nomes no trilho de navegação
Coscinocera hercules, zuweilen auch Herkulesspinner genannt, ist ein in Neuguinea und Australien vorkommender Schmetterling (Nachtfalter) aus der Familie der Pfauenspinner (Saturniidae). Das Artepithetons dieser sehr großen und eindrucksvollen Art wurde nach Herkules, einer ebenfalls sehr stattlichen Gestalt aus der griechischen Mythologie gewählt.[1]
Die Falter erreichen eine Flügelspannweite von bis zu 200 Millimetern bei den Männchen und bis zu 270 Millimetern bei den Weibchen.[2] Neben dem Atlasspinner (Attacus atlas) besitzen sie die größte Flügeloberfläche aller bekannten Schmetterlingsarten. Zwischen den Geschlechtern besteht ein deutlicher Sexualdimorphismus. Bei den Männchen ist die Form der Vorderflügel deutlich sichelartig. Die Grundfarbe der Oberseiten ist kastanienbraun, am Apex leicht aufgehellt. Die gelbliche, meist unterbrochene äußere Querlinie setzt sich auf den Hinterflügeln fort. Auf sämtlichen Flügeln heben sich spitze Diskalflecke ab. Die Hinterflügel sind mit langen schmalen Schwänzen versehen. Die Weibchen sind überwiegend hell rotbraun, graubraun oder gelbbraun gefärbt und zeigen große helle Diskalflecke. Die Vorderflügel sind nur schwach sichelartig geformt, die Hinterflügel besitzen kurze stumpf gerundete Schwänze. Die Unterseiten sämtlicher Flügel zeigen in leicht abgeschwächter Form ähnliche Zeichnungselemente wie die Oberseiten. Die Männchen haben sehr große und stark gekämmte Fühler. Damit nehmen sie die von den Weibchen emittierten Pheromone auf.
Junge Raupen sind weißlich gefärbt, schwarz quergestreift und auf allen Körpersegmenten mit stark verzweigten Dornen versehen. Ausgewachsene Raupen haben eine hellblaue Grundfarbe, auf jedem Körpersegment rötliche Tracheen sowie dünne gelbe Ausstülpungen (Scoli).
Coscinocera hercules kommt in Papua-Neuguinea und Far North Queensland lokal vor.[3] Die Art besiedelt bevorzugt tropische Laubwälder.
Die Falter sind in mehreren Generationen das gesamte Jahr hindurch anzutreffen. Sie nehmen keine Nahrung zu sich. Die Weibchen legen nach der Begattung die Eier in Gruppen auf den Blättern der Futterpflanze ab. Ein Weibchen kann bis zu 300 Eiern produzieren, aus denen nach 14 Tagen die Raupen schlüpfen. Sie durchlaufen sechs Häutungen, bevor sie ausgewachsen sind und dann eine Länge von 12 Zentimetern erreichen.[4] Die Raupen ernähren sich von den Blättern verschiedener Laubbaum-Arten, dazu zählen: Dysoxylum muelleri, Glochidion ferdinandi, Homalanthus nutans und Timonius singularis[5] Zur Verpuppung spinnt sich die Raupe in einem Kokon aus Seide ein.
Coscinocera hercules, zuweilen auch Herkulesspinner genannt, ist ein in Neuguinea und Australien vorkommender Schmetterling (Nachtfalter) aus der Familie der Pfauenspinner (Saturniidae). Das Artepithetons dieser sehr großen und eindrucksvollen Art wurde nach Herkules, einer ebenfalls sehr stattlichen Gestalt aus der griechischen Mythologie gewählt.
Coscinocera hercules, the Hercules moth, is a moth of the family Saturniidae, endemic to New Guinea and northern Australia. The species was first described by William Henry Miskin in 1876.
