nomes no trilho de navegação
There are many species of snake both closely and distantly related to Vipera lotievi whose common names may contain the term "adder". Vipera lotievi is the only species whose actual common name is "adder". Vipera lotievi is also sometimes referred to as the common viper. The common name "adder" is often given to venomous vipers (Viperidae) throughout the Old World. Several examples of other "adders" are: rhombic night adder, Causus rhombeatus, puff adder, Bitis arietans, and death adder, Acanthophis antarcticus.
Adders are a protected species in some countries, Britain being one example. Their reputation as venomous has been quite detrimental to conservation efforts. People have been inclined to kill adders regardless of their conservation status because of their fear of these animals. Adders also suffer from loss of habitat, mostly due to human activities such as development and agriculture. Deforestation and scrub encroachment on preferred habitats also negatively impacts adders.
US Federal List: no special status
CITES: no special status
IUCN Red List of Threatened Species: no special status
Adders are viviparous. Adder eggs are fertilized internally during copulation.
Adders are venomous snakes and their bites are dangerous to humans. While adder bites are rarely fatal, they do require immediate medical treatment and are very painful. Adders can kill small animals like dogs and cats if they feel threatened. Pets should therefore be closely watched in areas where adders occur.
Negative Impacts: injures humans (bites or stings, venomous )
Adders play a key role in controlling populations of rodents and other small animals that are sometimes considered pests. Adders can also be milked to collect their venom, which can then be used to produce anti-venom for the treatment of adder bites.
Positive Impacts: source of medicine or drug ; controls pest population
One of the important roles played by Vipera lotievi is controlling the populations of small mammals, particularly rodents. Adders also contribute to the control of small bird, frog, and lizard populations. In addition, adders provide a source of food for larger mammals and birds.
Adders are carnivorous and consume a variety of prey, including small mammals such as voles (Arvicolinae), shrews (Soricidae), and mice (Murinae), as well as small lizards, birds, and frogs. There are two predatory techniques generally utilized by Vipera lotievi. The first is called the “sit and wait”, or ambush, technique. Adders wait in one place for prey to pass by so they can strike out, using fangs to inject their prey with enough venom to be fatal. Their keen sense of smell is then used to follow the wounded animal to its death where Vipera lotievi will proceed to consume the animal head first. The second technique involves actively seeking out prey. Adders generally use this technique when they are most active. Being a crepuscular creature these hours are usually right around dusk.
Animal Foods: birds; mammals; amphibians; reptiles
Primary Diet: carnivore (Eats terrestrial vertebrates)
Adders occupy one of the largest natural ranges of any venomous snake. Adders can be found from the United Kingdom to the Pacific coast of Asia. They are found as far north as the Arctic Circle and as far south as the Mediterranean Sea.
Biogeographic Regions: palearctic (Native ); oriental (Native )
Adders can live in woodlands, moorlands, heathlands, and wetlands. Open, sunny glades and/or slopes suitable for sunning are important components of preferred habitats. It is also crucial that there is relatively dense ground cover available for adders to find shelter. Adders can survive in cold grasslands found in the northernmost areas of its range.
Range elevation: 0 to 1540 m.
Habitat Regions: temperate ; terrestrial
Terrestrial Biomes: savanna or grassland ; forest
Wetlands: marsh
Adders have a fairly long lifespan. They generally live for 10 to 15 years in the wild. There are reports that claim adders have reached 25 years of age. Little information is available describing the lifespans of captive adders. This may stem from the fact that adders are neither desirable as pets, nor particularly endangered, thus few are kept in captivity.
Range lifespan
Status: wild: 25 (high) years.
Typical lifespan
Status: wild: 15 (high) years.
Average lifespan
Status: wild: 10 years.
Average lifespan
Status: captivity: 2.1 years.
There are several important senses utilized by Vipera lotievi in perceiving the environment and communicating between individuals. Adders have well-developed eyesight, which is valuable for hunting as well as general perception of the surrounding environment. In addition to sight, adders can hear, although they lack an outer ear. Instead, they detect sound through a mechanism called "skin-muscle-bone" route. Sound waves hit the skin of the adder and the vibrations are transfered through the jaw muscles and the several bones until they reach the snake's inner ear. Adders also have a well-developed sense of smell. They smell using both the tongue and nostrils. As Vipera lotievi flicks its tongue in and out of its mouth, the tongue is actually picking up tiny particles and molecules and transfering these to small openings on the roof of its mouth which lead to the olfactory center where the particulate matter will be identified as having a specific smell. These highly-developed senses combine to make Vipera lotievi individuals very effective predators.
Communication between adders is very important during mating season. The sense of smell plays an especially important role in mating, particularly in finding an appropriate mate. In general, snakes emit pheromones that can be sensed by other snakes. Pheromones are key chemical indicators in reproduction. Pheromones can indicate whether a female is sexually ready to reproduce. Pheromones can linger in the air long after a snake has occupied a given area, which further aids in communication between individuals over longer distances. As pheromones are chemical indicators, snakes sense pheromones using chemical receptors such as taste and/or smell.
Communication Channels: visual ; tactile ; chemical
Other Communication Modes: pheromones
Perception Channels: visual ; tactile ; acoustic ; chemical
Adders begin life approximately 16-18 cm long and can grow as long as 80 cm. The mass of male adders generally ranges from 50 to 70 grams, while the mass of females ranges from 80 to 100 grams. Mature adders may be a variety of colors. In general, male adders are grey, cream, whitish, or pale-yellow, with a distinct dark pattern on their backs and sides. This pattern can be described as zig-zag or a series of contiguous “X”s. The sides of Vipera lotievi often have a broken zig-zag pattern. Adders have a distinctive superorbital scale pattern, the scales extend over their eyes, giving them a lidded appearance. Vipera lotievi has a recognizable dark colored “V” on its head, the point of which can be found between its eyes. Female adders have the same distinct patterns along their backs and heads, but their coloring is slightly different. Females are usually reddish in color with brown-toned markings. Juvenile adders are also generally reddish. Occasionally, adders can be completely melanistic.
Adders, like other members of Viperidae, have hinged fangs used to inject venom into their prey. Hinged fangs fold at the base to lie against the roof of the mouth. This feature enables these fangs to grow quite large in comparison to those belonging to snakes without hinged fangs.
Range mass: 50 to 100 g.
Range length: 16 to 80 cm.
Average length: 60 cm.
Other Physical Features: heterothermic ; venomous
Sexual Dimorphism: female larger; sexes colored or patterned differently
There are several major predators that may prey on Vipera lotievi, both vertebrates and invertebrates. The most prominent vertebrate predators include foxes, Eurasian badgers, large diurnal birds of prey, and owls. Adders can also be preyed upon by larger snakes. Adders are cryptically colored, which protects them from many predators, and they can defend themselves with their venomous bites.
Known Predators:
Anti-predator Adaptations: cryptic
Adders mate seasonally in the spring, usually April, soon after emerging from hibernation. The males emerge first and stay close to the hibernation site in an area referred to as the mating ground. As females emerge, males swarm around them and allow females to choose a mate with whom to copulate. Male adders can also locate sexually receptive females using their keen sense of smell. After locating a receptive mate, copulation occurs. Males generally remain with the female for several hours after mating. During this time, the male will fight any other males who attempt to court his mate. When two adders fight, both raise their bodies into the air and intertwine themselves in an attempt to wrestle one another to the ground. This method of fighting is known as the "dance of the adders". After several hours of remaining with his mate, the male leaves to find another mate.
There are several notable courtship rituals that occur before mating between a male and female. These rituals include tongue flicking, tail vibrations, and body quivering. When two males try to court the same female, fighting can occur during which males raise the upper half of their bodies off the ground and attempt to wrestle each other to the ground. More than two males can be involved in these fights.
Mating System: polygynous
April is the most common month during which adders reproduce. Their gestation period ranges from three to four months, so young live adders are born during the fall months, generally during hibernation. Female adders usually give birth to approximately 12 live young. Three to four years following birth, these young adders will be ready to mate with other adders.
The gestation period is approximately 3 to 4 months. Young adders are often born slightly before or during hibernation in those populations that hibernate. The young are born with fat reserves to aid them in survival until the end of hibernation. They also have access to a yolk sac, which is full of nutrients necessary for survival. At birth, Vipera lotievi individuals measure approximately 16 to 18 cm long. Young adders will not become sexually mature for 3 to 4 years.
Breeding interval: Adders breed once a year in the spring.
Breeding season: Copulation between adders occurs in early spring, generally during the month of April. Young adders are generally born in the fall, generally during hibernation.
Average number of offspring: 12.
Range gestation period: 3 to 4 months.
Average time to independence: 3 hours.
Range age at sexual or reproductive maturity (female): 3 to 4 years.
Range age at sexual or reproductive maturity (male): 3 to 4 years.
Key Reproductive Features: iteroparous ; seasonal breeding ; sexual ; viviparous
It is not well known how long young Vipera lotievi remain with their mothers. The offspring of other species of viviparous vipers have been known to remain with the mother for several hours after birth before dispersing. Young vipers are independent soon after birth.
Parental Investment: pre-fertilization (Provisioning, Protecting: Female); pre-hatching/birth (Protecting: Female)
La víbora común europea (Vipera berus)[3][4] ye una especie de culiebra venenosa que pertenez a la familia de les víbores (Viperidae). La so área de distribución xeográfica estender d'Europa occidental hasta'l Estremu Oriente,[2] y ye conocida por un ensame de nomes comunes. Esta especie nun ye considerada bien peligrosa;[3] nun ye agresiva y xeneralmente namái muerde cuando ye asustada, fadiada o acorrexada. Les mordedures pueden ser bien dolioses, pero escasamente son fatales.[5] El nome específicu, berus, vien del neolatín y foi utilizáu enantes pa referise a otra culiebra, posiblemente la culiebra de collar Natrix natrix.[6]
Habita en dellos tipos de terrén una y bones la complexidá del so hábitat ye esencial pa distintos aspeutos del so comportamientu. Alimentar de pequeños mamíferos, aves, reptiles, anfibios y, en dellos casos, d'arañes, viermes ya inseutos. Les femes críen una vegada cada dos o trés años, y nel hemisferiu norte les sos lliteres nacen polo xeneral dende finales del branu hasta principios de la seronda. La víbora común, como la mayoría de les víbores, ye ovovivípara; el tamañu de les lliteres varia de 3 a 20 críes que se caltienen na compañía de la so madre mientres dellos díes. Los adultos algamen un llargor de 60 a 90 cm y un pesu de 50 a 180 g. Reconozse trés subespecies, incluyendo la subespecie nominal que se describe equí.[7] Nun se considera en peligru d'estinción, anque ta protexida en dellos países. Foi tema del folclore en dellos países europeos.[8]
La especie adulta tien un cuerpu relativamente gruesu, y algama un llargor de 60 cm con un promediu de 55 cm.[3] Sicasí, el llargor máximu varia según la rexón. Les más grandes, con un llargor de más de 90 cm, atopar nos países escandinavos onde se repararon dos víbores de 104 cm. En Francia y Gran Bretaña, el tamañu máximu ye de 80 a 87 cm.[3] El so pesu varia ente 50 g y aprosimao 180 g.[9][10]
La cabeza ye bastante ancha y los sos llaos son casi planes y verticales. El cantu de la boca alzar polo xeneral nuna cresta baxa. Vista dende enriba, la escama rostral nun ye visible, o lo ye apenes. Darréu detrás de la rostral, hai dos (raramente una) pequeñes escames. La parte dorsal tien polo xeneral cinco plaques grandes: una escama frontera cuadrada (más llarga qu'ancha, dacuando rectangular), dos escames parietales (dacuando con una pequeña escama ente la frontera y les parietales), y dos escames supraoculares llargues y estreches. Estes postreres son grandes y distintes, caúna separada de la delantrera por 1-4 pequeñes escames. Los furos nasales atopar nuna depresión pocu fonda dientro d'una escama nasal grande. El güeyu ye relativamente grande —igual en tamañu o llixeramente más grande que la escama nasal— pero de cutiu más pequeña nes femes. Per debaxo de les supraoculares hai 6-13 (xeneralmente 8-10) pequeñes escames circumorbitales. Les escames temporales son llises (escasamente llixeramente quilladas). Hai 10-12 escames sublabiales y 6-10 (xeneralmente 8-9) escames supralabiales. D'estes postreres, les escames númberu 3 y 4 son les más grandes, ente que 4 y 5 (raramente 3 y 4) tán dixebraes del güeyu por una sola fila de pequeñes escames (dacuando dos files en víbores alpines).[3] A mediu cuerpu hai 21 files d'escames dorsales (escasamente 19, 20, 22 o 23). Estes son escames fuertemente quilladas, sacante les que parten con les escames ventrales. Estes escames paecen ser llevemente conectaes a la piel, y les files más baxes vuelven cada vez más amplies; les más cercanes a les escames ventrales son dos veces más anches que les que s'atopen a lo llargo de la llinia media. Los machos tienen 132 a 150 escames ventrales, y les femes de 132 a 158. La especie tien una placa anal única. Los machos tienen 32-46 escames subcaudales apariaes y les femes 32-46.[3]
La coloración puede variar dende bien claro con pequeñes barres dorsales escures incompletes, hasta un color marrón con llurdios marrones escures tenues o clares, ya inclusive hasta una coloración melánica, totalmente escura y escareciendo de cualquier patrón dorsal aparente. Sicasí, la mayoría tien dalgún tipu de patrón dorsal a lo llargo de toa'l llargor del cuerpu y de la cola. Na parte posterior de la cabeza tien una marca distintiva escura en forma de V o X. Una raya escura estender dende'l güeyu hasta'l pescuezu y sigue como una serie llonxitudinal de puntos a lo llargo de los lladrales.[3] Esiste dimorfismu sexual, una carauterística inusual pa culiebres. Les femes son xeneralmente de color marrón-parduzu con llurdios de color marrón escuru. Los machos son de color gris con llurdios negros. El color de fondu de los machos ye de cutiu llixeramente más claru qu'el de les femes, lo que destaca'l patrón dorsal negru en forma de zigzag.
Vipera berus tien una amplia distribución en Eurasia; la so área de distribución inclúi'l noroeste d'Europa (Gran Bretaña, Escandinavia, Países Baxos, Bélxica, Alemaña, Austria, Francia), el sur d'Europa (norte d'Italia, Albania, Croacia, Macedonia, Bulgaria, y el norte de Grecia), Europa del Este (inclusive les zones al norte del círculu polar árticu), Rusia (hasta l'Océanu Pacíficu), isla de Sajalín, Corea del Norte, el norte de Mongolia y el norte de china. En dellos países europeos ye notable por ser la única culiebra venenosa nativa. La llocalidá tipo foi primeramente clasificada como «Europa». Mertens y Müller (1940) propunxeron llindar la llocalidá tipu a «Upsala, Schweden» (Uppsala, Suecia)[2] y eventualmente foi llindada a Berthåga, Uppsala pola designación d'un neotipo por Krecsák & Wahlgren (2008).[11] La so distribución altitudinal estender del nivel del mar hasta 2700 msnm (nos Alpes y Bulgaria).[1]
Esta especie rique un hábitat variáu que cumple coles sos distintes necesidaes, tales como calecer nel sol, alimentase, envernar, y tien d'ufiertar abonda proteición contra depredadores y contra el hostigamiento por seres humanos.[3] Vive nuna variedá de hábitats, incluyendo zones caliares, fasteres predreses, gorbizales, carbes arenoses, praderíes, campos degradaos, cantos de monte, escamplaes y desmontes soleyeros, turries y sebes tupies, vertideros, dunes costeres, y canteres.
Tamién habita en güelgaes si cunten con tierra seca na redoma, ye dicir nes veres de los ríos, llagos y estanques.[12]
En gran parte del sur d'Europa, tal como'l sur de Francia y norte d'Italia, puede habitar sía en güelgues baxes o en zones altes. Nos Alpes suizos puede vivir hasta una altitú cerca de 2700 msnm. N'Hungría y Rusia, evita estepes abiertes, un hábitat nel que ye más probable qu'asoceda V. ursinii. Sicasí, en Rusia producir na zona de la estepa forestal.[12]
Ye principalmente diurna, especialmente nel norte de la so área de distribución. Más al sur, paez ser activa dempués de la cayida del sol,[13] ya inclusive na nueche mientres los meses de branu. Ye predominantemente una especie terrestre, anque puede xubir turries y en parrotales baxos pa tomar el sol o buscar preses.[12]
Nun ye una especie agresiva, sinón más bien cobarde, y suel sumir ente la maleza al menor señal de peligru, pero va tornar una vegada que tou vuélvase sele, de cutiu nel mesmu llugar. Polo xeneral namái muerde cuando ta acorrexada o asustada, por casu cuando los seres humanos tríen enriba d'elles o cuando traten de recoyeles. N'ocasiones, va revelar la so presencia con un xiblíu fuerte y sostenío, cola esperanza de disuadir agresores potenciales. De cutiu, estes resulten ser femes embarazaes. Cuando se ve amenazada, la parte delantera del cuerpu toma la forma d'un S pa preparar pa llanzar un eventual ataque defensivu.[12]
Ta afecha al fríu y envierna mientres l'iviernu. En Gran Bretaña, los machos y les femes enviernen mientres 5 a 6 meses respeutivamente. Nel norte de Suecia la envernía dura de 8 a 9 meses. Nos díes d'iviernu nidios, pueden remanecer pa tomar el sol onde la nieve dilióse y con frecuencia treslládense sobre la nieve. Alredor del 15 % de los adultos y 30 a 40 % de los xuveniles muerren mientres la envernía.[3]
Aliméntase principalmente de pequeños mamíferos, tales como mures, campañoles, y musarañes, según llagarteses. Dacuando, atrapa llagartos de cristal, ya inclusive papalbes y topos. Tamién s'alimenta d'anfibios, tales como xaronques, tritones y sacaveres, lo mesmo que d'aves,[14] especialmente pitinos y güevos pa los cualos xube en parrotales y carbes. Polo xeneral la dieta varia dependiendo de la llocalidá.[12] Les culiebres xuveniles alimentar de les críes de mamíferos, llagarteses y xaronques, lo mesmo que de viermes y arañes. Una vegada qu'algamen un llargor d'unos 30 cm, la so dieta empieza a paecer a la de los adultos.[3]
N'Hungría, el apareamiento tien llugar na última selmana d'abril, ente que nel norte asocede más tarde, na segunda selmana de mayu. Tamién se repararon apareamientos en xunu y hasta principios d'ochobre, pero nun se sabe si los apareamientos de seronda resulten en neonatos.[3] Les femes suelen reproducise una vegada cada dos años,[12] o inclusive una vegada cada trés año si les estaciones son curties y el clima relativamente fríu.[3]
Los machos atopen les femes siguiendo los sos rastros de golor, dacuando, rastrexándoles per cientos de metro per día. El machu persiste en siguir la fema cuando ella fuxe del alcuentru. El cortexu inclúi un movimientu ondulante y fluyíu colos cuerpos paralelos, llau a llau; chasquean la llingua a lo llargo del llombu y mueven la cola de forma escitada. Les pareyes permanecen xuntes mientres unu o dos díes depués del apareamiento. Los machos enfrenten a los sos rivales y entren en combate. El combate suel empezar col antemencionado comportamientu ondulante y fluyíu pa depués rematar nun dramáticu «baille».[3] Nesti actu, los machos enfréntense, llevantando la parte delantera del cuerpu con movimientos ondulantes y traten d'emburriar l'adversariu nel suelu. Esto repitir hasta qu'unu de los dos escósase y retírase pa buscar una nueva pareya. Curiosamente, Appleby (1971) señala que nunca pudo reparar un intrusu ganar unu d'estos concursos, y paez como si'l defensor ye tan escitáu pol cortexu que se niega a perder la oportunidá d'apariase.[15] Nun hai rexistros de que los machos morder mientres estos combates.[12]
Polo xeneral les femes dan lluz n'agostu o setiembre, pero dacuando yá en xunetu, o tan tarde como a principios d'ochobre. Les camaes varien en tamañu de 3 a 20. Les críes xeneralmente nacen zarraes nun sacu tresparente del que tienen de lliberar. Dacuando, llogren lliberar d'esta membrana, mientres inda s'atopen nel interior de la fema. Los neonatos miden ente 14 y 23 cm (el promediu ye 17 cm), y al nacer tienen un aparatu pa l'alministración de venenu totalmente funcional, según una reserva de vitelo dientro de los sos cuerpos. Camuden per primer vegada al cabu d'unu o dos díes. Les críes permanecen cerca de la so madre mientres dellos díes dempués de la nacencia, anque les mesmes madres nun paecen amosar un interés poles sos críes.[12]
Debíu al aceleráu ritmu d'espansión humana en tol rangu d'esta especie, les mordedures son relativamente comunes. Los animales domésticos y el ganáu son víctimes frecuentes. En Gran Bretaña, la mayoría de les mordedures asocede ente marzu y ochobre. En Suecia, rexistráronse cerca de 1300 mordedures de seres humanos per añu, y envalórase qu'en 12% d'estos casos se requerió la hospitalización de la víctima.[3] Esisten siquier seis sueros antiofídico distintos pa tratar les mordedures d'esta especie.[16]
Mallow et al. (2003) señalaron que'l venenu de V. berus tien una tosicidá relativamente baxa en comparanza con otres especies de víbores. Citen a Minton (1974) quién rexistró los siguientes valores pa la dosis letal media (LD50) en mures: 0,55 mg/kg IV, 0,80 mg/kg IP, y 6,45 mg/kg SC.[3] A manera de comparanza, nuna prueba la dosis letal mínima pa un cobaya foi de 40-67 mg utilizando'l venenu de V. berus, pero namái se necisitaba 1,7 mg del venenu de la víbora de Russell.[3] Brown (1973) da un rangu más eleváu pa LD50 de 1,0-4,0 mg/kg.[17] Toos coinciden en que'l rendimientu del venenu ye baxu: Minton (1974) menta un rendimientu de 10-18 mg pa individuos con un llargor de 48-62 cm,[3] ente que Brown (1973) namái rexistró 6 mg.[17]
Comparáu con otres víbores, les mordedures d'esta especie nun son bien peligroses pa los seres humanos.[3] En Gran Bretaña atender a un promediu de dos mordedures per selmana, pero namái se rexistraron 14 víctimes mortales dende 1856;[18] la última víctima foi un neñu de 5 años que finó en 1975.[5] Tamién hubo una mordedura casi fatal d'una muyer de 39 años en Essex en 1998.[5] Una muyer de 82 años morrió dempués d'una mordedura n'Alemaña en 2004, anque nun ta claru si esta muerte ye atribuyible al efeuto del venenu.[19] Aun así, ye siempres aconseyable buscar ayuda médica profesional lo más aína posible dempués de cualquier mordedura. Dacuando les mordedures pueden potencialmente ser mortales, especialmente en neños pequeños, ente que los adultos pueden esperimentar malestar y discapacidá enforma tiempu dempués de la mordedura.[5] La duración de la recuperación varia, pero puede tardar hasta un añu.[3]
Los síntomes locales inclúin dolor inmediatu ya intensu, siguíu d'hinchadura y una sensación de formiguéu al cabu d'unos minutos (anque dacuando asocede dempués d'hasta 30 minutos). La formación d'angüeñes que contienen sangre nun ye un síntoma común. El dolor puede arrobinase dientro d'unes hores, apareyáu con sensibilidá del llugar ya inflamación. Pueden apaecer llinies linfangíticas acolorataes y moretones, y tol miembru puede enchese y volvese amoratada dientro de 24 hores. La inflamación tamién puede estendese al tueru, y nel casu de neños, por tol cuerpu. La necrosis y los síndromes intracompartimentales son bien raros.[5]
Los síntomes sistémicos derivaos d'anafilaxis pueden ser dramáticos. Estos pueden apaecer dientro de los 5 minutos dempués de la mordedura, o hasta delles hores más tarde. Estos síntomes inclúin estomagaes, movimientos antiperistálticos y vultures, cólicos abdominales y foria, incontinencia de la orina y les fieces, sudu, fiebre, vasoconstricción, taquicardia, mareos, perda de la conocencia, ceguera,[20] choque, angioedema de la cara, los llabios, les melles, la llingua, el gargüelu y epiglotis, urticaria y broncoespasmo. Si dexar ensin tratamientu, estos síntomes pueden persistir o fluctuar mientres un máximu de 48 hores.[5] Nos casos severos, puede producise insuficiencia cardiovascular.[3]
La especie tien tres subespecies reconocíes:
Subespecies[7] Autor de taxón[7] Nome común Distribución xeográfica V. b. berus (Linnaeus, 1758) Víbora común europea[3] Noruega, Suecia, Finlandia, Letonia, Estonia, Lituania, Francia, Dinamarca, Alemaña, Austria, Suiza, norte d'Italia, Bélxica, Países Baxos, Gran Bretaña, Polonia, República Checa, Eslovaquia, Hungría, Rumanía, Rusia, Mongolia, noroeste de China (norte de Xinjiang) V. b. bosniensis Boettger, 1889 N'inglés: Balkan cross adder[21] Península Balcánica V. b. sachalinensis Zarevskij, 1917 N'inglés: Sakhalin Island adder[22] Estremu oriente de Rusia (Amur Oblast, Primorskye Kray, Khabarovsk Kray, islla de Sakhalin), Corea del Norte, nordeste de China (Jilin)En delles publicaciones recién, les subespecies V. b. bosniensis y V. b. sachalinensis son consideraes como especies.[3]
Anque la Unión Internacional pal Caltenimientu de la Naturaleza (UICN) señala que la población ta menguando, V. Berus sigue siendo clasificada como una «especie so esmolición menor» en vista de la so amplia distribución, la so población grande, la so amplia gama de hábitats distintes y la lenta tasa d'amenorgamientu poblacional.[23] Amás, habita nun gran númberu d'árees protexíes.[24] Ente los principales factores que contribúin al so amenorgamientu poblacional inclúyese'l deterioru y l'amenorgamientu de hábitats por distintes razones, la fragmentación de la población n'Europa por cuenta de les práutiques d'agricultura intensiva y la captura pal comerciu de mascotes o pa la estracción de venenu.[24]
Nel Reinu Xuníu ta prohibíu matar, mancar, mancar o vender víbores so la llei dende 1981 (Wildlife and Countryside Act).[25] La víbora común ta clasificada como «en peligru d'estinción» en Suiza[26] y ta protexida en dellos países dientro de la so área de distribución. Esta especie ta clasificada como protexía (Anexu III) nel marcu del Conveniu de Berna.[27]
Dos exemplares; unu d'ellos, melánico.
Do machos. Semeya: Piet Spaans.
Escama de la cabeza. Trabayu de B kimmel a partir de la semeya de Piet Spaans.
.
La víbora común europea (Vipera berus) ye una especie de culiebra venenosa que pertenez a la familia de les víbores (Viperidae). La so área de distribución xeográfica estender d'Europa occidental hasta'l Estremu Oriente, y ye conocida por un ensame de nomes comunes. Esta especie nun ye considerada bien peligrosa; nun ye agresiva y xeneralmente namái muerde cuando ye asustada, fadiada o acorrexada. Les mordedures pueden ser bien dolioses, pero escasamente son fatales. El nome específicu, berus, vien del neolatín y foi utilizáu enantes pa referise a otra culiebra, posiblemente la culiebra de collar Natrix natrix.
Habita en dellos tipos de terrén una y bones la complexidá del so hábitat ye esencial pa distintos aspeutos del so comportamientu. Alimentar de pequeños mamíferos, aves, reptiles, anfibios y, en dellos casos, d'arañes, viermes ya inseutos. Les femes críen una vegada cada dos o trés años, y nel hemisferiu norte les sos lliteres nacen polo xeneral dende finales del branu hasta principios de la seronda. La víbora común, como la mayoría de les víbores, ye ovovivípara; el tamañu de les lliteres varia de 3 a 20 críes que se caltienen na compañía de la so madre mientres dellos díes. Los adultos algamen un llargor de 60 a 90 cm y un pesu de 50 a 180 g. Reconozse trés subespecies, incluyendo la subespecie nominal que se describe equí. Nun se considera en peligru d'estinción, anque ta protexida en dellos países. Foi tema del folclore en dellos países europeos.
Naer-wiber Europa (Vipera berus), liester naered-gwiber Europa, a zo ur stlejvil hag a vev pergen Europa.
a vo kavet e Wikimedia Commons.
Naer-wiber Europa (Vipera berus), liester naered-gwiber Europa, a zo ur stlejvil hag a vev pergen Europa.
