nomes no trilho de navegação
Pseudotsuga és un gènere de coníferes de fulla persistent.
Les espècies d'aquest gènere reben el nom comú d'Avets de Douglas quan en realitat no són avets, del gènere Abies, sinó un gènere independent però morfològicament molt similar. El nom de Douglas fa referència al botànic escocès David Douglas,el primer que va introduir un arbre d'aquest gènere a Europa (1826).
Les 5 espècies del gènere Pseudotsuga són arbres de mida mitjana, gran o molt gran (fan de 20 a 120 m d'alt). Una pseudotsuga tallada el 1902 a Lynn Valley prop de Vancouver, Colúmbia Britànica es va informar que mesurava 415 peus (126.5 m) d'alt i 4.3 m de diàmetre.[1]
Les fulles són aplanades i linears, semblants a la dels avets.
Les pinyes són pèndules amb esquames persistents i tenen una bràctea de tres puntes.
A Catalunya se'n pot veure algun exemplar a l'Arborètum de Masjoan, a Espinelves.
Pseudotsuga és un gènere de coníferes de fulla persistent.
Les espècies d'aquest gènere reben el nom comú d'Avets de Douglas quan en realitat no són avets, del gènere Abies, sinó un gènere independent però morfològicament molt similar. El nom de Douglas fa referència al botànic escocès David Douglas,el primer que va introduir un arbre d'aquest gènere a Europa (1826).
Les 5 espècies del gènere Pseudotsuga són arbres de mida mitjana, gran o molt gran (fan de 20 a 120 m d'alt). Una pseudotsuga tallada el 1902 a Lynn Valley prop de Vancouver, Colúmbia Britànica es va informar que mesurava 415 peus (126.5 m) d'alt i 4.3 m de diàmetre.
Les fulles són aplanades i linears, semblants a la dels avets.
Les pinyes són pèndules amb esquames persistents i tenen una bràctea de tres puntes.
A Catalunya se'n pot veure algun exemplar a l'Arborètum de Masjoan, a Espinelves.
Douglaska (Pseudotsuga) je rod rostlin z čeledi borovicovité. Nejčastěji se udává, že rod zahrnuje 5-7 druhů (spory o rozlišování druhů a poddruhů). Rod byl pojmenován na počest skotského botanika Davida Douglase.
Jde o jednodomé, vždyzelené jehličnaté vysoké stromy s hnědou, ve stáří velmi silnou a rozpraskanou borkou. Jehlice jsou ploché a uspořádané spirálovitě, v optimálních podmínkách přetrvávají na větvičkách 4-7 let. Nerozpadavé převislé šišky s nápadnými trojcípými šupinami dozrávají v prvním roce. Semena jsou malá, trojúhelníkovitá, s podlouhlým křídlem.
Nejdůležitějším druhem tohoto rodu z hlediska hospodářského je douglaska tisolistá (Pseudotsuga menziesii).
Poznámka: Květena ČSR 1 sice uvádí rozdělení douglasky na tyto dva výše uvedené druhy, ale v americké literatuře jsou, a zřejmě oprávněně, oba tyto taxony považovány za druh jeden se 2 varietami: var. menziesii, a var. glauca.
Obrázky, zvuky či videa k tématu douglaska ve Wikimedia Commons
Galerie douglaska ve Wikimedia CommonsDouglaska (Pseudotsuga) je rod rostlin z čeledi borovicovité. Nejčastěji se udává, že rod zahrnuje 5-7 druhů (spory o rozlišování druhů a poddruhů). Rod byl pojmenován na počest skotského botanika Davida Douglase.
Jde o jednodomé, vždyzelené jehličnaté vysoké stromy s hnědou, ve stáří velmi silnou a rozpraskanou borkou. Jehlice jsou ploché a uspořádané spirálovitě, v optimálních podmínkách přetrvávají na větvičkách 4-7 let. Nerozpadavé převislé šišky s nápadnými trojcípými šupinami dozrávají v prvním roce. Semena jsou malá, trojúhelníkovitá, s podlouhlým křídlem.
Nejdůležitějším druhem tohoto rodu z hlediska hospodářského je douglaska tisolistá (Pseudotsuga menziesii).
Douglasgran (Pseudotsuga) er en slægt med fem arter af store nåletræer, som er udbredt langs vestkysten af Nordamerika og i Kina og Japan. De kan kendes på de bløde, ikke-stikkende nåle og de små, hængende kogler med synlige frøskæl. Douglasgraner er blandt verdens højeste træer, og også i Danmark har de højderekorden. I møbelindustrien kaldes veddet for "Oregon Pine".
Beskrevne arter
Die Douglasien (Pseudotsuga) sind eine Pflanzengattung in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Der Trivialname Douglasien erhielten die Bäume von dem schottischen Botaniker David Douglas (1799–1834), der sie 1827 nach Europa einführte.[1][2]
Im westlichen Nordamerika kommen drei Douglasienarten vor, vier weitere sind in Ostasien heimisch.[3] Mit über 60 Metern ist die Douglasie der höchste Baum Deutschlands.[2]
Pseudotsuga-Arten sind immergrüne Bäume, die in Europa eine Höhe von 40 bis 60 Metern und (im Fall der Gewöhnlichen Douglasie (Pseudotsuga menziesii)) ein Lebensalter von bis zu 600 Jahren erreichen können. Amerikanische Douglasien können sogar über 100 Meter hoch werden.[2]
Das Holz ist schwer, dauerhaft mit dunklem Kern und Harzkanälen. Die Borke ist bei jungen Bäumen glatt und wird später rötlich-braun und dick. Die Zweige hängen oft. Die Nadeln sind wechselständig und einzeln am Zweig angeordnet. Die Nadeln besitzen im Querschnitt zwei Harzgänge. Sie überdauern sechs bis acht Jahre. Die Sämlinge besitzen zwei bis zwölf Keimblätter (Kotyledonen).
Pseudotsuga-Arten sind einhäusig getrenntgeschlechtig (monözisch). Die weiblichen und männlichen Zapfen sitzen an einjährigen Zweigen. Die achselständig stehenden männlichen Zapfen sind zylindrisch. Die endständig an Kurztrieben an einem 2 bis 10 mm langen Stiel zurückgebogenen bis hängenden weiblichen Zapfen reifen im gleichen Jahr nach der Befruchtung. Die eiförmigen oder zylindrischen Zapfen besitzen viele spiralig angeordnete Samenschuppen. Die Samenschuppen sind mindestens etwas breiter als lang. Die Deckschuppen sind lang, dünn und glatt. Sie fallen wie Fichtenzapfen als Ganzes vom Baum. Die weißlichen Samen sind 7 bis 12 mm groß mit 4 bis 14 mm großen, hell- bis mittelbraunen Flügeln.
Der botanische Gattungsname Pseudotsuga leitet sich vom griechischen Wort pseudos für falsch und Tsuga ab.
In der Gattung der Douglasien gibt es vier Arten und einige Varietäten:[4]
Folgende Pseudotsuga-Vertreter sind ursprünglich im westlichen Nordamerika beheimatet.[5]
Die Gattung der Pseudotsuga war bis zur letzten Eiszeit auch in Europa heimisch. Im Verlaufe der Eiszeiten sind die europäischen Vertreter der Gattung jedoch ausgestorben.
In China, Taiwan und Japan gibt es vier weitere Pseudotsuga-Vertreter.
Fichten zählen, aufgrund ihres schnellen Wachstums und der hohen Holzerträge zu den wichtigsten Forstbäumen Deutschlands. Ende des 19. Jahrhunderts begann man in der Forstwirtschaft mit der Einführung nicht heimische Baumarten, von denen insbesondere die Douglasie mittlerweile wirtschaftlich genutzt wird. Ihr Anteil am Wald in Deutschland liegt bei durchschnittlich etwa zwei Prozent, regional sind es sogar bis zu sieben Prozent (in Rheinland-Pfalz).[5]
Da Douglasien weniger Probleme mit den Auswirkungen des Klimawandels haben, als zahlreiche andere Bäume, wird davon ausgegangen, dass ihr Anteil am europäischen Wald noch steigen wird.[5][7]
Aus ökologischer Sicht ist diese Entwicklung, unter anderem aus Sicht des Bundesamtes für Naturschutz und des Deutschen Verbandes Forstlicher Forschungsanstalten (DVFFA) jedoch problematisch. Da die Douglasie sich durch Aussaat selbst ausbreitet, verdrängt sie natürliche Pflanzengemeinschaften und sollte daher möglichst aus Gebieten ferngehalten werden, die vorrangig dem Naturschutz dienen. Handlungsempfehlungen im Umgang mit invasiven Art, sollen sicherstellen, dass die Biodiversität nicht durch die eingeführte Baumart bedroht ist. Es wird empfohlen, den Anbau der Douglasie zu beschränken, um bestimmte Standorte als Lebensräume für endemische Arten zu sichern. Außerdem soll der Anbau von Douglasien nach Möglichkeit gemeinsam mit einheimischen Bäumen erfolgen, wobei sich insbesondere die Rotbuche als geeigneter erwiesen hat.[7][8]
Douglasien-Gallmücken befallen frische Nadeln und Knospen von Douglasien. Es handelt sich um drei Arten der Gattung Contarinia[9][10]:
Die Gallmücken stammen, wie die Douglasien selbst aus Nordamerika. In Europa traten sie zuerst 2015 in den Niederlanden, Frankreich und Belgien auf und erreichten 2016 Deutschland.[11] In Baden-Württemberg, Rheinland-Pfalz und im Saarland wurden sie 2016 erstmals nachgewiesen,[12] 2017 auch in Brandenburg, 2018 in Hessen.