Adults have a wingspan of about 27 centimetres (11 in), making it the largest moth found in Australia, and its wings have the largest documented surface area (300 square centimeters) of any living insect.[1][2] They are mainly colored golden-brown and white, with transparent spots on each of the four wing sections – the coloring and patterns between sexes is mostly static. However, adult males have longer, slimmer tails on their wings than females do, making it somewhat easy to differentiate them in this way.[3]
Their larvae grow up to 12 cm (about 4.7 in), and will weigh around 54 grams in their final instar.[3] They are a pale-blue or green color, with red dots along their sides and yellow spines.[4]
As an adult, the Hercules moth does not eat.[5] The larvae feed on the leaves of a number of rainforest trees including Dysoxylum mollissimum, Glochidion ferdinandi, Homalanthus populifolius, Polyscias elegans, Timonius rumphii, and Timonius singularis.[6][7]
Mounted Female
Larva
Coscinocera hercules, the Hercules moth, is a moth of the family Saturniidae, endemic to New Guinea and northern Australia. The species was first described by William Henry Miskin in 1876.
La polilla hércules (Coscinocera hercules) es una polilla de la familia Saturniidae, endémica de Nueva Guinea y del norte de Australia. La especie fue descrita por primera vez por William Henry Miskin en 1876. Tiene una envergadura de 27 centímetros (10,6 plg), lo que la convierte en la polilla más grande encontrada en Australia, y sus alas tienen la mayor superficie documentada (300 centímetros cuadrados) de cualquier insecto vivo.[1][2] Las larvas de esta polilla se alimentan de Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Prunus serotina, Timonius rumphii, pero también comen otras plantas en cautiverio.
De adulta, la polilla Hércules no come. Sus larvas se alimentan de las hojas de árboles de la selva tropical como Dysoxylum muelleri, Glochidion ferdinandi, Timonius rumphii, y Timonius singularis, pero prefiero comer las hojas del árbol del corazón sangrante (Homalanthus populifolius).
La polilla hércules (Coscinocera hercules) es una polilla de la familia Saturniidae, endémica de Nueva Guinea y del norte de Australia. La especie fue descrita por primera vez por William Henry Miskin en 1876. Tiene una envergadura de 27 centímetros (10,6 plg), lo que la convierte en la polilla más grande encontrada en Australia, y sus alas tienen la mayor superficie documentada (300 centímetros cuadrados) de cualquier insecto vivo. Las larvas de esta polilla se alimentan de Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Prunus serotina, Timonius rumphii, pero también comen otras plantas en cautiverio.
Coscinocera hercules on paabusilmlaste sugukonna perekonda Coscinocera kuuluv liblikaliik.
Liigi autor on William Henry Miskin (1876; algselt Attacus hercules, sest liblikas paigutati perekonda Attacus). Nimi on pandud Herculese (Heraklese) järgi.
Ta elab mõnede Uus-Guinea saarel ja mõnel teisel Paapua Uus-Guinea saarel ja Põhja-Austraalias Põhja-Queenslandis Iron Range'ist Inghamini (Common 1990:407) troopilistes vihmametsades.
Isaste tiibade siruulatus on 20 cm, emastel kuni 27 cm. Emased on ka raskemad. Ta on Austraalia suurim liblikas. Tiibade pindala poolest peetakse teda maailma suurimaks liblikaks, sest ühel isendil on mõõdetud pindala 645 cm²[1]. Teine pretendent sellele tiitlile on atlas-paabusilm.
Peale suuruse (Common 1990:407) erinevad isased ja emased ka tundlate ehituse ja tiibade kuju ja värvuse poolest. Isastel on tüüpilised sulgjad tundlad, millega nad saavad detekteerida emaste feromoone. Isaste esitiivad on sirbikujulise äärega ja tagatiibade tagumised sabakujulised otsad (tornus) on laiemad ja pikemad (Common 1990:407). Tiibade koloriit on isastel eredam (Common 1990:407). Emastel on laiad ligikaudu ruudukujulised tiivad ja paks raske keha.
Tiivad on rasked. Need on mitmes varjundis punakaspruunikad. Nii esi- kui ka tagatiibade keskel kulgeb valge ebakorrapärase kujuga triip, mis eraldab tiibade heledamat välis- ja tumedamat siseosa. Iga tiiva keskel triibust seespool on läbipaistev kolmnurkne pisarakujuline silmlaik. Esitiib näeb välja nagu mao pea külgvaates.