Neidr wenwynig o deulu'r Viperidae yw'r wiber (Vipera berus). Fe'i ceir ar draws y rhan fwyaf o Ewrop a gogledd Asia mewn llawer o gynefinoedd gwahanol megis rhostir, twyni, corsydd a choetir agored.[1] Gan amlaf mae'r gwryw'n llwyd golau gyda phatrwm igam-ogam du ar y cefn. Mae'r fenyw'n frown neu gochaidd gyda marciau brown tywyll.[1] Mae'r wiber yn bwydo ar famaliaid bach yn bennaf ond mae'n bwyta adar, brogaod a madfallod hefyd.[1]
Neidr wenwynig o deulu'r Viperidae yw'r wiber (Vipera berus). Fe'i ceir ar draws y rhan fwyaf o Ewrop a gogledd Asia mewn llawer o gynefinoedd gwahanol megis rhostir, twyni, corsydd a choetir agored. Gan amlaf mae'r gwryw'n llwyd golau gyda phatrwm igam-ogam du ar y cefn. Mae'r fenyw'n frown neu gochaidd gyda marciau brown tywyll. Mae'r wiber yn bwydo ar famaliaid bach yn bennaf ond mae'n bwyta adar, brogaod a madfallod hefyd.
Hugormen (Vipera berus) er en kraftig slange med gråbrun bundfarve, mørkt hoved, mørke øjenstriber og siksakformet rygmønster. Hannernes rygmønster er sort. Der findes også ensfarvede hugorme, og den sikreste måde at kende forskel på hugormen og den anden danske slange – den ufarlige snog – er ved at finde de gule nakkepletter. Hugormen har aldrig gule nakkepletter, mens snogen næsten altid har to store gule pletter øverst på nakken lige bag øjnene (kan i ganske enkelte tilfælde mangle).[3]
Ligesom hos snogen bliver hannerne ikke så lange som hunnerne. En han-hugorm kan måle ca. 60-80 cm, hunner kan måle op til 80-105 cm. Den hidtil længste hugorm i Danmark målte 82 cm, mens rekorden for en snog er på omkring halvanden meter. Den lever af mus, fugleunger, frøer, firben og lignende, men ligger i dvale fra oktober til marts. Ved temperaturer under ca. ti grader er den for sløv til at hugge. En hugorm kan blive ca. 10 år gammel. Der findes dog optegnelser på hugorme fra fangenskab, der er blevet endnu ældre. I naturen er gennemsnitsalderen for en hugorm næppe mere end 4-6 år.[4]
Hugormen har siden 1981 været totalfredet, og i dag er det forbudt at indsamle, aflive eller flytte hugorme. Dog er det tilladt i særlige tilfælde, hvor slanger findes tæt på bebyggelse eller er til fare for børn, at flytte dem. Såfremt der ikke er mulighed for at samle den op og flytte den, må den helt undtagelsesvis slås ihjel.[5] Mange af hugormens levesteder er beskyttede efter Naturbeskyttelsesloven.[6][7]
Hugormen er Danmarks eneste giftige slange. På trods af et par hundrede tilfælde årligt, hvor mennesker bliver bidt af hugorme, er bi- og hvepsestik årsag til flere dødsfald end hugorme.[8][9][10]
Hugormen findes i det meste af Danmark, men mangler på øerne i Det sydfynske Øhav, på Samsø, Sejerø, Rømø og Als. Den er sjælden på Lolland-Falster og Vestsjælland.[11]
Hugormen er en af de mest udbredte slanger. Den findes i det meste af Europa fra Pyrenæerne og Alperne til det nordlige Skandinavien og i et bånd fra England i vest og tværs over Rusland til Kamtjatka i øst.
I Danmark er hugormen især almindelig i klit, lyng- og hedeområder langs kysterne. Men den ses også langs marker, levende hegn, i åbne skove, i skovmoser og omkring skovsøer, som solen kan skinne ned på. Den jyske vestkyst, Nordsjælland, Røsnæshalvøen nord for Kalundborg samt Møn angives som områder med særligt store forekomster af hugorme.[12] Ravnsholt Skov, syd for Lillerød og Allerød er også kendt for sine mange hugorme.[13]
Hugormen har tre typer af opholdsteder:
Den vandrer regelmæssigt mellem disse steder på bestemte tider af året og kommer altid tilbage til det samme opholdssted hver år. I vinterkvarteret overvintrer hugormen enkeltvis eller i større antal i huller, især på bakkesider i 60-125 cm dybde under jorden. Hannerne kommer frem i første halvdel af marts for at solbade, i kolde forår dog først lidt ind i april. Hunnerne kommer i først frem 30-40 dage efter hannerne.
Parringsområdet er et tørt område, der vender mod syd med lav plantevækst og tæt på vinterkvarteret. I april-maj ses ofte mange aktive hugorme indenfor et lille område, hvor hannerne kæmper om hunnerne. Parringstiden varer ca. 1 måned.
I sommerkvarteret bor den ofte i stendynger, kvasbunker og lignende. Den kan godt lide områder med spredte buske og træer eller et bakket terræn, hvor den hurtigt kan skifte mellem steder med sol og steder med skygge. På den måde kan den hurtigt regulere sin kropstemperatur. Store, ensartede områder som f.eks. midten af en hede er derfor et dårligt levested for den.
Hugormen føder levende unger, typisk 7-10, oftest i begyndelsen eller midten af august. Ungerne har allerede zigzagstriben fra fødslen. Den skifter ham (slangehud) 1-3 gange årligt.
Hugormen har mange fjender. De vigtigste er mennesker, musvåger, krager, pindsvin og hønsefugle så som fasaner. Men også grævlinger, hermeliner, ildere og tamkatte har hugormen på deres spiseseddel.
Mange slanger dræbes også i trafikken når de krydser veje.
Hugormen er gået en del tilbage i løbet af de sidste hundrede år. Årsagerne kan være:[14]
Hugormen bruger først og fremmest sin gift til at nedlægge sit bytte. Giften er forholdsvist stærk (stærkere end de amerikanske klapperslanger ifølge det såkaldte LD50-index).[15] Mængden af gift, som sprøjtes ind ved et bid, er meget lille. Som regel vil hugormen forsøge at undgå mennesker, da hugorme er bange for mennesker. Den kan dog være aggressiv – især hvis den føler sig truet, kan den bide. For raske voksne er et hugormebid normalt ufarligt. Men man bør altid tage kontakt til en læge så hurtigt som muligt, og helst indenfor en halv time efter, at man er blevet bidt.[16] Hvor alvorligt biddet er, afhænger af hvor man bliver bidt og hvor meget gift, hugormen sprøjter ind. Der er personer, som er i særlig risikogruppe for at få alvorlige reaktioner: børn under 12 år, ældre, gravide, allergiske personer, personer i dårlig almentilstand, eller de som er bidt andre steder end i arme og ben. For disse grupper er det vigtigt at komme på sygehus øjeblikkeligt.
Omtrent 30 procent af biddene er såkaldte tørre bid. Det vil sige, at der ikke er nogen gift i biddet. Kun 10-15 procent af de bid, der bliver registreret årligt, er alvorlige. Symptomer på hugormebid er lette symptomer som smerte, hævelse og rødme rundt om bidstedet, eller mavesmerter, kvalme og opkastninger. Mere alvorlige symptomer er shockudvikling, hjerte- og karsymptomer i form af lavt blodtryk og hjertebanken, besvær med vejrtrækning, svimmelhed, hævelser som spreder sig og evt. omfatter hele kroppen, forstyrrelser i blodets størkningsmekanisme og bevidstløshed.[17] Visse typer medicin kan forværre virkningen af giften: Serum, ACE-hæmmere (blodtryks- og hjertesvigtmedicin), betablokkere og til tider angiotensin II-antagonist.
Hugormegiften produceres i en giftkirtel beliggende bagtil i slangens hoved og føres ved biddet, når den hugger, via en kanal til overmundens hule gifttænder. I løbet af ca. 1/40 sekund sprøjtes giften, mellem 10 og 30 mg, ind i offeret. Giften, som er beslægtet med klapperslangernes gift, beskadiger blodkarrene og ødelægger de røde blodlegemer. Sundhedsstyrelsens opgørelse af det årlige antal indlagte behandlet for hugormebid ved landets sygehuse viser en fordobling af tilfældene over de sidste 10 år til i alt ca. 70 pr. år (tal fra 2007).[18]
Dødeligheden efter hugormebid er meget lille, men der er set enkelte dødsfald efter hugormebid i Danmark, ligesom alvorlige symptomer som udtræden af vand i hjernen og lungerne, opkastning af blod, blod i afføringen, blodtryksforhøjelse samt nyrepåvirkning er beskrevet.[19] I Skandinavien er det seneste dødsfald hos et rask, voksent menneske så vidt vides fra 1994, hvor en svensk kvinde døde som følge af hugormebid.[20] Husdyr og kæledyr kan blive udsat for hugormebid. Hos Agria Dyreforsikring er der i skadestatistikken i gennemsnit årligt registreret seks hunde, der er døde som følge af hugormebid i perioden 2002-2012.
Hugormen har meget små tænder. De er kun 5 mm lange. Har man sko og kraftige bukser på, så kan hugormen ikke bide igennem. Man bliver sjældent bidt af en hugorm med mindre man samler den op, sætter sig på den, eller træder på den i let beklædning.[21]
Hugormen (Vipera berus) er en kraftig slange med gråbrun bundfarve, mørkt hoved, mørke øjenstriber og siksakformet rygmønster. Hannernes rygmønster er sort. Der findes også ensfarvede hugorme, og den sikreste måde at kende forskel på hugormen og den anden danske slange – den ufarlige snog – er ved at finde de gule nakkepletter. Hugormen har aldrig gule nakkepletter, mens snogen næsten altid har to store gule pletter øverst på nakken lige bag øjnene (kan i ganske enkelte tilfælde mangle).
Ligesom hos snogen bliver hannerne ikke så lange som hunnerne. En han-hugorm kan måle ca. 60-80 cm, hunner kan måle op til 80-105 cm. Den hidtil længste hugorm i Danmark målte 82 cm, mens rekorden for en snog er på omkring halvanden meter. Den lever af mus, fugleunger, frøer, firben og lignende, men ligger i dvale fra oktober til marts. Ved temperaturer under ca. ti grader er den for sløv til at hugge. En hugorm kan blive ca. 10 år gammel. Der findes dog optegnelser på hugorme fra fangenskab, der er blevet endnu ældre. I naturen er gennemsnitsalderen for en hugorm næppe mere end 4-6 år.
Hugormen har siden 1981 været totalfredet, og i dag er det forbudt at indsamle, aflive eller flytte hugorme. Dog er det tilladt i særlige tilfælde, hvor slanger findes tæt på bebyggelse eller er til fare for børn, at flytte dem. Såfremt der ikke er mulighed for at samle den op og flytte den, må den helt undtagelsesvis slås ihjel. Mange af hugormens levesteder er beskyttede efter Naturbeskyttelsesloven.
Hugormen er Danmarks eneste giftige slange. På trods af et par hundrede tilfælde årligt, hvor mennesker bliver bidt af hugorme, er bi- og hvepsestik årsag til flere dødsfald end hugorme.
Die Kreuzotter (Vipera berus) ist eine kleine bis mittelgroße Giftschlange Eurasiens aus der Familie der Vipern (Viperidae). Sie besitzt von allen Vipern das größte und zugleich das nördlichste Verbreitungsgebiet, zudem ist sie die einzige Schlangenart, die auch nördlich des nördlichen Polarkreises zu finden ist.
Die Kreuzotter erreicht eine Durchschnittslänge zwischen 50 und 70 Zentimetern, kann im Extremfall aber auch bis etwa 90 Zentimeter lang werden. Die größte in Deutschland gefundene Kreuzotter war ein Weibchen von 87 Zentimetern in Thüringen. Für das Gebiet der ehemaligen Sowjetunion sind 84 Zentimeter als maximale Größe dokumentiert, für England 73 Zentimeter. Die längsten Kreuzottern sind Berichten nach in Nordeuropa zu finden, mit einem Individuum aus Nordfinnland mit 94 und einem aus Mittelschweden mit 104 Zentimetern Länge; beide Fälle gelten allerdings als nicht zuverlässig bestätigt. Die Weibchen sind typischerweise deutlich länger als die Männchen, die eine Körperlänge von 60 Zentimetern in der Regel nicht überschreiten. Die Schwanzlänge ist dagegen bei den Männchen im Verhältnis zur Körperlänge größer als bei den Weibchen. Das Gewicht der Tiere beträgt im Durchschnitt 100 bis 200 Gramm mit Maximalwerten bis etwa 300 Gramm bei tragenden Weibchen.[1]
Der Körper der Schlange ist gedrungen gebaut, der Kopf für eine Viper vergleichsweise wenig deutlich vom Körper abgesetzt. Die Schnauze ist vorn gerundet und geht in eine flache Kopfoberseite über, der Canthus rostralis ist ebenfalls abgerundet. Der Kopf ist von der Oberseite betrachtet oval und am Hinterkopf durch die Giftdrüsen leicht verbreitert.[1] Als Anpassung an kühle Lebensräume ist sie in der Lage, ihren Körper durch aktives Abspreizen der Rippen zu verbreitern, um eine größere Fläche für die Wärmeaufnahme beim Sonnen zu bieten und so geringere Wärmestrahlungsmengen effektiver zu nutzen.[2]
Die Grundfärbung der Kreuzotter ist sehr variabel und reicht von silbergrau und gelb über hell- und dunkelgrau, braun, blau-grau, orange, rotbraun und kupferrot bis schwarz. Die Färbung ist innerhalb der Art sehr variabel, auch innerhalb derselben Population können unterschiedliche Färbungen auftauchen. In weiten Teilen des Verbreitungsgebietes weisen die Tiere einen sexuellen Dichromatismus auf. Männchen besitzen meist verschiedene Grautöne von weißgrau bis fast schwarz, zudem ist der Kontrast zwischen Grundfarbe und der Zeichnung bei ihnen meist stärker ausgeprägt als bei den Weibchen. Bei den Weibchen herrschen verschiedene Braun-, Rot- oder Beigetöne vor, und der Kontrast zwischen heller Grundfarbe und dunklem Zickzackband ist meist etwas geringer.
Das auffälligste Zeichnungsmerkmal ist ein dunkles Zickzack-Band auf dem Rücken. Ebenso wie die Grundfarbe kann auch die Rückenzeichnung sehr variabel ausgebildet sein. Die Variationen reichen von breit oder schmal ausgebildeten Zickzacklinien über Wellen- und Rautenbänder bis hin zu einzelnen Querbinden, wie sie vor allem bei der Unterart V. b. bosniensis ausgebildet sind. Vor allem in Österreich und Slowenien kommen zudem Populationen vor, die eine dunkle Grundfarbe mit heller oder hell umrandeter Zeichnung besitzen. An den Flanken befindet sich außerdem eine Reihe dunkler, runder Flecken. Nicht selten werden Schlingnattern fälschlicherweise für Kreuzottern gehalten.
Neben den gezeichneten Farbvarianten existieren auch einfarbige Exemplare der Kreuzotter. Die Höllenotter, im Alpenraum auch als Bergviper bekannt, ist eine schwarze Kreuzotter (melanistische Färbung). Genauso wie die Höllenotter wurde früher auch die Kupferotter, eine rein kupferfarbene Farbvariante, für eine eigene Art gehalten. Die meisten Exemplare der Höllen- (Bergviper) oder Kupferotter sind nicht von Geburt an schwarz beziehungsweise rot, sondern dunkeln beziehungsweise röteln in den ersten zwei Lebensjahren allmählich ein. Die Schwarzfärbung scheint in kühleren Gebieten, etwa in Nordeuropa, in Moorgebieten oder in Gebirgen, häufiger aufzutreten als in wärmeren Gebieten. Lokal können mehr als 50 % oder sogar 70 bis 95 % der Population melanistisch gefärbt sein.[1] Teilmelanistische und auch albinotische Tiere sind dagegen sehr selten, allerdings ebenfalls dokumentiert.
Der Kopf weist meist die gleiche Grundfarbe wie der Körper auf, besonders bei den Weibchen kann das Rostrale und der Canthus rostralis leicht gelblich braun sein. Am Hinterkopf besitzen die Tiere eine x-förmige oder eine V-förmige Zeichnung mit zum Kopf weisender Spitze, die vom Zickzackband des Rückens getrennt ist. Über die Augen zieht sich ein breites Schläfenband bis zum Hals. Viperntypisch sind die senkrecht geschlitzten Pupillen, die von einer rostroten Iris umgeben sind. Die Bauchseite ist graubraun, schwarzbraun oder schwarz gefärbt und weist vor allem an der Kehle und in der Kinnregion häufig hellere Flecken auf. Die Unterseite der Schwanzspitze kann gelb, orange oder ziegelrot sein.
Die Rückenschuppen der Kreuzotter sind mit Ausnahme der untersten Reihe deutlich gekielt und haben eine raue Oberfläche. Um die Körpermitte befinden sich bei ihnen im Regelfall 21 Rückenschuppenreihen, in seltenen Fällen sind es 19 oder 23. Die Bauchseite wird bei Männchen von 132 bis 152 und bei Weibchen von 132 bis 158 Bauchschilden gebildet, denen sich der Analschild sowie 29 bis 48 (Männchen) bzw. 23 bis 43 (Weibchen) paarige Unterschwanzschilde anschließen.
Die Beschuppung des Kopfes kann bei der Kreuzotter sehr variabel sein. Die Kopfoberseite ist mit vielen kleinen Schuppen bedeckt, der unpaare Stirnschild (Frontale) sowie die paarigen Scheitelschilde (Parietale) sind allerdings groß und vollständig ausgebildet. Zwischen dem Auge und den acht bis neun, seltener sechs bis zehn, Oberlippenschilden (Supralabialia) besitzt die Schlange im Regelfall eine Reihe Unteraugenschuppen (Suboculare); in seltenen Fällen können zwei Reihen ausgebildet sein. Das Rostrale ist annähernd quadratisch und von oben gerade sichtbar. Das Nasenloch liegt vollständig in einem ungeteilten Nasalschild, welcher vom Rostrale durch ein Nasorostrale getrennt ist. Die Temporalia sind glatt und nur leicht gekielt. Der untere Mundrand wird von drei bis vier, selten von fünf Sublabialia gebildet.[1]
Der Karyotyp der Kreuzotter entspricht mit 18 Chromosomenpaaren (2n = 36), wovon 8 sehr groß sind (Makrochromosomen), dem der meisten untersuchten Vipernarten. Als Ausnahmen hiervon sind bislang nur die Aspisviper (V. aspis) und die Europäische Hornotter (V. ammodytes) mit 21 Chromosomenpaaren (2n = 42) und 11 Makrochromosomensets bekannt. Weibchen besitzen zwei unterschiedliche Geschlechtschromosomen, die bei den Schlangen als Z- und W-Chromosom bezeichnet werden, während die Männchen zwei Z-Chromosomen besitzen.[1]
Die Kreuzotter besitzt von allen Vipern das größte und zugleich das nördlichste Verbreitungsgebiet, zudem ist sie die einzige Schlangenart, die auch nördlich des nördlichen Polarkreises angetroffen werden kann. Das Gebiet reicht von Mittel- und Nordeuropa einschließlich Großbritannien und Skandinavien über das Alpengebiet und den nördlichen Balkan, Polen, Ungarn, Tschechien sowie das gesamte nördliche Russland bis nach Sachalin im Osten Asiens. Weiterhin ist die Schlange auch in Nordkorea und im Norden der Mongolei sowie Chinas zu finden.
In Deutschland kommt sie schwerpunktmäßig im Norddeutschen Tiefland (besonders in Heidegebieten), in den östlichen Mittelgebirgen sowie in Teilen Süddeutschlands (z. B. Schwarzwald, Schwäbische Alb, Bayerischer Wald, Alpen mit Vorland) vor; dazwischen tun sich größere Areallücken auf, insbesondere in den klimatisch wärmeren Flusstälern. Auffallend ist das Fehlen in den klimatisch geeigneten westlichen Mittelgebirgen (Sauerland, Bergisches Land, Siegerland, Westerwald, Vogelsberg, Taunus, Hunsrück, Nordpfälzer Bergland, Pfälzer Wald und Odenwald)[3][4]. Weil die Art auch in den übrigen Gebieten in ihrem Bestand stark bedroht ist, steht sie in ganz Deutschland unter Naturschutz. Größere Populationen finden sich insbesondere auf Hiddensee und Rügen.
In Österreich ist die Kreuzotter in allen Bundesländern, außer Wien und Burgenland, verbreitet. In den Alpen besiedelt sie hier Gebiete bis zu einer Höhe von etwa 2500 Metern. Die Kreuzotter fehlt im pannonischen Tiefland und in Südostösterreich. Es existieren größere lokale Vorkommen im Mühl- und Waldviertel.
In der Schweiz tritt die Art vor allem im Alpengebiet auf, insbesondere im Osten. In den Westalpen ist sie deutlich seltener als die Aspisviper – denn größtenteils schließen sich die Lebensräume von Aspisviper und Kreuzotter gegenseitig aus. Sehr lokal beschränkt kommt sie im östlichen Tessin und in den Kantonen Graubünden, Bern, Waadt, Freiburg und Jura vor. Es ist noch nicht geklärt, ob die Kreuzotter je im Kanton Wallis heimisch geworden ist oder ob sie im Laufe der Zeit von der Aspisviper verdrängt wurde. Eine Kreuzotter im deutschsprachigen Wallis anzutreffen wäre jedenfalls eine große Überraschung.[5]
Die Kreuzotter bevorzugt Habitate mit starker Tag-Nacht-Temperaturschwankung und hoher Luftfeuchtigkeit. Besiedelt werden zwergstrauchreiche Waldschneisen und Waldränder, Moore, Heiden, feuchte Niederungen, alpine Geröllfelder und Bergwiesen im Bereich der Baumgrenze. Im Gebirge trifft man die Schlange bis in Höhen von 2500 bis 3000 Metern an.
Die Kreuzotter ist tagaktiv und verlagert ihre Aktivität nur bei sehr großer Hitze in die Dämmerung. Morgens und am späten Nachmittag sucht sie geeignete Sonnenplätze auf und sonnt sich, die optimale Aktivitätstemperatur erreicht sie mit etwa 30 bis 33 °C. An schwülwarmen Tagen und nach längeren Regenperioden ist sie besonders aktiv, auf Wind reagiert sie dagegen sehr empfindlich. Bei Störung und Bedrohung flieht die Schlange unter Steine oder in die Vegetation. Wird sie in die Enge getrieben, kommt es zu Drohgebärden mit lautem Zischen sowie zu Bissen, wobei sie den Oberkörper nach vorne schnellen lässt.
Den Winter überbrückt die Kreuzotter durch eine vier- bis siebenmonatige, im äußersten Norden sogar bis zu achtmonatige Kältestarre. Dabei sucht sie geeignete Verstecke auf und überwintert häufig auch mit vielen weiteren Kreuzottern und auch anderen Reptilien in gemeinsamen Quartieren. In Deutschland beginnt die Winterstarre in der Regel Mitte bis Ende Oktober, in warmen Jahren auch erst Anfang November. Je nach Witterung und Höhenlage erscheinen in Deutschland die ersten Tiere ab Mitte Februar bis April, regional später, aus ihrer Kältestarre. Dabei erscheinen die Männchen im Schnitt zwei Wochen vor den Weibchen.[2]
Wie die meisten anderen Vipern ist die Kreuzotter ein Lauerjäger und nicht auf bestimmte Beutetiere spezialisiert. Die Beutetiere werden durch einen Biss attackiert, durch den das Viperngift in den Körper injiziert wird. Danach verharrt die Kreuzotter kurz und beginnt dann die Verfolgung des gebissenen Tieres, welches aufgrund der Giftwirkung sehr geschwächt wird und schließlich stirbt. Die Beutetiere werden vollständig verschluckt, meistens mit dem Kopf voran.
Die Kreuzotter jagt vor allem Kleinsäuger, Eidechsen sowie Frösche. Unter den Kleinsäugern bilden Langschwanzmäuse, Wühlmäuse und Spitzmäuse den größten Anteil der Beutetiere. Das individuelle Beutespektrum ist dabei stark abhängig vom lokalen Angebot, wodurch die Hauptbeutetiere entsprechend stark variieren. So besteht etwa im Bereich der Schäreninseln in Südschweden eine starke Abhängigkeit von der Erdmaus (Microtus agrestis), in den Wäldern Mitteleuropas von der Rötelmaus (Clethrionomys glareolus) und in moorigen Feuchtgebieten von Braunfröschen wie dem Grasfrosch (Rana temporaria) und dem Moorfrosch (Rana arvalis). Die Jungschlangen ernähren sich im Gegensatz zu den adulten Tieren fast ausschließlich von jungen Braunfröschen und Waldeidechsen, weshalb diese Arten eine zentrale Rolle bei der Verbreitung der Kreuzotter spielen.
Die Kreuzottern paaren sich nach der Winterstarre und der Frühjahrshäutung im April bis Mai. Während der Paarungszeit tragen die konkurrierenden Männchen Kommentkämpfe aus, wobei die Rivalen den Vorderkörper aufrichten und versuchen, den Gegner zu Boden zu drücken. Der Paarung selbst geht ein langes Vorspiel voraus.
Die Kreuzotter gehört zu den wenigen ovoviviparen Reptilien, das heißt, sie brütet ihre Eier im Mutterleib aus. Diese Besonderheit ist als weitere Anpassung der Kreuzotter an kühle nördliche Habitate zu verstehen (siehe Verbreitungsgebiet), da auf diese Weise die Eier im Muttertier ständig den wärmenden Sonnenstrahlen ausgesetzt sind. In einem herkömmlichen Gelege wäre der Zeitraum mit ausreichend hohen sommerlichen Temperaturen für die Entwicklung der Jungtiere zu kurz. Die Eier bilden dabei nur eine dünne Eihaut aus, die während oder direkt nach der Geburt von den Jungschlangen durchstoßen wird. Wie bei allen Reptilien ernährt sich der Embryo dabei im Ei vom Eidotter. Der Mutterorganismus sorgt für den Gasaustausch.
Die Jungschlangen kommen zwischen August und Oktober zur Welt, sie sind dann knapp bleistiftgroß. Die durchschnittliche Wurfgröße liegt bei 5 bis 15, in seltenen Fällen sind es bis zu 20 Jungtiere. Die erste Häutung erfolgt kurz nach der Geburt, danach sind die Schlangen selbstständig aktiv und jagen nach jungen Fröschen und Eidechsen. Die Geschlechtsreife erlangen Kreuzottern mit drei bis vier Jahren.
Als Fressfeinde der Kreuzotter sind eine Reihe von Greifvögeln und Säugetieren von Bedeutung, aber auch einige wenige Reptilien.
Unter den Greifvögeln ist der Mäusebussard (Buteo buteo), die Wiesen- (Circus pygargus) und die Rohrweihe (Circus aeruginosus), der Schwarzmilan (Milvus migrans), der Schell- (Aquila clanga) und der Schreiadler (Aquila pomarina) sowie der Schlangenadler (Circaetus gallicus) als Schlangenjäger nachgewiesen. Auch der Uhu (Bubo bubo), die Aaskrähe (Corvus corone), der Graureiher (Ardea cinerea), der Weißstorch (Ciconia ciconia), der Kranich (Grus grus) und das Haushuhn (Gallus gallus) können Kreuzottern erbeuten.
Unter den Säugetieren sind verschiedene Marderarten wie der Europäische Iltis (Mustela putorius), das Hermelin (Mustela erminea), der Europäische Dachs (Meles meles) oder das Feuerwiesel (Mustela sibirica) als Fressfeinde zu nennen. Auch der Rotfuchs (Vulpes vulpes), der Braunbrustigel (Erinaceus europaeus) und die Hauskatze sind von Bedeutung. Eine besondere Rolle spielt das Wildschwein (Sus scrofa), welches aufgrund der zunehmenden Bestände in weiten Teilen Mitteleuropas einen starken Prädationsdruck auf Schlangenpopulationen bewirkt. So konnte für den Zentralapennin in Italien nachgewiesen werden, dass die Schlangendichte in wildschweinfreien Gebieten bis zu dreimal so hoch ist wie in vergleichbaren Gebieten mit Wildschweinen.[6]
Unter den Reptilien kommen die Ringelnatter (Natrix natrix) und die Würfelnatter (Natrix tessellata) vor allem für Jungschlangen als Fressfeinde in Frage. Beide Arten werden jedoch umgekehrt auch von ausgewachsenen Kreuzottern erbeutet.[7]
Die wissenschaftliche Erstbeschreibung der Kreuzotter erfolgte durch Carl von Linné 1758 in seiner zehnten Auflage der Systema naturae unter den zwei unterschiedlichen Namen Coluber Berus und Coluber chersea sowie 1761 in der Folgeauflage zusätzlich unter Coluber prester. Albertus Seba benutzte bereits 1734 und damit vor Einführung des binominalen Benennungssystems Linnés den Gattungsnamen Vipera, den Josephus Nicolaus Laurenti 1764 bestätigte. François-Marie Daudin führte den noch heute gültigen Artnamen Vipera berus 1803 ein.
