Bubi ja Helsingin Forum-korttelin huuhkajat vuonna 2011 edistivät pöllön myönteistä kuvaa.[6][7]
Nalle Puhissa pöllö on vanha ja viisas. Tiedon symbolina se on muun muassa yliopistoissa, kirjastoissa. Kreikkalaisilla se oli mukana sodassa suojelemassa. "Mainospöllö" oli MTV:n (myöh. MTV3:n) pitkäaikaisin symboli.[6]
Pöllöt (Strigidae) on lintuheimo. Ne ovat yöeläimiä, mutta jotkin liikkuvat päivälläkin.
Les Strigidés (Strigidae) sont une famille de rapaces en grande partie nocturnes qui comprend les hiboux, les chouettes (sauf les effraies et les phodiles, qui appartiennent à la famille des Tytonidae) et les espèces apparentées : petits-ducs, grands-ducs, kétoupas, harfangs, chouettes-pêcheuses, chevêchettes, chevêches, nyctales et ninoxes. Elle est constituée de 26 genres et de 221 espèces (en 2018).
Leur taille va de 12 à 75 cm. Les hiboux ont des aigrettes ou « oreilles » (qui ne jouent aucun rôle dans l'ouïe), alors que les chouettes n'en ont pas. Ils présentent une grosse tête avec les deux yeux regardant vers l'avant au milieu de disques faciaux arrondis. Leur bec est fort et crochu. Comme les autres rapaces, ils ont des serres puissantes et acérées. Une particularité de ces rapaces nocturnes est leur vol silencieux. Leur plumage est doux et mimétique.
Cosmopolites, ils vivent dans presque tous les habitats continentaux, de l'Arctique aux tropiques, du niveau de la mer jusqu'à 2 000 m environ, mais localement jusqu'à 4 700 m d'altitude.
À travers le monde on en compte environ 200 espèces dont une douzaine seulement en Europe.
Selon Alan P. Peterson, cette famille serait divisée en trois sous-familles, les Striginae, les Surniinae et les Asioninae[2]. Cette taxinomie a été infirmée par Wink et al. (2009) qui montrent par une étude phylogénique l'existence de trois sous-familles, les Ninoxinae, les Surniinae, et les Striginae[3].
Selon la classification de référence du Congrès ornithologique international (version 8.2, 2018)[1], les genres rattachés (ordre alphabétique) sont :
D'après la classification de référence du Congrès ornithologique international (version 8.2, 2018)[1] (ordre phylogénique) :
Cinq espèces au moins sont éteintes :
Plusieurs autres sont très menacées.
Les Strigidés (Strigidae) sont une famille de rapaces en grande partie nocturnes qui comprend les hiboux, les chouettes (sauf les effraies et les phodiles, qui appartiennent à la famille des Tytonidae) et les espèces apparentées : petits-ducs, grands-ducs, kétoupas, harfangs, chouettes-pêcheuses, chevêchettes, chevêches, nyctales et ninoxes. Elle est constituée de 26 genres et de 221 espèces (en 2018).
Os estríxidos (Strigidae) son un dos dous clados de rapaces nocturnas do grupo Strigiformes, o cal inclúe os bufos, mouchos, avelaionas, caburés, tecolotes etc. Son aves adaptadas á noite, aínda que non tanto como as curuxas da familia Tytonidae. Teñen hábitos nocturnos, pero algunhas especies, como Glaucidium brasilianum, cazan tamén durante o día. Aliméntanse xeralmente de invertebrados e de pequenos vertebrados. O clado está composto por case duascentas especies.
Strigidae Ninoxinae Surniinae StriginaeEn Galicia existen 6 especies pertencentes á familia dos estríxidos (Strigidae), delas, 4 pódense atopar en Galicia durante todo o ano, 1 é hivernante no país añiñando localmente e outra é estival.[1]
Strigidae Especie
Bubo bubo
8 pp.[2] Athene noctua
Strix aluco 
1.400 pp. (PENAS-PATIÑO, 1995) Asio otus
Asio flammeus
Ugluætt er ein af tveimur fjölskyldum ugla, hin er turnuglur (Tytonidae). Í flokkunarfræði Sibley-Ahlquist eru húmgapar settir í ættbálk ugla, en hér eru eiginlegar uglur flokkaðar í undirættina Striginae. Nýrri rannsóknir styðja þetta ekki og skyldleiki ugla almennt er enn óráðinn. Þessi stóra fjölskylda inniheldur um 189 lifandi tegundir í 25 ættkvíslum. Eiginlegar uglur eru mjög útbreiddar og finnast í öllum heimsálfum nema á Suðurskautslandinu.
Eiginlegar uglur eru mismunandi að stærð en þótt smæsta tegundin Micrathene whitneyi sé aðeins einn hundraðasti af stærð stærstu uglunnar (sem er úfurinn, Bubo bubo), þá er líkamsbygging þeirra svipuð.[1] Þær eru oft með stórt höfuð, lítið stél og mikinn fiðurbúning.