Emased valmikud ei toitu (nende suus puuduvad vastavad elundid). Nad eritavad feromoone, mis isaseid ligi tõmbavad. Pärast paaritumist munevad nad umbes 230 (Common 1990:407) roostepunast muna üksikult või väikeste rühmadena röövikute toidutaimede vartele või lehtedele. Pärast seda emased surevad, kui nende rasvavarud on otsas.
Vastsed närivad muna sisse augu ja väljuvad sellest. Röövikud kasvavad kiiresti. Varasemates staadiumides meenutavad röövikud atlas-paabusilma noori röövikuid ning on valkjad. Esimeses kuni kolmandas staadiumis on nad paksu vahakatte tõttu valged ja vahajad (Common 1990:407). Esimeses staadiumis on nad mustade triipudega. Teises ja kolmandas staadiumis on neil kahel viimasel segmendil pruunid laigud ja seljal ogad. Pärast kolmandat kestamist, neljandas ja viiendas staadiumis on nad kahvatusinised. Igal segmendil on külgedel kaks suurt oranžikas-pruuni hingamisava ja seljal kaks kahvatut kollast elastset oga (scolus) ning kahvatu äärega tumepunane sklerotiini tõttu jäigastunud silmlaigud massiivsetel anaalsetel ebajalgadel (Common 1990:407). Viimases staadiumis on nad 10 cm pikkused, rohekassinised paksude valkjate kuni kollakate ogajate jätketega seljal ning silmlaikude reaga küljel. [2][3]
Röövikud söövad palju. Nende toidutaimed looduses on vihmametsa puud vinapuud Dysoxylum muelleri, Dysoxylum pettigrewianum ja Dysoxulum nernstii (Common 1990:407), Glochidion ferdinandi (Common 1990:407), tarsarik Polyscias elegans (Common 1990:407), homalandid Omalanthus novoguinensis ja Omalanthus nutans ning Timonius rumphii (Common 1990:407) ja Timonius singularis. Nad kipuvad veetustuma ja joovad võimaluse korral veetilku (Common 1990:407). Röövikud söövad sageli ära kogu äratulnud kesta või suurema osa sellest. Teised toidutaimed, mida nad vangistuses aktsepteerivad, on paplilehine homalant, liguster (ovaallehine liguster, harilik liguster), ženšenn Panax elegans, tarasarik Polyscias fulva, hilistoomingas, harilik sirel ja teised sirelid, kreeka pähklipuu, pajud, näärmeline jumalapuu.[4][5] Canberras kasvatati Queenslandist saadetud röövikuid edukalt arukasel, kusjuures nad vajasid sageli vett (Common 1990:407).
Nukud on kahekordse seinaga pikkades ja peenikestes kookonites, mis on volditud lehe sisse mähitud ja ripuvad siidkiu otsas toidutaime oksa küljes (Common 1990:407). Kookoni kiud on umbes sama peened nagu siidikedriku kookoni kiud, tõmbetugevus on isegi mõnevõrra suurem[6].
Valmikud lendavad jaanuarist aprillini, vähesed valmivad muul ajal (Common 1990:407). Nad ei talvitu.
Paapua Uus-Guineas kasvatatakse neid liblikaid müügiks.
Coscinocera hercules on paabusilmlaste sugukonna perekonda Coscinocera kuuluv liblikaliik.
Liigi autor on William Henry Miskin (1876; algselt Attacus hercules, sest liblikas paigutati perekonda Attacus). Nimi on pandud Herculese (Heraklese) järgi.
Ta elab mõnede Uus-Guinea saarel ja mõnel teisel Paapua Uus-Guinea saarel ja Põhja-Austraalias Põhja-Queenslandis Iron Range'ist Inghamini (Common 1990:407) troopilistes vihmametsades.
Isaste tiibade siruulatus on 20 cm, emastel kuni 27 cm. Emased on ka raskemad. Ta on Austraalia suurim liblikas. Tiibade pindala poolest peetakse teda maailma suurimaks liblikaks, sest ühel isendil on mõõdetud pindala 645 cm². Teine pretendent sellele tiitlile on atlas-paabusilm.
