nomes no trilho de navegação
Gwyfyn sy'n perthyn i urdd y Lepidoptera yw gwyfyn y rhos, sy'n enw gwrywaidd; yr enw lluosog ydy gwyfynod y rhos; yr enw Saesneg yw Common Heath, a'r enw gwyddonol yw Ematurga atomaria.[1][2]
Gellir dosbarthu'r pryfaid (neu'r Insecta) sy'n perthyn i'r Urdd a elwir yn Lepidoptera yn ddwy ran: y gloynnod byw a'r gwyfynod. Mae'r dosbarthiad hwn yn cynnyws mwy na 180,000 o rywogaethau mewn tua 128 o deuluoedd.
Wedi deor o'i ŵy mae'r gwyfyn y rhos yn lindysyn sy'n bwyta llawer o ddail, ac wedyn mae'n troi i fod yn chwiler. Daw allan o'r chwiler ar ôl rhai wythnosau. Mae pedwar cyfnod yng nghylchred bywyd glöynnod byw a gwyfynod: ŵy, lindysyn, chwiler ac oedolyn.
Gwyfyn sy'n perthyn i urdd y Lepidoptera yw gwyfyn y rhos, sy'n enw gwrywaidd; yr enw lluosog ydy gwyfynod y rhos; yr enw Saesneg yw Common Heath, a'r enw gwyddonol yw Ematurga atomaria.
Gellir dosbarthu'r pryfaid (neu'r Insecta) sy'n perthyn i'r Urdd a elwir yn Lepidoptera yn ddwy ran: y gloynnod byw a'r gwyfynod. Mae'r dosbarthiad hwn yn cynnyws mwy na 180,000 o rywogaethau mewn tua 128 o deuluoedd.
Wedi deor o'i ŵy mae'r gwyfyn y rhos yn lindysyn sy'n bwyta llawer o ddail, ac wedyn mae'n troi i fod yn chwiler. Daw allan o'r chwiler ar ôl rhai wythnosau. Mae pedwar cyfnod yng nghylchred bywyd glöynnod byw a gwyfynod: ŵy, lindysyn, chwiler ac oedolyn.
Der Heidespanner (Ematurga atomaria) ist ein Schmetterling (Nachtfalter) aus der Familie der Spanner (Geometridae).
Die Falter erreichen eine Flügelspannweite von 22 bis 34 Millimeter und zeichnen sich durch einen ausgeprägten Sexualdichroismus aus. Die Flügel des Weibchens haben eine weiße Grundfärbung, die der Männchen sind dagegen ockerfarben. Die Flügel beider Geschlechter tragen braune bis dunkelbraune Querlinien mit unterschiedlichem Verlauf. Daneben existieren auch so genannte melanistische Formen, bei denen die charakteristischen Querbinden fehlen. Die Flügeloberseiten sind dann braun bis schwarzbraun gefärbt. Die Männchen besitzen stark gekämmte Fühler, während die der Weibchen fadenförmig sind. Das Ei ist länglich und grün bis gelbrot. Die Raupe ist schlank, glatt und bis 30 Millimeter lang. Die Farbe ist wie beim Falter sehr variabel; sie reicht von braun über gelblich, grau bis violettgrau. Die Rückenlinie ist dunkel, die Seitenstreifen hell und gewellt. Die Puppe ist gelbbraun und punktiert. Der Kremaster ist lang und am Ende gegabelt.
Mehrere Unterarten sind aus Nordeuropa, Kleinasien, dem Kaukasus sowie Zentral- und Ostasien bekannt.
Der Heidespanner ist von der Iberischen Halbinsel durch West-, Mittel- und Osteuropa über Sibirien bis nach Sachalin[1] anzutreffen. Im Süden reicht sein Verbreitungsgebiet durch den nördlichen Mittelmeerraum bis zum türkischen Teil der Schwarzmeerregion[2].
Der Heidespanner kann praktisch überall angetroffen werden.
Der Heidespanner fliegt in zwei Generationen pro Jahr. Die zweite Generation ist dabei meistens unvollständig. Die erste Generation fliegt von Mitte April bis Juni, die zweite Generation von Juni bis September. Eine klare zeitliche Trennung zwischen den beiden Generationen ist nicht möglich. In höheren Lagen und in kühleren Jahren fliegt meist nur eine Generation von Mai bis August.