Die heutige Abgrenzung der Kreuzotter gegenüber ähnlichen Arten erfolgt vor allem über die Beschuppung (Pholidose), insbesondere über die Beschilderung der Kopfoberseite. So sind etwa die bei der Nordiberischen Kreuzotter (Vipera seoanei) weitgehend aufgelösten Schilde der Kopfoberseite (Frontale und Parietale) bei der Kreuzotter fast vollständig vorhanden. Auch Unterschiede auf molekularer Ebene sowie in der Giftzusammensetzung begründen die Artunterscheidung.
Die Kreuzotter wird systematisch in die Gattung Vipera und dort häufig gemeinsam mit einigen weiteren Arten in die Untergattung Pelias eingeordnet. Über einen Vergleich der mitochondrialen DNA (mtDNA) im Jahr 2000 konnte die nahe Verwandtschaft der Nordiberischen Kreuzotter mit der Kreuzotter bestätigt werden. Hier stellten beide Arten Schwesterarten dar. Die nächsten Verwandten waren nach der Analyse die Westliche Kaukasusotter (V. dinniki) sowie die Europäische Hornotter (V. ammodytes).[8] Die Analyse umfasste allerdings nicht alle Arten der Gattung Vipera, sodass sich keine phylogenetischen Schlüsse für die gesamte Gattung ableiten lassen. Svetlana Kalyabina et al. stellten 2002 eine Verwandtschaftsanalyse auf der Basis von mitochondrialer DNA vor, nach der die Kreuzotter gemeinsam mit der Waldsteppenotter (V. nikolskii), Barans Viper (V. barani) und der Pontischen Viper (Vipera pontica) eine monophyletische Gruppe bildet, deren Schwesterart die Nordiberische Kreuzotter ist.[9] Bis 1986 waren die Waldsteppenotter, Barans Viper und Pontische Viper nahezu einhellig als Kreuzotternrassen eingeordnet worden, die von V. N. Grubant und A. V. Rudaeva postulierte Eigenständigkeit als Arten ist bis heute unter Systematikern umstritten.
Folgende Unterarten der Kreuzotter werden unterschieden:
Im Gegensatz zu den meisten anderen Vipern liegen im Fall der Kreuzotter gute Fossilbefunde vor, die sowohl die Rekonstruktion der Abstammungslinien als auch der biogeographischen Entwicklung ermöglichen. Die ältesten eindeutig der Kreuzotter zuzuordnenden Fossilien stammen aus dem frühen Miozän und wurden in Langenau im unteren Orleanium sowie im Randecker Maar im mittleren Orleanium gefunden. Aus dem mittleren und späten Miozän stammen Funde aus Ost- und Mitteleuropa und für das Pleistozän ist die Kreuzotter in einem Großteil ihres heutigen Verbreitungsgebietes dokumentiert. Dabei sind vor allem Funde aus Polen, Ost-England, Österreich, Rumänien und Deutschland zu erwähnen.
Neben den Fossilien helfen molekularbiologische Daten zur Rekonstruktion der historischen Biogeographie und der Verbreitung im Pleistozän. Durch eine systematische Analyse von genetischem Material von Schlangen im gesamten Verbreitungsgebiet konnte dargestellt werden, wie die Besiedlung Europas durch die Kreuzotter nach der Weichseleiszeit mit ihrer großflächigen Vereisung des europäischen Kontinents erfolgte. Die Studie kommt zu dem Ergebnis, dass diese Besiedlung von drei getrennten Gründerpopulationen ausging, die in unterschiedlichen Rückzugsgebieten lebten.[10]
Kreuzottern sind sehr scheu. Bei Gefahr flüchten sie sofort. Ein Zubiss erfolgt nur dann, wenn man sie massiv bedroht, sie anfasst oder auf sie tritt, so dass von einem Kreuzotterbiss vor allem Beerensammler und Waldarbeiter[11] betroffen sein können. Der LD50-Wert des Giftes liegt für eine subkutane Injektion bei etwa 6,45 mg (Milligramm) pro Kilogramm Körpermasse und bei einer Injektion in ein Blutgefäß bei rund 0,55 mg pro Kilogramm Körpermasse. Für einen Menschen von 75 kg (Kilogramm) Körpermasse bedeutet das also, dass er eine tödliche Dosis bei der Injektion von 483,75 mg beziehungsweise 41,25 mg des Giftes erreichen würde, was dem durchschnittlichen Biss von mehr als fünf Kreuzottern entspräche. Daher sind Todesfälle allein durch Kreuzotterbisse unwahrscheinlich. Da die Kreuzotter das giftige Sekret, das sie zum Jagen von Mäusen, Fröschen, Blindschleichen oder anderen Tieren benötigt, nicht einfach verschwendet, verwendet sie von ihrem geringen Vorrat bei einem Großteil der Verteidigungsbisse zudem entweder gar kein oder nur sehr wenig Gift.
Obwohl das Gift der Kreuzotter etwa zwei- bis dreimal giftiger ist als das der Diamant-Klapperschlange (Crotalus adamanteus), ist ein Biss auf Grund ihres geringen Giftvorrats von nur 10 bis 18 mg Trockengewicht in der Regel nur für Kinder und ältere Menschen gefährlich. Die Symptome des Bisses äußern sich folgendermaßen: Rund um die Bissstelle entsteht etwa eine Stunde später eine große Schwellung. Durch Nervengifte kann es zu Atemnot und Herzbeschwerden kommen. Der Biss einer Kreuzotter kann darüber hinaus auch zu Lähmungen führen. Wegen des blutzersetzenden Teils des Sekretes ist es möglich, dass sich die Zone nahe der Bissstelle bläulich verfärbt.[12] Oft treten diese Symptome jedoch nicht auf, und auch die Schmerzen des Bisses halten sich zumeist in Grenzen, so dass Menschen manchmal nichts davon merken, wenn sie gebissen werden. Auf der anderen Seite sind aber gravierende Fälle dokumentiert: So mussten zwischen 2003 und 2009 allein auf der Insel Hiddensee insgesamt 23 Personen nach jeweils einem Kreuzotterbiss mehrere Tage im Krankenhaus behandelt werden, zwei von ihnen bedurften einer intensivmedizinischen Behandlung.[13]
Zwischen 1959 und 2003 sind in Deutschland keine Todesfälle nach einem Kreuzotterbiss bekannt geworden. Im Jahr 2004 starb eine 81-jährige Frau auf der Insel Rügen nach dem Biss einer schwarzen Kreuzotter.[14]
Die Art als solche ist nicht gefährdet (IUCN Least Concern).[15] Gefährdungen für die Bestände der Kreuzotter gehen vor allem von Beeinträchtigungen der Lebensräume aus, etwa durch die Verbuschung oder Aufforstung von Sonnenplätzen oder durch Bewirtschaftungs- bzw. Baumaßnahmen in Heide- und Waldrandgebieten. In Ostdeutschland werden insbesondere durch die Abkehr von der Kahlschlagwirtschaft sonnige Bereiche, die sonst als Frühjahrssonn- und Paarungsplätze genutzt wurden, im Wald immer seltener. In diesen Wäldern bedarf es deshalb aktiver Biotopentwicklungsmaßnahmen zum Schutz der Kreuzotter. Ein weiterer Grund für die starke Gefährdung der Kreuzotter ist die zunehmende Zerschneidung der Wälder durch Fernstraßen. Den eingeschlossenen Populationen droht die genetische Verarmung und langfristig das lokale Aussterben.
In früheren Jahrzehnten wurden viele Populationen durch massenhaftes Töten von Tieren (gefördert durch staatliche „Kopfprämien“ pro erlegtem Exemplar) erheblich reduziert. Durch Wiedervernässungsmaßnahmen in teilabgetorften Hochmooren werden Reptilien oft in die Randbereiche verdrängt.
Gesetzlicher Schutzstatus (Auswahl)
Nationale Rote Liste-Einstufungen (Auswahl)[16][17]
Wie alle europäischen Schlangenarten ist sie im Anhang II der Berner Konvention (Übereinkommen über die Erhaltung der europäischen wildlebenden Pflanzen und Tiere und ihrer natürlichen Lebensräume)[18] verzeichnet und genießt dadurch innerhalb der Europäischen Union strengen Schutz. Die Tiere dürfen weder getötet noch gefangen werden; Halter dieser Schlangenart müssen entsprechende Herkunfts- und Nachzuchtsbestätigungen vorlegen.
Im Volk entstand auch der Aberglaube, dass rote oder schwarze Kreuzottern besonders giftig seien.
Vielfach wurde die Kreuzotter auch als Arzneimittel für Mensch und Tier gefangen. So wurden etwa in Litauen zerstückelte Kreuzottern an Schweine verfüttert, in dem Glauben, dass diese dadurch besser wüchsen.
Die Informationen dieses Artikels entstammen zum größten Teil den unter Literatur angegebenen Quellen, darüber hinaus werden folgende Quellen zitiert:
Die Kreuzotter (Vipera berus) ist eine kleine bis mittelgroße Giftschlange Eurasiens aus der Familie der Vipern (Viperidae). Sie besitzt von allen Vipern das größte und zugleich das nördlichste Verbreitungsgebiet, zudem ist sie die einzige Schlangenart, die auch nördlich des nördlichen Polarkreises zu finden ist.
Crna šarka (Vipera berus prester) je potpuno crna zmija. Ima vijugavu šaru koja se vidi pri određenom lomu svjetla. Naseljava planinska područja ali nešto niže nadmorske visine. Može se naći na Velikom i Malom polju na planini Igman.
Crna šarka pripada grupi najotrovnijih/opasnijih zmija na našim prostorima.
Cykcakòwatô żnija (Vipera berus) – to je ôrt gadzënë z rodzëznë żnijowatëch (Viperidae). Jak na niã nie stąpi abò nie gòrzi, tej òna bë nie mia kąsëc. Ji jôd je niebezpieczny dlô dzecy i starszëch lëdzy. Jak ta żnija kąsy dobrze je zańc do lékôrza. Òna żëje m. jin. na Kaszëbach i je chrónionô, ale Kaszëbi ji nie lëdają.
Cykcakòwatô żnija (Vipera berus) – to je ôrt gadzënë z rodzëznë żnijowatëch (Viperidae). Jak na niã nie stąpi abò nie gòrzi, tej òna bë nie mia kąsëc. Ji jôd je niebezpieczny dlô dzecy i starszëch lëdzy. Jak ta żnija kąsy dobrze je zańc do lékôrza. Òna żëje m. jin. na Kaszëbach i je chrónionô, ale Kaszëbi ji nie lëdają.
Harmai mado (lat. Vipera berus, ven. обыкновенная гадюка) on myrkymadoloi, kuuluu harmualoin madoloin pereheh. Harmuadu maduo on Jevruazies da Aazies.
Karjalan tazavallas harmai mado on ainavo myrkymado, sendäh pidäy tiediä, kui se erovuu toizis madolois. Harmual mavol ei ole, kui mustumavol, keldazii tačmoi piäs. Sidä paiči harmuan mavon eričyksenny on sen piä, kudai on kolmikon da keijähän muodoine da selgieh erovuu kaglas, se kai on suomuksis. Harmual mavol on lyhyt (kuudeh-kaheksah kerdah ruhuo pienembi) da n’okas terävy händy. Sil on sangei da köhmiškö ruho, sellän puoles se on vähäzel lačakko. Harmual mavol on pysty yöl nägii silmyterä da kaksi suurdu myrkyhammastu, kudamat ollah ylimäzen leuguluun agjois da törčötetäh hyvin.
Harmuan mavon ruhon piduhus yhtes hännänke enimyölleh ei ole enämbiä 70 sentii, puaksumbah – 40-60 sentii. Emäčyt ollah ižäččylöi pitkembät da sangiembat, händy niilöil on lyhembi da hoikembi.
Harmuan mavon väri on eriluaduine. On mustua, on harmuadu, on muzavanruskiedu maduo. Maha on selgiä valpahembi, toiči sit on keldastu da valpastu tačmua, hännän n’okku alapuolespäi on keldaine libo ruskiettavu.
Karjalas harmuadu maduo on kaikkiel, erähil alovehil kai liijakse. Harmai mado suvaiččou lehti- da segameččii, kus on ahuo da hyviä heiniä, vahnoi niittylöi kiviruoppahien da pitkän heinänke. Harvah konzu harmai mado eläy suoloin reunoil, jogiloin da järvilöin rannoil, kuattulois mečis, kudamat ruvetah kazvoittumah, havvumečis. Harmai mado ei ole ylen vuadiju eländykohtah niškoi, sil pidäy vaiku kohtii, kunne suau peittyö, tarbehekse syömisty da päiväzen valgiedu. Harmuat mavot enimälleh pyzytäh yhty kohtua da kaiken ijän eletäh sit. Liikutah net vaiku 50-100 metrin ymbäristöl.
Harmai mado on vähäzel lašku da hilly mado. Päiväl se suvaiččou viruo päivypastos, pimien aigua libo yöl lähtöy syömizien eččoh. Pohjazembil alovehil net valgien aigua kiirehtetäh löydiä ičelleh syvvä. Keviäl harmuat mavot havačutah aijoi, sulakuun lopus – oraskuun allus, konzu mečis vie kudakus on lundu. Ezmäi talven vietändykohtaspäi lähtietäh ižäčyt, sit sentämän päivän mendyy emäčyt da nuoret madozet. Kaksi enzimästy nedälii net pyzytäh yhtes, lämmis kohtis, liikutah ylen vähän, parembi virutah päivypastos. Kolmen-nellän nedälin mendyy niilöil algavuu kiimuaigu.
Nuoret harmuat mavot syvväh čirkoi da böbökkii, kudžoloi da toukkii, madozii da čyöttölöi. Jo jälles enzimästy talvie net ruvetah syömäh jyrzijöi, šlöppölöi, pienii linduzii, niilöin poigazii da jäiččii.
Harmai mado Harmai mado (lat. Vipera berus, ven. обыкновенная гадюка) on myrkymadoloi, kuuluu harmualoin madoloin pereheh. Harmuadu maduo on Jevruazies da Aazies.
Høggormur (danskt - hugorm, latín - Vipera berus) er eitt lítð slag av eiturslangu. Høggormur er einasta eiturslanga ið livur í Norðurlondum.
Eins og aðrar slangur framleiðir høggormur egg, men hann hevur eggini í sær inntil tey verða klakt. Seint á sumri leggur honin 5-7 livandi ungar.
Hannurin verður uml. 55 cm til longdar, meðan honin kann gerast uml. 104 cm.
D'Kräizotter (Vipera berus), op Franséisch "Vipère bérus" an op Däitsch "Kreuzotter", ass eng Gëftschlaang aus der Famill vun de Viperen (Viperidae). Vun alle Viperen huet d'Kräizotter dat gréisst an nërdlechst Verbreedungsgebitt. Si ass déi eenzeg Schlaangenaart, déi een nërdlech vum nërdleche Polarkrees begéine kann.
Dem Henri Klees no heescht d'Kräizotter an der Géigend vun Zolwer "Wipper".[1]
D'Kräizotter konnt bis haut nach net zu Lëtzebuerg nogewise ginn. D'Schléngnatter gëtt reegelméisseg mat der Kräizotter verwiesselt an d'Aart huet dorënner ze leiden, well d'Leit se aus Angscht direkt ëmbréngen, wa se eng gesinn.
D'Kräizotter (Vipera berus), op Franséisch "Vipère bérus" an op Däitsch "Kreuzotter", ass eng Gëftschlaang aus der Famill vun de Viperen (Viperidae). Vun alle Viperen huet d'Kräizotter dat gréisst an nërdlechst Verbreedungsgebitt. Si ass déi eenzeg Schlaangenaart, déi een nërdlech vum nërdleche Polarkrees begéine kann.
Dem Henri Klees no heescht d'Kräizotter an der Géigend vun Zolwer "Wipper".
D'Kräizotter konnt bis haut nach net zu Lëtzebuerg nogewise ginn. D'Schléngnatter gëtt reegelméisseg mat der Kräizotter verwiesselt an d'Aart huet dorënner ze leiden, well d'Leit se aus Angscht direkt ëmbréngen, wa se eng gesinn.
Vipera berus, (düütsk: Kreuzotter) is een Oard fon Needer, un deeruum dät ju in't Seelterlound wäil ju ap maaste tou fiendende Needer is, wäd dät Woud Needer uk mongs gans apaat foar hier bruukt. Ju is giftich un is fuul in Foan- un Heedeloundskuppe tou fienden. Ju häd ne Loangte fon 60-80 cm. N Bit fon düsse Needer is nit besünners gefoarelk, allinich foar Bäidene un oolde Ljuude kon dät gefoarelk weese. Fröier rakte dät in ju Foangestriche fon dät Seelterlound fuul fon düsse Dierte.
– Bielden, Videos un Audiodoatäie Vipera berus, (düütsk: Kreuzotter) is een Oard fon Needer, un deeruum dät ju in't Seelterlound wäil ju ap maaste tou fiendende Needer is, wäd dät Woud Needer uk mongs gans apaat foar hier bruukt. Ju is giftich un is fuul in Foan- un Heedeloundskuppe tou fienden. Ju häd ne Loangte fon 60-80 cm. N Bit fon düsse Needer is nit besünners gefoarelk, allinich foar Bäidene un oolde Ljuude kon dät gefoarelk weese. Fröier rakte dät in ju Foangestriche fon dät Seelterlound fuul fon düsse Dierte.
De njirre (Vipera berus) is in giftige slang dy't sawat oeral foarkomt yn Jeropa en yn dielen fan Aazje. De njirre komt ek yn Fryslân foar.
De njirre wurdt ûngefear 50 oant 70 sintimeter lang en is te herkennen oan de koperbrune readeftige eagen mei fertikale pupil, de wat útstekkende skub boppe it each en it sichsachpatroan op de rêch. De giftichheid wurdt faak oerskat, de njirre is lang net sa gefaarlik as bygelyks de mamba's, de kobra's of de tichter besibbe rattelslangen. De byt fan de njirre kin wol gefaarlik wêze foar de minsk mar hoewol't alle jierren tsientallen njirrebiten registrearre wurde binne fatale gefallen uterst seldsum.
Šnīpštielie aba kėrmėns (luotīnėškā: Vipera berus, onglėškā: Common adder, vuokīškā: Kreuzotter) īr troča torintė gīvatė, katra given Lietouvuo.
Kūna vėršos palšos, tomsē rods, 75–80 cm ėlgoma. Ėšėlgā nogaras vingioun roda aba jouda jousta. Makaulė platė, trėkompė īr, ont anuos īr X skvarmas rašts. Gīvatokus ved jau gīvus.
Lietovuo šnīpštielie tonkė īr. Būn šlapiūs medies, medės ākštelies, ėškartūs, pamediūs, tīrūs, paežeries ė vėitūs, kor aug aukšta žuolie. Anou patink šiltas vėitas, tudie gol īsauliou. Par žėima būn krūvuo graužėku londūs, kormiu orvūs, pu kelmās. Žėimuo nug spalė lėgė balondė. Daba kāp daug liūnu īr ėšsausėnt, tāp šnīpštieliū pamažiejė̄ ī. Gīvatokus ved rogpjūti.
Šnypštielie medioun naktėis pradiuo - jied mažus graužėkus (pelės, pelienus), drėižus, varlės, kiaušius, vabzdius, kėrmėlus. Žmuogaus ana tīčiuom nepoul, bet jēgo ont anuos ožlėp aba ana pakostin ta ana skaudē kond. Šnīpštielės kondis ī tročīzna, bet nug anuo miršt netonkē.
Ο Αστρίτης Vipera berus (Linnaeus, 1758) είναι ιοβόλο φίδι της οικογένειας Viperidae. Στην Ελλάδα απαντάται το υποείδος Vipera berus bosniensis (Boettger, 1889), μόνο κατά μήκος των βόρειων συνόρων της χώρας σε μεγάλα υψόμετρα (όρη Βαρνούντας, Βόρας, Τζένα, και Ροδόπη)[1].
Το όνομα "Αστρίτης" χρησιμοποιείται συχνά και για άλλα είδη ανά περιοχή, όμως η χρήση του είναι λανθασμένη καθώς συχνά βαρύνει ακίνδυνα είδη φιδιών με την φήμη του δηλητηριώδους. Το δε δηλητήριο του είναι σχετικά ισχυρό, όχι τόσο όσο των υπόλοιπων ειδών οχιάς στην Ελλάδα, όμως και πάλι σε περίπτωση δαγκώματος συνιστάται η παροχή πρώτων βοηθειών και η ιατρική παρακολούθηση.
Το μήκος του φτάνει περίπου τα 65 εκατοστά, με τα θηλυκά να είναι μεγαλύτερα από τα αρσενικά. Κυνηγάει κυρίως στη διάρκεια της ημέρας. Ζει σε ορεινές περιοχές με υψόμετρα μεγαλύτερα των 1400m. Πέφτει σε χειμερία νάρκη την αρχή του χειμώνα μέχρι την αρχή της άνοιξης. Τα θηλυκά γεννούν κάθε 2 χρόνια, από 3 έως 18 νεογνά τα οποία ωριμάζουν σεξουαλικά τον 3ο ή 4ο χρόνο. Η διατροφή του περιλαμβάνει μικρά θηλαστικά όπως ποντίκια, μικρά πτηνά, αμφίβια και σαύρες. [1]
Στην Ελλάδα εκτός από τον αστρίτη, απαντώνται τα εξής είδη οχιάς:
Στην Κύπρο εντοπίζεται η φίνα ή κοντονούρα (λόγω της κοντής της ουράς), που ανήκει στο είδος Macrovipera lebetina.
Ο Αστρίτης Vipera berus (Linnaeus, 1758) είναι ιοβόλο φίδι της οικογένειας Viperidae. Στην Ελλάδα απαντάται το υποείδος Vipera berus bosniensis (Boettger, 1889), μόνο κατά μήκος των βόρειων συνόρων της χώρας σε μεγάλα υψόμετρα (όρη Βαρνούντας, Βόρας, Τζένα, και Ροδόπη).
Гадзюка звычайная (Vipera berus) — ядавітая зьмяя сямейства гадзюкавых.
— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў
Гадзюка звычайная (Vipera berus) — ядавітая зьмяя сямейства гадзюкавых.
Гади кара елан — безнең илнең иң билгеле агулы еланнарыннан берсе. Ул бөтен урман зонасында киң таралган.
Кышкы йокыдан апрель азагы — май башында «уянып чыга һәм кояш яхшы җылыткан төрле урыннарда — агач төпләрендә, ауган агач астында, өем асларында, юл буйларындагы сөзәклекләрдә күренә башлый. Җылыну чоры 1-4 атна барырга мөмкин, бу вакытта еланнар сүлпән була һәм күзгә күбрәк чалына. Гади кара елан төрле төстә булырга мөмкин, ләкин Татарстанда ешрак кара төстәгесе очрый. Аркасы буйлап бормалы бизәк сузылган, соры тостә-гесе сирәк очрый, һәм ул күбрәк яшь еланнарда күзәтелә. Ана гади кара елан август аенда 17-19 см озынлыктагы 14 ләп бала тудыра. Олы еланнарның озынлыгы 80-90 см га җитә. Гади кара елан төрле умырткалыларны — вак кимерүчеләрне, көрәнтешләрне, кәлтә, бака һәм хәтта ояларын җирдә ясаучы кошларның нәни кошчыкларын да аулый. Табышын бөтен килеш йотып җибәргәнче, башта агуы белән үтерә. Кара еланнарның агу-теш аппараты катлаулы төзелешле. Аларның агулы казык тешләре эре һәм яткан хәлдә генә авыз эченә сыеп бетә. Агу бизләре — үзгәргән селәгәй бизләре. Корбанының җәрәхәтләнгән урынына агу шприцны (укол энәсен) хәтерләткән куыш теш буйлап агып төшә. Татарстанда кара елан чагу очраклары чагыштырмача сирәк, ул да булса кешеләрнең саксызлыгы аркасында гына. Шуңа күрә гөмбә, җиләк җыйганда, печәнлекләрдә, гомумән, кара елан булган урыннарда сак һәм игътибарлы булырга кирәк. Еланнар беркайчан да башлап үзләре һөҗүмгә ташланмыйлар, алар үзләренә куркыныч янаганда гына тешлиләр (чагалар). Кара елан агуы дару препаратлары ясау өчен файдаланыла. Гади кара елан, сан ягыннан кими барганлыктан, Татарстан Республикасының Кызыл китабына кертелгән.
Гади кара елан — безнең илнең иң билгеле агулы еланнарыннан берсе. Ул бөтен урман зонасында киң таралган.
Кышкы йокыдан апрель азагы — май башында «уянып чыга һәм кояш яхшы җылыткан төрле урыннарда — агач төпләрендә, ауган агач астында, өем асларында, юл буйларындагы сөзәклекләрдә күренә башлый. Җылыну чоры 1-4 атна барырга мөмкин, бу вакытта еланнар сүлпән була һәм күзгә күбрәк чалына. Гади кара елан төрле төстә булырга мөмкин, ләкин Татарстанда ешрак кара төстәгесе очрый. Аркасы буйлап бормалы бизәк сузылган, соры тостә-гесе сирәк очрый, һәм ул күбрәк яшь еланнарда күзәтелә. Ана гади кара елан август аенда 17-19 см озынлыктагы 14 ләп бала тудыра. Олы еланнарның озынлыгы 80-90 см га җитә. Гади кара елан төрле умырткалыларны — вак кимерүчеләрне, көрәнтешләрне, кәлтә, бака һәм хәтта ояларын җирдә ясаучы кошларның нәни кошчыкларын да аулый. Табышын бөтен килеш йотып җибәргәнче, башта агуы белән үтерә. Кара еланнарның агу-теш аппараты катлаулы төзелешле. Аларның агулы казык тешләре эре һәм яткан хәлдә генә авыз эченә сыеп бетә. Агу бизләре — үзгәргән селәгәй бизләре. Корбанының җәрәхәтләнгән урынына агу шприцны (укол энәсен) хәтерләткән куыш теш буйлап агып төшә. Татарстанда кара елан чагу очраклары чагыштырмача сирәк, ул да булса кешеләрнең саксызлыгы аркасында гына. Шуңа күрә гөмбә, җиләк җыйганда, печәнлекләрдә, гомумән, кара елан булган урыннарда сак һәм игътибарлы булырга кирәк. Еланнар беркайчан да башлап үзләре һөҗүмгә ташланмыйлар, алар үзләренә куркыныч янаганда гына тешлиләр (чагалар). Кара елан агуы дару препаратлары ясау өчен файдаланыла. Гади кара елан, сан ягыннан кими барганлыктан, Татарстан Республикасының Кызыл китабына кертелгән.
Шарка, лутица или осојница (науч. Vipera berus) — змија отровница од родот шарки (Vipera) и е многу распространета во светот, вклучувајќи ја Македонија[2]. Отровот го вбризгува со каснување, преку жлебот на отровниот заб. Делува бавно и не е многу силен, но сепак може да усмрти и човек.
Шарката е бавна, со многу кратка опашка, со елипсовидна и сплосната глава, која што јасно се одделува од трупот. Мажјаците се помали од женките и имаат сива боја, додека женките се црвенкасто-смеѓи. И двата пола по должината на грбот имаат темна пруга со темни дамки по страните. Стомакот им е со сива до црна боја послан со бели точки, а долната страна на опашката им е со жолта до црвена боја. Обично пораснуваат околу 70 сантиметри во должина.
Имаат голема глава, тенок врат, долг јазик и дебело тело кое е помалку елегантно од телото на поскокот, со коса испрекината пруга која служи за прикривање.
Како и останатите врсти од истиот род, шарките не го прогонуваат својот плен туку чекаат да дојде во близина и тогаш го напаѓаат со смртоносна ефикасност. Во споредба со своите поголеми сродници, шарката е ретка опасност за човекот, но за малите животни е моментално смртоносна. Нејзините отровни заби лежат преклопени во вилицата и се исфрлаат напред кога напаѓа. После нападот, шарката чека отровот да почне да делува, бидејќи пленот го јаде дури кога ќе биде мртов. Нејзиниот отров е хемотоксичен, што значи дека се распаѓа ткивото и делува на крвотокот. Некои научници шаркиниот отров го сметаат поотровен и од поскоковиот, сврстувајќи го дури и меѓу најотровните во змискиот свет, но веруваат дека поради малата количина на отров кој може да го вбризгува во раната не претставува ниту приближна опасност како поскокот. Бројните статистики укажуваат дека во поголемиот дел на Европа луѓето почесто умираат од убодот на пчела отколку од убодот на шарката.
Шарката се храни со гуштери, жаби, мали цицачи, понекогаш со слепец и млади птици како и со птичји јајца. Понекогаш, иако многу ретко, се храни дури и со мали куни.
Шарката спаѓа меѓу најраспространетите влекачи во светот. Живее од Пиринеите на западот преку цела Европа и Азија до Тихи океан на истокот.
Живее на различни места — на влажни низински ливади, во шумите и планинските карстни предели. Во планините се наоѓа и до 3000 м надморска височина. Дење често се сонча, добро плива и е почеста од останатите европски змии. Живее во дупки каде што ја поминува зимата во спиење и тоа честопати повеќето од нив стуткани како големо клопче.