Peale suuruse (Common 1990:407) erinevad isased ja emased ka tundlate ehituse ja tiibade kuju ja värvuse poolest. Isastel on tüüpilised sulgjad tundlad, millega nad saavad detekteerida emaste feromoone. Isaste esitiivad on sirbikujulise äärega ja tagatiibade tagumised sabakujulised otsad (tornus) on laiemad ja pikemad (Common 1990:407). Tiibade koloriit on isastel eredam (Common 1990:407). Emastel on laiad ligikaudu ruudukujulised tiivad ja paks raske keha.
Tiivad on rasked. Need on mitmes varjundis punakaspruunikad. Nii esi- kui ka tagatiibade keskel kulgeb valge ebakorrapärase kujuga triip, mis eraldab tiibade heledamat välis- ja tumedamat siseosa. Iga tiiva keskel triibust seespool on läbipaistev kolmnurkne pisarakujuline silmlaik. Esitiib näeb välja nagu mao pea külgvaates.
Emased valmikud ei toitu (nende suus puuduvad vastavad elundid). Nad eritavad feromoone, mis isaseid ligi tõmbavad. Pärast paaritumist munevad nad umbes 230 (Common 1990:407) roostepunast muna üksikult või väikeste rühmadena röövikute toidutaimede vartele või lehtedele. Pärast seda emased surevad, kui nende rasvavarud on otsas.
Vastsed närivad muna sisse augu ja väljuvad sellest. Röövikud kasvavad kiiresti. Varasemates staadiumides meenutavad röövikud atlas-paabusilma noori röövikuid ning on valkjad. Esimeses kuni kolmandas staadiumis on nad paksu vahakatte tõttu valged ja vahajad (Common 1990:407). Esimeses staadiumis on nad mustade triipudega. Teises ja kolmandas staadiumis on neil kahel viimasel segmendil pruunid laigud ja seljal ogad. Pärast kolmandat kestamist, neljandas ja viiendas staadiumis on nad kahvatusinised. Igal segmendil on külgedel kaks suurt oranžikas-pruuni hingamisava ja seljal kaks kahvatut kollast elastset oga (scolus) ning kahvatu äärega tumepunane sklerotiini tõttu jäigastunud silmlaigud massiivsetel anaalsetel ebajalgadel (Common 1990:407). Viimases staadiumis on nad 10 cm pikkused, rohekassinised paksude valkjate kuni kollakate ogajate jätketega seljal ning silmlaikude reaga küljel.
Röövikud söövad palju. Nende toidutaimed looduses on vihmametsa puud vinapuud Dysoxylum muelleri, Dysoxylum pettigrewianum ja Dysoxulum nernstii (Common 1990:407), Glochidion ferdinandi (Common 1990:407), tarsarik Polyscias elegans (Common 1990:407), homalandid Omalanthus novoguinensis ja Omalanthus nutans ning Timonius rumphii (Common 1990:407) ja Timonius singularis. Nad kipuvad veetustuma ja joovad võimaluse korral veetilku (Common 1990:407). Röövikud söövad sageli ära kogu äratulnud kesta või suurema osa sellest. Teised toidutaimed, mida nad vangistuses aktsepteerivad, on paplilehine homalant, liguster (ovaallehine liguster, harilik liguster), ženšenn Panax elegans, tarasarik Polyscias fulva, hilistoomingas, harilik sirel ja teised sirelid, kreeka pähklipuu, pajud, näärmeline jumalapuu. Canberras kasvatati Queenslandist saadetud röövikuid edukalt arukasel, kusjuures nad vajasid sageli vett (Common 1990:407).
Nukud on kahekordse seinaga pikkades ja peenikestes kookonites, mis on volditud lehe sisse mähitud ja ripuvad siidkiu otsas toidutaime oksa küljes (Common 1990:407). Kookoni kiud on umbes sama peened nagu siidikedriku kookoni kiud, tõmbetugevus on isegi mõnevõrra suurem.
Valmikud lendavad jaanuarist aprillini, vähesed valmivad muul ajal (Common 1990:407). Nad ei talvitu.
Paapua Uus-Guineas kasvatatakse neid liblikaid müügiks.