Die monophagen Larven der Gallmücke bohren sich in eine frisch geknospete Tannennadel. Sie ernähren sich vom Inneren der Nadel und durchlaufen mehrere Larvenstadien. Die geschädigte Nadel mit der Larve fällt im Herbst ab. Im Frühjahr verpuppen sich die Larven. Nach dem Schlüpfen Ende Mai bis Juni leben die Mücken nur wenige Tage. Durch den Fraß der Larven verfärbt sich ein Abschnitt der Nadel und verliert seine Steifigkeit. Am Fraßbild können die Arten unterschieden werden: Contarinia cuniculator: Nadelbasis, Contarinia constricta: Nadelspitze und Contarinia pseudotsugae: Nadelmitte.[13][11] Ein Befall mit Douglasien-Gallmücken tötet die Douglasie nicht, wenn keine zusätzlichen Schäden vorliegen.
Verpuppte Douglasien-Gallmücken können in der Streu und im Boden überwintern, so dassauch Anhaftungen von Nadelstreu und die Verbringung von Erden zu ihrer Verbreitung beitragen können. Die am häufigsten auftretende Art, die die umfangreichsten Schäden verursacht ist dabei Contarinia pseutotsugae.[11]
Die Douglasien (Pseudotsuga) sind eine Pflanzengattung in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Der Trivialname Douglasien erhielten die Bäume von dem schottischen Botaniker David Douglas (1799–1834), der sie 1827 nach Europa einführte.
Im westlichen Nordamerika kommen drei Douglasienarten vor, vier weitere sind in Ostasien heimisch. Mit über 60 Metern ist die Douglasie der höchste Baum Deutschlands.
Doeglas (Pseudotsuga) [1] is e geslacht van altydgroene konifeereboomn uut de famielje van de pynboomachtign . Ze wordn ook verkêerdlik doeglas-denn, doeglas-sparrn of Oregon-pynn genoamd. De geweune doeglas (Pseudotsuga menziesii) is wydverspreid in westlik Nôord-Amerika en is e belangryke bronne vo timmr-oet. Oovre 't antal sôortn istr veele betwistienge, mo twêe sôortn in westlik Nôord-Amerika en twêe toe vier sôortn in ôostlik Oazje wordn algemêen êrkend [2][3]. Neegtiende-eewsche plantkundign adn probleemn mê 't klasseern van de doeglasn, vo de glyknissn die dr zyn mê verschillnd andre konifeern die beetre gekend woarn in die tyd. Ze zyn by tyd en wyle geklasseerd gewist by Pinus, Picea, Abies, Tsuga, en zeifs by Sequoia. Vor undre duudlik verschillnde keegles wierdn de doeglasn ip 't ende geplatst in 't niew geslacht Pseudotsuga (tgêen betêeknt volsche tsuga) deur de Fransche plantkundige Elie-Abel Carrière in 1867. De noame wordt somtyds ook mêt e striptje geschreevn lik Pseudo-tsuga.
De algemêen gebruukte noame doeglas êert David Douglas, de Schotsche plantkundige die vo 't êest Pseudotsuga menziesii kwikte in Scone Palace in 1827 . David Douglas is gekend vo veele konifeern uut Nôord-Amerika oovregebrocht 't ên nor Europa [4].
Doeglasn zyn middlgrôote toe uutzoenderlik grôote altydgroene boomn, 20–120 m ooge (aloewêl dat allêene mo de kust-doeglas zukke grôote oogte kan bereikn) [5]. De bloarn zyn plat, zochte lynvormig, 2–4 cm lank, in 't algemêen glyknd ip deeze van de denn, allêenstoande vôornkommnde iddre of in bundls; ze omriengn volledig de takn, tgêene kan nuttig zyn vo de sôortn 't êrkenn. De vrowlikke keegles angn no beneen, mê bluuvnde schubbn (in teegnstellienge mê de denn) en zyn gekenmerkt deur e lank trietandig schutblad da verre uutstikt oendre iedre schubbe ('t glykt ip den achtrste ruggekant van e muus mê twêe pootn en e steirt).
De kuste-doeglas êt ook oogtn bereikt van 120 m. Da was de geschatte oogte van de grotste konifeere ôojt goe beschreevn, de "Mineroal-boom", gemeetn in 1924 deur Dr. Richard E. McArdle [6], vroegre chef van de Bosdienst van de U.S.A.[7]. Den inoed van die boom bedroeg 515 kubieke meetrs. 't Grotste leevnde individu is de Brummitt-doeglas in Coos County, Oregon, 99,4 meetrs ooge [8]. Allêene mo Sequoia sempervirens [9] en Eucalyptus regnans bereikn grotr oogtn vôgns de teegnwôordige kennisse van leevnde boomn. In Quinault, Washington, is e hêele verzoamlienge gevoenn van de grotste doeglasn in êen gebied. De Quinault-reegnbusschn êrbergn de eeste van de tien grotste gekende doeglasn.
In 2009 woarn de grotste gekende doeglasn in de weirld, vôgns inoed [10] :
Verre de best gekende, en mêest verspreide nôordamerikoansche sôorte is de geweune doeglas (Pseudotsuga menziesii), e taksonoomiesch ingewikklde sôorte [11] verdêeld in twêe ooft-varjeteitn (beschowd lik ofzoenderlikke sôortn of oendresôortn deur sommigte plantkundign) : kuste-doeglas of groene doeglas; en Rotsgebergte-doeglas of binneland-doeglas, in 't westlik binneland van 't kontinent. Vôgns sommigte plantkundign strekt 't areoal van de Rotsgebergte-doeglas êm uut no 't Zuudn in Mexico vor al de Mexikoansche doeglas-popuuloasjes in te sluutn [12], oewel da andre verschillnde ofzoenderlikke sôortn ên vôorngesteld in Mexico [13][14][15] en veele varjeteitn in de Verênigde Stoatn. Morfologiesche en geneetiesche gegevns geevn den indruk da de Meksikoansche doeglasn woarschynlik zoe moetn beschowd wordn lik e verschillnde varjeteit van P. menziesii[16][17][18].
Al d'andre sôortn ên e beperkt areoal en zyn weinig gekend buutn undre respektievlik inêemsch weungebied, woa da ze dikkrs zeldzoam zyn mê versnipprd vôorkommn in gemienglde busschn; ziedre ên allemalle 'n oengunstige toestand van beoed. De taxonomie van d' oazjoatiesche doeglasn stoa nog oendre diskuusje [19], mo de mêest recente taxonomiesche stuudjes anveirdn vier sôortn : drie uut China en drie uut Japan [2][3]. De drie Chineesche sôortn ên noagelank beschowd gewist lik varjeteitn van Pseudotsuga sinensis[20] of ipgesplist in bykommnde sôortn en varjeteitn [21]. Vôgns de têegnwôordige ipvattiengn wordt de Chineesche sôorte oendreverdêeld in twêe varjeteitn : var. sinensis en var. wilsoniana.
Doeglas (Pseudotsuga) is e geslacht van altydgroene konifeereboomn uut de famielje van de pynboomachtign . Ze wordn ook verkêerdlik doeglas-denn, doeglas-sparrn of Oregon-pynn genoamd. De geweune doeglas (Pseudotsuga menziesii) is wydverspreid in westlik Nôord-Amerika en is e belangryke bronne vo timmr-oet. Oovre 't antal sôortn istr veele betwistienge, mo twêe sôortn in westlik Nôord-Amerika en twêe toe vier sôortn in ôostlik Oazje wordn algemêen êrkend . Neegtiende-eewsche plantkundign adn probleemn mê 't klasseern van de doeglasn, vo de glyknissn die dr zyn mê verschillnd andre konifeern die beetre gekend woarn in die tyd. Ze zyn by tyd en wyle geklasseerd gewist by Pinus, Picea, Abies, Tsuga, en zeifs by Sequoia. Vor undre duudlik verschillnde keegles wierdn de doeglasn ip 't ende geplatst in 't niew geslacht Pseudotsuga (tgêen betêeknt volsche tsuga) deur de Fransche plantkundige Elie-Abel Carrière in 1867. De noame wordt somtyds ook mêt e striptje geschreevn lik Pseudo-tsuga.
D'Douglasdännen oder Douglasien (Pseudotsuga) sinn eng Gattung an der Famill vun de Pinaceae. Se kruten den Numm Douglas, wéinst dem englesche Botaniker David Douglas deen se géint 1825 entdeckt huet an 1827 mat an England bruecht huet.
Op der Welt gëtt et dovun nëmme 5 Aarten, an e puer Varitéiten, am westlechen Nordamerika, a China, a Japan an a Mexiko.
Hir Zapen hu grouss Deckschuppen, déi wäit erausstinn, a laang Spëtzen hunn. D'Ae si schlank a spëndelfërmeg. D'Blieder si bei allen Aarte ganz mëll. An Europa gouf d'Küsten-Douglas kuerz no 1827 agefouert, an déi Blo Douglas ëm 1876.
Déi zwou Aarte ginn an Europa an de Bëscher ugeplanzt, woubäi d'Küsten-Douglas am meeschte benotzt gëtt. Et sinn déi wichtegst exogen Bëschbeem an Europa.