Ugluætt er ein af tveimur fjölskyldum ugla, hin er turnuglur (Tytonidae). Í flokkunarfræði Sibley-Ahlquist eru húmgapar settir í ættbálk ugla, en hér eru eiginlegar uglur flokkaðar í undirættina Striginae. Nýrri rannsóknir styðja þetta ekki og skyldleiki ugla almennt er enn óráðinn. Þessi stóra fjölskylda inniheldur um 189 lifandi tegundir í 25 ættkvíslum. Eiginlegar uglur eru mjög útbreiddar og finnast í öllum heimsálfum nema á Suðurskautslandinu.
Gli Strigidi (Strigidae Vigors, 1825) sono una famiglia di uccelli rapaci dell'ordine Strigiformes[1], di abitudini prevalentemente notturne.
La famiglia comprende i seguenti generi[1][2][3][4]:
Asio otus
gufo
Athene noctua
civetta
Strix aluco
allocco
Otus scops
assiolo
Gli Strigidi (Strigidae Vigors, 1825) sono una famiglia di uccelli rapaci dell'ordine Strigiformes, di abitudini prevalentemente notturne.
Strigidae sunt familiae avium ordinis Strigiformium, quarum alia familia Tytonidas comprehendit. Proprium strigidarum est caput prae ceteris magnum, collum rostrumque brevia. Carnivora sunt, quorum nutrimenta praecipua sunt parva mammalia, quae nocte venantur. Distributionem cosmopolitam habent, in omnibus continentibus praeter Antarcticam inventae.
Multis in culturis hominum animalia sapientia habentur, in aliis vere signa mortis.
Strigidae sunt familiae avium ordinis Strigiformium, quarum alia familia Tytonidas comprehendit. Proprium strigidarum est caput prae ceteris magnum, collum rostrumque brevia. Carnivora sunt, quorum nutrimenta praecipua sunt parva mammalia, quae nocte venantur. Distributionem cosmopolitam habent, in omnibus continentibus praeter Antarcticam inventae.
Multis in culturis hominum animalia sapientia habentur, in aliis vere signa mortis.
Pelėdiniai (lot. Strigidae) – pelėdinių paukščių (lot. Strigiformes) būrio paukščių šeima. Šeimoje 19 genčių ir apie 180-200 rūšių. Prikiriamos prie aktyvių naktį plėšriųjų paukščių kategorijos.
Šių paukščių galva gana didelė, veidinis diskas apvalus, snapas trumpas, stiprus, bedantis, dažnai beveik visiškai dengiamas plunksnų. Akys didelės, nukreiptos į priekį, sparnai dažniausiai ilgi, platūs. Uodega trumpa, maža, kojos vidutinio ilgio arba ilgos, nagai dideli, ilgi, stipriai lenkti, labai aštrūs. Vidurinis (III) pirštas ilgesnis už vidinį (II). Jaunikliai pūkinį apdarą pakeičia mišriu pūkų-plunksnų apdaru, o vėliau išauga plunksnos.
Tikrosios pelėdos plačiai paplitusios visose zonose, daugiausia gyvena miškuose, tačiau taip pat ir stepėse, dykumose ir netoli žmonių gyvenviečių; didelė dalis yra naktiniai plėšrūnai dėl savo minkštų plunksnų skrendantys labai tyliai, pasižymintis geru regėjimu ir klausa. Akys jautrios dienos šviesai, dėl to kai kurios rūšys dienos metu akis užmerkia iki pusės ir daugiau. Pelėdos yra labai judrios, tačiau žeme vaikšto nevikriai. Skrenda palyginti lėtai ir tik tolimesnių skrydžių metu pakyla į didesnį aukštį.
Deda apvalius, beveik rutulio formos kiaušinius.
Lietuvoje aptinkama 12 rūšių (eilės tvarka, nuo stambiausios iki smulkiausios rūšies):
Pelėdiniai (lot. Strigidae) – pelėdinių paukščių (lot. Strigiformes) būrio paukščių šeima. Šeimoje 19 genčių ir apie 180-200 rūšių. Prikiriamos prie aktyvių naktį plėšriųjų paukščių kategorijos.
Pūču dzimta (Strigidae) ir viena no divām pūčveidīgo (Strigiformes) putnu dzimtām, otra ir plīvurpūču dzimta (Tytonidae). Pūču dzimtā ir 228 sugas, kas iedalītas 26 ģintīs.[1] Salīdzinoši nesenā pagātnē 19. un 20. gadsimta mijā ir izmirušas divu ģinšu sugas.