Herkuleskehrääjä (Coscinocera hercules) on Australian Queenslandissa ja Uudessa Guineassa esiintyvä yöperhonen. Se lukeutuu maailman kookkaimpiin perhosiin.
Molempien sukupuolten siivet ovat ruskeankirjavat ja niissä kulkee vaalea raita. Siivissä on myös läpinäkyvät kolmiomaiset täplät. Herkuleskehrääjänaaraan siipien kärkiväli voi olla 25 cm ja naaraat ovat jonkin verran koiraita kookkaampia. Koiraalla takasiipien kannukset ovat kuitenkin huomattavasti pitemmät. Paritteluun valmis naaras päästää ilmaan feromoneja, joiden tuoksu houkuttelee koiraita paikalle. Aikuisella naaraalla ei ole syömiseen soveltuvia suuosia vaan sen elämän ainoa tehtävä on paritella ja munia, minkä jälkeen se kuolee.[1][2]
Toukka kasvaa noin 10 cm pitkäksi ja on yleisväritykseltään aluksi hyvin vaalea, myöhemmin sinivihreä. Toukka elää luonnossa muutamilla ravintokasveilla, mutta kasvatettuna hyväksyy myös hyvinkin poikkeavia lajeja. Nahanluonnin jälkeen toukka yleensä syö vanhan nahkansa.[3][4]
Herkuleskehrääjä (Coscinocera hercules) on Australian Queenslandissa ja Uudessa Guineassa esiintyvä yöperhonen. Se lukeutuu maailman kookkaimpiin perhosiin.
Molempien sukupuolten siivet ovat ruskeankirjavat ja niissä kulkee vaalea raita. Siivissä on myös läpinäkyvät kolmiomaiset täplät. Herkuleskehrääjänaaraan siipien kärkiväli voi olla 25 cm ja naaraat ovat jonkin verran koiraita kookkaampia. Koiraalla takasiipien kannukset ovat kuitenkin huomattavasti pitemmät. Paritteluun valmis naaras päästää ilmaan feromoneja, joiden tuoksu houkuttelee koiraita paikalle. Aikuisella naaraalla ei ole syömiseen soveltuvia suuosia vaan sen elämän ainoa tehtävä on paritella ja munia, minkä jälkeen se kuolee.
Toukka kasvaa noin 10 cm pitkäksi ja on yleisväritykseltään aluksi hyvin vaalea, myöhemmin sinivihreä. Toukka elää luonnossa muutamilla ravintokasveilla, mutta kasvatettuna hyväksyy myös hyvinkin poikkeavia lajeja. Nahanluonnin jälkeen toukka yleensä syö vanhan nahkansa.
De Herculesvlinder (Coscinocera hercules) is een vlinder uit de familie van de nachtpauwogen (Saturniidae). De naam van de vlinder verwijst naar Herakles, "Hercules" in het Latijn.
Het is de grootste vlinder van Australië en een van de grootste ter wereld, met een spanwijdte tot 27 centimeter. De imago is bruin met witte lijn en met op elke vleugel in het midden een witte druppelvormige vlek. De mannetjes hebben lange staartvormige aanhangsels aan hun achtervleugels.
Deze vlinder leeft alleen in Nieuw-Guinea en het tropische deel van Australië.
De Herculesvlinder is polyfaag en heeft bijvoorbeeld Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Amerikaanse vogelkers en Timonius rumphii als waardplanten. In gevangenschap eten de rupsen ook materiaal van diverse andere planten. De rupsen zijn daarnaast ook dorstig, en drinken waterdruppels.
De Herculesvlinder (Coscinocera hercules) is een vlinder uit de familie van de nachtpauwogen (Saturniidae). De naam van de vlinder verwijst naar Herakles, "Hercules" in het Latijn.
Herkulesspinner (Coscinocera hercules ) er en sommerfugl som tilhører familien påfuglspinnere (Saturniidae). Den har enormt store vinger, med et vingespenn opptil 27 cm, i tillegg er vingene bak trukket ut til lange stjerter. Den har dermed muligens enda større vingeareal enn atlasspinneren (Attacus atlas) som vanligvis blir regnet å ha det største vingearealet av alle sommerfugler. Den forekommer i de tropiske områdene på Ny-Guinea og Queensland, Australia.