Douglasdänne wuesse ganz séier, iwwer ee Meter am Joer ass net ongewéinlech.
Déi verschidden Aarte sinn:
An der "Goldkaul" zu Konsdref steet an engem Bichebësch eng Grupp vu véier bemierkenswäerten alen Douglasdännen (Pseudotsuga menziesii), déi do am Joer 1900 vum Fierschter Bohnenberger ugeplanzt goufen. Si stellen déi héchst Beem aus dem Grand-Duché duer; ee vun hinnen ass 51 m héich (Donnéeën aus dem Joer 2002).[1]
Eng vun den éischten Douglasdännen (P. menziesii) zu Lëtzebuerg gouf am Hierscht 1865 am Park vum Meesebuerger Schlass vun deem sengem Proprietär, dem Prënz Charles d'Arenberg, ugeplanzt. Am Joer 1908 war si 23 m héich an hat en Duerchmiesser vu 54 cm op Broschthéicht.[2] Déi alleréischt Douglasdänne sollen an dem "botanesche Gaart", deen de Jean Linden um Lampertsbierg (virun 1851) ugeluecht hat, gestanen hunn.[3]
Den Ernest Faber, deemools Forstinspekter zu Miersch, ernimmt nach eng Rei gréisser Bestänn vun Douglasdännen (P. menziesii), déi et 1914 an de Lëtzebuerger Bëscher gouf: "Osterbusch" bei der Fiels (15 Joer al), "Suebelwee" bei Biereng (4 Joer al), "Harthaff" bei Waldbëlleg (1890 resp. 1900 ugeplanzt), "Muertendall" bei Gréiwemaacher (30 Joer al, zesumme mat Fiichten a Weymouthskiefern), "Pettingerbusch" bei Kruuchten (22 Joer).[4]
D'Douglasdännen am Pettingerbusch si bei engem Stuerm 1984 ëmgefall. Et war eng Parzell vu ronn 50 ar. Bei enger Opnam vum Bestand am Joer 1972, gemaach am Kader vun der Instruktioun vun de Forstschüler, ënner der Leedung vum Forstinspekter Camille Kirpach, gouf e Massenduerchschnëtt um Fouss vun iwwer 13m³ gemooss.[5]
D'Douglasdännen oder Douglasien (Pseudotsuga) sinn eng Gattung an der Famill vun de Pinaceae. Se kruten den Numm Douglas, wéinst dem englesche Botaniker David Douglas deen se géint 1825 entdeckt huet an 1827 mat an England bruecht huet.
Op der Welt gëtt et dovun nëmme 5 Aarten, an e puer Varitéiten, am westlechen Nordamerika, a China, a Japan an a Mexiko.
Hir Zapen hu grouss Deckschuppen, déi wäit erausstinn, a laang Spëtzen hunn. D'Ae si schlank a spëndelfërmeg. D'Blieder si bei allen Aarte ganz mëll. An Europa gouf d'Küsten-Douglas kuerz no 1827 agefouert, an déi Blo Douglas ëm 1876.
Déi zwou Aarte ginn an Europa an de Bëscher ugeplanzt, woubäi d'Küsten-Douglas am meeschte benotzt gëtt. Et sinn déi wichtegst exogen Bëschbeem an Europa.
Douglasdänne wuesse ganz séier, iwwer ee Meter am Joer ass net ongewéinlech.
Déi verschidden Aarte sinn:
Küsten-Douglas, Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco (= P. douglasii (Carr.)) Blo Douglas, Pseudotsuga menziesii var. glauca (Mayr), Franco Mexikanesch Douglas Pseudotsuga lindleyana (Roezl) Carrière Douglas mat groussen Zapen Pseudotsuga macrocarpa (Vasey) Mayr Japanesch Douglas Pseudotsuga japonica (Shiras.) Beissn. Chineesesch Douglas Pseudotsuga sinensis (Dode)Ψευδοτσούγκα ή έλατο του Ντάγκλας είναι ένα γένος αειθαλών κωνοφόρων δέντρων της οικογένειας των πευκοειδών. Στο γένος ανήκουν πέντε είδη, δύο στη βόρεια Αμερική, ένα στο Μεξικό και δύο στην Ασία. Λόγω της ομοιότητάς τους με άλλα κωνοφόρα, οι βοτανολόγοι του δέκατου ένατου αιώνα δυσκολεύτηκαν να τα ταξινομήσουν, ταξινομώντας τα στα γένη ελάτη, πίκεα, πεύκο, τσούγκα ακόμη και σεκόια. Λόγω των ξεχωριστών κώνων τους, τελικά ταξινομήθηκαν ως διαφορετικό είδος, το είδος ψευδοτσούγκα, το 1867 από το Γάλλο βοτανολόγο Carrière.
Τα έλατα του Ντάγκλας είναι μεσαία ως πολύ μεγάλα δέντρα, με ύψος από 20 μέχρι 120 μέτρα, αν και μόνο το παράκτιο έλατο του Ντάγκλας φτάνει σε αυτό το ύψος.[1] Τα φύλλα είναι επίπεδα, λεία και γραμμικά και περικυκλώνουν το κλαδί, μοιάζοντας με αυτά της ελάτης. Τα θηλυκά κουκουνάρια κρέμονται και έχουν μόνιμες φολίδες και είναι χαρακτηριστικά διότι διαθέτουν ένα προεξέχον τριμερές βράκτιο σε κάθε φολίδα. Επίσης, οι φολίδες έχουν τρεις λοβούς, γεγονός μοναδικό ανάμεσα στα κωνοφόρα.
Το πιο διαδεδομένο είδος ψευδοτσούγκας είναι το είδος Pseudotsuga menziesii, το οποίο είναι ένα ταξινομικά σύνθετο είδος,[2] αποτελούμενο από δύο κύριες ποικιλίες, το παράκτιο έλατο του Ντάγκλας και το έλατο του Ντάγκλας των Βραχωδών Ορέων. Κάποιοι βοτανολόγοι στη συνέχεια χωρίζουν το δεύτερο σε δυο περαιτέρω ποικιλίες, το βόρειο (var. glauca - ποικ. γλαύκη) και νότιο έλατο του Ντάγκλας των Βραχωδών Ορέων (var. caesia - ποικ. γαλάζια).
Τα υπόλοιπα είδη δεν είναι διαδεδομένα πέραν του φυσικού περιβάλλοντός τους, αλλά ακόμη και εκεί είναι σπάνια και αραία και σχηματίζουν ανάμεικτα δάση.
Ψευδοτσούγκα ή έλατο του Ντάγκλας είναι ένα γένος αειθαλών κωνοφόρων δέντρων της οικογένειας των πευκοειδών. Στο γένος ανήκουν πέντε είδη, δύο στη βόρεια Αμερική, ένα στο Μεξικό και δύο στην Ασία. Λόγω της ομοιότητάς τους με άλλα κωνοφόρα, οι βοτανολόγοι του δέκατου ένατου αιώνα δυσκολεύτηκαν να τα ταξινομήσουν, ταξινομώντας τα στα γένη ελάτη, πίκεα, πεύκο, τσούγκα ακόμη και σεκόια. Λόγω των ξεχωριστών κώνων τους, τελικά ταξινομήθηκαν ως διαφορετικό είδος, το είδος ψευδοτσούγκα, το 1867 από το Γάλλο βοτανολόγο Carrière.
Дуглазија (науч. Pseudotsuga) — род на зимзелени дрва од фамилијата борови (Pinaceae). Други познати имиња се „Дугласово дрво“, „Дугласова елка“ и „орегонски бор“. Долго време се дебатирало околу бројот на видовите, но веќе се признаени два во западниот дел од Северна Америка и два до четири во источна Азија.
Вообичаеното име дугласова елка е во чест на Дејвид Даглас (ирски: Дуглас), шкотски ботаничар кој за првпат го воведе P. menziesii во 1827 год., во Скунскиот дворец во Шкотска. Дугласовите елки не се вистински елки и не припаѓаат на родот ела (Abies). Повеќето речници не ја препознаваат оваа разлика, со исклучок на Меријам Вебстер
Досега најпознат е широко распространетиот северноамерикански вид на истонаречената дуглазија (Pseudotsuga menziesii). Тоа е многу високо (до 100 м) и брзорастечко иглолисно дрво од тихоокеанските подрачја на Северна Америка. Листовите се игловидни, меки, со сочна зелена боја. Шишарките се провиснати, кафеави со покривни лушпи подолги од плодните. Тоа е вид со квалитетно дрво и со многу голем растежен потенцијал. Досегашните резултати од нејзиното приспособување во Македонија се многу охрабрувачки.[1]
Дуглазија (науч. Pseudotsuga) — род на зимзелени дрва од фамилијата борови (Pinaceae). Други познати имиња се „Дугласово дрво“, „Дугласова елка“ и „орегонски бор“. Долго време се дебатирало околу бројот на видовите, но веќе се признаени два во западниот дел од Северна Америка и два до четири во источна Азија.