Šīs daudzveidīgās sugas ir sastopamas gandrīz visos kontinentos, izņemot Antarktīdu. Latvijā ir sastopamas 12 pūču dzimtas sugas: apodziņš (Glaucidium passerinum), ausainā pūce (Asio otus), baltā pūce (Bubo scandiaca), bikšainais apogs (Aegolius funereus), mājas apogs (Athene noctua), mazā ausainā pūcīte (Otus scops), meža pūce (Strix aluco), purva pūce (Asio flammeus), svītrainā pūce (Surnia ulula), urālpūce (Strix uralensis), ūpis (Bubo bubo) un ziemeļpūce (Strix nebulosa).[2] Lielākais pūču dzimtas putns, kas dzīvo Latvijā ir ūpis. Gandrīz tikpat liela kā ūpis ir baltā pūce, kas Latvijā, iespējams, sastopama tikai kā reta ieceļotāja. Visbiežāk sastopamā suga ir meža pūce, bet otra biežāk sastopamā suga ir ausainā pūce.[3]
Pūču dzimtas sugām ir liela atšķirība augumā. Vismazākā ir elfu apogs (Micrathene whitneyi), kas ir 100 reizes mazāka nekā ūpis vai zivjūpis (Bubo blakistoni), toties visām sugām ir līdzīgas auguma proporcijas un morfoloģija.[4] Pūcēm ir lielas galvas, īsas astes, kriptisks apspalvojums un ap acīm apaļi sejas diski. Pamatā visas sugas dzīvo mežā, bet ir daži izņēmumi, piemēram, alu apogs (Athene cunicularia). Visām sugām ir raksturīgs, ka tās medī lidojumā. Spārni ir proporcionāli lieli; plati, noapaļoti un gari. Kā daudziem plēsīgiem putniem pūču dzimtas sugām ir raksturīgs apgrieztais dzimumu dimorfisms — mātītes ir lielākas par tēviņiem.[5] Tā kā pūces ir nakts putni, to apspalvojumam nav raksturīgas košas krāsas, kā arī nav putniem raksturīgā krāšņā tēviņa riesta apspalvojuma.
Pūčveidīgiem putniem ir ļoti kluss lidojums, to nodrošina īpaša, robota lidspalvu maliņa. Kā arī katra spalva pie pamatnes kļūst mīksta kā dūna, kas arī klusina pūču lidojumu. Dažām sugām pirksti ir apspalvoti, īpaši tām, kas dzīvo augstāk kalnos.[6] Daudzām sugām, īpaši apodziņu (Glaucidium) ģints sugām pakauša apspalvojumā ir viltus acis, kas rada iespaidu citiem dzīvniekiem, ka šie putni vienlaicīgi skatās uz visām pusēm. Daudzām sugām ir ausu pušķi, kuru nozīmi skaidro ar papildu kamuflāžas funkciju. Sejas diski ap acīm nodrošina labāku dzirdamību, spalvu gredzens novada un pastiprina skaņu ceļā līdz ausīm. Pūcēm ir ļoti laba dzirde, turklāt ausis ir nesimetriskas, kas ļauj precīzi noteikt skaņas avota atrašanās vietu. Pūcēm proporcionāli ir arī ļoti lielas acis. Pretēji pieņēmumam par pūču labo redzi tumsā patiesībā tās neredz nemaz tik labi dziļā tumsā un ļoti labi redz dienā.[4] Pūču tīklenē ir daudz gaismas jutīgo šūnu, kuras formas dēļ tiek sauktas par „nūjiņām”. Šīs šūnas ir ļoti jutīgas pret gaismas intensitāti un kustību, bet samērā slikti uztver krāsas. Krāsu redzi nodrošina šūnas, ko sauc par „vālītēm”. Pūcēm tās ir nelielā skaitā, tāpēc krāsu redze tām ir vāji attīstīta vai arī apkārtējo vidi tās uztver kā monohromatisku.[7]
Kopumā pūču dzimtas putni ir aktīvi nakts laikā un dienas gaišajā laikā atpūšas. Lai gan dažas sugas ir aktīvas dienas laikā. Bieži cilvēki domā, ka pūce ir pieradināta, jo sēžot mēdz pielaist cilvēku sev ļoti tuvu klāt līdz beidzot paceļas spārnos. Tomēr iemesls ir pretējs — nekustīgi sēžot, tā cenšas palikt nepamanīta. Tās raibais, kriptiskais apspalvojums ir ļoti piemērots, lai to tik viegli nevarētu pamanīt nedz ienaidnieki, nedz nolūkotais medījums.
† - izmirusi putnu grupa
Pūču dzimta (Strigidae) ir viena no divām pūčveidīgo (Strigiformes) putnu dzimtām, otra ir plīvurpūču dzimta (Tytonidae). Pūču dzimtā ir 228 sugas, kas iedalītas 26 ģintīs. Salīdzinoši nesenā pagātnē 19. un 20. gadsimta mijā ir izmirušas divu ģinšu sugas.