En meget stor, rødbrun spinner med svære vinger. Hunnen er større og tyngre enn hannen. Den innerste delen av vingene er rødbrune, den ytterste halvdelen lysere, med en hvit skillelinje mellom de to delene. Ved innerkanten av denne skillelinjen finnes det på hver vinge en tåreformet, gjennomsiktig flekk. Hannen har sigdformede forvinger og bakvingenes bakhjørner trukket ut til en lang stjert som nesten er like lang som resten av dyret. Hunnens bakhjørner er bare svakt uttrukket. Den store larven er blekgrønn, med tykke, hvite pigger.
Herkulesspinner (Coscinocera hercules ) er en sommerfugl som tilhører familien påfuglspinnere (Saturniidae). Den har enormt store vinger, med et vingespenn opptil 27 cm, i tillegg er vingene bak trukket ut til lange stjerter. Den har dermed muligens enda større vingeareal enn atlasspinneren (Attacus atlas) som vanligvis blir regnet å ha det største vingearealet av alle sommerfugler. Den forekommer i de tropiske områdene på Ny-Guinea og Queensland, Australia.
Coscinocera hercules este o specie de molie din familia Saturniidae, endemică din Noua Guinee și Australia de Nord.
Are o anvergură de aproximativ 27 cm, fiind cea mai mare specie de molie din Australia, și printre cele mai mari din lume.
Larvele au ca principală sursă de hrană Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Prunus serotina, Timonius rumphii, dar mănâncă și alte plante în captivitate.
Materiale media legate de Coscinocera hercules la Wikimedia Commons
Acest articol despre o specie din familia Saturniidae este un ciot. Puteți ajuta Wikipedia prin completarea lui.
Coscinocera hercules este o specie de molie din familia Saturniidae, endemică din Noua Guinee și Australia de Nord.
Herkulesspinnare (Coscinocera hercules) är en fjäril i familjen påfågelsspinnare som förekommer på Nya Guinea och i norra Australiens tropiska områden. Hanarna har ett vingspann på 20 centimeter och honan som blir större än hanen kan ha ett vingspann på upp till 27 centimeter.[1] Sett till vingytan så brukar den räknas som störst av alla fjärilar, då ett infångat exemplar hade en vingyta som uppmättes till cirka 645 kvadratcentimeter. Detta motsvarar nästan ett A4-papper.[2] Förutom storleken kan hanen och honan även skiljas åt på antennerna. Hanen har typiska fjäderlika antenner för att kunna uppfatta feromoner från honor och bakvingarnas spetsar hos hanarna är utdragna till långa spröt. Vingarna är brunaktiga med ett vitt, oregelbundet streck som går från framkanten till bakkanten och avgränsar den yttre delen av vingen från den inre delen. Mitt på varje vinge finns en genomskinlig ögonfläck.[1]
Herkulesspinnarens larv blir i det sista larvstadiet upp till 10 centimeter lång och är grönblåaktig med vitaktiga till lite gulaktiga tagglika utväxter och en rad ögonfläckar längs sidan. I tidiga stadier påminner den om atlasspinnarens unga larv och är vitaktig.[3]
Wikimedia Commons har media som rör herkulesspinnare.
Herkulesspinnare (Coscinocera hercules) är en fjäril i familjen påfågelsspinnare som förekommer på Nya Guinea och i norra Australiens tropiska områden. Hanarna har ett vingspann på 20 centimeter och honan som blir större än hanen kan ha ett vingspann på upp till 27 centimeter. Sett till vingytan så brukar den räknas som störst av alla fjärilar, då ett infångat exemplar hade en vingyta som uppmättes till cirka 645 kvadratcentimeter. Detta motsvarar nästan ett A4-papper. Förutom storleken kan hanen och honan även skiljas åt på antennerna. Hanen har typiska fjäderlika antenner för att kunna uppfatta feromoner från honor och bakvingarnas spetsar hos hanarna är utdragna till långa spröt. Vingarna är brunaktiga med ett vitt, oregelbundet streck som går från framkanten till bakkanten och avgränsar den yttre delen av vingen från den inre delen. Mitt på varje vinge finns en genomskinlig ögonfläck.