Вообичаеното име дугласова елка е во чест на Дејвид Даглас (ирски: Дуглас), шкотски ботаничар кој за првпат го воведе P. menziesii во 1827 год., во Скунскиот дворец во Шкотска. Дугласовите елки не се вистински елки и не припаѓаат на родот ела (Abies). Повеќето речници не ја препознаваат оваа разлика, со исклучок на Меријам Вебстер
Досега најпознат е широко распространетиот северноамерикански вид на истонаречената дуглазија (Pseudotsuga menziesii). Тоа е многу високо (до 100 м) и брзорастечко иглолисно дрво од тихоокеанските подрачја на Северна Америка. Листовите се игловидни, меки, со сочна зелена боја. Шишарките се провиснати, кафеави со покривни лушпи подолги од плодните. Тоа е вид со квалитетно дрво и со многу голем растежен потенцијал. Досегашните резултати од нејзиното приспособување во Македонија се многу охрабрувачки.
Pseudotsuga /ˌsjuːdoʊˈtsuːɡə/[1] is a genus of evergreen coniferous trees in the family Pinaceae (subfamily Laricoideae).
Common names for species in the genus include Douglas fir, Douglas-fir, Douglas tree, Oregon pine and Bigcone spruce. Pseudotsuga menziesii (Douglas fir proper) is widespread in western North America and is an important source of timber. The number of species has long been debated, but two in western North America and two to four in eastern Asia are commonly acknowledged.[2][3]
Nineteenth-century botanists had problems in classifying Douglas firs, due to the species' similarity to various other conifers better known at the time; they have at times been classified in Pinus, Picea, Abies, Tsuga, and even Sequoia. Because of their distinctive cones, Douglas firs were finally placed in the new genus Pseudotsuga (meaning "false hemlock") by the French botanist Carrière in 1867. The genus name has also been hyphenated as Pseudo-tsuga.
The tree takes its English name from David Douglas, the Scottish botanist who first introduced Pseudotsuga menziesii into cultivation at Scone Palace in 1827.[4] Douglas is known for introducing many native American tree species to Europe. The hyphenated form "Douglas-fir" is used by some to indicate that Pseudotsuga species are not true firs, which belong to the genus Abies.[5]
Douglas-firs are medium-size to extremely large evergreen trees, 20–120 metres (70–390 ft) tall (although only coast Douglas-firs reach such great height).[6] The leaves are flat, soft, linear, 2–4 centimetres (0.8–1.6 in) long, generally resembling those of the firs, occurring singly rather than in fascicles; they completely encircle the branches, which can be useful in recognizing the species. The female cones are pendulous, with persistent scales (unlike true firs), and are distinctive in having a long tridentine (three-pointed) bract that protrudes prominently above each scale (it resembles the back half of a mouse, with two feet and a tail).
Pseudotsuga menziesii var. menziesii has attained heights of 393 feet (120* m). That was the estimated height of the tallest conifer ever well-documented, the Mineral Tree (Mineral, Washington), measured in 1924 by Dr. Richard E. McArdle,[7] former chief of the U.S. Forest Service.[8] The volume of that tree was 515 cubic metres (18,190 cu ft). The tallest living individual is the Brummitt (Doerner) Fir in Coos County, Oregon, 99.4 metres (326 ft) tall.[9] Only coast redwood[10] and Eucalyptus regnans reach greater heights based on current knowledge of living trees: 379 and 331 feet (116 and 101* m), respectively. At Quinault, Washington, is found a collection of the largest Douglas-firs in one area. Quinault Rain Forest hosts the most of the top ten known largest Douglas-firs.
As of 2009, the largest known Douglas-firs in the world are, by volume:[11]
P. sinensis Dode
P. menziesii (de Mirbel) Franco
P. japonica (Shirasawa) Beissner
P. macrocarpa (Vasey) Mayr
By far the best-known is the very widespread and abundant North American species Pseudotsuga menziesii, a taxonomically complex species[14] divided into two major varieties (treated as distinct species or subspecies by some botanists): coast Douglas-fir or "green Douglas-fir", on the Pacific coast; and Rocky Mountain Douglas-fir or "interior Douglas-fir", in the interior west of the continent. According to some botanists, Rocky Mountain Douglas-fir extends south into Mexico to include all Mexican Douglas-fir populations,[15] whereas others have proposed multiple separate species in Mexico[16][17][18] and multiple varieties in the United States. Morphological and genetic evidence suggest that Mexican Douglas-fir should probably be considered a distinct variety within P. menziesii.[19][20][21]
All of the other species are of restricted range and little-known outside of their respective native environments, where they are often rare and of scattered occurrence in mixed forests; all those have unfavorable conservation status. The taxonomy of the Asian Douglas-firs continues to be disputed,[22] but the most recent taxonomic treatment accepts four species: three Chinese and one Japanese.[2][3] The three Chinese species have been variously considered varieties of P. sinensis[23] or broken down into additional species and varieties.[24] In the current treatment, the Chinese species P. sinensis is further subdivided into two varieties: var. sinensis and var. wilsoniana.
Douglas-fir wood is used for structural applications that are required to withstand high loads. It is used extensively in the construction industry. Other examples include its use for homebuilt aircraft such as the RJ.03 IBIS canard. Very often, these aircraft were designed to utilize Sitka spruce, which is becoming increasingly difficult to source in aviation quality grades. Oregon pine is also used in boat building when it is available in long, fairly knot-free lengths. Most timber now comes from plantation forests in North America which are managed to produce faster growing timber with fewer knots. This timber is generally lighter but weaker. Traditionally, Oregon pine was used in mast building due to its ability to resist bending loads without fracturing. This was based on using older native forest wood with a high number of growth rings per inch. This sort of wood is seldom available new but can be sourced from merchants dealing in recycled timber. Native Oregon pine is considerably heavier than Sitka spruce, which is about the same weight as western red cedar, but with far better bending characteristics than cedar. Large-sized Oregon pine, as used in beams, is inclined to split as it dries, like oak, but this does not reduce its strength.
Douglas-fir is one of the most commonly marketed Christmas tree species in the United States, where they are sold alongside firs like noble fir and grand fir. Douglas-fir Christmas trees are usually trimmed to a near perfect cone instead of left to grow naturally like noble and grand firs.[25]
Douglas-firs are used as food plants by the larvae of some Lepidoptera species, including autumnal moth, bordered white, engrailed moth, pine beauty and turnip moth. The gelechiids Chionodes abella and Chionodes periculella and the tortrix moth Cydia illutana have been specifically recorded on P. menziesii.
A California Native American myth explains that each three-ended bract is the tail and two tiny legs of a mouse that hid inside the scales of the tree's cones during forest fires, and the tree was kind enough to be its enduring sanctuary.
A Douglas-fir species, Pseudotsuga menziesii, is the state tree of Oregon.
.jpg)
{{cite journal}}: Cite journal requires |journal= (help) Pseudotsuga /ˌsjuːdoʊˈtsuːɡə/ is a genus of evergreen coniferous trees in the family Pinaceae (subfamily Laricoideae).
Common names for species in the genus include Douglas fir, Douglas-fir, Douglas tree, Oregon pine and Bigcone spruce. Pseudotsuga menziesii (Douglas fir proper) is widespread in western North America and is an important source of timber. The number of species has long been debated, but two in western North America and two to four in eastern Asia are commonly acknowledged.
Nineteenth-century botanists had problems in classifying Douglas firs, due to the species' similarity to various other conifers better known at the time; they have at times been classified in Pinus, Picea, Abies, Tsuga, and even Sequoia. Because of their distinctive cones, Douglas firs were finally placed in the new genus Pseudotsuga (meaning "false hemlock") by the French botanist Carrière in 1867. The genus name has also been hyphenated as Pseudo-tsuga.
Pseŭdocugo (Pseudotsuga) estas genro de la familio pinacoj. Ĝia klasado kaŭzis multe da cerbumado al sciencistoj, kaj memorindas ke ili NE estas abioj.
Oni kultivas la Menzies-pseŭdocugon (Pseudotsuga menziesii) eĉ grandskale en Eŭropo.
Estas du varietoj en okcidenta Nordameriko, kaj pluraj en Ĉinio:
Post la sekvojoj tiu estas la plej altastatura arbo. La plej alta duglaso atingas 101 metrojn.
Pseudotsuga es un género de coníferas dentro de la familia de las pináceas. Se les llama, en español "douglasias" o "abetos de Douglas", aunque no son realmente abetos. Hay cinco especies, dos en el oeste de Norteamérica, una en México y dos en el este de Asia. Las Douglasias plantearon problemas de clasificación a los botánicos del siglo XIX debido a la similitud que presentan con otras varias coníferas conocidas en su tiempo, lo que originó que unas veces lo clasificaran en Pinus, Picea, Abies, Tsuga, e incluso en las Sequoia. Debido a sus conos distintivos, la Douglasia finalmente se clasificaron en el nuevo género Pseudotsuga (que significa "falso Tsuga") por el botánico francés Carrière en 1867.
De lejos el más conocido es la muy extendida y abundante especie norteamericana Pseudotsuga menziesii, el "Abeto" de Douglas o Douglasia verde, una especie taxonómicamente compleja[1] dividida en dos grandes variedades (tratadas como especies distintas o subespecies por algunos botánicos):
La especie en su conjunto es conocida generalmente de forma simple como "abeto" de Douglas. Es el árbol del estado de Oregón.
Todas las demás especies son de un área de distribución limitada y poco conocidas fuera de sus entornos originarios, e incluso allí son raras y aparecen pocas veces, en bosques mixtos; todas están incluidas en listas con un estado de conservación desfavorable.