Strigidae (Burung hantu biasa) merupakan salah satu dari dua famili Burung Hantu. Terdapat hampir 200 spesies dalam famili ini, antaranya:
Strigidae (Burung hantu biasa) merupakan salah satu dari dua famili Burung Hantu. Terdapat hampir 200 spesies dalam famili ini, antaranya:
Burung hantu telinga panjangUilen (Strigidae) zijn met 191 soorten in 25 geslachten de grootste familie van nachtactieve vogels uit de orde der uilen (Strigiformes).[1] De kerkuilen (Tytonidae) vormen de andere familie.
Bosuil (Strix aluco)
Oeraluil (Strix uralensis)
Oostelijke schreeuwuil (Megascops asio)
† Lachuil (Sceloglaux albifacies)
Velduil (Asio flammeus)
Oehoe (Bubo bubo)
Dwerguil (Glaucidium passerinum)
Dwerguilkuikens (Glaucidium passerinum)
Uilen (Strigidae) zijn met 191 soorten in 25 geslachten de grootste familie van nachtactieve vogels uit de orde der uilen (Strigiformes). De kerkuilen (Tytonidae) vormen de andere familie.
Uglefamilien (Strigidae) er ein famile med små til mellomstore predatorar i den biologiske ordenen Strigiformes. Dei har kort, krokete nebb, stort hovud, sterkt utvikla syn og høyrsle, og er for det meste nattaktive.
«Verkelege ugler», Strigidae, er ein av dei to allment aksepterte uglefamiliane, den andre familien er tårnugler, Tytonidae. Verkelege ugler har ei kosmopolitisk utbreiing og finst på alle kontinent unntatt Antarktis.
Medan verkelege ugler, frå no av berre kalla ugler, varierer sterkt i storleik, slik at dei største artane, hubro og nordfiskeugle, er hundre gonger større enn den minste arten, alveugle, deler ugler generelt ein svært lik kroppsbygning.[1] Typisk har dei stort hovud, korte halar, kamuflerande fjørdrakter og runde andlet med karakteristiske «tallerkenar» rundt auga. Familien er generelt knytt til tre, med nokre få unntak som graveugle, og flyg mot føda eller byttet. Vengene er breie, avrunda og lange. Nett som rovfuglar, syner mange ugleartar kjønnsdimorfisme i storleik, der hofuglar er større enn hannfuglar.[2]
Fjørene er mjuke og den indre delen av kvar fjør er dunete, slik at uglene rører seg med minimal lyd i flukta. Tær og tars er fjørdekte hos einskilde artar, og meir på artar på høgare breiddegrader.[3] Mange ugleartar i slekta Glaucidium og haukugle har øyelappar på baksida av hovudet, tilsynelatande for å overtyde andre fuglar om at dei blir overvakt heile tida. Talrike nattlege artar har øyretoppar, fjører på sidene av hovudet som er trudd å ha ein kamuflasjefunksjon, ved å bryte opp omrisset av ein fugl som sit stille. Fjørene «andletstallerkenane» er ordna for å styrkje lydar mot øyra. Høyrsla til ugler er svært kjenslevar og øyrane er asymmetriske slik at ugla betre lokaliserer lydkjeldene. I tilhøve til storleiken på kroppen har ugler store auge. I motsetnad til det mange trur, kan ikkje ugler sjå godt i ekstremt mørke, og er også i stand til å sjå fint i dagslys.[1]
Ugler er generelt nattaktive og nyttar mykje av dagen til kvile. Dei blir ofte oppfatta som tamme sidan dei vil tillate menneske å nærme seg. I staden for å ta til flukt, freistar dei å unngå å bli oppdaga. Den kamuflerande fjørdrakta og bruk av skjulte kvilestader er eit forsøk på å unngå predatorar og mobbing frå småfuglar.
Slektene Oceanites i rekkjefølgje etter EBird/Clements Checklist v2018[4] med norske namn etter Norske navn på verdens fugler.[5] Det er 25 slekter i familien som samlar over 200 nolevande artar.
10 ugleartar hekkar i Noreg. Dette er:
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Uglefamilien Uglefamilien (Strigidae) er ein famile med små til mellomstore predatorar i den biologiske ordenen Strigiformes. Dei har kort, krokete nebb, stort hovud, sterkt utvikla syn og høyrsle, og er for det meste nattaktive.
«Verkelege ugler», Strigidae, er ein av dei to allment aksepterte uglefamiliane, den andre familien er tårnugler, Tytonidae. Verkelege ugler har ei kosmopolitisk utbreiing og finst på alle kontinent unntatt Antarktis.
Uglefamilien (Strigidae) er den største familien i ordenen ugler (Strigiformes), som dessuten omfatter tårnuglefamilien (Tytonidae). Uglefamilien omfatter cirka 215 arter, som er fordelt i 31 slekter. Tradisjonelle ugler skiller seg visuelt fra tårnugler gjennom et rundt heller enn hjerteformet ansikt.
Ifølge gammel norsk tradisjon varsler ugla dødsfall når den skriker nær huset. Derfor ble den kalt nåfugl (av norr. nár, som betyr dødning eller lik). De mest tallrike artene er kattugle, spurvugle og perleugle, men både hubro, lappugle, snøugle, slagugle, haukugle, hornugle og jordugle hekker også her. I tillegg hender det at andre arter besøker oss, men de hekker ikke her.