Шарките се парат кон крајот на пролетта, а женката кон крајот на летото раѓа од 5 до 15 живи млади.
Шарка, лутица или осојница (науч. Vipera berus) — змија отровница од родот шарки (Vipera) и е многу распространета во светот, вклучувајќи ја Македонија. Отровот го вбризгува со каснување, преку жлебот на отровниот заб. Делува бавно и не е многу силен, но сепак може да усмрти и човек.
Vipera berus, also known as the common European adder[3] and the common European viper,[4] is a species of venomous snake in the family Viperidae. The species is extremely widespread and can be found throughout most of Central Europe and Eastern Europe, and as far as East Asia.[2] There are three recognised subspecies.
Known by a host of common names including common adder and common viper, the adder has been the subject of much folklore in Britain and other European countries.[5] It is not regarded as especially dangerous;[3] the snake is not aggressive and usually bites only when really provoked, stepped on, or picked up. Bites can be very painful, but are seldom fatal.[6] The specific name, berus, is Neo-Latin and was at one time used to refer to a snake, possibly the grass snake, Natrix natrix.[7]
The common adder is found in different terrains, habitat complexity being essential for different aspects of its behaviour. It feeds on small mammals, birds, lizards, and amphibians, and in some cases on spiders, worms, and insects. The common adder, like most other vipers, is ovoviviparous. Females breed once every two or three years, with litters usually being born in late summer to early autumn in the Northern Hemisphere. Litters range in size from three to 20 with young staying with their mothers for a few days. Adults grow to a total length (including tail) of 60 to 90 cm (24 to 35 in) and a mass of 50 to 180 g (1.8 to 6.3 oz). Three subspecies are recognized, including the nominate subspecies, Vipera berus berus described here.[8] The snake is not considered to be threatened, though it is protected in some countries.
There are three subspecies of V. berus that are recognised as being valid including the nominotypical subspecies.
The subspecies V. b. bosniensis and V. b. sachalinensis have been regarded as full species in some recent publications.[3]
The name 'adder' is derived from nædre, an Old English word that had the generic meaning of serpent in the older forms of many Germanic languages. It was commonly used in the Old English version of the Christian Scriptures for the devil and the serpent in the Book of Genesis.[5][11] In the 14th century, 'a nadder' in Middle English was rebracketed to 'an adder' (just as 'a napron' became 'an apron' and 'a nompere' changed into 'an umpire').
In keeping with its wide distribution and familiarity through the ages, Vipera berus has a large number of common names in English, which include:
In Denmark, Norway and Sweden, the snake is known as hugorm, hoggorm and huggorm, roughly translated as 'striking snake'. In Finland, it is known as kyykäärme or simply kyy, in Estonia it is known as rästik, while in Lithuania it is known as angis. In Poland the snake is called żmija zygzakowata, which translates as 'zigzag viper', due to the pattern on its back.
Relatively thick-bodied, adults usually grow to 60 cm (24 in) in total length (including tail), with an average of 55 cm (22 in).[3] Maximum size varies by region. The largest, at over 90 cm (35 in), are found in Scandinavia; specimens of 104 cm (41 in) have been observed there on two occasions. In France and Great Britain, the maximum size is 80–87 cm (31–34 in).[3] Mass ranges from 50 g (1.8 oz) to about 180 grams (6.3 oz).[15][16]
The head is fairly large and distinct and its sides are almost flat and vertical. The edge of the snout is usually raised into a low ridge. Seen from above, the rostral scale is not visible, or only just. Immediately behind the rostral, there are two (rarely one) small scales.
Dorsally, there are usually five large plates: a squarish frontal (longer than wide, sometimes rectangular), two parietals (sometimes with a tiny scale between the frontal and the parietals), and two long and narrow supraoculars. The latter are large and distinct, each separated from the frontal by one to four small scales. The nostril is situated in a shallow depression within a large nasal scale.
The eye is relatively large—equal in size or slightly larger than the nasal scale—but often smaller in females. Below the supraoculars are six to 13 (usually eight to 10) small circumorbital scales. The temporal scales are smooth (rarely weakly keeled). There are 10–12 sublabials and six to 10 (usually eight or 9) supralabials. Of the latter, the numbers 3 and 4 are the largest, while 4 and 5 (rarely 3 and 4) are separated from the eye by a single row of small scales (sometimes two rows in alpine specimens).[3]
Midbody there are 21 dorsal scales rows (rarely 19, 20, 22, or 23). These are strongly keeled scales, except for those bordering the ventral scales. These scales seem loosely attached to the skin and lower rows become increasingly wide; those closest to the ventral scales are twice as wide as the ones along the midline. The ventral scales number 132–150 in males and 132–158 in females. The anal plate is single. The subcaudals are paired, numbering 32–46 in males and 23–38 in females.[3]
The colour pattern varies, ranging from very light-coloured specimens with small, incomplete, dark dorsal crossbars to entirely brown ones with faint or clear, darker brown markings, and on to melanistic individuals that are entirely dark and lack any apparent dorsal pattern. However, most have some kind of zigzag dorsal pattern down the entire length of their bodies and tails. The head usually has a distinctive dark V or X on the back. A dark streak runs from the eye to the neck and continues as a longitudinal series of spots along the flanks.[3]
Unusually for snakes, it is often possible to distinguish the sexes by their colour. Females are usually brownish in hue with dark-brown markings, the males are pure grey with black markings. The basal colour of males will often be slightly lighter than that of the females, making the black zigzag pattern stand out. The melanistic individuals are often females.
Vipera berus has a wide range. It can be found across the Eurasian land-mass; from northwestern Europe (Great Britain, Belgium, Netherlands, Scandinavia, Germany, France) across southern Europe (Italy, Serbia, Albania, Croatia, Montenegro, Bosnia and Herzegovina, North Macedonia, Bulgaria, and northern Greece) and eastern Europe to north of the Arctic Circle, and Russia to the Pacific Ocean, Sakhalin Island, North Korea, northern Mongolia and northern China. It is found farther north than any other snake species. The type locality was originally listed as 'Europa'. Mertens and Müller (1940) proposed restricting the type locality to Uppsala, Sweden[2] and it was eventually restricted to Berthåga, Uppsala by designation of a neotype by Krecsák & Wahlgren (2008).[17]
In several European countries, it is notable as being the only native venomous snake. It is one of only three snake species native to Britain. The other two, the barred grass snake and the smooth snake, are non-venomous.[18]
Sufficient habitat complexity is a crucial requirement for the presence of this species, in order to support its various behaviours—basking, foraging, and hibernation—as well as to offer some protection from predators and human harassment.[3] It is found in a variety of habitats, including: chalky downs, rocky hillsides, moors, sandy heaths, meadows, rough commons, edges of woods, sunny glades and clearings, bushy slopes and hedgerows, dumps, coastal dunes, and stone quarries. It will venture into wetlands if dry ground is available nearby and thus may be found on the banks of streams, lakes, and ponds.[19]
In much of southern Europe, such as southern France and northern Italy, it is found in either low lying wetlands or at high altitudes. In the Swiss Alps, it may ascend to about 3,000 m (9,800 ft). In Hungary and Russia, it avoids open steppeland; a habitat in which V. ursinii is more likely to occur. In Russia, however, it does occur in the forest steppe zone.[19]
In Great Britain, it is illegal to kill, injure, harm or sell adders under the Wildlife and Countryside Act 1981.[20] The same situation applies to Norway under the Viltloven (The Wildlife Act 1981)[21] and Denmark (1981).[22] The common viper is categorised as 'endangered' in Switzerland,[23] and is also protected in some other countries in its range. It is also found in many protected areas.[1]
This species is listed as protected (Appendix III) under the Berne Convention.[24] Despite the convention, it is not protected in Finland because of a reservation.[25]
The International Union for Conservation of Nature Red List of Threatened Species describes the conservation status as of 'least concern' in view of its wide distribution, presumed large population, broad range of habitats, and likely slow rate of decline though it acknowledges the population to be decreasing.[26] Reduction in habitat for a variety of reasons, fragmentation of populations in Europe due to intense agriculture practices, and collection for the pet trade or for venom extraction have been recorded as major contributing factors for its decline.[1] A citizen science based survey in the UK found evidence of extensive population declines in the UK, especially affecting smaller populations.[27] A combination of public pressure and disturbance, habitat fragmentation and poor habitat management were considered the most likely causes of the decline. The release of 47 million non-native pheasants and 10 million partridges each year by countryside estates has also been suggested to have a significant impact on adder populations across the UK, with the possibility the reptile could be extinct within 12 years.[28]
This species is mainly diurnal, especially in the north of its range. Further south it is said[29] to be active in the evening, and it may even be active at night during the summer months. It is predominantly a terrestrial species, although it has been known to climb up banks and into low bushes in order to bask or search for prey.[19]
Adders are not usually aggressive, tending to be rather timid and biting only when cornered or alarmed. People are generally bitten only after stepping on them or attempting to pick them up. They will usually disappear into the undergrowth at a hint of any danger, but will return once all is quiet, often to the same spot. Occasionally, individual snakes will reveal their presence with a loud and sustained hissing, presumably to warn off potential aggressors. Often, these turn out to be pregnant females. When the adder is threatened, the front part of the body is drawn into an S-shape to prepare for a strike.[19]
The species is cold-adapted and hibernates in the winter. In Great Britain, males and females hibernate for about 150 and 180 days, respectively. In northern Sweden hibernation lasts 8–9 months. On mild winter days, they may emerge to bask where the snow has melted and will often travel across snow. About 15% of adults and 30–40% of juveniles die during hibernation.[3]
Diet consists mainly of small mammals, such as mice, rats, voles, and shrews, as well as lizards. Sometimes, slow worms are taken, and even weasels and moles. Adders also feed on amphibians, such as frogs, newts, and salamanders. Birds are also reported[30] to be consumed, especially nestlings and even eggs, for which they will climb into shrubbery and bushes. Generally, diet varies depending on locality.[19] Juveniles will eat nestling mammals, small lizards and frogs as well as worms and spiders. One important dietary source for young adders is the alpine salamander (salamadra atra).[31] Because both species live at higher altitudes, S. atra could be a prevalent food source for adders, since there may be fewer other animals.[31] One study suggests that alpine salamanders could consist of almost half of the adders' diets in some locations.[31] They have been witnessed swallowing these salamanders in the early morning hours[31]
Once they reach about 30 cm (0.98 ft) in length, their diet begins to resemble that of the adults.[3]
In Hungary, mating takes place in the last week of April, whilst in the north it happens later (in the second week of May). Mating has also been observed in June and even early October, but it is not known if this autumn mating results in any offspring.[3] Females often breed once every two years,[19] or even once every three years if the seasons are short and the climate is not conducive.[3]
Males find females by following their scent trails, sometimes tracking them for hundreds of metres a day. If a female is found and then flees, the male follows. Courtship involves side-by-side parallel 'flowing' behaviour, tongue flicking along the back and excited lashing of the tail. Pairs stay together for one or two days after mating. Males chase away their rivals and engage in combat. Often, this also starts with the aforementioned flowing behaviour before culminating in the dramatic 'adder dance'.[3] In this act, the males confront each other, raise up the front part of the body vertically, make swaying movements and attempt to push each other to the ground. This is repeated until one of the two becomes exhausted and crawls off to find another mate. Appleby (1971) notes that he has never seen an intruder win one of these contests, as if the frustrated defender is so aroused by courtship that he refuses to lose his chance to mate.[32] There is no record of any biting taking place during these bouts.[19]
Females usually give birth in August or September, but sometimes as early as July, or as late as early October. Litters range in size from 3 to 20. The young are usually born encased in a transparent sac from which they must free themselves. Sometimes, they succeed in freeing themselves from this membrane while still inside the female.
Neonates measure 14 to 23 cm (5.5 to 9.1 in) in total length (including tail), with an average total length of 17 cm (6.7 in). They are born with a fully functional venom apparatus and a reserve supply of yolk within their bodies. They shed their skins for the first time within a day or two. Females do not appear to take much interest in their offspring, but the young have been observed to remain near their mothers for several days after birth.[19]
Because of the rapid rate of human expansion throughout the range of this species, bites are relatively common. Domestic animals and livestock are frequent victims. In Great Britain, most instances occur in March–October. In Sweden, there are about 1,300 bites a year, with an estimated 12% that require hospitalisation.[3] At least eight different antivenoms are available against bites from this species.[33]
Mallow et al. (2003) describe the venom toxicity as being relatively low compared to other viper species. They cite Minton (1974) who reported the LD50 values for mice to be 0.55 mg/kg IV, 0.80 mg/kg IP and 6.45 mg/kg SC. As a comparison, in one test the minimum lethal dose of venom for a guinea pig was 40–67 mg, but only 1.7 mg was necessary when Daboia russelii venom was used.[3] Brown (1973) gives a higher subcutaneous LD50 range of 1.0–4.0 mg/kg.[14] All agree that the venom yield is low: Minton (1974) mentions 10–18 mg for specimens 48–62 cm (19–24.5 in) in length,[3] while Brown (1973) lists only 6 mg.[14] Relatively speaking, bites from this species are not highly dangerous.[3] In Britain there were only 14 known fatalities between 1876 and 2005—the last a 5-year-old child in 1975[6]—and one nearly fatal bite of a 39-year-old woman in Essex in 1998.[6] An 82-year-old woman died following a bite in Germany in 2004, although it is not clear whether her death was due to the effect of the venom.[34] A 44-year-old British man was left seriously ill after he was bitten by an adder in the Dalby Forest, Yorkshire, in 2014.[35] Even so, professional medical help should always be sought as soon as possible after any bite.[36] Very occasionally bites can be life-threatening, particularly in small children, while adults may experience discomfort and disability long after the bite.[6] The length of recovery varies, but may take up to a year.[3] [37]
Local symptoms include immediate and intense pain, followed after a few minutes (but perhaps by as much as 30 minutes) by swelling and a tingling sensation. Blisters containing blood are not common. The pain may spread within a few hours, along with tenderness and inflammation. Reddish lymphangitic lines and bruising may appear, and the whole limb can become swollen and bruised within 24 hours. Swelling may also spread to the trunk, and with children, throughout the entire body. Necrosis and intracompartmental syndromes are very rare.[6]
Systemic symptoms resulting from anaphylaxis can be dramatic. These may appear within 5 minutes post bite, or can be delayed for many hours. Such symptoms include nausea, retching and vomiting, abdominal colic and diarrhoea, incontinence of urine and faeces, sweating, fever, vasoconstriction, tachycardia, lightheadedness, loss of consciousness, blindness, shock, angioedema of the face, lips, gums, tongue, throat and epiglottis, urticaria and bronchospasm. If left untreated, these symptoms may persist or fluctuate for up to 48 hours.[6] In severe cases, cardiovascular failure may occur.[3]
Adders were believed to be deaf, which is mentioned in Psalm 58 (v. 4), but snake oil made from them was used as a cure for deafness and earache. Females were thought to swallow their young when threatened and regurgitate them unharmed later. It was believed that they did not die until sunset.[38] Remedies for adder "stings" included killing the snake responsible and rubbing the corpse or its fat on the wound, also holding a pigeon or chicken on the bite, or jumping over water. Adders were thought to be attracted to hazel trees and repelled by ash trees.[5]
Druids believed that large frenzied gatherings of adders occurred in spring, at the centre of which could be found a polished rock called an adder stone or Glain Neidr in the Welsh language. These stones were said to have held supernatural powers.[5]
Vipera berus, also known as the common European adder and the common European viper, is a species of venomous snake in the family Viperidae. The species is extremely widespread and can be found throughout most of Central Europe and Eastern Europe, and as far as East Asia. There are three recognised subspecies.
Known by a host of common names including common adder and common viper, the adder has been the subject of much folklore in Britain and other European countries. It is not regarded as especially dangerous; the snake is not aggressive and usually bites only when really provoked, stepped on, or picked up. Bites can be very painful, but are seldom fatal. The specific name, berus, is Neo-Latin and was at one time used to refer to a snake, possibly the grass snake, Natrix natrix.
The common adder is found in different terrains, habitat complexity being essential for different aspects of its behaviour. It feeds on small mammals, birds, lizards, and amphibians, and in some cases on spiders, worms, and insects. The common adder, like most other vipers, is ovoviviparous. Females breed once every two or three years, with litters usually being born in late summer to early autumn in the Northern Hemisphere. Litters range in size from three to 20 with young staying with their mothers for a few days. Adults grow to a total length (including tail) of 60 to 90 cm (24 to 35 in) and a mass of 50 to 180 g (1.8 to 6.3 oz). Three subspecies are recognized, including the nominate subspecies, Vipera berus berus described here. The snake is not considered to be threatened, though it is protected in some countries.
La víbora común europea (Vipera berus)[3][4] es una especie de serpiente venenosa que pertenece a la familia de las víboras (Viperidae). Su área de distribución geográfica se extiende de Europa occidental hasta el Extremo Oriente,[2] y es conocida por una multitud de nombres comunes. Esta especie no es considerada muy peligrosa;[3] no es agresiva y generalmente sólo muerde cuando es asustada, molestada o acorralada. Las mordeduras pueden ser muy dolorosas, pero rara vez son letales.[5] El nombre específico, berus, viene del neolatín y fue utilizado anteriormente para referirse a otra serpiente, posiblemente la culebra de collar Natrix natrix.[6]
Habita en varios tipos de terreno ya que la complejidad de su hábitat es esencial para diferentes aspectos de su comportamiento. Se alimenta de pequeños mamíferos, aves, reptiles, anfibios y, en algunos casos, de arañas, gusanos e insectos. Las hembras crían una vez cada dos o tres años, y en el hemisferio norte sus literas nacen por lo general desde finales del verano hasta principios del otoño. La víbora común, como la mayoría de las víboras, es ovovivípara; el tamaño de las camadas varía de 3 a 20 crías que se mantienen en la compañía de su madre durante algunos días. Los adultos alcanzan una longitud de 60 a 90 cm y un peso de 50 a 180 g. Se reconoce tres subespecies, incluyendo la subespecie nominal que se describe aquí.[7] No se considera en peligro de extinción, aunque está protegida en algunos países. Ha sido tema del folclore en varios países europeos.[8]
La especie adulta tiene un cuerpo relativamente grueso, y alcanza una longitud de 60 cm con un promedio de 55 cm.[3] Sin embargo, la longitud máxima varía según la región. Las más grandes, con una longitud de más de 90 cm, se encuentran en los países escandinavos donde se observaron dos víboras de 104 cm. En Francia y Gran Bretaña, el tamaño máximo es de 80 a 87 cm.[3] Su peso varía entre 50 g y aproximadamente 180 g.[9][10]
La cabeza es bastante ancha y sus lados son casi planas y verticales. El borde de la boca se eleva por lo general en una cresta baja. Vista desde arriba, la escama rostral no es visible, o lo es apenas. Inmediatamente detrás de la rostral, hay dos (raramente una) pequeñas escamas. La parte dorsal tiene por lo general cinco placas grandes: una escama frontal cuadrada (más larga que ancha, a veces rectangular), dos escamas parietales (a veces con una pequeña escama entre la frontal y las parietales), y dos escamas supraoculares largas y estrechas. Estas últimas son grandes y distintas, cada una separada de la delantera por 1-4 pequeñas escamas. Los orificios nasales se encuentran en una depresión poco profunda dentro de una escama nasal grande. El ojo es relativamente grande —igual en tamaño o ligeramente más grande que la escama nasal— pero a menudo más pequeña en las hembras. Por debajo de las supraoculares hay 6-13 (generalmente 8-10) pequeñas escamas circumorbitales. Las escamas temporales son lisas (rara vez ligeramente quilladas). Hay 10-12 escamas sublabiales y 6-10 (generalmente 8-9) escamas supralabiales. De estas últimas, las escamas número 3 y 4 son las más grandes, mientras que 4 y 5 (raramente 3 y 4) están separadas del ojo por una sola fila de pequeñas escamas (a veces dos filas en víboras alpinas).[3] A medio cuerpo hay 21 filas de escamas dorsales (rara vez 19, 20, 22 o 23). Estas son escamas fuertemente quilladas, a excepción de las que limitan con las escamas ventrales. Estas escamas parecen ser levemente conectadas a la piel, y las filas más bajas vuelven cada vez más amplias; las más cercanas a las escamas ventrales son dos veces más anchas que las que se encuentran a lo largo de la línea media. Los machos tienen 132 a 150 escamas ventrales, y las hembras de 132 a 158. La especie tiene una placa anal única. Los machos tienen 32-46 escamas subcaudales apareadas y las hembras 32-46.[3]
La coloración puede variar desde muy claro con pequeñas barras dorsales oscuras incompletas, hasta un color marrón con manchas marrones oscuras tenues o claras, e incluso hasta una coloración melánica, totalmente oscura y careciendo de cualquier patrón dorsal aparente. Sin embargo, la mayoría tiene algún tipo de patrón dorsal a lo largo de toda la longitud del cuerpo y de la cola. En la parte posterior de la cabeza tiene una marca distintiva oscura en forma de V o X. Una raya oscura se extiende desde el ojo hasta el cuello y continúa como una serie longitudinal de puntos a lo largo de los flancos.[3] Existe dimorfismo sexual, una característica inusual para serpientes. Las hembras son generalmente de color marrón-parduzco con manchas de color marrón oscuro. Los machos son de color gris con manchas negras. El color de fondo de los machos es a menudo ligeramente más claro que el de las hembras, lo que destaca el patrón dorsal negro en forma de zigzag.
Vipera berus tiene una amplia distribución en Eurasia; su área de distribución incluye el noroeste de Europa (Gran Bretaña, Escandinavia, Países Bajos, Bélgica, Alemania, Austria, Francia), el sur de Europa (norte de Italia, Albania, Croacia, Macedonia, Bulgaria, y el norte de Grecia), Europa del Este (incluso las zonas al norte del círculo polar ártico), Rusia (hasta el Océano Pacífico), isla de Sajalín, Corea del Norte, el norte de Mongolia y el norte de china. En varios países europeos es notable por ser la única serpiente venenosa nativa. La localidad tipo fue inicialmente clasificada como «Europa». Mertens y Müller (1940) propusieron limitar la localidad tipo a «Upsala, Schweden» (Uppsala, Suecia)[2] y eventualmente fue limitada a Berthåga, Uppsala por la designación de un neotipo por Krecsák & Wahlgren (2008).[11] Su distribución altitudinal se extiende del nivel del mar hasta 2700 msnm (en los Alpes y Bulgaria).[1]
Esta especie requiere un hábitat variado que cumple con sus diferentes necesidades, tales como calentarse en el sol, alimentarse, hibernar, y debe ofrecer suficiente protección contra depredadores y contra el hostigamiento por seres humanos.[3] Vive en una variedad de hábitats, incluyendo zonas calcáreas, laderas rocosas, brezales, matorrales arenosos, praderas, campos degradados, bordes de bosque, claros y desmontes soleados, taludes y setos tupidos, vertederos, dunas costeras, y canteras.
También habita en humedales si cuentan con tierra seca en las inmediaciones, es decir en las orillas de los ríos, lagos y estanques.[12]
En gran parte del sur de Europa, tal como el sur de Francia y norte de Italia, puede habitar sea en humedales bajos o en zonas altas. En los Alpes suizos puede vivir hasta una altitud cerca de 2700 msnm. En Hungría y Rusia, evita estepas abiertas, un hábitat en el que es más probable que ocurra V. ursinii. Sin embargo, en Rusia se produce en la zona de la estepa forestal.[12]
Es principalmente diurna, especialmente en el norte de su área de distribución. Más al sur, parece ser activa después de la caída del sol,[13] e incluso en la noche durante los meses de verano. Es predominantemente una especie terrestre, aunque puede subir taludes y en arbustos bajos para tomar el sol o buscar presas.[12]
No es una especie agresiva, sino más bien tímida, y suele desaparecer entre la maleza al menor señal de peligro, pero regresará una vez que todo se vuelva tranquilo, a menudo en el mismo lugar. Por lo general sólo muerde cuando está acorralada o asustada, por ejemplo cuando los seres humanos pisan encima de ellas o cuando tratan de recogerlas. En ocasiones, revelará su presencia con un silbido fuerte y sostenido, con la esperanza de disuadir agresores potenciales. A menudo, estas resultan ser hembras embarazadas. Cuando se ve amenazada, la parte delantera del cuerpo toma la forma de un S para prepararse para lanzar un eventual ataque defensivo.[12]
Está adaptada al frío y hiberna durante el invierno. En Gran Bretaña, los machos y las hembras hibernan durante 5 a 6 meses respectivamente. En el norte de Suecia la hibernación dura de 8 a 9 meses. En los días de invierno suaves, pueden emerger para tomar el sol donde la nieve se ha derretido y con frecuencia se trasladan sobre la nieve. Alrededor del 15 % de los adultos y 30 a 40 % de los juveniles mueren durante la hibernación.[3]
Se alimenta principalmente de pequeños mamíferos, tales como ratones, campañoles, y musarañas, así como lagartijas. A veces, atrapa lagartos de cristal, e incluso comadrejas y topos. También se alimenta de anfibios, tales como ranas, tritones y salamandras, así como de aves,[14] especialmente pollitos y huevos para los cuales sube en arbustos y matorrales. Por lo general la dieta varía dependiendo de la localidad.[12] Las serpientes juveniles se alimentan de las crías de mamíferos, lagartijas y ranas, así como de gusanos y arañas. Una vez que alcanzan una longitud de unos 30 cm, su dieta empieza a parecer a la de los adultos.[3]
En Hungría, el apareamiento tiene lugar en la última semana de abril, mientras que en el norte ocurre más tarde, en la segunda semana de mayo. También se observaron apareamientos en junio y hasta principios de octubre, pero no se sabe si los apareamientos de otoño resultan en neonatos.[3] Las hembras suelen reproducirse una vez cada dos años,[12] o incluso una vez cada tres años si las estaciones son cortas y el clima relativamente frío.[3]
Los machos encuentran las hembras siguiendo sus rastros de olor, a veces, rastreándolas por cientos de metros por día. El macho persiste en seguir la hembra cuando ella huye del encuentro. El cortejo incluye un movimiento ondulante y fluido con los cuerpos paralelos, lado a lado; chasquean la lengua a lo largo de la espalda y mueven la cola de forma excitada. Las parejas permanecen juntas durante uno o dos días después del apareamiento. Los machos enfrentan a sus rivales y entran en combate. El combate suele comenzar con el antemencionado comportamiento ondulante y fluido para luego culminar en un dramático «baile».[3] En este acto, los machos se enfrentan, levantando la parte delantera del cuerpo con movimientos ondulantes y tratan de empujar el adversario en el suelo. Esto se repite hasta que uno de los dos se agota y se retira para buscar una nueva pareja. Curiosamente, Appleby (1971) señala que nunca pudo observar un intruso ganar uno de estos concursos, y parece como si el defensor es tan excitado por el cortejo que se niega a perder la oportunidad de aparearse.[15] No hay registros de que los machos se muerdan durante estos combates.[12]
Por lo general las hembras dan luz en agosto o septiembre, pero a veces ya en julio, o tan tarde como a principios de octubre. Las camadas varían en tamaño de 3 a 20. Las crías generalmente nacen encerradas en un saco transparente del que deben liberarse. A veces, logran liberarse de esta membrana, mientras todavía se encuentran en el interior de la hembra. Los neonatos miden entre 14 y 23 cm (el promedio es 17 cm), y al nacer tienen un aparato para la administración de veneno totalmente funcional, así como una reserva de vitelo dentro de sus cuerpos. Mudan por primera vez al cabo de uno o dos días. Las crías permanecen cerca de su madre durante varios días después del nacimiento, aunque las mismas madres no parecen mostrar un interés por sus crías.[12]
Debido al acelerado ritmo de expansión humana en todo el rango de esta especie, las mordeduras son relativamente comunes. Los animales domésticos y el ganado son víctimas frecuentes. En Gran Bretaña, la mayoría de las mordeduras ocurre entre marzo y octubre. En Suecia, se registraron cerca de 1300 mordeduras de seres humanos por año, y se estima que en 12% de estos casos se requirió la hospitalización de la víctima.[3] Existen al menos seis sueros antiofídico diferentes para tratar las mordeduras de esta especie.[16]
Mallow et al. (2003) señalaron que el veneno de V. berus tiene una toxicidad relativamente baja en comparación con otras especies de víboras. Citan a Minton (1974) quién registró los siguientes valores para la dosis letal media (LD50) en ratones: 0,55 mg/kg IV, 0,80 mg/kg IP, y 6,45 mg/kg SC.[3] A modo de comparación, en una prueba la dosis letal mínima para un conejillo de Indias fue de 40-67 mg utilizando el veneno de V. berus, pero solo se necisitaba 1,7 mg del veneno de la víbora de Russell.[3] Brown (1973) da un rango más elevado para LD50 de 1,0-4,0 mg/kg.[17] Todos coinciden en que el rendimiento del veneno es bajo: Minton (1974) menciona un rendimiento de 10-18 mg para individuos con una longitud de 48-62 cm,[3] mientras que Brown (1973) sólo registró 6 mg.[17]
Comparado con otras víboras, las mordeduras de esta especie no son muy peligrosas para los seres humanos.[3] En Gran Bretaña se atiende a un promedio de dos mordeduras por semana, pero solo se registraron 14 víctimas mortales desde 1856;[18] la última víctima fue un niño de 5 años que falleció en 1975.[5] También hubo una mordedura casi fatal de una mujer de 39 años en Essex en 1998.[5] Una mujer de 82 años murió después de una mordedura en Alemania en 2004, aunque no está claro si esta muerte es atribuible al efecto del veneno.[19] Aun así, es siempre aconsejable buscar ayuda médica profesional lo más pronto posible después de cualquier mordedura. Ocasionalmente las mordeduras pueden potencialmente ser mortales, especialmente en niños pequeños, mientras que los adultos pueden experimentar malestar y discapacidad mucho tiempo después de la mordedura.[5] La duración de la recuperación varía, pero puede tardar hasta un año.[3]
Los síntomas locales incluyen dolor inmediato e intenso, seguido de hinchazón y una sensación de hormigueo al cabo de unos minutos (aunque a veces ocurre después de hasta 30 minutos). La formación de ampollas que contienen sangre no es un síntoma común. El dolor puede propagarse dentro de unas horas, aparejado con sensibilidad del lugar e inflamación. Pueden aparecer líneas linfangíticas rojizas y moretones, y todo el miembro puede hincharse y volverse amoratada dentro de 24 horas. La inflamación también puede extenderse al tronco, y en el caso de niños, por todo el cuerpo. La necrosis y los síndromes intracompartimentales son muy raros.[5]
Los síntomas sistémicos derivados de anafilaxis pueden ser dramáticos. Estos pueden aparecer dentro de los 5 minutos después de la mordedura, o hasta varias horas más tarde. Estos síntomas incluyen náuseas, movimientos antiperistálticos y vómitos, cólicos abdominales y diarrea, incontinencia de la orina y las heces, sudor, fiebre, vasoconstricción, taquicardia, mareos, pérdida del conocimiento, ceguera,[20] choque, angioedema de la cara, los labios, las encías, la lengua, la garganta y epiglotis, urticaria y broncoespasmo. Si se deja sin tratamiento, estos síntomas pueden persistir o fluctuar durante un máximo de 48 horas.[5] En los casos severos, puede producirse insuficiencia cardiovascular.[3]
La especie tiene tres subespecies reconocidas:
En algunas publicaciones recientes, las subespecies V. b. bosniensis y V. b. sachalinensis son consideradas como especies.[3]
Aunque la Unión Internacional para la Conservación de la Naturaleza (UICN) señala que la población está disminuyendo, V. Berus sigue siendo clasificada como una «especie bajo preocupación menor» en vista de su amplia distribución, su población grande, su amplia gama de hábitats diferentes y la lenta tasa de disminución poblacional.[23] Además, habita en un gran número de áreas protegidas.[24] Entre los principales factores que contribuyen a su reducción poblacional se incluye el deterioro y la reducción de hábitats por diferentes razones, la fragmentación de la población en Europa debido a las prácticas de agricultura intensiva y la captura para el comercio de mascotas o para la extracción de veneno.[24]
En el Reino Unido está prohibido matar, herir, lastimar o vender víboras bajo la ley desde 1981 (Wildlife and Countryside Act).[25] La víbora común está clasificada como «en peligro de extinción» en Suiza[26] y está protegida en varios países dentro de su área de distribución. Esta especie está clasificada como protegida (Anexo III) en el marco del Convenio de Berna.[27]
Dos ejemplares; uno de ellos, melánico.