(En América del Norte y América Central)
(En Asia)
Douglasias verdes adultas, en el Bosque de Turingia, Alemania.
Dos douglasias entre arbustos y árboles menores.
Madera de douglasia.
|coautores= (ayuda) Pseudotsuga es un género de coníferas dentro de la familia de las pináceas. Se les llama, en español "douglasias" o "abetos de Douglas", aunque no son realmente abetos. Hay cinco especies, dos en el oeste de Norteamérica, una en México y dos en el este de Asia. Las Douglasias plantearon problemas de clasificación a los botánicos del siglo XIX debido a la similitud que presentan con otras varias coníferas conocidas en su tiempo, lo que originó que unas veces lo clasificaran en Pinus, Picea, Abies, Tsuga, e incluso en las Sequoia. Debido a sus conos distintivos, la Douglasia finalmente se clasificaron en el nuevo género Pseudotsuga (que significa "falso Tsuga") por el botánico francés Carrière en 1867.
Ebatsuuga (Pseudotsuga) on okaspuulaadsete seltsi männiliste sugukonda kuuluv igihaljaste puude perekond.
Ebatsuugad on üsna sarnased teiste okaspuudega. Sellepärast on neid minevikus kirjeldatud mändide, kuuskede, nulgude, tsuugade ja isegi sekvoiadena. Alles 1867 kirjeldas prantsuse botaanik Élie-Abel Carrière eraldi ebatsuuga perekonna. Peamiseks eristusaluseks on iseloomulikud käbid.
Ebatsuugad kasvavad pärismaisena Põhja-Ameerikas ja Aasias ning on enamasti pikaealised. Ka Euroopas kasvatatakse neid haljastuse tarbeks.
Esimesena tõi ebatsuuga, täpsemalt hariliku ebatsuuga, Euroopasse ja hakkas seda Šotimaal Scone'i lossi pargis kasvatama šoti botaanik David Douglas 1827. Tema järgi on see perekond saanud ingliskeelse nime Douglas-fir.
Ebatsuugad kasvavad 20–120 meetri kõrguseks. Võra on koonusjas.
Väliselt sarnanevad ebatsuugad nii kuuskede kui ka nulgudega. Peamisteks erinevusteks on pikad koonusjad pungad, lameda ristlõikega okkad ja käbid, millel ulatuvad seemnesoomuste tagant välja kolmehõlmalised kattesoomused. Käbid pigem ripuvad allapoole kui kerkivad taeva suunas nagu nulgudel.
California indiaanlaste legendi järgi ronis metsatulekahju ajal hulk hiiri ebatsuugakäbi soomuste vahele peitu ning sellest ajast on käbisoomuste vahel näha hulk hiiresabasid, millest kummalgi pool paistavad hiire tagajalad.
Ebatsuuga okkad kasvavad pigem ühekaupa kui männastes. Okkad on pehmed ja lamedad, kinnituvad oksale ümberringi. Okastel on õhulõhed kahel tahul, tipp on tömpterav ja sisselõiketa, kinnituvad aheneva rootsu abil võrsete madalatele näsadele ja püsivad võrsetel kuni 8 aastat.
Isasõisikud on ruljad ja moodustuvad eelmise aasta võrsete ladvaosas okaste hõlmas. Käbikesed ehk emasõisikud on violetjad, roosakad või rohelised ning asuvad eelmise aasta võrsete tipus püstiselt ja üksikult. Ebatsuugad õitsevad tavaliselt mais, seemned valmivad sama aasta sügisel (septembris-oktoobris). Valminud käbid on rippuvad ja pruunid. Seemned on tiivakesega. Idulehti on 5–8.
Oksad on ebakorrapärastes männastes. Tüve koor on noores eas sile, vanemas eas küllaltki paks, sageli korkjas, vaoline või soomusjas, plaatjas.
2001. aasta seisuga kasvas maailma kõige suurema mahuga ebatsuuga Briti Columbias. Selle ruumala oli 349 m³. Kõige kõrgem puu oli 2006. aasta seisuga 99,4 m kõrge ja kasvas Oregonis. Läbi aegade kõige kõrgem ebatsuuga oli 120 m kõrgune ja see mõõdeti 1924 Washingtoni osariigis.
Ebatsuuga perekonda kuulub viis liiki:
Ebatsuuga puitu kasutatakse peamiselt ehituskonstruktsioonide valmistamiseks ja laevaehituses.
Harilik ebatsuuga on USA-s üks peamisi jõulupuid.
Ebatsuuga (Pseudotsuga) on okaspuulaadsete seltsi männiliste sugukonda kuuluv igihaljaste puude perekond.
Ebatsuugad on üsna sarnased teiste okaspuudega. Sellepärast on neid minevikus kirjeldatud mändide, kuuskede, nulgude, tsuugade ja isegi sekvoiadena. Alles 1867 kirjeldas prantsuse botaanik Élie-Abel Carrière eraldi ebatsuuga perekonna. Peamiseks eristusaluseks on iseloomulikud käbid.
Ebatsuugad kasvavad pärismaisena Põhja-Ameerikas ja Aasias ning on enamasti pikaealised. Ka Euroopas kasvatatakse neid haljastuse tarbeks.
Esimesena tõi ebatsuuga, täpsemalt hariliku ebatsuuga, Euroopasse ja hakkas seda Šotimaal Scone'i lossi pargis kasvatama šoti botaanik David Douglas 1827. Tema järgi on see perekond saanud ingliskeelse nime Douglas-fir.
Douglaskuuset (Pseudotsuga) on havupuusuku mäntykasvien (Pinaceae) heimossa.[2][3] Sukuun kuuluu lajien määrittelystä riippuen 4–6 lajia. Douglaskuuset ovat suurehkoja ainavihantia puita, jotka kasvavat luonnonvaraisina läntisessä Pohjois-Amerikassa ja itäisessä Aasiassa. Nimestään huolimatta douglaskuuset eivät kuulu kuusiin (Picea) eivätkä ole kovin läheistä sukua kuusille.[1][4][5][6]
Douglaskuusten suomenkielinen nimi viittaa skotlantilaiseen kasvitieteilijä David Douglasiin, joka toi lännendouglaskuusia ensimmäisenä Eurooppaan.[1][7] Suomenkielisen nimen loppuosasta huolimatta douglaskuuset eivät ole erityisen läheistä sukua kuusille (Picea). Suvun tieteellinen nimi Pseudotsuga (suom. ”valehemlokki”)[7] viittaa douglaskuusten ja hemlokkien (Tsuga) samankaltaisuuteen.[1]
Douglaskuuset ovat tyypillisesti suorarunkoisia keskisuuria tai suuria puita, jotka kasvavat 20–100 metriä korkeiksi. Useimmat douglaskuusten osat ovat pihkaisia ja pihkatiehyitä on puuaineessa, kaarnassa, neulasissa ja kävyissä. Kaarna on vanhemmilla puilla hyvin paksu ja uurteinen. Silmut ovat hieman kartiomaisen munanmuotoisia tai sukkulamaisia. Silmuja peittävät kolmiomaiset silmusuomut pysyvät silmusta kasvavan verson tyvessä 1–2 vuotta.[1][4]
Lehdet eli neulaset ovat litteitä ja muodoltaan tasasoukkia. Niiden asento on kierteinen, ja ne voivat siirottaa lähes säteittäisesti rangan ympärillä tai olla tyvestään kääntyneitä kaksirivisen kampamaisesti rangan kummallekin puolelle. Neulanen jättää varistessaan pyöreän lehtiarven. Ilmarakoja on ainoastaan neulasen alapinnalla, missä on kaksi näkyvää ilmarakojuovaa. Douglaskuuset ovat ainavihantia.[1][4]
Douglaskuuset ovat yksikotisia, joten hede- ja emikukinnot kehittyvät samaan puuyksilöön. Kukinnot kasvavat yksittäin lehtihangoissa. Hedekukinnot eli hedekävyt ovat norkkomaisia ja tavallisesti 1–2 senttimetriä pitkiä. Ne muodostuvat kierteisesti asettuneista kilpimäisistä hedelehdistä, joissa on kussakin kaksi siitepölyä tuottavaa pölylokeroa.[1] Emikukinnot eli kävyt ovat perällisiä ja kypsyvät yhden kasvukauden aikana.[4] Ne ovat pölytyksen aikaan pystyjä, mutta kääntyvät kypsyessään riippuviksi. Käpysuomut ovat leveitä ja kärjestään pyöristyneitä. Käpyjen kolmiliuskaiset suojussuomut ovat yleensä pidempiä kuin käpysuomut, joten ne näkyvät käpysuomujen alta. Siemenet ovat siivellisiä, ja puikea lenninsiipi on kiinnittynyt siementä yhdeltä puolelta ympäröivällä maljalla. Sirkkalehtien määrä voi vaihdella viidestä neljääntoista.[1][4]
Japanindouglaskuusen neulasia.
Lännendouglaskuusen hedekukintoja.
Vasemmalla kaliforniandouglaskuusen käpy, oikealla lännendouglaskuusen käpy.
Kaksiviikkoisen lännendouglaskuusen sirkkalehtiä.