Bestandene av ugler varierer gjerne i takt med smågnagerbestandene. Spesielt vånd (Arvicola amphibius) er viktig, men den store snøugla er mer av en lemenspesialist (Lemmus lemmus). Ugler eter imidlertid også annet. Hubroen er for eksempel så stor at den kan ta piggsvin (Erinaceus europaeus) og hare (Lepus timidus). Det finnes endog eksempler på at den har tatt rødrev (Vulpes vulpes).[2]
Uglene i Norge og deres leveområder ivaretas i dag av naturmangfoldloven, uavhengig av nasjonal rødliste. Alle ugler, unntatt hubro og snøugle, ble imidlertid fredet alt fra 1. juli 1930 (etter Jaktloven av 1889). Snøugla ble fredet fra 3. april 1965 (etter Jaktloven av 1951). Da så alle dagrovfugler ble fredet fra 16. juni 1971 (etter Jaktloven av 1951) ble også endelig hubroen fredet.[3]
Ugler er storhoda nattaktive raptorer, med kraftfulle krummede nebb, et rundt ansikt innrammet med en disklignende fjærpryd og karakteristiske store øyne, kompakt kropp, moderat kort stjert og sterke føtter bestyrket med dolkelignende klør. Artene varierer i størrelse fra små til store (12–75 cm). Fjærdrakten er gjerne kamuflasjefarget og tilpasset habitatet fuglene lever i.[4]
I motsetning til oss mennesker, kan ikke ugler bevege øynene i særlig grad. Øyebevegelser er faktisk begrenset til mindre enn 1°. Til gjengjeld kan uglene snu hodet mer enn 270°. Ugler ser heller ikke spesielt godt når det er svært mørkt, slik mange tror. De mangler nemlig det lysreflekterende laget (tapetum) som mange pattedyr har. Tamkatten ser faktisk mye bedre enn uglene i stummende mørke. Til gjengjeld er dagsynet utmerket hos ugler, og slett ikke noe dårligere enn hos andre fugler.[4]
Utbredelsen er kosmopolitisk og artene i uglefamilien okkuperer alle verdens større terrestriske habitat, men mangler i ekstremt høye elevasjoner og i treløse ørkenområder, som Sahara. Ingen arter habiterer heller i Antarktika, men det er ugler som trives i arktisk klima. Artene finnes fra havnivå og opp til cirka 2 000 moh., lokalt faktisk opp mot hele 4 700 moh.[4]
Inndelingen av uglefamilien følger Taxonomy in Flux[5] og er i hovedsak basert på Wink et al. (2008)[6] og Fuchs et al. (2008b)[7]. Familien er delt i tre underfamilier, hvorav en består av seks tribus.
Norske navn på artene følger Norsk navnekomité for fugl og er i henhold til Syvertsen et al. (2008).[1] Norske navn i parentes er ikke offentlige navn.
Uglefamilien (Strigidae) er den største familien i ordenen ugler (Strigiformes), som dessuten omfatter tårnuglefamilien (Tytonidae). Uglefamilien omfatter cirka 215 arter, som er fordelt i 31 slekter. Tradisjonelle ugler skiller seg visuelt fra tårnugler gjennom et rundt heller enn hjerteformet ansikt.
Ifølge gammel norsk tradisjon varsler ugla dødsfall når den skriker nær huset. Derfor ble den kalt nåfugl (av norr. nár, som betyr dødning eller lik). De mest tallrike artene er kattugle, spurvugle og perleugle, men både hubro, lappugle, snøugle, slagugle, haukugle, hornugle og jordugle hekker også her. I tillegg hender det at andre arter besøker oss, men de hekker ikke her.
Bestandene av ugler varierer gjerne i takt med smågnagerbestandene. Spesielt vånd (Arvicola amphibius) er viktig, men den store snøugla er mer av en lemenspesialist (Lemmus lemmus). Ugler eter imidlertid også annet. Hubroen er for eksempel så stor at den kan ta piggsvin (Erinaceus europaeus) og hare (Lepus timidus). Det finnes endog eksempler på at den har tatt rødrev (Vulpes vulpes).
Uglene i Norge og deres leveområder ivaretas i dag av naturmangfoldloven, uavhengig av nasjonal rødliste. Alle ugler, unntatt hubro og snøugle, ble imidlertid fredet alt fra 1. juli 1930 (etter Jaktloven av 1889). Snøugla ble fredet fra 3. april 1965 (etter Jaktloven av 1951). Da så alle dagrovfugler ble fredet fra 16. juni 1971 (etter Jaktloven av 1951) ble også endelig hubroen fredet.
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Puszczykowate[2] (Strigidae) – rodzina ptaków z rzędu sów (Strigiformes).
Obejmuje gatunki mięsożerne, zamieszkujące niemal cały świat[3].