Dos machos. Foto: Piet Spaans.
Escamas de la cabeza. Trabajo de B kimmel a partir de la foto de Piet Spaans.
La víbora común europea (Vipera berus) es una especie de serpiente venenosa que pertenece a la familia de las víboras (Viperidae). Su área de distribución geográfica se extiende de Europa occidental hasta el Extremo Oriente, y es conocida por una multitud de nombres comunes. Esta especie no es considerada muy peligrosa; no es agresiva y generalmente sólo muerde cuando es asustada, molestada o acorralada. Las mordeduras pueden ser muy dolorosas, pero rara vez son letales. El nombre específico, berus, viene del neolatín y fue utilizado anteriormente para referirse a otra serpiente, posiblemente la culebra de collar Natrix natrix.
Habita en varios tipos de terreno ya que la complejidad de su hábitat es esencial para diferentes aspectos de su comportamiento. Se alimenta de pequeños mamíferos, aves, reptiles, anfibios y, en algunos casos, de arañas, gusanos e insectos. Las hembras crían una vez cada dos o tres años, y en el hemisferio norte sus literas nacen por lo general desde finales del verano hasta principios del otoño. La víbora común, como la mayoría de las víboras, es ovovivípara; el tamaño de las camadas varía de 3 a 20 crías que se mantienen en la compañía de su madre durante algunos días. Los adultos alcanzan una longitud de 60 a 90 cm y un peso de 50 a 180 g. Se reconoce tres subespecies, incluyendo la subespecie nominal que se describe aquí. No se considera en peligro de extinción, aunque está protegida en algunos países. Ha sido tema del folclore en varios países europeos.
See artikkel räägib liigist; maoperekonna kohta vaata artiklit Rästik (perekond); ajakirja kohta vaata artiklit Rästik (ajakiri); Eesti filmi kohta vaata Tavaline rästik (film) Harilik rästik (Vipera berus), ka lihtsalt rästik,[4] on Eesti ainus looduslik mürkmao liik. Ta kuulub soomuseliste seltsi, rästiklaste sugukonda ja rästikute perekonda. Harilik rästik on Eestis looduskaitse all (III kategooria).
Madsen (1988) ja Capula ning Luiselli (1994) püstitasid hüpoteesi, et enamik rästikuid ei ela kauem kui 8–9 aastat. Inglismaal tehtud uuring pakub aga mitmete rästikute elu pikkuseks looduses rohkem kui 25 eluaastat.[5]
Rästikud elavad 10–15-aastaseks[6], aga on teateid 25- ja 30-aastastestki rästikutest.[7]
On kirjeldatud hariliku rästiku fülogeograafiat koos adaptatsiooni ja levikuga jääaegade jooksul.[8]
Pakutud on veel, et rästikud asustasid Kesk- ja Põhja-Euroopa kõige varem pleistotseenis, hariliku rästiku liigiteke aga toimus pliotseenis. Üksnes mõned rästiku vormid pärinevat jääajast. Samas ei olda nende madude puhul liigitekete osas üksmeelel.[9]
Rästikuid on aegade jooksul liigitatud väliskuju, luustiku (selgroolülide), kehamustri kui ka soomuste ning kilbiste arvu ja paigutuse põhjal.
Hariliku rästiku alamliikide süstemaatika ei ole päris selge.
Linnaeus kirjeldas harilikku rästikut kolme liigina: Coluber Berus ja Coluber Chersea ("Systema Naturae") ning Coluber Prester ("Fauna Svecica").[10] Tänapäeval on need hariliku rästiku sünonüümid.
Harilikul rästikul on neli alamliiki:[11]
Käesoleval ajal klassifitseeritakse Vipera bosniensis ja Vipera sachalinensis osade autorite poolt eraldi liikidena.[13]
Ta on maailma kõige põhjapoolsema levikuga madu ja ainuke mürkmadu nii Eestis kui ka suuremas osas Euroopast.[viide?]
Rästik on laialt levinud Euraasia metsavööndis, asustades Kesk- ja Põhja-Euroopat kuni 68° põhjalaiuseni ja Aasias segametsavööndit kuni 61–63° põhjalaiuseni ning taiga lõunaosa, kohati ka steppe. Levila ulatub Suurbritanniast Sahhalini ja Koreani. Lõunas ulatub levila 40° lõunalaiuseni.[14]
Elupaikadena eelistab harilik rästik hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Paljud rästikud võivad elada kultuurmaastikel, näiteks juurvilja- ja puuviljaaedades, seda eeskätt toidu rohkuse tõttu, milleks on näiteks putukad ja konnad. Harvem kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes.
Rästikud elavad peamiselt maapinnal, harva ronivad nad puudele ja põõsastele.[4]
Mäestikes võib ta elutseda kuni 3 km kõrgusel merepinnast.[15][14]
Harilikud rästikud paiknevad levilas ebaühtlaselt, moodustades sobivates piirkondades suuri maokoldeid, kus asustustihedus võib küündida 90 isendini, eelkõige talvituspaikades, ja puududes teisal hoopis.[14] Üldiselt ei ole rästikute asustustihedus suurem kui 3–8 madu ruutkilomeetri kohta.[14] Eestis on tavaliselt 3–8 madu ruutkilomeetri kohta[15] ja nad on enamasti tavalised kõikjal.
Rästik on suhteliselt lühike, üpris jämeda kerega madu. Tema maksimaalne pikkus oleneb elupiirkonnast, vanusest ja soost. Eesti rästikute pikkus on üldiselt kuni 80 cm.[6] Põhja pool esineb ka pikemaid isendeid. Suurimad on leitud Rootsist, kus on mõõdetud kaks 104 cm pikkust rästikut. Emased maod on isastest veidi suuremad. Isaste madude mass on tavaliselt 50–70 g, emastel 60–100 g.[7] Saba on kerest 6–8 korda lühem.[14] Keha küljes vaagnakannuseid pole.[16]
Rästikutele omistavad rahvajutud seljal paikneva siksaki, seda teevad mõned teatmeteosedki.[14] Kuid see võib lähemal vaatlusel osutuda peegellainete, ovaalide, rombide või träpsude triibuks, millele lisandub sama varieeruv küljemuster. [17]
Erinevalt paljudest teistest rästiklastest saab hariliku rästiku (ka nokisrästiku) seljakilbiste värvuse põhjal mao sugu määrata. Tavaliselt on pruunikad, oliivikarva (harva ka kollased) ja punakaspruunid tumepruuni mustriga rästikud emased, hõbedased või terashallid musta mustriga maod aga isased. Hariliku rästiku pea on ülaltvaates suhteliselt suur ja kaelast selgesti piiritletud ning kolmnurga kujuline, ninamikutipp on ümardunud.[14][17] Kõikide rästikute (kaasa arvatud melanistlike) peas on X- või V-kujuline muster, mis on iseloomulik ainult sellele rästikule ja mida loetakse kordumatuks.[17]
Mustade (melanistlike) rästikute siksaktriip pole nähtav. Nende esinemissagedus sõltub elupiirkonnast. Venemaa lõunaosas elavat musta rästikut kirjeldas esimesena 1771. aastal P. S. Pallas.
Arvatakse, et Saksamaa edelaosas on mustade rästikute osakaal 30–90%. Levila põhjaosas on musti rästikuid rohkem.[14] Mustad rästikud on tihti pikemad ja nende seas on emaseid rohkem. Rästikud ei sünni mustadena, nende värvus muutub endokriinsüsteemi (ajuripats, proopiomelanokortiin jt) mõjul, signaliseerides emasel suguküpsuse saabumist.
Hariliku rästiku soomuste värvus on varieeruv, oma levila kaguosas (nt Lõuna-Sloveenias ja Lõuna-Ungaris) on nende välimus muutnud sedavõrd, et meenutab pigem aspisrästikut. [18]
Pikemalt artiklis Mao soomused
Rästiku kere ja pead katavad soomused.
Pealtvaates pole nokisekilbis nähtav, kuid selle taga paiknevad kaks (harvemini) üks väikest kilbist. Nokisekilbisest selgmiselt paiknevad harilikult viis suurt kilbist: üks laubakilbis, kaks kiirukilbist (vahel on nende kahe kilbise vahel ka üks väike kilbis) ja kaks silmaülist kilbist. Silmaülised kilbised on üsna suured ja laubakilbisest eraldatud ühe või kahe väikse kilbisega. Ninaava, mis on üsna suur, asub ninakilbise keskel.[14] Silmaüliste kilbiste all silma ümber on 6–13 (harilikult 8–10) väikest silmaümbruse kilbist (need on silmaeesne kilbis, silmaalune kilbis ja silmatagune kilbis). 10–12 alamokakilbist ja 6–10 (harilikult 8 või 9) ülamokakilbist.
Ümber rästiku kere keskpaiga on tavaliselt 21 (harva 19,20, 22 või 23) kilbist[14], need on, va kõhukilbised, pikikiiluga. Kõhukilbised on ühtlase hallikaspruunika värvusega, mitte kunagi valged, ning üsna ühetaolise suuruse ja kujuga. Isastel rästikutel on 132–150 ja emastel 132–158 kõhukilbist. Anaalkilbis paaritu. Sabaalused kilbised on väiksemad ja paiknevad paarikaupa, isastel 32–46 ja emastel 23–38.
Hariliku rästiku selgroolülide arv varieerub indiviiditi. Ühel muuseumieksponaadil loetleti 1853. aastal 187 selgroolüli, millest 157 toetasid liikuvaid roideid.[19]
Rästiku sabalülide arv sõltub nii alamliigist kui ka rästiku soost.
Pikemalt artiklis Maolised#Seedeaparaat
Suuõõnes paikneb maolistele omane, haistmiseks kasutatav kaheharuline keel.
Ka mitmed näärmed paiknevad siinsamas, nende hulgas süljenäärmed, mis on harilikel rästikutel mürgiaparaadi osa (mitte segi ajada Duvernoy näärme, Harderi näärme jt).
Pikemalt artiklis Maolised#Meeleelundid
Hariliku rästiku silmade värvuses esineb sooline erinevus: emaste rästikute vikerkest on helepruun ja isaste oma punane.[20]
Rästikutel pole väliskõrvu ja neid loetakse kurtideks. Küll aga kuulevad rästikud lõualuude ja kõrvaluude vahelise ühenduse kaudu seni, kuni rästiku pea on kokkupuutes maapinnaga või sellega ühendatud objektidega, näiteks känd või oksad.
Rästikute haistmisel osalevad rästiku keel, mis on neil üsna pikk ja otsast kaheharuline, ja Jacobsoni elund, vähesel määral ninasõõrmed ja muidugi peaaju. Katsed kinnipüütud rästikutega näitasid, et kui neil tuimestada või lõigata läbi Jacobsoni elundi närvid, muutub rästikute käitumine: nad ei suuda enam "jälgi ajada" ja on paaritumise vastu ükskõiksed.[21]
Rästiku kehatemperatuur kõigub looduses vahemikus 9–31 °C. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 °C, tiinetel emastel 28 °C. Rästikute jaoks surmav kehatemperatuur on 37 °C, mis toob kaasa ülekuumenemuse.[14]
Harilikul rästikul on mõõdetud kõrgeimaks vererõhuks 88/66 mm Hg (süstoolne vererõhk/diastoolne vererõhk).[22][23]
Rästikuid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks, kes elavad kogu elu meelsasti samas piirkonnas. Madude elupaik on eeldatavasti 1,5–4 hektari suurune, sõltudes toidupoolisest, võistlejate rohkusest ja vaenlaste arvukusest, kusjuures sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, ujudes vajadusel üle järvede ja jõgede.[14]
Rästikute elu parasvöötmes jaotub lihtsustatult kaheks: talveperiood, mille pikkus on keskmiselt 6 kuud (oktoobrist aprillini), ja suveperiood, mis on keskmiselt sama pikk.[14][6]
Pehme kliimaga aladel jäävad paljud rästikud kogu talveks aktiivseks.[7]
Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses, kui välistemperatuurid hakkavad langema ning rästikutel seisab ees puhkeperiood. Kesk-Rootsis korraldatud katsed vastsündinud rästikupoegadega tuvastasid, et rästikud ei ole külmakindlad, kuna enamik katsealuseid talus temperatuuri –4 °C üksnes lühikest aega.[24] Seega on rästikutel talvitumispaiga valik ülioluline. Seal ei tohi temperatuur langeda alla +2 °C.[14] Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 0,4–2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod.[14]
Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise.[14]
Rästikud kasutavad üht talvitumispaika aastaid. Üldiselt talvituvad nad üksi või 2–5 isendist koosneva rühmana, aga mõnda eriti sobivasse talvitumispaika võib koguneda isegi 200–300 isendit.[14]
Rästikute talvitumispaikadest võib leida ka vesilikke, kärnkonni, vaskusse ja teisi loomi.[14]
Talvitumise jooksul võib surra kuni 15% täiskasvanud ning 30–40% noortest rästikutest.
Talvitumispaikadest väljuvad rästikud päikesepaistelistel päevadel, kui metsas on veel palju lund. Esimestena ilmuvad maapinnale isasrästikud, neist mõni päev kuni 4 nädalat hiljem ka emased ja noored maod. Talvitumispaikadest väljuvad maod on esmalt aeglased ja nõrgad, kuid muutuvad peagi vilkamaks. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel või soojal maapinnal.[14] Talvekuudel on rästikud valdavalt päevase eluviisiga, temperatuuride tõustes muutub nende eluviis taas öiseks.
Suveperioodil elavad rästikud aktiivsemat elu, sealhulgas kestuvad, paarituvad ja paljunevad. Nad eelistavad kindlaid pesapaiku, varjudes päevaks urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse. Tavaliselt käivad nad end päeva jooksul mitu korda päikese käes soojendamas.[14]
Pärast õnnestunud jahti ei pruugi rästik mitu päeva varjepaigast lahkuda või siis käib end üksnes päikese käes soojendamas.[14]
Mõne tunni[6] või mõne päeva, mõne allika järgi ka 10 päeva pärast sündi kestuvad rästikupojad esimest korda. Enne seda hoiduvad nad sündimispaiga lähedusse, pärast roomavad laiali. Nad võivad toitumata mitu nädalat läbi ajada, kuna nende organism kasutab munast saadud aineid.[14]
Edaspidi kestuvad noored rästikud üks-kaks korda kuus. Kestumise tunnused (silmade hägustumine ja kehavärvuse kahvatumine) hakkavad avalduma nädal enne kestumist. Kestumise ajaks, mis olenevalt mao tervisest kestab poolteisest tunnist paari nädalani, peituvad rästikud varjepaikadesse.[14]
Rästik on loomtoiduline. Täiskasvanud rästikul on keskmiselt 8–12 toidukorda aastas. Rästikud võivad olla aktiivsed terve ööpäeva jooksul, kuid jahti alustavad nad videvikus, kui nende saakloomadki on aktiivsed ja välistemperatuur sobilik.[14] Seega on nad aktiivsemad öö esimesel poolel.[14] Nende toit muutub hooajaliselt, koosnedes tavaliselt närilistest ja kahepaiksetest, aga sisaldades maismaal pesitsevate lindude koorumise ajal ka hulgaliselt linnupoegi.[14] Itaalia Alpides 1987–1989 augustis korraldatud uuringud täiskasvanud rästikutega näitasid, et nad toituvad peamiselt hiirtest (Apodemus, leethiired, alpi karihiir, Myoxus glis jt).[25] Rästikute maost on leitud kõige enam uru- ja leethiiri, raba- ja rohukonni, linnupoegadest lehelinde, kiurusid ja tsiitsitajaid.[14] Aeg-ajalt satub rästikute toiduks sisalikkegi, sagedamini arusisalikke ja vaskusse, ning linde, kes ei pesitse maapinnal, vaid keda rästik nende joogi- või puhkepaikades varitseb, sealhulgas metsvinte, karmiinleevikesi ja kanepilinde.[14]
Noored rästikud toituvad peamiselt putukatest, eriti mardikatest ja tirtslastest, harvemini röövikutest, nälkjatest, vihmaussidest ja sipelgatest.[14] Mõne piirkonna noored rästikud söövad suurel hulgal äsjamoondunud konnapoegi.[14] Itaalia Alpides 1987–94 korraldatud vastsündinud ja noorte, kuni 2 aasta vanuste rästikute uuring näitas, et pisikesed rästikud söövad peamiselt hiiri (Apodemus, leethiired), arusisalikke, rabakonni, alpi salamandreid ja triitoneid.[26]
Isased maod paaritumisperioodil söögile erilist tähelepanu ei pööra ja osade teadlaste arvates kulub nende energia suuresti võitlusele sigimistoimingute sooritamiseks. Isaste madude aktiivseim jahihooaeg on mai lõpus ja juuni alguses, pärast paaritumisperioodi lõppu.[14]
Emased on tiinuse ajal energia kulutamisega kokkuhoidlikud ning seega jahi pidamisel, söömisel, liikumisel ja ujumisel väheaktiivsed.[14][25] Uurijate arvates tiined emasrästikud ei toitu. See olevat ka põhjus miks nende suremus kurtumise tagajärjel võib ulatuda kuni 40%.[27]
Emased rästikud alustavad sigimist 3–5-aastase ja 50–54 cm pikkusena. Emaste rästikute sigimistsükkel on piirkonniti erinev. Näiteks Lõuna-Rootsis kordub see iga kahe ja kaugel põhjas iga kolme aasta tagant, aga levila lõunaosas sigivad nad igal aastal. Isaste suguküpsus saabub 4. eluaastal umbes 45 cm pikkusena.[14]
Paaritumisperioodil võib isaseid rästikuid nende suure aktiivsuse tõttu näha ligi kolm korda sagedamini kui emaseid. Emased on seevastu eriti aktiivsed juunis ja juulis tiinuse ajal, kui nad otsivad enda soojendamiseks päikesepaistelisi kohti, ning siis võib neid kohata isastest poole sagedamini.[14]
Vabas looduses elavatel isastel rästikutel algab paaritumine 2–4 nädalat pärast talvitumist[14], kuid mitte enne kestumist.[28][29] Emastel võib paaritumine, mis toimub tavaliselt mai keskpaigast juuni alguseni, alata juba 1 kuu enne ovulatsiooni.[30] Paaritumisperioodil ja selle järgselt on emased rästikud üsna eraklikud ja neid võib kohata päikesepaistelistel päevadel üksnes pesapaiga lähedal. Aastatel 1971–1975 Inglismaal tehtud uurimus tuvastas, et emased võivad suviti pesapaikades ka eri suurusega (2–9 emast) rühmana elada. Kuid rühm läheb tavaliselt laiali augustis, kui emased poegima suunduvad.[5]
Harilike rästikute tavapäraseks paljunemiskäitumise vormideks peavad teadlased nii polügüüniat kui ka polüandriat, ehk kummastki soost rästikud paljunevad võimalusel mitme vastassoost partneriga.
Suguküpsete rästikute paaritumisperiood kestab harilikult kuni 3 nädalat.[5]Isased rästikud otsivad aktiivselt, keelega õhku nuhutades ja vasakule-paremale siueldes, suguküpseid emaseid, läbides nii päeva jooksul sadu meetreid.[31]
Eestis algavad pulmamängud rästikutel tavaliselt mais.[4]
Kopulatsioonieelseks rituaaliks on isaste rästikute aktiivne keelega nilpsamine, millega isane püüab emast paremini tundma õppida.[7][21] Paaritumissooviga isastel rästikutel on, vaatlejate arvates, täheldatud paaritumiskäitumisega seoses ka omapärast peaga noogutamist.[32] Paaritumise algatab isane. Emane võib avada juurdepääsu saba piirkonnas paiknevale suguavale. Isasloomaade kopulatsioonielund on erektiilne hemipeenis, mis kopulatsioonil läbi kloaagi nende kehast välja sopistub.[33] Kopulatsioon, mis algajale vaatlejale võib tunduda kahe rästiku saba väristamisena, on rästikutel siiski haruldane käitumus, suurem osa madude energiast tundub kuluvat võitlustele.[31]
Pärast paaritumist jääb isane mõneks tunniks kuni 5 päevaks[5] emase juurde valvama, et ükski teine isane ei saaks tollega paarituda. Seejärel läheb isane rästik uut emast otsima, sest eelmine paariline muutub "vastuvõetamatuks".[7][30]
Osadel isastel rästikutel võib paaritumine toimuda ka sügisel.[29]
Rästikud on paigatruud loomad ja nad võivad rühmadena, kelle täiskasvanud liikmed omavahel oluliselt ei suhtle, üsna lähestikku elada.[5]
Isaste käitumine muutub pärast kevadist kestumist oluliselt: nad muutuvad agressiivseks ja siis esineb paaritumisperioodil isaste vahel tihti ka võitlusi.[31] Kui mõni isane üritab teist isast partneri leidmisel takistada või paaritumist segada, siis asuvad isased omavahel võitlusse. Hiljem võitjana tagasi tulles märgistab isane emase ümbrust. Selleks avab ta kloaagi juures paiknevad kloaaginäärmed ja märgistab nende nõrega vastuvõtliku partneri asupaika liikudes tagakeha väristades ringis, mille raadius on umbkaudu 2 m ja mille keskmes on partner. Näärmete nõre on halva lõhnaga ja selle täpset koostist pole veel kindlaks tehtud. Sellest on aga leitud ühendeid, mis peletavad sipelgaid.
Kui kohtuvad kestumata ja juba kestunud isane, siis ei hakka nad võitlema isegi siis, kui kestumata isane paaritumise ajal ringi nuusib.
Madude võitluse käigus võivad nad tõusta poolest kehast püsti ja põimuda teineteise ümber, et vastast vastu maad suruda. Samas võib võitlus ka horisontaalselt kulgeda. Vahepeal maod puhkavad ja siis võitlevad edasi, seni kuni emb-kumb taandub.[31] Sellisesse võitlusse võib olla segatud rohkemgi kui kaks isast.
Võitluse ajal aga võivad rivaalid, lõhnarada pidi liikudes, püüda emasega vahekorda astuda ja vahel see neil ka õnnestub.
Rästikud loetakse nende loomaliikide hulka, kelle kopulatsioonil isaste neeru-sugusegmentide eritised koos seemnevedelikuga emase suguavauses üsna kiiresti pärast seemnepurset tahkeks kopulatsioonikorgiks hüübivad ja sulgevad, lühiajaliselt, emaste madude munajuhad, see aga takistavat, uurijate arvates, seemnerakkude välja valgumist.
Emase munajuhas leidub tavaliselt 5–20 muna, aga kuni 20% neist võib resorbeeruda. Rästikuloode areneb ka ema veresoonkonna, mitte üksnes munarebu abil. Nimelt on emase rästiku munajuha seinte epiteelkoes rikkalikult kapillaare. Palju veresooni on ka arenevate munade väliskestas. Läbi õhukese kesta toimub muna sisu ja munajuha seinte kapillaaride vahel gaasi- ja veevahetus. Järelikult moodustub tiinel rästikul midagi algelise platsenta taolist.
Rästikud on autorite arvates valdavalt vivipaarid (eluspoegijad) (ka olevat Aristoteles nende poegimist kirjeldanud.[16]) Viljastatud munad arenevad 2–3 kuud ja pojad kooruvad munadest juba enne sündi, emaslooma kehas.[14] Juuli teisest poolest kuni septembri alguseni toovad emased ilmale keskmiselt 8–12 poega.[14][6] Vastsündinud rästikute keskmine pikkus on 16,5 cm[14] ja kehakaal 3–5 g.
Emased rästikud, kes paaritusid sügisperioodil, võivad poegida ka talvel, samuti võib, teadlaste arvates, tiinus ja poegade sünd toimuda ka järgmisel sigimisperioodil.[29]
Mitmed Rootsis elavad emased võivad elu jooksul üksnes ühel korral poegida, kusjuures järglaste hulgas on võrdne arv nii poegi kui tütreid.[34]
Pikemalt artiklis Mitmikisadus
Paaritumisperioodil võivad emased suguküpsed rästikud paarituda isegi kuni 8 isasega. Kuna rästikul on ühel paaritumisperioodil viljastamiseks mitu munarakku korraga, siis võivad osad neist viljastuda ühtede isaste spermidega ja teised teiste isaste spermidega, mille tõttu võivad järglased sündinud pesakonnas pärineda mitmelt isalt.[35][36]
Rästikud ei ole agressiivsed ega ründa ise inimesi või loomi. Hammustatakse enesekaitseks ja vaid siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või teda muul viisil ärritatakse. Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik.[37] Väidetavalt isegi umbes kolmandikul hammustusjuhtudest mürki haava ei satugi.[38] Mürk ei ole eriti toksiline ning osalt tänu nüüdisaegsetele ravimeetoditele on surmaga lõppevad salvamisjuhud väga haruldased.[37][14]
Rästiku mürk on kollakas, kuid selge vedelik, mille koostiseks on peamiselt ensüümid ja valgud, lisaks aminohapped, mineraalained jm. Mürgina toimivad valgud ning ensüümid, mis põhjustavad hemolüüsi, tekitavad verevalumeid ja hüübimishäired. Kliiniliselt olulisim on ensüüm hemorragiin, mis põhjustab kapillaaride endoteeli rakkude lüüsumist ja hemorraagilst turset. Lisaks võib mürk, kui võõrvalk, tekitada raskemal juhul anafülaktilise šoki, bronhospasmi või kõriturse.[39]
Hammustuskohal võib näha kahte teineteisest 0,5–1,0 cm kaugusel asetsevat mürgihammaste torkehaava. Mürgihammustuse käigus võib mürgihammastest hammustushaava voolata umbes 5–30 mg mürki. Ohtlikumad on hammustused pea piirkonda. Mürgi mõju haripunkt on 30 minutit kuni 4 tundi pärast hammustust.