Douglaskuusia kasvaa luonnonvaraisena läntisessä Pohjois-Amerikassa pohjoisesta Alaskasta etelään Meksikon vuoristoihin sekä Itä-Aasiassa lännestä Himalajan vuoristosta itään Japaniin ja Taiwaniin sekä etelään Etelä-Kiinaan ja Vietnamiin.[1][4][6]
Douglaskuuset ovat lauhkean ilmaston puita. Osa lajeista kasvaa hyvinkin kosteassa ilmastossa, kun taas kaliforniandouglaskuusi kasvaa kuivissa vuoristometsissä, jossa ei usein sada kesäkaudella ollenkaan. Pohjois-Amerikassa lännendouglaskuusi muodostaa usein lähes yksilajisia metsiä. Aasiassa douglaskuuset kasvavat yleensä monilajisissa sekametsissä.[1]
Douglaskuusten lajeja luokiteltiin 1800-luvulla vaihtelevasti hemlokeiksi, pihdoiksi (Abies) ja männyiksi (Pinus). Lännendouglaskuusen sijoitti omaan sukuunsa ensimmäisen kerran vuonna 1867 ranskalainen kasvitieteilijä Elie-Abel Carrière. Myöhemmin 1800-luvun lopulla ja 1900-luvun alussa tähän lännendouglaskuusesta kuvattuun sukuun siirrettiin muita lajeja.[6][8][9]
Sukuun kuuluu havupuihin erikoistuneen kasvitieteilijän Aljos Farjonin määrityksen mukaan neljä lajia ja viisi muunnosta.[1] Jotkin tutkijat pitävät osaa muunnoksista tai osaa niiden populaatioista omana lajeinaan tai alalajeinaan, ja esimerkiksi useiden yliopistojen ja tutkimuslaitosten kokoamassa Flora of Chinassa sukuun katsotaan kuuluvaksi kuusi lajia.[1][4][5][6]
Lännendouglaskuusi on yksi maailman taloudellisesti tärkeimpiä puita.[8][7] Sitä käytetään laajalti metsäteollisuudessa varsinkin läntisessä Pohjois-Amerikassa, jossa se on yksi yleisimpiä luonnonpuita, mutta myös muilla maailman lauhkean vyöhykkeen alueilla, missä puuta on käytetty paljon metsänistutuksessa. Myös japanindouglaskuusta ja lajia Pseudotsuga sinensis on käytetty sahateollisuudessa. Douglaskuusia, lähinnä lännendouglaskuusta, käytetään myös koristepuina.[1][6][8]
Douglaskuuset (Pseudotsuga) on havupuusuku mäntykasvien (Pinaceae) heimossa. Sukuun kuuluu lajien määrittelystä riippuen 4–6 lajia. Douglaskuuset ovat suurehkoja ainavihantia puita, jotka kasvavat luonnonvaraisina läntisessä Pohjois-Amerikassa ja itäisessä Aasiassa. Nimestään huolimatta douglaskuuset eivät kuulu kuusiin (Picea) eivätkä ole kovin läheistä sukua kuusille.
Pseudotsuga est un genre d'arbres conifères de la famille des Pinaceae[1] dont le nombre d'espèces à considérer est toujours débattu. Ils se répartissent naturellement en Amérique du Nord et en Asie de l'Est.
L'espèce la plus connue et la plus grande, Pseudotsuga menziesii, appelé en français « douglas », est originaire d'une vaste partie de l'ouest de l'Amérique du Nord et a aussi été largement introduite en Europe et dans d'autres régions du Monde.
Le genre était aussi présent en Europe durant l'ère Tertiaire mais y a disparu durant le Pléistocène[2], comme beaucoup d'autres genres de conifères disparus d'Europe assez récemment (à l'échelle de l'évolution du vivant) à cause des glaciations.
En France, la principale espèce de Pseudotsuga est Pseudotsuga menziesii[1] également appelé « douglas », « pin d'Oregon » (en Amérique du Nord) ou encore « sapin de Douglas » (du nom du botaniste américain David Douglas) ou « douglasii[1] ». Cependant, les autres espèces sont aussi parfois appelées « douglas ».
Pseudotsuga menziesii a été introduit en Europe occidentale au XIXe siècle et y est abondamment planté depuis les dernières décennies du XXe siècle, notamment dans les moyennes montagnes de France (Massif central, Morvan, Vosges, etc.), mais aussi dans les îles Britanniques, en Allemagne, en Italie (dans les Apennins), en Belgique (Ardenne belge et Flandre), aux Pays-Bas, au Danemark, en Tchéquie, en Roumanie, etc. Il concurrence de plus en plus l'épicéa en sylviculture de basse et moyenne altitude et dans le marché du bois.
Selon l'ethnobotaniste François Couplan[3], cette espèce a un feuillage dégageant une odeur fruitée ("fruit de la passion, avec nuance d’agrumes et de résine »), qui leur donne un intérêt dans la fabrication de sirops et sorbet[3].
Le nombre d'espèces considéré varie selon les classifications. Les trois espèces chinoises ci-dessous sont parfois considérées comme des variétés de la même espèce, et l'espèce mexicaine comme une variété de Pseudotsuga menziesii var. glauca.
Pseudotsuga est un genre d'arbres conifères de la famille des Pinaceae dont le nombre d'espèces à considérer est toujours débattu. Ils se répartissent naturellement en Amérique du Nord et en Asie de l'Est.
L'espèce la plus connue et la plus grande, Pseudotsuga menziesii, appelé en français « douglas », est originaire d'une vaste partie de l'ouest de l'Amérique du Nord et a aussi été largement introduite en Europe et dans d'autres régions du Monde.
Le genre était aussi présent en Europe durant l'ère Tertiaire mais y a disparu durant le Pléistocène, comme beaucoup d'autres genres de conifères disparus d'Europe assez récemment (à l'échelle de l'évolution du vivant) à cause des glaciations.
Pseudotsuga é un xénero de coníferas dentro da familia das pináceas. En galego adoitan chamarse abetos de Douglas, malia non sere realmente abetos. Hai cinco especies, dúas no oeste de América do Norte, unha en México e dúas no leste de Asia. As pseudotsugas plantearon problemas de clasificación aos botánicos do século XIX por mor á semellanza que presentan con outras coníferas coñecidas no seu tempo, o que orixinou que unhas veces foran clasificadas en Pinus, Picea, Abies, Tsuga, e incluso nas Sequoia. Por mor aos seus conos distintivos, os abetos de Douglas finalmente foron clasificados no novo xénero Pseudotsuga (que significa "falso Tsuga") polo botánico francés Carrière en 1867.
En Galicia atopamos algún exemplar de abeto de Douglas común (Pseudotsuga menziesii) nos arboredos e xardíns de pazos e castelos principalmente.
A máis sonada das especies de América do Norte é sen dúbida a Pseudotsuga menziesii, o Abeto de Douglas por excelencia, unha especie taxonomicamente complexa[1] dividida en dúas grandes variedades (tratadas como especies distintas ou subespecies por algúns botánicos):
É a árbore do estado de Oregón.
(En América do Norte e América Central)
(En Asia)
Abetos de Douglas verdes adultos, no Bosque de Turingia, Alemaña.
Dúas pseudotsugas entre arbustos e árbores menores.
Madeira da pseudotsuga.
Pseudotsuga é un xénero de coníferas dentro da familia das pináceas. En galego adoitan chamarse abetos de Douglas, malia non sere realmente abetos. Hai cinco especies, dúas no oeste de América do Norte, unha en México e dúas no leste de Asia. As pseudotsugas plantearon problemas de clasificación aos botánicos do século XIX por mor á semellanza que presentan con outras coníferas coñecidas no seu tempo, o que orixinou que unhas veces foran clasificadas en Pinus, Picea, Abies, Tsuga, e incluso nas Sequoia. Por mor aos seus conos distintivos, os abetos de Douglas finalmente foron clasificados no novo xénero Pseudotsuga (que significa "falso Tsuga") polo botánico francés Carrière en 1867.
En Galicia atopamos algún exemplar de abeto de Douglas común (Pseudotsuga menziesii) nos arboredos e xardíns de pazos e castelos principalmente.
Duglazija (lat. Pseudotsuga) su rod iz porodice borovki (Pinaceae). Rod obuhvaća sedam vrsta.
Do zadnjeg ledenog doba duglazije su rasle i u Europi, no u vrijeme ledenog doba svi europski predstavnici ovog roda su izumrli.
To je zimzeleno visoko šumsko drveće zapadnog dijela sjeverne Amerike i istočne Azije. Razgranjivanje nije posve pršljenasto. Pupovi su veliki, čunjasti ili vretenasti. Iglice nisu raščešljane. Grančice su, kad otpadnu iglice, glatke. Kora grančice i debla nalik je na jelovu, obiluje smolnim vrečicama. Češeri su duguljasti, viseći, dozrijevaju u prvoj godini, ne raspadaju se. Pokrovne ljuske (priperci) duže su od plodnih ljusaka, trošiljkaste, a srednji je šiljak najduži. Sjeme je trokutasto, okriljeno, klije s 5-9, većinom 7-8 supaka.
U Hrvatskoj, odnosno posvuda u Europi uzgaja se u nasadima i šumskim kulturama, a najpoznatija je P. menzieslii.
Rod duglazija (Pseudotsuga) ima, uz četiri vrste, nekoliko podvrsta i varijacija:
Duglazija (lat. Pseudotsuga) su rod iz porodice borovki (Pinaceae). Rod obuhvaća sedam vrsta.
Do zadnjeg ledenog doba duglazije su rasle i u Europi, no u vrijeme ledenog doba svi europski predstavnici ovog roda su izumrli.