Ptaki te charakteryzują się następującymi cechami:
Do rodziny należą następujące podrodziny[2]:
Estrigídeos[1] (Strigidae) é uma das duas famílias de aves que inclui diversas espécies de corujas, a outra sendo a Tytonidae. Alimentam-se geralmente de invertebrados e de pequenos vertebrados. Possuem hábitos noturnos, mas algumas espécies, como o caburé, vocalizam mesmo durante o dia.
Estrigídeos (Strigidae) é uma das duas famílias de aves que inclui diversas espécies de corujas, a outra sendo a Tytonidae. Alimentam-se geralmente de invertebrados e de pequenos vertebrados. Possuem hábitos noturnos, mas algumas espécies, como o caburé, vocalizam mesmo durante o dia.
Familia Strigidae (numite bufnițele tipice sau adevăratele bufnițe) este una dintre cele două familii de bufnițe, cealaltă fiind formată din bufnițele de hambar (familia Tytonidae). Această mare familie cuprinde în jur de 189 de specii în 25 de genuri. Bufnițele tipice au o distribuție vastă, găsindu-se pe fiecare continent, cu excepția Antarticii.
Deși bufnițele tipice (denumite în continuare pur și simplu bufnițe) variază foarte mult în dimensiune, de la cele mai mici specii, Bufnița Elf, până la cele mai mari, acestea au în general un corp extrem de similar.[1] Acestea tind să aibă capul mare, cozi scurte, un penaj greu de descifrat și discuri faciale în jurul ochilor. Familia este în general arboricolă (cu câteva mici excepții) și își obține hrana din zbor. Aripile lor sunt largi, rotunde și lungi. Asemenea altor păsări de pradă, multe specii de bufniță prezintă un dimorfism sexual inversat, în care femelele sunt mai mari ca masculii.[2]
Din pricina obiceiurilor lor nocturne au tendința de a nu expune acest dimorfism sexual în penaj. Penele sunt moi și bazele acestora sunt pufoase, zborul lor fiind tăcut. Degetele au pene la unele specii.[3] Numeroase specii în genul Glaucidium au pe spatele capetelor lor niște forme asemănătoare ochilor, aparent pentru a convinge alte păsări că sunt urmărite tot timpul. Multe specii nocturne au urechi din pene, pene pe părțile laterale ale capului, crezându-se că au o funcție de camuflare. Penele faciale sunt aranjate pentru a amplifica sunetele captate de urechi. Auzul la bufnițe este foarte sensibil și urechile sunt asimetrice permițându-i bufniței să localizeze sunetele. Ochii bufnițelor sunt proporționali cu dimensiunea corpului lor. Contrar convingerii populare, bufnița nu poate vedea bine pe întuneric și este capabilă de a vedea bine ziua.
Bufnițele sunt în general nocturne și petrec mult timp odihnindu-se. Deseori sunt percepute ca fiind îmblânzite deoarece par a lăsa oamenii să se apropie de ele înainte de a zbura, însă ele în schimb încearcă să evite detectarea. Penajul greu de descifrat și locațiile nesuspicioase sunt un efort de a evita prădătorii.
Evoluție și dispariție Comportament Liste ClasificareFamilia Strigidae (numite bufnițele tipice sau adevăratele bufnițe) este una dintre cele două familii de bufnițe, cealaltă fiind formată din bufnițele de hambar (familia Tytonidae). Această mare familie cuprinde în jur de 189 de specii în 25 de genuri. Bufnițele tipice au o distribuție vastă, găsindu-se pe fiecare continent, cu excepția Antarticii.
Sovovité (Strigidae) je čeľaď z radu sovotvaré. Zahŕňa takmer 200 žijúcich druhov v 25 rodoch rozšírených na všetkých svetových kontinentoch s výnimkou Antarktídy.
Hoci sa jednotliví zástupcovia viditeľne líšia vo veľkosti, a to od najmenšieho druhu sovička kaktusová až po výra skalného, majú niekoľko totožných telesných znakov. Medzi najnápadnejšie patrí veľká hlava, krátky chvost a nenápadne sfarbené perie, ktoré je pri oboch pohlaviach sfarbené totožne. U všetkých sovovitých je viditeľný aj sexuálny dimorfizmus vo veľkosti, samice totiž dorastajú do väčších rozmerov ako samce. Väčšina zástupcov žije spravidla na stromoch, sú aktívne v noci a potravu lovia počas letu (hoci existujú aj výnimky, napr. sova králičia). Krídla majú preto veľké, široké, zaguľatené, dlhé, porastené veľmi mäkkým perím a pri lete sú úplne potichu.
Sovovité:
Tento článok je čiastočný alebo úplný preklad článku Puštíkovití na českej Wikipédii.