Herkulesspinnarens larv blir i det sista larvstadiet upp till 10 centimeter lång och är grönblåaktig med vitaktiga till lite gulaktiga tagglika utväxter och en rad ögonfläckar längs sidan. I tidiga stadier påminner den om atlasspinnarens unga larv och är vitaktig.
Bướm đêm Hercules (Coscinocera hercules) là một loài bướm đêm thuộc họ Saturniidae, đặc hữu của New Guinea và miền bắc Úc.
It has a wingspan of ca. 27 cm nó là loài bướm đêm lớn nhất Úc, và là một trong các loài bướm đêm lớn nhất thế giới.
Ấu trùng ăn Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Black Cherry, Timonius rumphii, nhưng cũng ăn các loài cây khác trong điều kiện nuôi nhốt.
Bài viết về Bộ Cánh vẩy này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Bướm đêm Hercules (Coscinocera hercules) là một loài bướm đêm thuộc họ Saturniidae, đặc hữu của New Guinea và miền bắc Úc.
It has a wingspan of ca. 27 cm nó là loài bướm đêm lớn nhất Úc, và là một trong các loài bướm đêm lớn nhất thế giới.
Ấu trùng ăn Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, Black Cherry, Timonius rumphii, nhưng cũng ăn các loài cây khác trong điều kiện nuôi nhốt.
Coscinocera hercules (Miskin, 1876)[1]
СинонимыПавлиноглазка геркулес[3][4], или косциноцера геркулес[5] (лат. Coscinocera hercules) — ночная бабочка из рода Coscinocera в составе семейства павлиноглазок (Saturniidae). Одна из самых крупных бабочек в мире[6] и самая большая в фауне Австралии[7]: размах крыльев самок этого вида согласно литературным источникам достигает 27 см[8][9]. Данный вид обладает самой большой площадью крыльев среди бабочек[10] — у самок она достигает 263 см2[11].
Очень крупные бабочки с большими широкими крыльями[12]. Тело вальковатое, густо опушённое волосками. Каждое крыло несёт крупное дискоидное прозрачное «глазчатое» пятно. Задние крылья самцов с лировидно вытянутыми анальными углами, в виде хвостов (длиной до 13 см)[11], которые поддерживаются удлинёнными и изогнутыми жилками. Крылья самок по размеру превосходят крылья самцов. Усики перистые, с двумя парами выростов на каждом членике, у самок выросты значительно короче, чем у самцов. Ротовые органы редуцированные: хоботок недоразвит или отсутствует; губные щупики хорошо развитые, прямые или несколько изогнутые вверх и торчащие впереди лба, реже очень маленькие и едва заметные. Ноги укороченные; голени задних ног с 2—3 шпорами.
Вид распространён в тропических лесах на севере Квинсленда в Австралии, а также в Папуа — Новой Гвинее[3].
Самки откладывают яйца на нижнюю сторону кормовых растений гусениц. Одна самка способна отложить 80—100 яиц. Гусеницы синевато-зелёные с красновато-оранжевыми дыхальцами и 4 роговидными бледно-жёлтыми выростами на каждом сегменте тела[4]. К концу своего развития гусеницы достигают 10 см в длину.
Кормовые растения гусениц: Polyscias elegans, Glochidion ferdinandi, Dysoxylum muelleri, черёмуха поздняя (Prunus serotina), Timonius rumphii, но при выращивании гусениц в неволе они также могут питаться следующими видами растений: орех грецкий (Juglans regia), бирючина обыкновенная (Ligustrum vulgare), айлант высочайший (Ailanthus altissima), сирень (Syringa), ива (Salix).
Павлиноглазка геркулес, или косциноцера геркулес (лат. Coscinocera hercules) — ночная бабочка из рода Coscinocera в составе семейства павлиноглазок (Saturniidae). Одна из самых крупных бабочек в мире и самая большая в фауне Австралии: размах крыльев самок этого вида согласно литературным источникам достигает 27 см. Данный вид обладает самой большой площадью крыльев среди бабочек — у самок она достигает 263 см2.