To je zimzeleno visoko šumsko drveće zapadnog dijela sjeverne Amerike i istočne Azije. Razgranjivanje nije posve pršljenasto. Pupovi su veliki, čunjasti ili vretenasti. Iglice nisu raščešljane. Grančice su, kad otpadnu iglice, glatke. Kora grančice i debla nalik je na jelovu, obiluje smolnim vrečicama. Češeri su duguljasti, viseći, dozrijevaju u prvoj godini, ne raspadaju se. Pokrovne ljuske (priperci) duže su od plodnih ljusaka, trošiljkaste, a srednji je šiljak najduži. Sjeme je trokutasto, okriljeno, klije s 5-9, većinom 7-8 supaka.
U Hrvatskoj, odnosno posvuda u Europi uzgaja se u nasadima i šumskim kulturama, a najpoznatija je P. menzieslii.
Douglasija[1] (Pseudotsuga) je ród ze swójby chójnowych rostlinow (Pinaceae).
W rodźe Douglasijow (Pseudotsuga) su sydom družinow a někotre poddružiny:
Douglasija (Pseudotsuga) je ród ze swójby chójnowych rostlinow (Pinaceae).
Pseudotsuga er ættkvísl af sígrænum barrtrjám í undirættinni Laricoideae. Hann er algengur í vesturhluta Norður-Ameríku og er mikilvæg uppspretta timburs. Fjöldi tegunda hefur verið umdeildur, en tvær í vestur Norður-Ameríku og tvær til fjórar í Austur-Asíu eru yfirleitt samþykktar.[1][2] Grasafræðingar 18du aldar voru í vandræðum meða að staðsetja tegundirnar í ættkvísl vegna líkinda við betur þekktar ættkvíslir; þær hafa verið flokkaðar sem Pinus, Picea, Abies, Tsuga, og jafnvel Sequoia. Vegna einkennandi könglanna voru þær að lokum settar í sjálfstæða ættkvísl Pseudotsuga (þýðir fölsk þöll) af franska grasafræðingnum Carrière 1867. Stundum er það skrifað sem Pseudo-tsuga.
Pseudotsuga eru meðalstór til einstaklega stór sígræn tré, 20 til 120m há (þó að eingöngu stranddöglingur nái slíkri hæð).[3] Barrnálarnar eru flatar og mjúkar, 2 til 4 sm langar, og líkjast þinnálum, eru stakar í stað knippa, og vaxa um allann sprotann sem getur hjálpað við að greina ættkvíslina. Kvenkönglarnir eru hangandi, með köngulskeljar sem sundrast ekki (ólíkt þin), og einkennandi er flipi með þremur totum sem er á hverri köngulskel (hún líkist neðri hluta músar, með afturlappir og skott).
Lang þekkturst og útbreiddust er Norður-Ameríska tegundin Pseudotsuga menziesii[4] sem skiftist í tvö meginafbrigði (stundum talin undirtegundir eða sjálfstæðar tegundir): "stranddegli", við strönd Kyrrahafsins; og "fjalladegli", inn til landsins á vesturhluta N-Ameríku. Samkvæmt sumum grasafræðingum nær fjalladeglið suður í Mexíkó og telst þá Pseudotsuga lindleyana til þess,[5] en aðris vilja skifta þeim í Mexíkó upp í fjölda tegunda.[6][7][8] Útlitseinkenni og erfðagreining bendir til að sú mexíkóska sé líklega afbrigði innan P. menziesii.[9][10][11]
Allar aðrar tegundirnar eru með takmarkaða útbreiðslu og lítið þekktar utan heimkynna sinna þar sem þær eru sjaldgæfar og dreifðar í blönduðum skógum; allar eru með slaka verndunarstöðu. Flokkun asísku tegundanna er enn umdeild,[12] en nýlegusta flokkunin viðurkennir fjórar tegundir: þrjár kínverskar og eina japanska.[1][2] Kínversku tegundirnar þrjár hafa sitt á havað verið taldar afbrigði af P. sinensis[13] eða verið skift upp í fleiri tegundir og afbrigði.[14] Í núverandi flokkun er kínversku tegundinni P. sinensis skift niður í tvö afbrigði: var. sinensis og var. wilsoniana.
Pseudotsuga er ættkvísl af sígrænum barrtrjám í undirættinni Laricoideae. Hann er algengur í vesturhluta Norður-Ameríku og er mikilvæg uppspretta timburs. Fjöldi tegunda hefur verið umdeildur, en tvær í vestur Norður-Ameríku og tvær til fjórar í Austur-Asíu eru yfirleitt samþykktar. Grasafræðingar 18du aldar voru í vandræðum meða að staðsetja tegundirnar í ættkvísl vegna líkinda við betur þekktar ættkvíslir; þær hafa verið flokkaðar sem Pinus, Picea, Abies, Tsuga, og jafnvel Sequoia. Vegna einkennandi könglanna voru þær að lokum settar í sjálfstæða ættkvísl Pseudotsuga (þýðir fölsk þöll) af franska grasafræðingnum Carrière 1867. Stundum er það skrifað sem Pseudo-tsuga.
Gli Abeti di Douglas o Douglasie (Pseudotsuga Carrière, 1867) sono un genere comprendente 6 specie di conifere sempreverdi della famiglia delle Pinaceae.
Il genere Pseudotsuga è presente, allo stato spontaneo, in Nordamerica (dalle Montagne Rocciose all'Oceano Pacifico), in Cina e in Giappone.
Sono alberi che possono raggiungere i 100 m di altezza e in alcuni esemplari i 5 m di diametro. I coni penduli hanno la particolarità di presentare una brattea trifida sporgente in corrispondenza di ogni squama ovulifera.
Il genere Pseudotsuga comprende cinque specie:
Gli Abeti di Douglas sono importanti essenze forestali, largamente sfruttati per il legno. La specie Pseudotsuga menziesii è tra le conifere esotiche più coltivate in Europa, dove fu introdotta nel 1827; è usata sia per scopi forestali che come albero ornamentale nei parchi.
Strobilo di un abete di Douglas, da un albero cresciuto da un seme raccolto da David Douglas
Ramo di abete di Douglas
Ramo di abete di Douglas delle Montagne Rocciose
I germogli di un abete di Douglas.
Gli Abeti di Douglas o Douglasie (Pseudotsuga Carrière, 1867) sono un genere comprendente 6 specie di conifere sempreverdi della famiglia delle Pinaceae.
Pocūgė (Pseudotsuga) – pušinių (Pinaceae) šeimos visžalių medžių gentis.
Priklausomai nuo botaninio šaltinio, pocūgių (Pseudotsuga) gentyje išskiriama nuo 4 iki 7 rūšių. Kartais kaip atskira rūšis išskiriama meksikinė pocūgė Pseudotsuga lindleyana (Roezl) Carrière[1]. Kitais šaltiniais meksikinė pocūgė yra didžiosios pocūgės Pseudotsuga menziesii varietetas arba porūšis ir lotyniškai rašomas Pseudotsuga menziesii var. lindleyana arba Pseudotsuga menziesii subsp. lindleyana. Bet remiantis The Plant List organizacija, yra tik 4 rūšys[2], ir Pseudotsuga lindleyana tėra tik vienas iš daugelio melsvosios pocūgės sinonimų[3]:
Iliustruotas Lietuvos augalų genčių vardynas · Lietuvos vietinės medžių ir krūmų rūšys · Lietuvos išskirtiniai medžiai · Lietuvos svetimžemė dendroflora · Pasaulio išskirtiniai medžiai
Miškas · Miško skliautas · Lietuvos miškai · Pasaulio miškai (šalys pagal miškų plotą) · Miškų nykimas (neteisėtas miško kirtimas)
Miškininkystė (ekologinė miškininkystė) · Miško atkūrimas · Įveisimas · Miškų ūkis · Miškų urėdija · Girininkija · Eiguva · Lietuvos miškų institutas
Pseudotsuga is de botanische naam van een geslacht in de familie Pinaceae. De bekendste soort is de douglasspar (Pseudotsuga menziesii).
Mediabestanden die bij dit onderwerp horen, zijn te vinden op de pagina Pseudotsuga op Wikimedia Commons. Pseudotsuga is de botanische naam van een geslacht in de familie Pinaceae. De bekendste soort is de douglasspar (Pseudotsuga menziesii).
Noord-Amerika Pseudotsuga menziesii - IUCN-status: veilig Pseudotsuga menziesii var. menziesii Pseudotsuga menziesii var. glauca Pseudotsuga macrocarpa - IUCN-status: gevoelig Azië Pseudotsuga brevifolia - IUCN-status: kwetsbaar Pseudotsuga forrestii Pseudotsuga japonica - IUCN-status: kwetsbaar Pseudotsuga sinensis IUCN-status: kwetsbaar Pseudotsuga sinensis var. sinensis - IUCN-status: kwetsbaar Pseudotsuga sinensis var. wilsonianaDouglasgranslekten (vitenskapelig navn Pseudotsuga) er en gruppe trær i furufamilien. Slekten består av fem arter eviggrønne bartrær, tre arter vokser i Nord-Amerika og to i Øst-Asia.
Blant artene i denne slekten finner vi blant annet: Nord-America
Asia
Denne botanikkrelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Douglasgranslekten (vitenskapelig navn Pseudotsuga) er en gruppe trær i furufamilien. Slekten består av fem arter eviggrønne bartrær, tre arter vokser i Nord-Amerika og to i Øst-Asia.