Sovovité (Strigidae) je čeľaď z radu sovotvaré. Zahŕňa takmer 200 žijúcich druhov v 25 rodoch rozšírených na všetkých svetových kontinentoch s výnimkou Antarktídy.
približno 25, glej besedilo
SinonimiStriginae sensu Sibley & Ahlquist
Prave sove (znanstveno ime Strigidae) so ena izmed dveh splošno sprejetih družin sov, druge so pegaste sove (Tytonidae). Sibley-Ahlquistova taksonomija združuje ležetrudnike (Caprimulgiformes) z redom sov. Ta velika družina zajema okoli 189 vrst, ki živijo v 25 rodovih. Tipično so prave sove kozmopoliti in jih najdemo na vseh celinah razen Antarktike.
Obstaja približno 200 vrst v večjem številu rodov:
Prave sove (znanstveno ime Strigidae) so ena izmed dveh splošno sprejetih družin sov, druge so pegaste sove (Tytonidae). Sibley-Ahlquistova taksonomija združuje ležetrudnike (Caprimulgiformes) z redom sov. Ta velika družina zajema okoli 189 vrst, ki živijo v 25 rodovih. Tipično so prave sove kozmopoliti in jih najdemo na vseh celinah razen Antarktike.
Ugglor (Strigidae) är en familj inom ordningen ugglefåglar (Strigiformes). Det finns nästan 200 olika arter inom 21 släkten i världen.
DNA-studier visar att familjen ugglor kan delas in i tre underfamiljer: spökugglorna i Ninoxinae, sparv- och hökugglorna i Surniinae och övriga ugglor i Striginae. Ordningsföljden nedan följer studier från Wink et al och Fuchs et al, båda från 2008, [1][2] och släktesindelning efter Clements et al 2016, med kommentarer om avvikelser.[3]
Ugglor (Strigidae) är en familj inom ordningen ugglefåglar (Strigiformes). Det finns nästan 200 olika arter inom 21 släkten i världen.
Baykuşgiller (Strigidae), tüm baykuşların sınıflandığı Strigiformes takımını oluşturan familyalardan biridir ve tipik baykuş türlerini içerir.
Baykuşgiller (Strigidae) familyasının ITIS ve Zoonomen'e göre alt familya ve cinsleri aşağıda sunulmuştur; Wikispecies'de de bu sınıflandırma kullanılmaktadır.[1][2][3]
Gündüz yırtıcı kuşları ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Baykuşgiller (Strigidae), tüm baykuşların sınıflandığı Strigiformes takımını oluşturan familyalardan biridir ve tipik baykuş türlerini içerir.
Розміщення невирішене
Це незавершена стаття з орнітології.Họ Cú mèo (danh pháp hai phần: Strigidae) là một trong hai họ được nhiều người chấp nhận thuộc Bộ Cú, họ kia là Họ Cú lợn. Họ này có khoảng 189 loài trong 24 chi. Các loài cú điển hình này có sự phân bố rộng khắp thế giới, được tìm thấy tại các châu lục trừ châu Nam Cực.
Có gần 200 loài còn tồn tại được đưa vào một số chi:
Cây phát sinh chủng loài dưới đây về cơ bản dựa theo Wink et al. (2008)[1] và Fuchs et al. (2008)[2]
Strigidae
Ninoxinae
Surniinae
Otini
Asionini
Megascopini
Pulsatrigini
Strigini
Họ Cú mèo (danh pháp hai phần: Strigidae) là một trong hai họ được nhiều người chấp nhận thuộc Bộ Cú, họ kia là Họ Cú lợn. Họ này có khoảng 189 loài trong 24 chi. Các loài cú điển hình này có sự phân bố rộng khắp thế giới, được tìm thấy tại các châu lục trừ châu Nam Cực.
Strigidae (Vigors, 1825)
Настоящие совы[1] (лат. Strigidae, от Strix «неясыть») — семейство хищных птиц отряда совообразных. К совиным относят такие роды как, например, ушастые совы, неясыти, сплюшки и филины.
Большинство совиных охотятся исключительно ночью или в сумерках. От других хищных птиц отличаются отсутствием зоба, наличием длинных слепых кишок.
У многих народов совы являются символом мудрости. Сова всегда изображалась вместе с древнегреческой богиней мудрости Афиной Палладой и римской Минервой.
В семействе совиных выделяют 3 подсемейства, 30 родов и 214 видов.
Настоящие совы (лат. Strigidae, от Strix «неясыть») — семейство хищных птиц отряда совообразных. К совиным относят такие роды как, например, ушастые совы, неясыти, сплюшки и филины.
Большинство совиных охотятся исключительно ночью или в сумерках. От других хищных птиц отличаются отсутствием зоба, наличием длинных слепых кишок.
У многих народов совы являются символом мудрости. Сова всегда изображалась вместе с древнегреческой богиней мудрости Афиной Палладой и римской Минервой.