Rästikuhammustuse tagajärjed on igal inimesel isesugused ja sellepärast soovitatakse kannatanu kindlasti haiglasse viia.[40]
Allergiaravimite kasutajad ja ülitundlikud inimesed peavad võtma allergiavastase ravimi ühe annuse. Seda tuleb teha ka siis, kui hammustus saadi kaela või pähe. Ravimi võtmisest tuleb teavitada arste. Kui kiirabi kannatanule järele ei tule, siis võiks hammustada saanud kehaosa kinni siduda ja lahasesse panna. Tuleb püüda jõuda lähimasse elumajja või haiglasse.
Rästikuhammustuse korral ei tohi sattuda paanikasse ega hakata madu taga ajama ja/või tapma, et liiki määrata. Madu võib rünnata teistki korda ja rästikupea võib sülge pritsida isegi kehast eraldatuna. Kõik Eestis vabas looduses elavad rästikud loetakse harilikeks rästikuteks ega vaja seega tuvastamist (kaasavõtmist elusa või surnuna). Parem on mõelda läbi, kus kannatanu asub ja kuidas abi saada (appi karjuda, hädaabinumbrile 112 helistada), sest olenevalt organismi elujõust hakkavad peagi ilmnema rästikuhammustuse mürgistusnähud.
Rästikud on meditsiiniliselt tähtsad roomajad, kuna nende süljenäärmete nõre (hariliku rästiku mürk venenum Viperae berus) on kliiniliselt tähtis droog.
Looduses reguleerivad rästikute arvukust loomad-linnud, kes neid söövad. Neid söövad lindudest madukotkas, hiireviu, vares, harakas, jahifaasan, rätsud ja vahel toonekurg, imetajatest mäger, tuhkur, rebane, siil ja kass.
Roomajatel on kirjeldatud hulgaliselt nahahaigusi. Arvatakse, et need nahahaigused, mis alluvad raskesti antibiootikumidele ja steroididele, on hõlpsamini ravitavad kaltsiferoolidega.
Raamatus "Kalade, roomajate ja kahepaiksete kasvajad" kirjeldavad autorid H. G. Schlumberger ja B. Lucke ligi 10 liiki rästikute enamjaolt lümfi-veretekkeseid kasvajaid, näiteks lümfosarkoomi.[41][42]
Rästikute levinumad bakteriaalsed haigused on septitseemia (ka sepsis), abstsessid, nakkuslik stomatiit, kopsupõletik, selgroo osteomüeliit, septitseemiline kutaanne ultseratiivne haigus (SCUD), ultseratiivne või nekrootiline dermatiit jpt.
Rästikutel enim levinud viirused on adenoviirused, herpesviirused, retroviirused, paramüksoviirused ja papilloomiviirused.
Rästikul on avastatud järgmisi helmintoose tekitavaid siseparasiite:
Madude tõrje eesmärk on vähendada inimeste ning nendega koos elavate koduloomade ja -lindude salvamist ning sellele järgnevat haigestumist ja surma.
Eestis ei tõrjuta madusid keemiliste ega bioloogiliste tõrjevahenditega. Küll aga korraldatakse üleriigilist madude keemilist tõrjet näiteks Ameerikas ja Aafrikas. Levinuimad tõrjevahendid põhinevad cayenne'i paprika saadustel, väävliühenditel ja inimestele kantserogeensel naftaleenil.
Biotõrjeks võib pidada ka madude elukeskkonna muutmist.
Bioloogiliste tõrjevahenditena soovitatakse lõhna suhtes ülitundlike rästikute vastu suviti aias või metsas liikudes värskete taimede mahla või eeterlikke õlisid kehale ja riietele määrida (rästikute vastu maapinnast 10–15 cm ülespoole, puukide vastu kõrgemale). Sellised taimed on näiteks piparmünt, saialill, peiulill, basiilik, vorstirohi, harilik rosmariin, harilik soolikarohi, salvei, tüümian, lavendel, harilik sibul, murulauk, sidrunirohi ja küüslauk.[43] Lihtsaim looduslik tõrjevahend on kaneeliõli ja nelgiterade eeterliku õli segu vahekorras 1:1, mida vajadusel taimestikule pritsitakse.
Rästikute käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Rästikul on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks vali susisemine ja rünnaku imiteerimine, samuti kloaaginäärmete eritiste väljutamine. Lisaks võivad nad, nagu mõned teisedki loomad, surnut teeselda.
Isegi vastsündinud rästikud sisisevad ja võivad hammustada ning nende hammustus on mürgine.[14]
Rästik on rahuarmastav ja hammustab inimest üksnes siis, kui talle peale astuda või teda käega haarata.[14] Ei maksa siiski unustada, et päikselisel päeval ja eriti kestumise ajal näevad rästikud halvasti. Nii võib vallandada ka inimese liiga lähedale tikkunud liigutus kaitsereaktsioonina ründe koos salvamisega.
Üldiselt on madude meeleelundkond hästi arenenud. Maod tunnetavad kehaga maapinna võnkumist tõlgendades, et keegi on lähenemas, inimesed aga näevad teda tihti endast kaugenemas. Rästik üritab roomates põgeneda ja peituda või rahulikult lamada ja surnut teeselda.[14] Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Tihti teevad seda emasloomad. Pärast ohu kadumist, aga ka pärast salvamist roomab rästik tihti endisse kohta tagasi.
Kuna inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung vähendab rästikutele sobivate elupaikade pindala ja sellest lähtuvalt ka nende arvukust, siis kuulub harilik rästik Eestis kaitsealuste liikide III kategooriasse.[44][45]
Rästikuid ohustab elukeskkonna (sh toidu) saastatus: mürkkemikaalide, sealhulgas ravimite, elavhõbeda, tina ja tsingi jäägid keskkonnas ning rästikute elussöögis (bioakumulatsioon), inimeste elama asumine rästikute talvitumis- ja elupaikade ümbrusse ning nende hävitamine (nii ehitus- kui ka maaparandustööde käigus), samuti hukkumine, näiteks üle tee roomates sõidukite rataste alla jäämine.
Harilik rästikut peetakse näiteks Durrelli Loomapargi Gathery roomajate ja kahepaiksete keskuse roomajatemajas.[46] Rästikute vastupidavuse, vähenõudlikkuse, enesekindluse ja diskreetse eluviisi tõttu peetakse rästikuid ka seltsilisloomadena.
Tänapäeva loomakliinikutes on spetsialiste, kes tegelevad ka roomajatega. Veterinaarkirurgid suudavad teha rästikute süljenäärmete ja/või sellega seotud viimajuhade kirurgilisi operatsioone, muutmaks rästikud mürgituteks. Rästikuid loetakse väikesteks roomajateks. Nende mikroskoopiline vereanalüüs on komplitseeritud ega anna tihti õigeid tulemusi, nõudes kohati vere automaatuuringute asemel mikroskoopilisi vaatlusi ning vererakkude klassifitseerimist ja kokkulugemist.
Rästikute haiguste raviks kasutatakse veterinaarravimeid.
Harilik rästik (Vipera berus), ka lihtsalt rästik, on Eesti ainus looduslik mürkmao liik. Ta kuulub soomuseliste seltsi, rästiklaste sugukonda ja rästikute perekonda. Harilik rästik on Eestis looduskaitse all (III kategooria).
Madsen (1988) ja Capula ning Luiselli (1994) püstitasid hüpoteesi, et enamik rästikuid ei ela kauem kui 8–9 aastat. Inglismaal tehtud uuring pakub aga mitmete rästikute elu pikkuseks looduses rohkem kui 25 eluaastat.
Rästikud elavad 10–15-aastaseks, aga on teateid 25- ja 30-aastastestki rästikutest.
Europar sugegorria (Vipera berus) Europako zati handi batean dagoen sugea da. Zirkulu Polar Artikotik Iberiar eta Italiar Penintsulako iparraldera, Balkanak utzi gabe, zabaltzen da. Erdialdeko eta hegoaldeko Europan nahiko esporadikoa izaten da.Errusiatik Ozeano Bareko itsasaldera ere hedatzen da.
Helduak 65cm inguruko luzera izan dezake buztana barne. Emeak arrak baino handiagoak izan daitezke. Sugegorriaren gorputza lodia da eta bere muturra zapala da.Burua hirukierakoa eta ondo zehaztua. Begininiak zutika ditu eta ez du betazalik. Bere gainaldeko ezkatak karenatuak ditu. Sugegorri gehienek bizkar hezurrean sigi-saga egiten duen lerro bat izaten dute ongi nabarmendua.
Koloreak asko aldatzen dira sexuaren arabera. Arrak zuriak eta urdinabarrak , beltz marka bortitzekin. Emeak berriz , arre kolorezkoak edo gorrixkak izaten dira. Sabelaldea urdinabarra edo beltza izaten da ; batzuetan orban zuriekin. Buztana oria , laranja eta azpitik gorria. Badaude oso ilunak, ia beltzak, diren ale batzuk.
Bere bizilekua zabala da: belar-soro, txilardi, otadi, sastrakadi, baso ireki eta oro har, landaretza ugariko inguruetan. Atsegin dituen beste tokiak , hesiak, baso-ertzak, mendiko bideen ezpondak eta nekazarien eraikuntzetako harresiak izaten dira.Itsas mailatik 3000 metroko garaieraraino (Alpetan) ager daitezke.
Oso ehiztari trebea da harrapakinak harrapatzen. Haien artean ugaztun txiki , sugandila, musker eta txoritxoak daude. Harrapakinak Jacobsonen organoari esker eta mingaina mugituz atzematen ditu. Organo horrek usaimenaren antzeko eginkizuna betetzen du eta mingainaren bidez jasotako estimulu kimikoak aztertzen ditu. Ehizakiak hiltzeko sugegorriak dituen letaginak erabiltzen ditu. Letagin hauek zulatuak eta mugikorrak dira. Ausikitzerakoan pozoia zuzenean harrapakinari sartzen dio. Gero, pozoiak bere lana egin arte, itxaroten du eta ondoren, mingaina erabiliz ehizakiaren arrastoari jarraitzen dio. Aurkitzen duenean, burutik hasita, ehizakia oso-osorik irensten du.
Udaberrian ugaltzen dira. Sugegorriak barnerruleak (obobibiparoak) dira. Arrautzak amaren barruan txitatzen dira erditzeko unea iritsi arte. 4-8 kumeak uztaila-abuztutik aurrera ateratzen dira.
Nahiz eta indar handiko pozoia den bere hozkada ez da aspis sugegorriarena baino arriskutsuagoa, dena den, gizakiarentzat ezinbesteko kasuak eman dira.
Europar sugegorria (Vipera berus) Europako zati handi batean dagoen sugea da. Zirkulu Polar Artikotik Iberiar eta Italiar Penintsulako iparraldera, Balkanak utzi gabe, zabaltzen da. Erdialdeko eta hegoaldeko Europan nahiko esporadikoa izaten da.Errusiatik Ozeano Bareko itsasaldera ere hedatzen da.
Vipera berus • Vipère berus, Péliade berus, Vipère à plaques de Péliade
Vipera berus, la Vipère péliade, est une espèce de serpent venimeux de la famille des Viperidae[1] à distribution paléarctique.
La vipère péliade, dont le corps est relativement large, peut atteindre 60 cm à l'âge adulte mais a en moyenne une longueur de 55 cm, cette taille variant selon la localité. Ainsi, les spécimens les plus grands se trouvent généralement en Scandinavie, certains individus pouvant dépasser les 90 cm (deux individus de 104 cm ont déjà été observés). En France et en Grande-Bretagne, la taille maximale est d'environ 80 à 87 cm[2]. En moyenne elle n'est que légèrement plus grande que la vipère aspic. Vipera berus a une masse pouvant aller de 50 à 180 g[3],[4].
La tête est large et distincte du corps tandis que ses flancs sont presque droits.
Vue de dessus, l'écaille rostrale n'est pas visible, ou à peine visible. Immédiatement après la rostrale se trouvent deux (rarement une) petites écailles. Sur la face dorsale de la tête, on trouve généralement cinq grandes écailles plates remarquables :
La narine est située dans une petite dépression au sein de la grande écaille nasale. L'œil est relativement grand puisqu'il a une taille équivalente à cette dernière, bien qu'il soit généralement plus petit chez la femelle. Sous les supraoculaires, on peut voir six à treize (mais généralement entre huit et dix) petites écailles circumorbitales. Les écailles temporales sont lisses (mais, rarement, légèrement carénées). Il y a entre dix et douze écailles sublabiales et entre six et dix (généralement huit à neuf) supralabiales. Chez ces dernières, les numéros 3 et 4 (en partant du museau) sont les plus grandes, les 4 et 5 (mais parfois les 3 et 4) étant séparées de l’œil par une seule rangée de petites écailles (parfois par deux rangées dans les populations alpines[2].
On trouve 21 rangées d'écailles dorsales (mais, rarement, on peut en trouver 19, 20, 22 ou 23). Celles-ci sont très fortement carénées, mises à part celles qui bordent les écailles ventrales. Ces dernières sont par ailleurs entre 132 et 150 chez les mâles et entre 132 et 158 chez les femelles. Il n'y a qu'une seule écaille anale, les écailles subcaudales, appariées étant au nombre de 32 à 46 chez les mâles, 23 à 38 chez les femelles[2].
C'est un serpent solénoglyphe, dont les crochets venimeux sont mobiles et possèdent un canal fermé pour l'écoulement du venin.
La vipère péliade se nourrit principalement de micromammifères comme des campagnols, des mulots, des souris et des musaraignes, ainsi que, dans une moindre mesure, des lézards. Plus occasionnellement, elle peut consommer des orvets ou encore des belettes, des taupes ou des amphibiens (grenouille rousse). Des oiseaux peuvent également rentrer dans son menu[5].
Généralement, la composition des repas varie selon la localité[6]. Les juvéniles ont tendance à manger de jeunes mammifères, des petits lézards, des jeunes grenouilles, des orthoptères, ainsi que des vers et des araignées. Ils commencent à manger la même chose que les adultes lorsqu'ils atteignent une taille d'environ 30 cm.
Elle parcourt lentement son territoire à la recherche de proies, et chasse à l'affut. La vipère s'arrête, observe sa proie une ou deux minutes, puis l'attaque lorsque la proie est à la bonne distance.
Il existe une seule période d'accouplement, au printemps.
La durée de la gestation varie selon les conditions climatiques mais l'on constate que dans une région donnée les mises bas ont lieu toutes quasiment en même temps (espèce ovovivipare).
Le nombre moyen de vipéreaux est de 7.
Les principaux prédateurs de cette vipère sont le sanglier, le faisan, les rapaces (buse), la belette[7].
Vipera berus a une aire de répartition très étendue. On peut la trouver à travers toute l'Eurasie, de l'ouest (Royaume-Uni, Scandinavie, France, Belgique) à l'est de l'Asie (nord de la Chine et de la Mongolie, Corée du Nord, et même jusqu'à l'île de Sakhaline dans l'océan Pacifique), en passant par l'Italie, l'Albanie, la Croatie, la Macédoine, la Bulgarie et le nord de la Grèce. Au nord, sa répartition va même au-delà du cercle polaire arctique.
Cette vipère est le seul serpent venimeux présent dans la moitié nord de l'Europe, que ce soit en Grande-Bretagne, au Benelux, en Allemagne, en Scandinavie, en Pologne, dans les pays baltes, en Russie ou dans le nord de la France.
L'espèce a cependant beaucoup régressé dans les régions cultivées d'Europe occidentale et ses populations sont aujourd'hui souvent très morcelées. Elle a disparu de vastes zones, notamment à cause de l'agriculture intensive, ainsi que par la dégradation et le mitage de ses habitats de prédilection. Ainsi en Belgique par exemple, elle n'existe plus que dans le sud-ouest de l'Ardenne pour la Wallonie, et quelques populations relictuelles subsistent dans les landes de Campine en région flamande, mais elle a disparu partout ailleurs. Dans le Nord-Pas-de-Calais elle n'est plus signalée que très localement dans la partie occidentale du Pas-de-Calais. Dans ces régions elle bénéficie désormais de mesure de protection ou de suivi[8].
La localité type était auparavant considérée comme étant « Europe » mais Mertens & Müller (1940) ont proposé de la limiter à Uppsala (Suède)[9] et elle a fini par être restreinte à Berthåga, Uppsala par Krecsák & Wahlgren (2008)[10].
La vipère péliade vit dans des milieux très variés, mais qui présentent un ensemble de caractéristiques communes. Elle a besoin essentiellement de milieux ouverts et fuit les forêts ombreuses dépourvues de clairière. Elle affectionne les végétations basses étagées à structuration complexe, qui lui offre à la fois une bonne productivité en nourriture (abondance des micro-mammifères), et des cachettes où elle peut se retirer rapidement en cas de danger, ce qui est notamment le cas des broussailles, friches, haies, buissons épars comme les bruyères, ronciers et des fourrés buissonnants. Des pierriers peuvent aussi faire l'affaire. Elle a aussi besoin de zones entièrement dégagées qui doivent être bien exposées, même si elles peuvent être de faible étendue, pour lui permettre de se chauffer au soleil: souches, pierres, chemins peu fréquentés, zones de broussaille couchée ou de terre nue restant souvent au sec, herbe rase ou encore tapis de mousse. Ces conditions se trouvent réunies dans les landes à bruyères, les lisères forestières structurées (avec ourlet forestier), les clairières, les tourbières et autres marais ouverts, les haies bocagères, les talus, les friches, les carrières, les bords de voies ferrées abandonnées ou non, les massifs dunaires littoraux à végétation diversifiée, les pelouses calcicoles avec buissons, les prairies d'altitude, etc. Les conditions idéales pour l’espèce sont souvent réunies le long des écotones entre milieux ouverts et milieux boisés, et dans les végétations transitoires s'inscrivant dans une dynamique de végétations et formant des mosaïques de milieux (campagnes anthropisées en exploitation extensive, remplaçant les dynamiques naturelles de boisement et d'ouverture du milieu). La déprise agricole peut favoriser temporairement la vipère, comme beaucoup d'autres espèces des milieux ouverts, mais cette situation n'est pas perenne car elle est ensuite éliminée par la densification de la végétation menant au reboisement naturel, qui cause la fermeture du milieu.
Plus régulièrement que la vipère aspic, la vipère péliade peut vivre dans des milieux à dominante humide, pourvu que quelques parties au moins ne soient pas inondables, et elle est moins thermophile. Elle peuple même les tourbières d'altitude jurassiennes et celles des forêts boréales de Laponie et de Sibérie. Elle peuple également des landes côtières venteuses de Bretagne[11] et d’Écosse. Ainsi, dans les régions où les deux espèces sont présentes, la vipère péliade occupe les habitats plus humides, les versants plus frais, et généralement à des altitudes plus élevées, alors que la vipère aspic est plus compétitive dans les habitats thermophiles de basse altitude, excluant la vipère péliade de ces habitats. Mais dans les régions plus nordiques où la vipère aspic et les autres espèces compétitrices sont absentes, la vipère péliade occupe également les milieux disponibles les plus chauds et secs, parfois même préférentiellement.
Selon Reptarium Reptile Database (10 décembre 2013)[12] :
Comme les autres vipéridés, la péliade est venimeuse. Elle possède des glandes à venin reliées à des crochets canaliculés. Au repos ces crochets sont couchés vers l'arrière dans des replis cutanées à l'intérieur de la bouche. À l'attaque ces crochets sont déployés vers l'avant. Les serpents possédant cette particularité, commune à tous les membres de la famille des vipéridés, sont désignés sous le nom de solénoglyphes.
L'appareil venimeux est pour la vipère une arme de chasse, destinée à immobiliser les proies alimentaires (petits mammifères, oisillons...) et à faciliter leur digestion. Les longs crochets permettent d'injecter le venin profondément dans les tissus de la proie (un petit mammifère, un oisillon, etc.). Le venin contient principalement des enzymes (hydrolases peptidiques, hyaluronidase, phospholipase A2, phosphodiestérases et oxydase d’acides L-aminés)[13] qui provoquent la dégradation des protéines de la proie.
La vipère péliade n'attaque jamais spontanément de grands animaux, ou l'homme. Elle ne le fait que par réflexe de surprise ou que si elle se sent menacée et dans l'incapacité de fuir. À toute distance supérieure à sa propre longueur, ce serpent est inoffensif[13]. Le meilleur moyen d'éviter les morsures est encore d'adopter certaines règles de comportement : marcher dans l'herbe avec des chaussures fermées ou des bottes, frapper le pas pour faire fuir les serpents (ceux-ci sont sourds mais sont en revanche sensibles aux vibrations), ne pas retourner les pierres et ne pas fouiller la végétation avec les mains.
La plupart des morsures de serpents en Europe tempérée sont cependant imputables à la péliade, qui comparée à l'aspic, possède une aire de répartition plus étendue et semble moins farouche. La vipère péliade est à l'origine, par exemple, dans le nord de la France, des 3/4 des morsures déclarées de serpents[14]. La trace de la morsure est double car la vipère possède deux crochets à venin. En raison de sa taille réduite, la plaie peut parfois passer inaperçue, ou être confondue avec une écorchure bénigne de ronce, notamment lorsque le serpent n'a pas été vu ou si la victime est un jeune enfant qui ne peut s'exprimer.
La gravité d'une morsure pour la santé dépend principalement de l'envenimation, c'est-à-dire de la quantité de venin injectée et de sa diffusion dans l'organisme, celle-ci ayant pu être amplifiée par des comportements inadaptés. La réaction à l'envenimation se déroule sur plusieurs heures. Le venin doit pénétrer sous la peau et dans le sang pour être très actif. Ingéré ou en contact avec l'épiderme, il est sans effet.
Soins : Dans tous les cas, les mesures consistent à immobiliser la victime, à la tranquilliser et à alerter les secours pour une prise en charge hospitalière. Toutes les anciennes recettes (aspiration, garrotage, cautérisation…) sont à proscrire car dangereuses[15].
La majeure partie des morsures de vipères en Europe tempérée sont sans conséquences graves et sans séquelles, car généralement l'envenimation est faible. La réaction de l'organisme reste insignifiante (grade 0 correspondant à une simple trace de morsure) ou faible (grade 1 pour un œdème restant localisé) en raison d'une envenimation nulle ou limitée. La mise sous observation hospitalière avec un éventuel traitement symptomatique s'avère alors suffisante[15].
L'évolution peut être plus grave atteignant le grade 2 (œdème régional du membre et/ou symptômes généraux modérés) ou le grade 3 (œdème extensif atteignant le tronc accompagné de symptômes généraux sévères et/ou de troubles de la coagulation sanguine) et pouvant conduire à la mort. Les symptômes et les signes cliniques comprennent vomissements, diarrhée, douleurs abdominales, hypotension. Le traitement hospitalier, qui permet de sauver les victimes avec un taux d'efficacité très élevé, repose essentiellement aujourd'hui sur une immunothérapie antivenimeuse avec injection intraveineuse d'un sérum de nouvelle génération[15],[16].
Les vipères comme de nombreux reptiles sont en voie de régression ou ont disparu d'une grande partie de leur aire de répartition. Elles ont autrefois été pourchassées (des primes étaient offerte en échange des cadavres). Des chasseurs de vipères fournissaient aussi les laboratoires d'écoles ou d'université, ou pour la production de sérum notamment (pour l'Institut Pasteur en France)[17]. À titre d'exemple, Paul Gourraud, chasseur de vipère, en capturait jusqu'à 2 000 par an. « Jusque dans les années 70, on prélevait dans la nature les reptiles pour les besoins de la science. Ensuite les labos ont créé des élevages, puis on a interdit la capture, pour les protéger »[17].
Les vipères sont notamment victimes des pesticides (insecticides, qui affectent aussi une partie de leurs proies), ainsi que de l'artificialisation, fragmentation et régression de leurs habitats.
Le morcellement de leur habitat notamment via le phénomène de mort routière, est l'une des causes de mortalités ou blessures de vipères, ainsi que d'appauvrissement de leur diversité génétique.
La crainte qu'elles ont inspirée durant des siècles (de par le fait qu'elles sont dangereuses et que dans la culture judéo-chrétienne, le serpent est associé au diable) est également à l'origine de la mort de nombreuses vipères. Les vipères sont maintenant classées parmi les espèces protégées en France. Parmi les auteurs qui ont commencé au XXe siècle à mieux faire connaitre les reptiles et amphibiens et leur importance écologique figurent Fernand Angel, et Raymond Rollinat.
Son nom spécifique, berus, vient du grec βηρος puis du latin verus « vrai », « véritable » dans le sens de « commun » de par sa large répartition en Europe.
Son nom vernaculaire « péliade » vient probablement du grec Πηλιας, nom de la lance d'Achille dont la hampe venait du Mont-Pélion, ou peut-être du grec πελιος, « sombre », en référence à sa couleur.
Après le placement de l'espèce dans le genre Pelias par Merrem (1820) puis Duméril, Bibron & Duméril (1854) les auteurs l'appellent « péliade berus » ou « petite vipère ». Elle est ensuite appelée « vipère berus » ou « vipère à plaques de Péliade » (Rollinat 1934, Phisalix 1940). L'emploi de « vipère péliade » semble plus récent (Domergue 1942, Freytey 1975, Naulleau 1984)[18].
Vipera berus • Vipère berus, Péliade berus, Vipère à plaques de Péliade
Vipera berus, la Vipère péliade, est une espèce de serpent venimeux de la famille des Viperidae à distribution paléarctique.
Vipera berus,[3][4] a víbora europea común, é unha especie de víbora, serpe velenosa que está moi estendida xeograficamene e pode encontrarse pola maior parte de Europa occidental e desde alí chega ao leste de Asia.[2] Antes considerábase que en Galicia vivía unha subespecie de V. berus, pero posteriormente a esa subespecie se lle deu o status de especie, co nome Vipera seoanei ou víbora de Seoane (antes subespecie Vipera berus seoanei). As víboras comúns V. berus son moi coñecidas e forman parte do folclore de moitos países.[5] Aínda sendo velenosas non se consideran especialmente perigosas;[3] esta víbora non é agresiva e xeralmente só morde cando a asustan ou molestan. As súas trabadas poden ser moi dolorosas, pero raramente mortais.[6] O nome específico, berus, é unha palabra neolatina que foi usada anteriormente para referirse a unha serpe, posiblemente a Natrix natrix (cobra de colar).[7]
A víbora común encóntrase en distintos terreos, e a complexidade de hábitats é esencial en diferentes aspectos do seu comportamento. Aliméntase de pequenos mamíferos, aves, lagartos e anfibios, e nalgúns casos de arañas, vermes e insectos. Esta víbora, como a maioría das outras víboras, é ovovivípara. As femias crían unha vez cada dous ou tres anos, e as crías xeralmente nacen desde o final do verán ao inicio do outono no hemisferio norte. As camadas varían de 3 a 20 crías e os individuos novos permanecen coas súas nais uns poucos días. Os adultos crecen ata unha lonxitude total de 60 a 90 cm (incluíndo a cola) e unha masa de 50 a 180 g. Actualmente recoñécense tres subespecies, incluíndo a subespecie nomeada, Vipera berus berus descrita aquí.[8] A especie non se considera ameazada, aínda que está protexida nalgúns países.