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Daglezja, jedlica (Pseudotsuga Carriere) – rodzaj zimozielonych drzew szpilkowych z rodziny sosnowatych, który obejmuje 5 gatunków. Dwa gatunki występują w Ameryce Północnej, jeden w Meksyku i dwa w Azji Wschodniej. Gatunkiem typowym jest daglezja zielona (Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco subsp. menziesii[3]), która w Polsce jest gatunkiem introdukowanym.
Abietia A. H. Kent
Daglezja, jedlica (Pseudotsuga Carriere) – rodzaj zimozielonych drzew szpilkowych z rodziny sosnowatych, który obejmuje 5 gatunków. Dwa gatunki występują w Ameryce Północnej, jeden w Meksyku i dwa w Azji Wschodniej. Gatunkiem typowym jest daglezja zielona (Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco subsp. menziesii), która w Polsce jest gatunkiem introdukowanym.
Douglasgranarna (Pseudotsuga) utgör ett släkte inom familjen tallväxter (Pinaceae).
Dessa i Nordamerika hemmahörande träd har mycket gemensamt med de vanliga granarna (Picea), silver- eller ädelgranarna (Abies) och hemlockgranarna (Tsuga). Det exakta antalet arter inom släktet douglasgranar är fortfarande ett diskussionsämne. P. menziesii och dess naturliga variant P. menziesii "Glauca" (som av vissa anses vara en egen art) är de representanter för släktet som är föremål för storskalig odling.
Trädens kottar, som är något mindre än de på en vanlig gran, växer upprätt på grenarna fram till dess att de pollineras, varefter de hänger under grenarna. I likhet med vanliga granar och till skillnad från ädelgranarna faller douglasgranens kottar inte sönder efter fröspridning. Barren är gröna (eller i fallet "Glauca" blå) och sitter i inbuktningar på grenarna.
Virket är utmärkt och är vanligt förekommande som båtvirke. Trädets bark är ganska speciell och påminner mer om den på en tall. Douglasgranar kan bli mycket höga och breda.
Arten som helhet kallas på engelska vanligtvis "Douglas-fir", eller "Common Douglas-fir". Mindre kända namn är "Oregon Douglas-fir", "Douglas Tree", och "Oregon Pine". Oregon har arten som delstatsträd. P. menziesii "Glauca" kan odlas i Sverige.
Nordamerika
Asien
Douglasgranarna (Pseudotsuga) utgör ett släkte inom familjen tallväxter (Pinaceae).
Dessa i Nordamerika hemmahörande träd har mycket gemensamt med de vanliga granarna (Picea), silver- eller ädelgranarna (Abies) och hemlockgranarna (Tsuga). Det exakta antalet arter inom släktet douglasgranar är fortfarande ett diskussionsämne. P. menziesii och dess naturliga variant P. menziesii "Glauca" (som av vissa anses vara en egen art) är de representanter för släktet som är föremål för storskalig odling.
Trädens kottar, som är något mindre än de på en vanlig gran, växer upprätt på grenarna fram till dess att de pollineras, varefter de hänger under grenarna. I likhet med vanliga granar och till skillnad från ädelgranarna faller douglasgranens kottar inte sönder efter fröspridning. Barren är gröna (eller i fallet "Glauca" blå) och sitter i inbuktningar på grenarna.
Virket är utmärkt och är vanligt förekommande som båtvirke. Trädets bark är ganska speciell och påminner mer om den på en tall. Douglasgranar kan bli mycket höga och breda.
Arten som helhet kallas på engelska vanligtvis "Douglas-fir", eller "Common Douglas-fir". Mindre kända namn är "Oregon Douglas-fir", "Douglas Tree", och "Oregon Pine". Oregon har arten som delstatsträd. P. menziesii "Glauca" kan odlas i Sverige.
Це незавершена стаття про родину Соснові.Pseudotsuga Carr.
Псевдотсу́га[1], Дугласия[1], или Лжетсу́га[1], или Дугласова пихта[1] (лат. Pseudotsúga) — род хвойных вечнозелёных деревьев семейства Сосновые (Pinaceae) высотой 20-50 м.[2]
Деревья достигающие высоты 90—140 метров. Продолжительность жизни до 700 и более лет.
Крона ширококонусовидная, заострённая, ветви от ствола отходят почти под прямым углом. Кора молодых деревьев серовато-зелёная, у старых толстая (до 30—35 см), глубокопродольно-трещинноватая, коричневого цвета.
Побеги желтовато-коричневые, блестящие. Хвоя плоская, как у пихты, 15—25 (30—35) мм длиной и 1,5 мм шириной. Сохраняется на побегах до 8 лет.
Шишки вытянутояйцевидные, 7—12 см длиной, 3—4,5 см шириной, повислые, созревают в первый год, в августе-сентябре и опадают зимой. Плодоношение с возраста 7—12 лет[1].
Горные районы Северной Америки, Японии и Китая[1]. В Европу была ввезена в 1828 году, благодаря быстрому росту и качеству древесины, в настоящее время широко разводится в лесах Западной и Центральной Европы.[2]
По информации базы данных The Plant List (на июль 2016) род включает 4 вида[3]:
Зоны морозостойкости: от 5 до более тёплых. В отдельные годы в условиях Московской области растения могут подмерзать и страдать от солнечно-морозных ожогов, что приводит к усыханию хвои и ветвей и даже гибели растений[9].
Псевдотсу́га, Дугласия, или Лжетсу́га, или Дугласова пихта (лат. Pseudotsúga) — род хвойных вечнозелёных деревьев семейства Сосновые (Pinaceae) высотой 20-50 м.
黄杉属（学名：Pseudotsuga）是松柏目松科的一属，为常绿针叶树，是松科中的异类，共有5种，两种原产于北美洲，一种原产于墨西哥，其余两种原产于东亚[1]。19世纪时分类有时将其列入松属，有时列入杉属，1867年植物学家埃利-阿贝尔·卡里埃根据其特有的与众不同的球果，单独分出一个属。 其英语名称来源于1827年首先在欧洲引进培育北美黄杉的苏格兰植物学家大卫·道格拉斯[2]。
黄杉属植物比较稀少，常和其他针叶林混生，所有物种都是受保护物种：
黄杉木是可以应用到建筑方面的木材，幼树在北美洲常用做圣诞树[5]。
黄杉属（学名：Pseudotsuga）是松柏目松科的一属，为常绿针叶树，是松科中的异类，共有5种，两种原产于北美洲，一种原产于墨西哥，其余两种原产于东亚。19世纪时分类有时将其列入松属，有时列入杉属，1867年植物学家埃利-阿贝尔·卡里埃根据其特有的与众不同的球果，单独分出一个属。 其英语名称来源于1827年首先在欧洲引进培育北美黄杉的苏格兰植物学家大卫·道格拉斯。
トガサワラ属（トガサワラぞく、学名：Pseudotsuga）は、マツ科の針葉樹の分類群の1つ。日本にはトガサワラのみが分布する。
常緑性の針葉樹。高木になり、特に北アメリカのアメリカトガサワラは高さ100m、直径5mにも達し、世界最高の木の1つにあげられる。葉は細長いが扁平で、表面は主脈に沿ってくぼみ、裏面は主脈の両側に白っぽい気孔帯がある。葉は茎に螺旋状につくが、やや2列になり、また茎に葉枕が発達しない。
雌雄同株で、球果は成熟すると下を向く。また丸い種子鱗片の先まで苞鱗片が伸び出し、その先端が三裂して尖る。種子散布は鱗片の間が開いて行われ、球果の鱗片は脱落しない。種子には翼がある。
また、マツ科の植物の花粉には気嚢（空気を受ける袋）があるのが普通であるが、トガサワラ属のものではそれがない。
北アメリカとアジア東部に分布する。第三紀の化石がヨーロッパから見つかっている。
ツガ属やトウヒ属のものに似ているが、これらの群では枝に葉枕を持つこと、また球果では苞鱗片が種子鱗片を超えて出てこない点などが異なる。またモミ属では球果の鱗片がはずれる点で異なっている。
分類学的にはカラマツ属 Lalix 、ギンサン属 Cathaya と共にカラマツ亜科とする説もあるが、モミ亜科とするのが普通。
世界で4種[1]が知られ、日本にはトガサワラのみが分布する。日本では化石としては他の種も見つかっており、現在の分布域がきわめて小さいことから、遺存種の群と見られがちだが、北アメリカのベイマツは分布域もその量も多く、戦前にはその材が日本に多く輸入された。
トガサワラ属
近縁属
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。
미송속(美松屬)은 소나무과의 속이다. 하위 종의 수는 확실치 않으나 아시아의 4종, 북아메리카의 2종이 널리 인정받는다.[1][2] 식물분류학이 지금만큼 발달하지 않았던 19세기 식물학자들은 미송속 식물을 분류하는 데 어려움을 겪었으며, 미송속 식물들은 가문비나무속, 소나무속, 솔송나무속, 전나무속이나 심지어 세쿼이아속으로 분류되기도 했다. 1867년이 되어서야 프랑스의 식물학자 엘리아벨 카리에르가 미송속(Pseudotsuga)을 새로운 속으로 정의했다.
_Common_spruce,_Gemeine_Fichte,_Picea_abies.JPG)