鴟鴞科（學名：Strigidae），是鴞形目兩科中的一科。包括近200種。面圓貌似貓臉，一部分品種有耳狀羽毛。
.png){kind=small}
这是一篇與貓頭鷹相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
フクロウ科（フクロウか、Strigidae）は、鳥綱フクロウ目に属する科。
アフリカ大陸、北アメリカ大陸、南アメリカ大陸、ユーラシア大陸、インドネシア、オーストラリア、日本
羽毛は柔らかくて縁が細かい。そのため羽ばたいた際に音を発することなく、獲物に接近することができる。頭頂に耳介状の羽毛（羽角）が生える種もいて、これらの種はミミズク（-ズク）と呼称されることもある。ミミズクの由来は諸説あり「耳が付いている」や「耳が突き出している」などが元になったと考えられている。-ズクの和名がある種でも羽角が発達していなかったり（例:アオバズク）、逆に-ズクと和名になくても羽角が発達する種（例:シマフクロウ）もいる。
眼は大型で頭部の正面を向く。網膜には色覚はないものの感度の高い細胞が集まり、暗所でも物を見分けることができる。また眼が正面を向くため、物を立体的に捕らえることができる。反面視野は狭く眼球が大きすぎるため眼球を回転させて周囲を見渡すことができないが、頸部を180°以上回転させることにより視野の狭さを補っている。 耳孔は左右で異なる位置にあり、これにより獲物が発する音から正確に方向や位置を探知できると考えられ聴覚は発達している。 後肢には鋭い爪が生え、捕らえた獲物をしっかりと掴むことができる。
森林、草原、砂漠などに生息する。主に夜行性だが、昼間に活動する種もいる。
食性は動物食で、昆虫、魚類、両生類、鳥類、哺乳類などを食べる。消化できなかった毛や骨は小さな塊（ペリット）にして吐き出す。
繁殖形態は卵生で、主に樹洞に巣を作り（他の鳥の古巣を使う、地面に直接卵を産む、地面に穴を掘って巣を作る種もいる）卵を産む。抱卵はメスのみが行う。
多くの種が飛行時に羽音を立てないが、シマフクロウをはじめとする魚食性のフクロウは羽音を立てる。
開発による生息地の破壊や、それに伴う獲物の減少などにより生息数が減少している種もいる。
キンメフクロウ
A. funereus
トラフズク
A. otus
コキンメフクロウ
A. noctua
ワシミミズク
B. bubo
スズメフクロウ
G. passerinum
サボテンフクロウ
M. whitneyi
アメリカオオコノハズク
M. asio
メガネフクロウ
P. perspicillata
オナガフクロウ
S. ulula
アメリカフクロウ
S. varia
この項目は、鳥類に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（ポータル鳥類 - PJ鳥類）。
올빼미과(Strigidae. 표준어: 올빼밋과)는 올빼미목의 한 과이다. 올빼미, 부엉이, 소쩍새 등이 속한다. 25 속의 189 종이 속한다. 한국에는 10종의 올빼미과 새가 살고 있으며, 그 중 7종을 대한민국의 천연기념물 제324호로 지정, 보호하고 있다.[1]
몸 길이는 약 40 cm, 몸무게는 450-700g가량 된다. 올빼미는 밤에 활동하기 좋도록 진화한 야행성 동물로, 망막의 간상체 세포가 발전하여 밤에도 활동할 수 있으며, 발달한 귀로 잘 들리지 않는 소리도 들을 수 있다. 또한 사냥하기 좋도록 진화하여 날카로운 발톱과 부리를 갖고 있으며, 날개의 솜털이 많기 때문에 비행시 소리가 나지 않는다.
먹이는 쥐, 개구리, 뱀, 도마뱀, 새, 두더지, 곤충, 토끼 등의 작은 동물들이다. 올빼미는 먹이를 먹은뒤 소화되지 않는 털과 뼈를 토하는데 이를 펠릿(pellet)이라고 한다.
가을에 번식활동을 하는데, 수컷은 암컷에게 사냥한 쥐를 선물하여 호감을 갖고 있는지 확인한다. 산란기인 2월에 다른 새들이 버린 둥지나 나무동굴에 집을 짓는데, 맨땅에 알을 낳기도 한다. 알은 2-4개 낳으며, 28-30일간 포란한다. 육아는 암컷과 수컷이 같이 하는데, 암컷은 포란을 맡고 수컷은 사냥을 한다. 하지만 새끼들이 스스로 자신을 추위로부터 지킬 수 있게 되면 수컷과 같이 일한다. 이들은 철저히 건강한 새끼만 먹이는데 이는 먹이가 부족할 경우 모두 다 키울 수 없기 때문이다.
(1).jpg)
.jpg)
_perched_on_branch.jpg)
_cropped.jpg)
_no_Parque_Estadual_Intervales.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
_no_Parque_Estadual_Intervales.jpg)
_no_Parque_Estadual_Intervales.jpg)
.jpg)
_no_Parque_Estadual_Intervales.jpg)
.jpg)
.jpg)
_voando.jpg)
Commons ponúka multimediálne súbory na tému 
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému 
.png){kind=small}
.jpg)