Ten un corpo relativamente groso, os adultos xeralmente crecen ata os 60 cm de lonxitude total (incluíndo a cola), cunha media de 55 cm.[3] O tamaño máximo varía por rexión. As máis grandes, de ata uns 90 cm, encóntranse en Escandinavia, pero en dúas ocasións observáronse espécimes de 104 cm. En Francia e Gran Bretaña, o tamaño máximo é de 80 a 87 cm.[3] A masa vai de 50 g a uns 180 g.[9][10]
A cabeza é bastante grande e aparente e os seus laterais son case planos e verticais. As beiras do fociño están normalmente elevadas nunha crista baixa. Vista desde arriba, a escama rostral non é visible ou só lixeiramente. Inmediatamente detrás da rostral, hai dúas (raramente unha) escamas pequenas. Dorsalmente, adoita haber cinco grandes placas: unha frontal cuadrangular (algo máis longa que larga ou ás veces máis rectangular), dúas parietais (ás veces cunha pequena escama entre a frontal e as parietais) e dúas supraoculares longas e estreitas. Estas últimas son grandes e aparentes, cada unha separada da frontal por dun a catro pequenas escamas. Os orificios nasais están situados nunha depresión pouco fonda dentro dunha gran escama nasal. O ollo é relativamente grande, de igual tamaño ou lixeiramente maior que a escama nasal, pero adoita ser menor nas femias. Baixo as supraoculares hai de 6 a 13 (xeralmente de 8 a 10) pequenas escamas circumorbitais. As escamas temporais son lisas (raramente cunha lixeira quilla ou carena). Hai de 10 a 12 sublabiais e de 6 10 (normalmente 8 ou 9) supralabiais. Destas últimas, as números 3 e 4 son as máis grandes, mentres que as 4 e 5 (raramente as 3 e 4) están separadas do ollo por unha soa ringleira de pequenas escamas (ás veces son dúas ringleiras en espécimes alpinos).[3]
Na parte media do corpo hai 21 ringleiras de escamas dorsais (raramente 19, 20, 22 ou 23). Estas son escamas fortemente carenadas, agás as que beirean as escamas ventrais. Estas escamas parecen unidas debilmente á pel e as ringleiras inferiores fanse cada vez máis anchas; as que están máis próximas ás escamas ventrais son dúas veces máis anchas que as que están ao longo da liña media. As escamas ventrais son de 132 a 150 nos machos e de 132 a 158 nas femias. A placa anal é única. As subcaudais están pareadas, e son de 32 a 46 nos machos e de 23 a 38 nas femias.[3]
O patrón de coloración varía desde espécimes con cores moi claras con barras cruzadas dorsais escuras incompletas e pequenas ata espécimes completamente marróns con marcas marróns máis escuras difuminadas, e pode haber individuos melánicos que son totalmente escuros e carecen dun patrón dorsal aparente. Porén, a maioría teñen algún tipo de patrón en zigzag dorsal en toda a lonxitude do corpo e cola. A cabeza xeralmente ten unha distintiva figura con forma de V ou X escuros no dorso. Unha banda escura corre desde o ollo ao pescozo e continúa como unha serie lonxitudinal de puntos ao longo dos flancos.[3] Algo pouco usual nas serpes, pero que se dá en V. berus, é que os sexos poden diferenciarse pola cor. As femias son xeralmente de tons marróns con marcas marrón escuras, e os machos son grises con marcas negras. A cor basal dos machos a miúdo é lixeiramente máis clara que a das femias, o que resalta o patrón en zigzag negro. Os individuos melánicos adoitan ser femias.
Vipera berus ten unha ampla área de distribución. Pode encontrarse ao longo de Eurasia, desde o noroeste de Europa (Gran Bretaña, Escandinavia, Alemaña, Francia) a través de parte do sur de Europa (norte de Italia, Serbia, Albania, Croacia, Montenegro, Bosnia e Herzegovina, Macedonia do Norte, Bulgaria e norte de Grecia) e do leste de Europa ata o norte do círculo polar ártico e Rusia seguindo ata o océano Pacífico, illa de Sakhalin, Corea do Norte, norte de Mongolia e norte e China. Tense atopado moi ao norte, onde outras serpes non poden vivir. A localidade tipo (onde se atopou e describiu a especie) estaba orixinalmente sinalada como "Europa". Mertens e Müller (1940) propuxeron restrinxir a localidade tipo a "Upsala, Schweden" (Upsala, Suecia)[2], pero foi finalmente restrinxida a Berthåga, Upsala ao designaren un neotipo Krecsák & Wahlgren (2008).[11]
En varios países europeos é a única serpe velenosa nativa.[12]
Esta especie está na lista de especies protexidas (Apéndice III) baixo a Convención de Berna e está protexida en moitos países.[1][13][14][15]
A Lista vermella de Especies Ameazadas da International Union for the Conservation of Nature (IUCN) describe o seu status de conservación como "menos preocupante" en vista da súa ampla distribución, as amplas poboacións que se cre ten, ampla variedade de hábitats nos que vive e a probablemente lenta velocidade de declive, aínda que se sabe que as súas poboaciós están minguando.[16] A redución dos seus hábitats, a fragmentaión das poboacións en Europa debido a unha intensa práctica agrícola e a recolección para o comercio de mascotas ou para a extracción de veleno son os principais factores que contribúen ao seu declive.[1]
Un requirimento esencial para a presenza desta especie é que haxa unha suficiente complexidade do hábitat, que facilite os seus diversos comportamentos (tomar o sol, alimentación e hibernación) e que ofreza protección dos predadores e do acoso humano.[3] Encóntrase en diversos hábitats, como os seguintes: terras baixas calcarias, ladeiras rochosas, páramos, matos areentos, praderías, terreos baldíos, beiras dos bosques, claros soleados e desmontes, ladeiras de arbustos e setos, vertedoiros de lixo, dunas costeiras, e canteiras pedregosas. Aventúrase ás veces en zonas húmidas se hai chan seco próximo, polo que pode atoparse en beiras de regatos, lagos e pozas.[17]
En boa parte do sur de Europa, como no sur de Francia e norte de Italia, encóntrase en zonas húmidas a baixa altitude ou en altitudes elevadas. Nos Alpes suízos, pode ascender ata os 3 000 m de altura. En Hungría e Rusia evita as estepas abertas; un hábitat no cal é máis doado atopar a especie V. ursinii. Porén, en Rusia aparece nas zonas esteparias boscosas.[17]
Esta especie é principalmente diúrna, especialmente no norte da súa área de distribución. Máis ao sur dise[18] que é activa ao serán e mesmo pode selo pola noite durante os meses de verán. É unha especie predominantemente terrestre, aínda que se sabe que pode subir ribeiras e a arbustos baixos para tomar o sol ou vixiar o paso de posibles presas.[17]
As víboras non son normalmente agresivas e adoitan ser bastante tímidas e morden só cando se ven acurraladas ou alarmadas. Xeralmente as persoas que sofren unha mordedura é porque as pisaron ou intentaron collelas. Normalmente desaparecen entre a vexetación en canto detectan calquera posible perigo, pero regresan unha vez que todo volve a estar en calma, a miúdo ao mesmo lugar. Ocasionalmente, algúns individuos revelan a súa presenza cun bufido grave e sostido para disuadir a potenciais agresores. Con frecuencia, eses individuos son femias preñadas. Cando a víbora é ameazada, a parte frontal do seu corpo adopta forma de S para prepararse para lanzar un ataque.[17]
A especie está adaptada ao frío e hiberna en inverno. En Gran Bretaña, machos e femias hibernan durante uns 150 e 180 días respectivamente. No norte de Suecia a hibernación dura 8 ou 9 meses. Nos días suaves de inverno, poden emerxer ao exterior para tomar o sol en sitios onde se derreteu a neve e a miúdo atravesan zonas con neve. Un 15% dos adultos e de 30 a 40% dos individuos novos morren durante a hibernación.[3]
A súa dieta consiste principalmente en pequenos animais, como ratos, outros roedores cricétidos, e musarañas, e tamén lagartos. Ás veces, captiuran vermes lentos e mesmo denosiñas e toupas. Aliméntanse igualmente de anfibios, como ras, tritóns e píntegas. Tamén se informou de que poden comer aves,[19] especialmente crías recentemente eclosionadas ou mesmo ovos, para o cal soben a arbustos. Xeralmente, a dieta varía dependendo da localidade.[17] As víboras novas comen crías de mamíferos, pequenos lagartos e ras e vermes e arañas. Unha vez que chegan a unha lonxitude duns 30 cm, as súas dietas empezan a lembrar as dos adultos.[3]
En Hungría, o apareamento ten lugar na última semana de abril, mentres que no norte de Europa ocorre despois na segunda semana de maio. Os apareamentos observáronse tamén en xuño e mesmo en outubro, pero non se sabe se os apareamentos no outono resultan no nacemento de crías.[3] As femias a miúdo reprodúcense só unha vez cada dous anos,[17] ou incluso unha vez cada tres anos se as estacións son curtas e o clima é duro.[3]
Os machos encontran as femias seguindo o seu rastro de olor, ás veces rastreándoas durante centos de metros ao día. Se encontra unha femia e esta lisca dalí, o macho perséguea. O cortexo implica un comportamento "fluído" colocándose en paralelo lado a lado, a lingua entra e sae e móvese rapidamente ao longo do dorso e dan golpes excitados coa cola. As parellas permanecen xuntas durante un ou dous días despois do apareamento. Os machos perseguen os seus rivais e establan combate. Con frecuencia, isto tamén empeza cun comportamento similar ao do apareamento antes de culminar na dramática "danza da víbora".[3] Nesta danza os machos enfróntanse entre si, elevan a parte anterior do corpo verticalmente, facendo movementos balanceantes e tratan de empurrarse contra ao chan. Isto repítese ata que un dos dous queda exhausto e marcha arrastrándose para intentar atopar outra parella. Appleby (1971) indica que nunca viu que un intruso gañase estes combates, polo que parece que o defensor está tan excitado polo cortexo que que non renuncia a perder as súas posibilidades de apareamento.[20] Non hai rexistros de que as víboras se mordan durante estes encontros.[17]
As femias xeralmente dan a luz en agosto ou setembro, pero ás veces xa en xullo, ou moito máis tarde en outubro. O número de crías é de 3 a 20. As crías nacen xeralmente encapsuladas nun saco transparente do cal se liberan por si mesmas. Ás veces, conseguen saír desta membrana xa dentro da femia. Os neonatos miden de 14 a 23 cm de lonxitude total (incluíndo a cola), cunha lonxitude media total de 17 cm. Nacen cun aparato do veleno completamente funcional e un depósito de reserva de xema dentro dos seus corpos. Mudan a súa pel por primeira vez nun día ou dous. As femias non parecen ter moito interese nos seus descendentes, pero observouse que as crías permanecen coas súas nais durante varios días despois de naceren.[17]
Debido á rapidez con que a poboación humana se expande pola área de distribución das súas especies, as mordeduras de víbora son relativamente comúns. Os animais domésticos e especialmente o gando son vítimas frecuentes. En Gran Bretaña a maioría dos casos ocorren entre marzo e outubro. En Suecia, hai unhas 1 300 mordeduras ao ano, das cales se estima que un 12% require hospitalización.[3] Disponse polo menos de oito antivelenos distintos contra a mordedura desa especie.[21]
Mallow et al. (2003) describen a toxicidade do veleno como relativamente baixa comparada con outras especies de víboras. Citan a Minton (1974), que informou dos valores de LD50 para ratos que eran de 0,55 mg/kg intravenosa, 0,80 mg/kg intraperitoneal e 6,45 mg/kg subcutánea. Como comparación, nunha proba de dose letal mínima para cobaias era de 40–67 mg, pero só eran necesarios 1,7 mg cando se usaba veleno da especie Daboia russelii.[3] Brown (1973) dá valores maiores de LD50 subcutáneo que van de 1,0 a 4,0 mg/kg.[22] Todos concordan que o veleno que inxectan é pouco abundante: Minton (1974) menciona de 10 a 18 mg por espécime de 48 a 62 cm de lonxitude,[3] mentres que Brown (1973) indica só 6 mg.[22]
Falando comparativamente, as mordeduras desta especie non son moi perigosas.[3][6][6][23] Aínda así, debe procurarse sempre axuda médica tan axiña como sexa posible cando se sofre unha mordedura. Moi ocasionalmente as mordeduras poden ser mortais, especialmente en nenos pequenos, mentres que os adultos poden experimentar molestias e incapacidade que se poden prolongar moito despois da mordedura.[6] O tempo que se tarda en recuperarse é moi variable, pero pode tardar ata un ano.[3]
Os síntomas locais inclúen unha dor intensa inmediata, á que segue uns minutos despois (pero ás veces tarda 30 minutos) a inchazón da zona e unha sensación de formigo. Non é común que se formen vinchas que conteñan sangue. A dor pode continuar durante algunhas horas, xunto con sensibilidade e inflamación. Poden aparecer liñas vermellas linfanxíticas (seguindo os vasos linfáticos inflamados) e negróns, e o membro completo pode incharse e ennegrecer en 24 horas. O inchamento pode estenderse ao tronco e nos nenos por todo o corpo. Son moi raras a necrose e as síndromes intracompartimentais (dentro dos tecidos musculares e nerviosos dentro dunha fascia das extremidades).[6]
Os síntomas sistémicos resultantes da anafilaxe poden ser drásticos. Poden aparecer en 5 minutos despois da mordedura ou poden tardar moitas horas. Entre eses síntomas están as náuseas, arcadas e vómitos, cólicos abdominais e diarrea, incontinencia de urina e de feces, suor, febre, vasoconstrición, taquicardia, mareos, perda de consciencia, cegueira,[24] shock, anxioedema de face, beizos, enxivas, lingua, garganta e epiglote, urticaria e broncoespasmo. Se non se tratan, estes síntomas poden persistir ou flutuar durante 48 horas.[6] En casos graves, pode haber fallo cardiovascular.[3]
Historicamente estivo dividida en máis subespecies, pero actualmente (2016) a especie ten tres subespecies recoñecidas:
Cómpre sinalar que as subespecies V. b. bosniensis e V. b. sachalinensis foron consideradas co status de especies nalgunhas publicacións recentes.[3]
Vipera berus, a víbora europea común, é unha especie de víbora, serpe velenosa que está moi estendida xeograficamene e pode encontrarse pola maior parte de Europa occidental e desde alí chega ao leste de Asia. Antes considerábase que en Galicia vivía unha subespecie de V. berus, pero posteriormente a esa subespecie se lle deu o status de especie, co nome Vipera seoanei ou víbora de Seoane (antes subespecie Vipera berus seoanei). As víboras comúns V. berus son moi coñecidas e forman parte do folclore de moitos países. Aínda sendo velenosas non se consideran especialmente perigosas; esta víbora non é agresiva e xeralmente só morde cando a asustan ou molestan. As súas trabadas poden ser moi dolorosas, pero raramente mortais. O nome específico, berus, é unha palabra neolatina que foi usada anteriormente para referirse a unha serpe, posiblemente a Natrix natrix (cobra de colar).
A víbora común encóntrase en distintos terreos, e a complexidade de hábitats é esencial en diferentes aspectos do seu comportamento. Aliméntase de pequenos mamíferos, aves, lagartos e anfibios, e nalgúns casos de arañas, vermes e insectos. Esta víbora, como a maioría das outras víboras, é ovovivípara. As femias crían unha vez cada dous ou tres anos, e as crías xeralmente nacen desde o final do verán ao inicio do outono no hemisferio norte. As camadas varían de 3 a 20 crías e os individuos novos permanecen coas súas nais uns poucos días. Os adultos crecen ata unha lonxitude total de 60 a 90 cm (incluíndo a cola) e unha masa de 50 a 180 g. Actualmente recoñécense tres subespecies, incluíndo a subespecie nomeada, Vipera berus berus descrita aquí. A especie non se considera ameazada, aínda que está protexida nalgúns países.
Il marasso (Vipera berus (Linnaeus, 1758)) è un serpente della famiglia Viperidae diffuso in Eurasia.[2]
Il suo morso, che può essere molto doloroso, non è considerato pericoloso per l'uomo e raramente si configura mortale, tuttavia richiede un soccorso immediato. A rischio sono prevalentemente i bambini, i soggetti esposti alle reazioni allergiche, quelli emotivi, gli anziani ed i malati affetti da patologie croniche.
Possiede un corpo piuttosto grosso, gli adulti (maschi) crescono fino a circa 50–60 cm di lunghezza, le femmine sono leggermente più lunghe, circa 60–80 cm. La lunghezza varia comunque a seconda della zona: gli esemplari più lunghi (oltre 90 cm) si trovano in Svezia (sono stati osservati due esemplari lunghi 105 cm); in Francia e Gran Bretagna arrivano fino a 80–87 cm. I suoi colori possono variare dal nero al marrone e al verde con una striscia a zig zag di solito più scura.
È una specie diurna, specialmente nelle regioni settentrionali, mentre nelle regioni meridionali può essere attiva anche la sera e la notte durante il periodo estivo.
Il periodo di letargo dipende dalla regione, da circa 150-180 giorni in Gran Bretagna fino a 8-9 mesi in Svezia. Comunque anche in Svezia può svegliarsi dal letargo nei giorni invernali più caldi ed emergere dalla neve. Il letargo uccide circa il 15% degli esemplari adulti e circa il 30-40% di quelli giovani.
La stagione degli amori dura alcune settimane e finisce alla fine di maggio. In questo periodo i marassi non mangiano. I maschi sono disposti a percorrere grandi distanze per trovare il maggior numero di femmine disposte ad accoppiarsi (molte di esse non sono più fertili). I maschi rivali combattono intrecciandosi, con lo scopo di atterrare l'avversario, per cui il più leggero, e quindi il più giovane, perde.
Le femmine, ovovivipare, trascorrono il tempo a termoregolarsi in modo da riscaldare gli embrioni presenti all'interno del corpo; solo durante il parto ritornano nei luoghi invernali.
Se la nascita dei piccoli avviene a basse altitudini, il numero di neonati sarà circa di 10, se avviene in montagna sarà compreso tra 4 e 6. La maturità sessuale avviene per i maschi a 4 anni, un anno più tardi per le femmine.
I marassi predano soprattutto i piccoli mammiferi. Covate di uccelli e rane sono una fonte di nutrimento secondaria.
È diffuso in tutta l'Europa occidentale, inclusa la Gran Bretagna e la Fennoscandia, e si trova anche in Albania, Bulgaria, e Grecia settentrionale, nell'Europa orientale a nord fino al circolo polare artico, e verso oriente fino all'oceano Pacifico la Corea del Nord, l'isola di Sakhalin, la Cina e la Mongolia settentrionali.
È presente nelle regioni dell'Italia settentrionale, a nord del fiume Po, che oltrepassava, un tempo, solo nella zona di Ferrara e forse (mai comprovato) in alcune zone dell'appennino nord-occidentale.
Nelle regioni dell'Europa meridionale, inclusa l'Italia, si può trovare sia nelle terre basse e umide sia ad altezze elevate, nelle Alpi svizzere può giungere fino a 3000 m di altitudine.
Questa specie è inclusa tra le specie protette (Appendice III) nella convenzione di Berna.
Testa di Vipera berus, con in evidenza la pupilla verticale
Due varianti di colore della Vipera berus
Vipera berus nel suo habitat
Vipera berus
Vipera berus melanotica
Il marasso (Vipera berus (Linnaeus, 1758)) è un serpente della famiglia Viperidae diffuso in Eurasia.
Il suo morso, che può essere molto doloroso, non è considerato pericoloso per l'uomo e raramente si configura mortale, tuttavia richiede un soccorso immediato. A rischio sono prevalentemente i bambini, i soggetti esposti alle reazioni allergiche, quelli emotivi, gli anziani ed i malati affetti da patologie croniche.
Paprastoji angis (lot. Vipera berus, angl. Common adder, vok. Kreuzotter) – angių (Viperidae) šeimos roplys.
Lietuvoje angis dar kitaip vadinama: gyvatė marguolė, margoji gyvatė, pantinė gyvatė. Tai vienintelis nuodingas Lietuvos roplys. Kūno viršus pilkas, pilkai ar tamsiai rudas, 75–80 cm. Išilgai nugaros vingiuoja ruda ar juoda juosta. Galva plati, trikampė, ant jos yra X formos raštas. Gyvavedė.
Lietuvoje gan dažna. Aptinkama drėgnuose miškuose, miško aikštelėse, kirtavietėse, pamiškėse, aukštapelkėse, paežerėse ir vietose, kur auga aukšta žolė. Mėgsta šiltas ir saulėtas vietas. Pasižymi sėslumu: juda aplink savo gyvenamąją vietą 60-100 metrų spinduliu. Žiemoja grupėmis graužikų, kurmių urvuose, po kelmais. Žiemojimo laikas – nuo rugsėjo ar spalio iki balandžio mėnesio. Anksčiau buvo įprasti pelkėtų vietovių ropliai. Naikinant pelkes, šių gyvačių labai sumažėjo, vietomis tapo retos ar net išnyko.
Gyvatė atsiveda jauniklius rugpjūčio mėnesį. Ką tik gimusios angys siekia 16-18 cm, iš pat pradžių yra nuodingos.
Roplys pradeda medžioti prietemoje, yra aktyviausias pirmomis nakties valandomis. Minta smulkiais graužikais (pelėnais, pelėmis), driežais, varlėmis, kiaušiniais. Jaunos paprastosios angys minta mažesniu grobiu – vabzdžiais, kirminais. Žmogaus nepuola, tačiau užminta ar pajudinta gali skaudžiai įgelti. Įkandimas paprastai nėra mirtinas. [1] Gyvatė gelia dantimis, o kaišiodama dvišaką liežuvį uodžia kvapus.
Paprastosios angies priešai gamtoje – lapės, barsukai, ereliai, pelėdos, ežiai.
Visoje Europoje saugoma pagal Berno konvenciją (III kategorija).
Paprastoji angis (lot. Vipera berus, angl. Common adder, vok. Kreuzotter) – angių (Viperidae) šeimos roplys.
Lietuvoje angis dar kitaip vadinama: gyvatė marguolė, margoji gyvatė, pantinė gyvatė. Tai vienintelis nuodingas Lietuvos roplys. Kūno viršus pilkas, pilkai ar tamsiai rudas, 75–80 cm. Išilgai nugaros vingiuoja ruda ar juoda juosta. Galva plati, trikampė, ant jos yra X formos raštas. Gyvavedė.
Lietuvoje gan dažna. Aptinkama drėgnuose miškuose, miško aikštelėse, kirtavietėse, pamiškėse, aukštapelkėse, paežerėse ir vietose, kur auga aukšta žolė. Mėgsta šiltas ir saulėtas vietas. Pasižymi sėslumu: juda aplink savo gyvenamąją vietą 60-100 metrų spinduliu. Žiemoja grupėmis graužikų, kurmių urvuose, po kelmais. Žiemojimo laikas – nuo rugsėjo ar spalio iki balandžio mėnesio. Anksčiau buvo įprasti pelkėtų vietovių ropliai. Naikinant pelkes, šių gyvačių labai sumažėjo, vietomis tapo retos ar net išnyko.
Gyvatė atsiveda jauniklius rugpjūčio mėnesį. Ką tik gimusios angys siekia 16-18 cm, iš pat pradžių yra nuodingos.
Roplys pradeda medžioti prietemoje, yra aktyviausias pirmomis nakties valandomis. Minta smulkiais graužikais (pelėnais, pelėmis), driežais, varlėmis, kiaušiniais. Jaunos paprastosios angys minta mažesniu grobiu – vabzdžiais, kirminais. Žmogaus nepuola, tačiau užminta ar pajudinta gali skaudžiai įgelti. Įkandimas paprastai nėra mirtinas. Gyvatė gelia dantimis, o kaišiodama dvišaką liežuvį uodžia kvapus.
Paprastosios angies priešai gamtoje – lapės, barsukai, ereliai, pelėdos, ežiai.
Visoje Europoje saugoma pagal Berno konvenciją (III kategorija).
Parastā odze jeb vienkārši odze (Vipera berus) ir odžu dzimtas (Viperidae) vienīgā Latvijā dzīvojošā indīgo čūsku suga.[1] Tā sastopama plašā areālā Eirāzijā, sākot ar Francijas ziemeļiem, Lielbritāniju, izņemot Īriju, un Vāciju Eiropas rietumos, areālā ziemeļu robežai Skandināvijā sasniedzot polāro loku, bet dienvidu robeža Centrāleiropā sasniedz Itālijas un Grieķijas ziemeļus. Izplatības areāls virzienā uz austrumiem turpinās Āzijas mērenā klimata joslā līdz pat Tālajiem Austrumiem, sasniedzot Ķīnas ziemeļrietumus, Mongolijas ziemeļus, Ziemeļkoreju un Sahalīnu.[2] Latvijā odze ir diezgan bieži sastopama čūska.[3]
Odze ir vidēji liela čūska ar relatīvi masīvu ķermeni un īsu asti. Mātītēm aste ir īsāka nekā tēviņiem.[4] Tās garums ar asti Latvijā var sasniegt 75—80 cm, bet parasti tas ir 40–60 cm.[3] Lielākās odzes mīt Skandināvijā. Šajā reģionā to auguma garums var pārsniegt 90 cm, lielākajiem īpatņiem sasniedzot 104 cm. Toties Francijā un Lielbritānijā lielākās odzes sasniedz 87 cm.[5][6] Parastās odzes svars ir apmēram 50—180 g.
Galva trīsstūraina, saplacināta, labi norobežota no kakla, purns īss un strups. Lielo acu zīlītes vertikālas. Acis parasti ir vienādā lielumā ar nāsīm vai lielākas par tām. Mugurpuses krāsa var būt ļoti dažāda: brūna, pelēka, zaļgana, dzeltenīga, vara sarkana un pat melna. Uz muguras, izņemot melnajām odzēm, ir vairāk vai mazāk saskatāma tumša zigzagveidīga josla. Tās abās pusēs parasti ir ieapaļu, tumšu plankumu virkne, kas sākas pie acīm kā tumša svītra.[3][5] Zig—zag josla līdz ar tumšo X vai V veida zīmējumu uz pakauša ir odzes raksturīgākās pazīmes, kas nepiemīt nevienai citai Latvijas čūskai. Lai arī melnajai odzei zig—zag līnija nav saskatāma, to var viegli atšķirt no melna zalkša, jo zalktim galvas sānos ir gaiši pusmēnessveida plankumi. Retos gadījumos var novērot vara sarkanas odzes arī bez raksta.[3] Netipiski čūskām, bet odzēm dzimumu var noteikt pēc krāsas. Mātītes parasti ir brūnas vai sarkanīgas ar tumši brūnu zig—zag joslu, bet tēviņi parasti ir pelēki, gaišā smilšu krāsā ar melnu zīmējumu. Ķermeņa pamatkrāsa, salīdzinot ar mātītēm, tēviņiem visbiežāk ir nedaudz gaišāka, līdz ar to melnā zig—zag josla koši izceļas.[7] Melnās odzes visbiežāk ir mātītes.[5] Abiem dzimumiem vēders ir gandrīz melns, pelēks, pelēkbrūns, brūns vai zilganpelēks, galvas apakša netīri dzeltena vai balta.[4][7] Astes apakša mātītēm parasti ir dzeltenīga, tēviņiem sārta.[4]
Odzei uz galvas ir gludas vai vāji izceltas zvīņas, bet uz muguras tās ir raupjas, izteikti ķīļveida, augšpusē veidojot 21 zvīņu rindu, retos gadījumos 19, 20, 22 vai 23 rindas. Rindas, kas robežojas ar vēdera zvīņām vairs nav ķīļveida. Zvīņas pie ādas piestiprinātas samērā vaļīgi un uz sāniem kļūst arvien platākas. Rindas, kas atrodas vistuvāk vēderam, ir apmēram 2 reizes platākas nekā tās, kas atrodas muguras centrā. Uz vēdera ir platu zvīņu josla, kuras tēviņam ir 132—150, mātītēm 132—158. Anālais vairogs ir viens. Zem astes ir pāra zvīņu joslas un pēc skaita tās ir 32—46 tēviņam, 23—38 mātītei.[5]
Odzes parasti apdzīvo ar zāli un krūmiem aizaugušus izcirtumus un mežmalas, purvus, skrajus priežu mežus, kur aug virši un meža ogulāji.[3] Vasarā kā slēptuvi odzes izmanto citu dzīvnieku alas, satrūdējušu celmu tukšumus, mīl mitināties starp akmeņiem, sagulētā, pagājuša gada sausajā zālē, sienā. Odzi var sastapt arī pie ūdens krātuvēm, tā kā labi peld. Odzes var iemitināties arī pamestās celtnēs zem veciem celtniecības materiāliem.[8] Pēc ziemošanas parādās agrāk par citām čūskām un citiem rāpuļiem, jau aprīļa sākumā. Odze ir aukstumizturīgākā no visām pasaules čūskām.[4] Tēviņi parādās pusotru vai divas nedēļas pirms mātītēm.[4] Pavasarī, kamēr naktis vēl samērā dzestras, odze ir aktīva tikai dienas laikā un galvenokārt uzturas saules apspīdētās vietās, taču, vasarai iesilstot, odze kļūst aktīva galvenokārt krēslā un tumsā. Tomēr odze visu vasaru mīl no rītiem vai pēcpusdienā izlīst no slēptuves un sildīties saulītē. Odzes ir poikilotermi dzīvnieki, kas atšķirībā no putniem un zīdītājiem paši savā ķermenī siltumu radīt nespēj un tā sasildīšanai izmanto apkārtējās vides siltumu. Sildīties saulītē vasaras nogalē īpaši nepieciešams mātītēm, kurām jo siltāks ir ķermenis, jo ātrāk tajā attīstās mazuļi.[4] Ziemo parasti grupās dziļās alās, bedrēs vai zem koku saknēm, sākot ar septembra beigām, oktobra sākumu.[3] Ziemošanas laikā aiziet bojā apmēram 15% pieaugušo odžu un 30—40% mazuļu.[5]
Medī galvenokārt peļveidīgos grauzējus un vardes. Pavasarī barojas arī ar putnu mazuļiem, retāk ar ķirzakām. Odze medījumam iekož, sagaida tā nāvi, ko izraisa inde, un tikai tad sāk rīt.[3] Ļoti bieži sakostais upuris pēc sakošanas vēl pārvietojas un tikai tad nomirst. Odze ar mēles palīdzību sameklē savu medījumu un tad to apēd. Inde ne tikai nogalina upuri, bet arī tās iedarbībā uzsākas upura sadalīšanās.[4] Mazuļi pārtiek no kukaiņiem, retāk no gliemjiem un sliekām.[3] Ūdeni odze uzņem, to iesūcot mutē, pēc tam rāpulis izslejas, atgāž galvu, lai ūdens no mutes ietecētu rīklē.[4]
Odzes ādas virsējās kārtas maiņas laikā nebarojas. Veselīgām čūskām virsāda nonāk vesela un nomaucas kā zeķe no kājas. Slimām čūskām ādas virsslānis atlobās pa daļām. Veselīgas pieaugušās odzes no ādas izmaucas 3—4 reizes gada siltajā sezonā, bet slimīgas odzes un visas jaunās odzes no vecās ādas atbrīvojas vēl biežāk.[4]
Odzes ir oldzīvdzemdētājas, kas nozīmē, ka olas attīstās mātītes ķermenī un mazuļi piedzimst dzīvi. Dzimumbriedumu odzes sasniedz apmēram 4 gadu vecumā. Tās pārojas maijā, un tēviņš ar ožas palīdzību meklē mātīti, pārvarot lielus attālumus, līdz atrod partneri. Mātīte pārojas katru otro vai trešo gadu.[9] Pirms sapārošanās starp tēviņiem var notikt cīņas par mātītes labvēlību. Sāncenši, līdz pusei piepaceltos ķermeņus viens ap otru vīdami, cenšas nospiest pretinieku pie zemes. Indes zobi cīņās nekad netiek izmantoti. Pārošanās notiek vai nu vienam vai vairākiem pāriem satinoties kamolā un berzējoties vienam gar otru.[4] Pēc sapārošanās pāris dažās dienas paliek kopā.[5] Mazuļu attīstības periods mātītes olvados ilgst apmēram 3 mēnešus. Augustā vai septembrī mātīte dzemdē 5—15 mazuļus, kas ir apmēram 22 cm gari. Metiena lielums pieaug līdz ar mātītes vecumu.[3] Dzemdēšanas laikā mātīte lēni pārvietojas, intervāls starp divu mazuļu pasaulē nākšanu ir vidēji 5—10 minūtes. Laiks no odzēnu piedzimšanas brīža līdz patstāvīgas pārvietošanās spējas iegūšanai apmēram viena, divas minūtes. Tiklīdz apžuvuši, jaunie čūskulēni pirmo reizi mūžā steidz atbrīvoties no ādas virsslāņa. Mazās odzītes ir indīgas uzreiz pēc piedzimšanas.[4]
Odze nav agresīva un parasti cenšas izvairīties no satikšanās ar cilvēku. Tā kā čūska ir kurla, tā skaņu uztver caur vibrācijām. Sajūtot vibrāciju, ko izdala tuvojošies cilvēka soļi, čūska cenšas laicīgi aizrāpot.[8] Odze kož tikai, lai sevi aizstāvētu, un nekad nekož pirmā, tikai, ja tā tīši vai netīši tiek aizskarta. Tādēļ, pamanot čūsku, nevajag tai tuvoties, aiztikt vai kaut kā citādi viņu kaitināt. Negaidīti pārsteigta, čūska ieņem aizsardzības pozu un traucētāju brīdina, izslejoties un šņācot, vienlaicīgi šaudot melno, slaido, šķelto mēli. Tā kā mēle ir ožas orgāns, odze cenšas saost, kas ir traucētājs un kur tas atrodas. Mēle izšaujas no mutes caur īpašu, tieši šim nolūkam paredzētu spraudziņu augšlūpā zem nāsīm. Mēle ātri, vibrējoši lokās, ķerdama gaisā esošās smaržas molekulas, tad tā tiek ievilkta atpakaļ mutē, kur nogādā savāktās molekulas līdz specifiskam analizatororgānam, kas atrodas augšžoklī.[4] Strauji sakustoties var izprovocēt odzi kost un tādēļ odzes tuvumā, kas ieņēmusi aizsardzības pozu, neveiciet straujas kustības.[8]
Parastās odzes koduma vieta stipri sūrst un sāp un, jo tuvāk kodiens galvai, jo bīstamāks. Pavasarī odzes inde ir daudz toksiskāka nekā vasarā.[8] Pēc odzes kodiena cietušajam var iestāties sirds vājums, elpas trūkums, var sākties vemšana, sakostās ķermeņa vietas var stipri pietūkt, āda kļūt zili violeta. Reakcija parādās pēc 15—20 minūtēm, bet var parādīties arī uzreiz. Uz koduma vietas steidzami jāuzliek kaut kas auksts, lai sašaurinātu asinsvadus, un jāmeklē medicīniskā palīdzība, kas jāsaņem ne vēlāk kā trīs stundas pēc sakošanas. Nevajadzētu kustināt sakosto ķermeņa daļu, jo, to kustinot, tiek paātrināta asinsrite, līdz ar to tiek veicināta indes izdalīšanās. Nevajadzētu likt pie brūces žņaugu, nespiest, nepiededzināt sakosto vietu, jo tas veicina indes nokļūšanu asinīs. Jāatturas arī no indes sūkšanas no asinīm, jo tā var iekļūt dziļāk; nedrīkst griezt brūces, jo tajās var iekļūt infekcija.[10] Sakosto roku vai kāju jāpaceļ uz augšu, arī tas kavē indes izplatīšanos. Cietušajam jāsaglabā miers un daudz jādzer ūdens.[8]
Odzei ir 3 pasugas:[5]
Parastā odze jeb vienkārši odze (Vipera berus) ir odžu dzimtas (Viperidae) vienīgā Latvijā dzīvojošā indīgo čūsku suga. Tā sastopama plašā areālā Eirāzijā, sākot ar Francijas ziemeļiem, Lielbritāniju, izņemot Īriju, un Vāciju Eiropas rietumos, areālā ziemeļu robežai Skandināvijā sasniedzot polāro loku, bet dienvidu robeža Centrāleiropā sasniedz Itālijas un Grieķijas ziemeļus. Izplatības areāls virzienā uz austrumiem turpinās Āzijas mērenā klimata joslā līdz pat Tālajiem Austrumiem, sasniedzot Ķīnas ziemeļrietumus, Mongolijas ziemeļus, Ziemeļkoreju un Sahalīnu. Latvijā odze ir diezgan bieži sastopama čūska.
Hoggormen (Vipera berus) er ein av meir enn 200 artar i hoggormfamilien, den einaste av desse som lever fritt i Nord-Europa, og den einaste giftslangen som lever i Norden.
Av alle slangeartane i verda er hoggormen den som har størst geografisk utbreiing. Han lever over det meste av Europa og Asia, frå Storbritannia i vest til stillehavskysten av Kina i aust, og godt nord for polarsirkelen i nord. Han finst i nær sagt all slags terreng, opp til om lag 3000 meters høgd over havet.
I Noreg finst hoggormen nordover til Helgeland, det nordlegaste einskildfunnet er gjort i Rana.[1]
Hoggormen er normalt lett å kjenne att på sikksakkmønsteret han har på ryggen, men på dei mørkaste eksemplara kan mønsteret vere vanskeleg å sjå. Hoggormen finst i ulike fargekombinasjonar. Hoene har ofte ein brunaktig botnfarge og svart mønster, medan hannane har ein meir gråleg botnfarge. Unge hoggormar kan vere mørkebrune, fargen dei får som vaksne kjem ikkje alltid før dei er nokre år gamle.
Somme individ er svarte. Dette skuldast ein pigmentfeil, og ser ikkje ut til å vere arveleg. Dei svarte individa har dårlegare kamuflasje, men vil til i staden verte fortare oppvarma i solsteiken enn dei lysare eksemplara. Det kan forklare kvifor svarte hoggormar er vanlegare i dei nordlegaste delane av utbreiingsområdet enn i dei sørlegaste.
Ein vaksen hoggorm veg 150–200 gram og vert vanlegvis 50–70 cm lang, men han kan verte opptil 90 cm. Hoa er litt større enn hannen. På Nordmøre vart det ein gong målt ei hoe på 89 cm. Hoggormen kan verte opptil 20–25 år gammal.
Hoggormen har to gifttenner fremst i overkjeften. Sjølve gifta vert laga i spyttkjertlar i nakken, og vert samla opp i ei flaskeforma hole omgjeven av kraftige musklar. Derifrå vert ho ført fram til tannspissane gjennom ein kanal i overkjeften og tynne røyr i tennene. Gifta er ei blanding av ulike enzym og liknar litt på magesyre. Ho har to funksjonar, dels skal ho drepe byttet og dels skal ho få nedbrytinga til å gå snøggare etter at ormen har svelgt byttedyret.
Som andre slangar kan hoggormen ikkje høyre, men han oppfattar lyd som vibrasjonar i marka. Han har svært god luktesans.
Hoggormane er vekselvarme dyr, det vil seie at dei vert varma opp av lufttemperaturen rundt seg og solstrålinga som treffer dei. Når det er kaldt i veret, vil dei vere trege i rørslene. Då kan ein ofte finne dei på steinar eller stubbar i solskinet, der dei prøver å få opp kropps-temperaturen. Om ein opplever å sjå ein hoggorm, vil det ofte vere på vegen. Det er fordi dei vert tiltrekte av den varme asfalten som dei bruker til å varme seg på.
Hoggormen liker seg godt i lyng med berre fjellflekker imellom, spesielt der det er varmt og solrikt. Han trivst ikkje på fuktige stader, men må ha tilgjenge til vatn i nærleiken. På nordlege breiddegrader, som til dømes i Skandinavia, er hoggormen mest aktiv om dagen, eventuelt morgon eller kveld. Han er òg flink til å klatre, og kan godt klatre i tre.
Hoggormen er ikkje aggressiv, og når han verar menneske satsar han ofte på at kamuflasjefargane skjuler han før han prøver å fly. Ein kan kome så tett innpå som eit par meter før han stikk av. Dersom hoggormen ikkje har nokon sjanse til å kome seg unna, vil han normalt først krølle seg saman og kvese, som ei siste åtvaring. Han bit berre om han vert overraska eller provosert og ikkje kan kome seg unna. Dette kjem truleg av at det er energikrevjande å lage gift, og at han helst vil spare på kreftene. På grunn av at han har ein tendens til å stole på at kamuflasjen fungerer, skjer det ofte at menneske som ønskjer det tek livet av han.
Hoggormen overlever maksimalt ein halv time i kuldegrader, så i dei kaldaste delane av leveområdet, som i Skandinavia, ligg han i dvale om vinteren. I regelen samlast det seg fleire individ, opptil mange hundre, som overvintrar i lag. Dei går i hi i oktober månad. Hia finn dei i frostfrie jordhòler og steinrøyser, gjerne i sørhellingar utan for mykje vegetasjon slik at bakken snøgt vert verma opp av sola om våren. Dei kjem ut av hiet att i april eller mai. Hannane kjem ut to til tre veker før hoene. Nokre dagar etter at dei er komne ut av hiet, skifter dei ham, det vil seie at det ytre hudlaget losnar og vert vrengt av. Deretter kan dei ha eitt eller fleire hamskifte i løpet av sumaren.
Føda er for det meste smågnagarar, men stålormar og amfibium som froskar og firfisler er òg viktige i kosthaldet til hoggormen. Når sjansen byr seg, et han òg fuglar og fugleegg.
Hoggormen et ikkje regelmessig, kor ofte han et avheng av jaktlukka. Han jaktar anten ved å liggje stille og vente på at eit bytte skal nærme seg, eller ved å følgje luktsporet til byttedyret. Når han kjem tett nok innpå, høgg han til og sprøyter gift inn i byttet, som vert lamma av gifta og døyr i løpet av få minutt. Så slukar han byttet heilt. Ein hoggorm vil trenge om lag 25 vaksne mus i løpet av ein sumar.
Hoggormen vert kjønnsmogen når han er 3–5 år gamal. Paringa går føre seg på våren. Det er vanleg at hannane kjempar langvarige kampar med rivalar om retten til å pare seg med hoene. Etter paringa har ikkje hannen og hoa meir med kvarandre å gjere. Hoa er drektig i 60–100 dagar, og føder inntil om lag 20 ungar i august/september. Tidspunktet er litt avhengig av kva for breiddegrad han lever på. Hoggormen er kjend for å føde levande ungar, men ein meir korrekt skildring er at egga vert klekte rett før fødselen. Dei er 15–20 cm lange når dei er nyfødde, og dei er giftige når dei vert fødde. Ungane i eitt og same kull kan ha ulike fedrar. Etter fødselen vil mora vere svært avkrefta. Kroppsvekta vil då vere om lag halvparten av det normale, og ho treng heile neste sumar på å ete seg opp att. Hoggormhoene får difor ungar berre annakvart år, nokre gonger kvart tredje år. Mora tek seg ikkje av ungane, dei må klare seg sjølve med det same dei er fødde.
Mange menneske er redde for hoggormen, men faren for at dei nokon gong vil verte biten av han er svært liten. Normalt vil hoggormen prøve å unngå menneske, anten ved å ligge roleg i håp om å ikkje bli sett, eller ved å fly. Om han vert overraska eller provosert og ikkje kan kome unna, må han verje seg. Då rullar han seg saman og gjer seg klar til å bite, og når han bit så gjer han det lynsnart.
Han som vert biten merkar først eit stikk som kan minne om eit nålestikk. Etter nokre sekund vil det gå over til ein kraftig svie, omtrent som kvefsestikk, og det kan piple litt blod frå såret. Det er individuelt kor sterkt ein reagerer på hoggormbit, men etter nokre minutt kan ein verta hovudtullen, kvalm, øm og få smerter i store delar av kroppen. Lokalt rundt bitet kan ein hovne kraftig opp. Om smertene og hevinga er kraftig, må ein rekne med at det vil ta fleire dagar før alle symptoma er borte. Somme får ingen symptom i det heile etter å ha vortne bitne. Det er ikkje fordi dei er immune mot gifta, men fordi hoggormen ikkje sprøytte inn gift. Han kan nemleg sjølv avgjere om han skal sprøyte inn gift eller ikkje når han bit, og det er ikkje alltid han vil sløse med gifta. Dette skjer i om lag 30 % av tilfella.
Dødsfall etter hoggormbit er sjeldne i Noreg. Det er viktig at ein som er biten av hoggorm held seg i ro. Ein skal ikkje klemme, skjera eller suge på bitstaden. Born som er bitne, skal berast. Alle som er bitne bør kontakte lækjar for informasjon. Får ein alvorlege symptom bør ein ringje naudnummer 113. Har ein symptom som nemnde over skal ein til sjukehus. Òg born under 12 år, eldre, gravide, personar med redusert ålmenntilstand, personar som nyttar ACE-hemmarar (ein spesiell blodtrykksmedisin) og personar som er bitne i hovud, hals, bryst, mage og rygg skal til sjukehus.[1]
Det verserer ein del mytar om hoggormen, desse er nokre av dei mest seigliva.
Hoggormen er ein av tre slangeartar som lever fritt i Noreg, og den einaste giftige. Dei to andre slangeartane i Noreg er buormen og slettsnoken. Stålormen vert ofte teken for å vere ein slange, men han er ei øgle. Alle frittlevande slangar i Noreg er freda etter viltlova. Hoggormen er òg freda over det meste av Europa.
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Hoggorm Hoggormen (Vipera berus) er ein av meir enn 200 artar i hoggormfamilien, den einaste av desse som lever fritt i Nord-Europa, og den einaste giftslangen som lever i Norden.
Av alle slangeartane i verda er hoggormen den som har størst geografisk utbreiing. Han lever over det meste av Europa og Asia, frå Storbritannia i vest til stillehavskysten av Kina i aust, og godt nord for polarsirkelen i nord. Han finst i nær sagt all slags terreng, opp til om lag 3000 meters høgd over havet.
I Noreg finst hoggormen nordover til Helgeland, det nordlegaste einskildfunnet er gjort i Rana.
Vretenica severná alebo vretenica obyčajná (Vipera berus) je najrozšírenejší pozemný had na Zemi[2], známy pre svoju extrémnu odolnosť voči chladnému počasiu.
Je najrozšírenejším hadom sveta, jeho areál siaha od Anglicka až po Sachalin, od Stredomoria až 200 km za severný polárny kruh[2]. Je jedným z dvoch druhov hadov, ktorý žijú za polárnym kruhom, druhým je Thamnophis sirtalis.[3] Aj keď toleruje nižšie teploty, ak je na niekoľko hodín vystavená teplotám pod −3 °C uhynie[3]. Je jediným jedovatým hadom prirodzene sa vyskytujúcom na území Slovenska. Obýva nadmorskú výšku od 0 do 3 000 m n. m. (Alpy)[2]. Obľubuje vlhké biotopy ako rašeliniská, lúky, okraje lesov a polí. Vyhýba sa ľudským obydliam, nížinám a suchým biotopom. Na suchých miestach sa môže vyhrievať počas chladných období a počas párenia.[4] Cez zimu hibernuje v úkryte (hibernákulum).
Pária sa od apríla do mája, hneď po prezimovaní[5]. Samce o samicu bojujú[5]. V teplom prostredí sa pária ročne, v chladnom každý druhý až tretí rok[3]. Po 4 až 6 mesiacoch rodia 4 až 18 mláďat. Sú nepravo živorodé.[6]
Pri tomto druhu sa vyskytuje sexuálny dimorfizmus. Vretenica je relatívne malý had (výnimočne môže narásť do 100 cm[6]), dospelé samice dorastajú do dĺžky až 70 cm, samce sú maximálne 60 cm dlhé. Telo je mierne zavalité, hlava je vajcovitá, zhora sploštená s tupou špičkou. Všeobecne opisovanú „trojuholníkovú“ hlavu má pri podráždení. Dožiť sa môžu tak 20 – 25 rokov. Najčastejšie sfarbenie je sivé až modrosivé (samce) a hnedé až červenkasté (samice) s výraznou kľukatou čiarou na chrbte (čierna čiara samce, tmavohnedá samice). Kľukatá čiara na chrbte má varovnú funkciu (aposematizmus), hada kamufluje keď je stočený a zároveň vytvára mätúcu ilúziu keď sa plazí[3]. Lokálne býva až 50 % populácie melanistická.[4] Existuje ale množstvo viac-menej vzácnych farebných variantov, niektoré z nich vôbec žiadnu čiaru nemajú. Spoľahlivý znak, ktorým sa vretenica vo všeobecnosti odlišuje od ostatných slovenských hadov, je štrbinovitá zrenica (všetky užovky na území Slovenska majú zorničky okrúhle).
Pri druhu vretenica rozlišujeme 3, respektíve 2 poddruhy. Ide o vretenicu severnú (Vipera berus berus), vretenicu severnú bosniansku (Vipera berus bosniensis) a nakoniec o vretenicu /severnú/ sachalinskú (Vipera /berus/ sachalinensis), pri ktorej zatiaľ nedošlo ku zhode, či ide o poddruh vretenice obyčajnej alebo o samostatný druh.
Dospelé jedince požierajú hlavne hlodavce. Príležitostne mladé vtáky a vtáčie vajcia. Mladšie jedince žerú jašterice a slepúchy.[2]
Jed vretenice severnej je zložením a účinkom podobný jedu štrkáčov a je pre človeka vysoko toxický. Hoci väčšina vreteníc nemá dostatok jedu na to, aby mohli výrazne ublížiť dospelému a zdravému človeku, boli zaznamenané prípady, kedy mali samice vreteníc dostatok jedu aj na usmrtenie človeka. Uštipnutia sú časté ale veľmi zriedkavo smrteľné[2]. Po chemickej stránke pozostáva zo zmesí peptidov, polypeptidov, proteínov, proteínových toxínov a ďalších zložiek.
Uhryznutie je charakteristické dvoma bodkami vzdialenými od seba približne 1 cm. Nie každé uhryznutie vretenicou končí zanesením jedu do rany, ale ak k nemu príde, jeho príznaky sú opuch, bolesti hlavy, nevoľnosť, zvracanie, zrýchlený dych, pokles krvného tlaku, až po bezvedomie. K uhryznutému je nutné bezodkladne privolať odbornú lekársku pomoc a do jej príchodu umiestniť postihnutého do stabilizovanej polohy. Je dôležité vyhnúť sa fyzickej aktivite, ktorá by viedla k zaťaženiu obehovej sústavy.
Uhryznutú končatinu možno podložiť a zľahka zafixovať dlahou a bandážou a ranu zľahka očistiť, pričom sa treba vyhnúť tlaku na postihnuté miesto. Je nežiaduce snažiť sa jed dostať z rany svojpomocne, napríklad vytláčaním, vysávaním, vypaľovaním, prikladaním ľadu, nepoužívať škrtidlá, lieky proti bolesti, kávu a alkohol.
Wikicitáty ponúkajú citáty od alebo o Zmija
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Vretenica severná
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Vretenica severná
Wikislovník ponúka heslo Vretenica severná
Vretenica severná alebo vretenica obyčajná (Vipera berus) je najrozšírenejší pozemný had na Zemi, známy pre svoju extrémnu odolnosť voči chladnému počasiu.
Navadni gad[2] (znanstveno ime Vipera berus) zraste od 60 do 70 cm, izjemoma do 85 cm. Ovalna glava polagoma prehaja v trup. Na zgornjem delu glave je temna lisa v obliki črke X ali V. Glava je pokrita z majhnimi luskami, vidne so največ 3 večje ploščice. Je strupena kača in se od nestrupenih loči po navpični, zoženi zenici, čokatosti in cik - cak vzorcu na hrbtu. Njegov bližnji sorodnik je laški gad, ki živi tudi v Sloveniji.
Živi na vlažnih hladnejših območjih z velikimi temperaturnimi spremembami med dnevom in nočjo, vendar se rad zadržuje na sončnih mestih. Najdemo ga na robu močvirij, na planinskih meliščih, barjih, ob planinskih poteh, na jasah, ekstenzivno gojenih travnikih in pašnikih.
Hrani se z malimi sesalci, ptiči in dvoživkami. Je živoroden.
V Sloveniji navadni gad večinoma živi v Julijskih in Kamniških Alpah, Karavankah, Trnovskem gozdu, na Javorniku in Snežniku (bosanski gad). V nižinah ga le ponekod najdemo na bolj vlažnih mestih.
Navadni gad (znanstveno ime Vipera berus) zraste od 60 do 70 cm, izjemoma do 85 cm. Ovalna glava polagoma prehaja v trup. Na zgornjem delu glave je temna lisa v obliki črke X ali V. Glava je pokrita z majhnimi luskami, vidne so največ 3 večje ploščice. Je strupena kača in se od nestrupenih loči po navpični, zoženi zenici, čokatosti in cik - cak vzorcu na hrbtu. Njegov bližnji sorodnik je laški gad, ki živi tudi v Sloveniji.
Vipera berus là một loài rắn độc trong họ Rắn lục. Loài này được Linnaeus mô tả khoa học đầu tiên năm 1758.[3] Chúng phân bố rất rộng và được tìm thấy ở hầu hết các nơi thuộc Tây Âu và xa hơn tới Đông Á.[2] Loài rắn này đã là chủ đề của nhiều văn hóa dân gian ở Anh và các nước châu Âu khác. Chúng không được coi là đặc biệt nguy hiểm, loài rắn này không hung dữ và thường chỉ cắn khi thực sự bị khiêu khích, bị dẫm lên, hoặc bị nhấc lên. Vết cắn có thể rất đau, nhưng hiếm khi gây tử vong. Tên cụ thể, berus, là tiếng Latin mới và đã từng được dùng để chỉ một con rắn, có thể là con rắn cỏ, Natrix natrix.
Loài này được tìm thấy trong các địa hình khác nhau, sự phức tạp của môi trường sống là điều cần thiết cho các khía cạnh khác nhau của hành vi của nó. Chúng ăn các động vật có vú nhỏ, chim, thằn lằn, và động vật lưỡng cư, và trong một số trường hợp trên nhện, giun và côn trùng. Loài rắn này, như hầu hết các loài khác trong chi, là loài đẻ trứng. Con cái sinh sản một lần mỗi hai hoặc ba năm, với lứa thường được sinh ra vào cuối mùa hè đến đầu mùa thu ở Bắc bán cầu. Rắn con có kích thước từ 3 đến 20 và rắn con ở cùng mẹ trong vài ngày. Cá thể trưởng thành phát triển đến tổng chiều dài (bao gồm đuôi) từ 60 đến 90 cm (24 đến 35 in) và khối lượng từ 50 đến 180 g (1,8 đến 6,3 oz). Ba phân loài được công nhận, bao gồm các phân loài được đề cử, Vipera berus berus được mô tả ở đây. Loài rắn này không được coi là bị đe dọa, mặc dù nó được bảo vệ ở một số quốc gia.
.jpg)
Bài viết về họ Rắn lục này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Vipera berus là một loài rắn độc trong họ Rắn lục. Loài này được Linnaeus mô tả khoa học đầu tiên năm 1758. Chúng phân bố rất rộng và được tìm thấy ở hầu hết các nơi thuộc Tây Âu và xa hơn tới Đông Á. Loài rắn này đã là chủ đề của nhiều văn hóa dân gian ở Anh và các nước châu Âu khác. Chúng không được coi là đặc biệt nguy hiểm, loài rắn này không hung dữ và thường chỉ cắn khi thực sự bị khiêu khích, bị dẫm lên, hoặc bị nhấc lên. Vết cắn có thể rất đau, nhưng hiếm khi gây tử vong. Tên cụ thể, berus, là tiếng Latin mới và đã từng được dùng để chỉ một con rắn, có thể là con rắn cỏ, Natrix natrix.
Loài này được tìm thấy trong các địa hình khác nhau, sự phức tạp của môi trường sống là điều cần thiết cho các khía cạnh khác nhau của hành vi của nó. Chúng ăn các động vật có vú nhỏ, chim, thằn lằn, và động vật lưỡng cư, và trong một số trường hợp trên nhện, giun và côn trùng. Loài rắn này, như hầu hết các loài khác trong chi, là loài đẻ trứng. Con cái sinh sản một lần mỗi hai hoặc ba năm, với lứa thường được sinh ra vào cuối mùa hè đến đầu mùa thu ở Bắc bán cầu. Rắn con có kích thước từ 3 đến 20 và rắn con ở cùng mẹ trong vài ngày. Cá thể trưởng thành phát triển đến tổng chiều dài (bao gồm đuôi) từ 60 đến 90 cm (24 đến 35 in) và khối lượng từ 50 đến 180 g (1,8 đến 6,3 oz). Ba phân loài được công nhận, bao gồm các phân loài được đề cử, Vipera berus berus được mô tả ở đây. Loài rắn này không được coi là bị đe dọa, mặc dù nó được bảo vệ ở một số quốc gia.
极北蝰（学名：Vipera berus）为蝰科蝰属的爬行动物，俗名龙纹蝰。分布于中亚和北亚森林草原地区、欧洲北部和中部山区以及中国大陆的新疆、吉林等地，多生活于温带、寒带的林区和草原草甸区、阔叶林、针叶林、混交林及沼泽地以及以树根洞穴中或石块下为其隐蔽场所。其生存的海拔上限为2700米。该物种的模式产地在欧洲。[1]
.png){kind=small}
这是一篇與蛇類相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 极北蝰（学名：Vipera berus）为蝰科蝰属的爬行动物，俗名龙纹蝰。分布于中亚和北亚森林草原地区、欧洲北部和中部山区以及中国大陆的新疆、吉林等地，多生活于温带、寒带的林区和草原草甸区、阔叶林、针叶林、混交林及沼泽地以及以树根洞穴中或石块下为其隐蔽场所。其生存的海拔上限为2700米。该物种的模式产地在欧洲。
북살모사 또는 북살무사(common European viper 또는 common European adder, 문화어: 불살모사)[2][3]는 서유럽과 동아시아에 걸쳐 매우 널리 발견되는 살모사과의 독사이다.[4] 서양에서 그냥 살모사(common viper)라고 하면 이 종을 일컫는 것이다. 학명은 비페라 베루스(Vipera berus).[2] 한반도에서는 아종인 사할린북살모사가 북부 지방에 서식한다.
북살모사 또는 북살무사(common European viper 또는 common European adder, 문화어: 불살모사)는 서유럽과 동아시아에 걸쳐 매우 널리 발견되는 살모사과의 독사이다. 서양에서 그냥 살모사(common viper)라고 하면 이 종을 일컫는 것이다. 학명은 비페라 베루스(Vipera berus). 한반도에서는 아종인 사할린북살모사가 북부 지방에 서식한다.
_in_aanvalshouding.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