Die Raupen leben polyphag und zeigen eine gewisse Vorliebe für Schmetterlingsblütler wie Ginster. Zu den Raupenfutterpflanzen zählen:[3]
Die Verpuppung erfolgt in der Erde. Die Puppe überwintert.
Die Art ist am häufigsten morgens und in der Abenddämmerung zu beobachten. Die männlichen Tiere suchen dabei im Zickzack-Flug nach frisch geschlüpften Weibchen. Bei der Nektarsuche wurden die Falter u. a. an folgenden Pflanzen beobachtet:[3]
Der Heidespanner kann regional recht häufig sein und als Schädling wahrgenommen werden. In Weißrussland gilt er als ein Schädling an der Großfrüchtigen Moosbeere (Vaccinium macrocarpon).[4] 1989 trat er in Norditalien als Schädling an Sojabohnen (Glycine max) auf.[5]
Der Heidespanner (Ematurga atomaria) ist ein Schmetterling (Nachtfalter) aus der Familie der Spanner (Geometridae).
Ematurga atomaria, the common heath, is a moth of the family Geometridae.
The species can be found in the Palearctic realm from the Iberian Peninsula in the west, central and eastern Europe and east to Siberia and Sakhalin. In the south, its range includes the northern Mediterranean and the Turkish part of the Black Sea region.[1]
The wingspan is 24–34 millimetres (0.9–1.3 in). The colour is variable ranging from yellow brown to dark brown. The appearance is mottled with bands and spots. The brown cross bands on both forewings and hindwings vary in width and there may be no cross bands at all only small dark brownish spots. Males have comb-like antennae. Females are usually brown with a dusting of white but can be almost white with a series of brown crosslines.[2] The egg is elongated and green to yellow-red. The caterpillar is slim, smooth and up to 30 millimeters long. The colour is very variable as with the moth; it ranges from brown to yellowish, grey to violet-grey. The dorsal line is dark, the side stripes light and wavy. The pupa is yellow-brown and spotted. The cremaster is long and forked at the end.
The moths fly in one generation from May to June in the British Isles. In other parts of the range there is a second generation from June to September. The caterpillars feed on a heather, heath and clovers.
Ematurga atomaria, the common heath, is a moth of the family Geometridae.
The species can be found in the Palearctic realm from the Iberian Peninsula in the west, central and eastern Europe and east to Siberia and Sakhalin. In the south, its range includes the northern Mediterranean and the Turkish part of the Black Sea region.
The wingspan is 24–34 millimetres (0.9–1.3 in). The colour is variable ranging from yellow brown to dark brown. The appearance is mottled with bands and spots. The brown cross bands on both forewings and hindwings vary in width and there may be no cross bands at all only small dark brownish spots. Males have comb-like antennae. Females are usually brown with a dusting of white but can be almost white with a series of brown crosslines. The egg is elongated and green to yellow-red. The caterpillar is slim, smooth and up to 30 millimeters long. The colour is very variable as with the moth; it ranges from brown to yellowish, grey to violet-grey. The dorsal line is dark, the side stripes light and wavy. The pupa is yellow-brown and spotted. The cremaster is long and forked at the end.
.jpg)
larva The moths fly in one generation from May to June in the British Isles. In other parts of the range there is a second generation from June to September. The caterpillars feed on a heather, heath and clovers.
Võsavaksik (Ematurga atomaria) on vaksiklaste sugukonda kuuluv päeval lendav liblikas.
Võsavaksik on üks Eesti tavalisemaid liblikaliike,[3] kelle elu mõjutavaid tegureid on uuritud ka Tartu Ülikoolis.[4][5][6][7]
Võsavaksik on levinud Euroopast läbi Väike-Aasia, Kaukasuse ja Kasahstani Põhja-Mongoolia, Sahhalini saare ja Kamtšatka poolsaareni.[8][9] Liik on tavaline kogu Euroopas, teda leidub pea kõikjal.[8]
Üheks iseloomulikuks elupaigaks on nõmmed ja kanarbikusood,[9] kuid sobivad enamik maismaa elupaigatüüpidest: nii rohumaa, teedeservad, vooluveekogude kaldad kui tihti ka hõredamad metsaalad ja lagendikud.[8]
Võsavaksiku röövik on laialt polüfaagne ehk ei ole toidu suhtes valiv. Röövik võib toituda kanarbikul, aga näiteks ka pujul, nõiahambal, ristikul, tähtpeadel,[8] jumikal, kuldvitsal, mustika perekonna taimedel, naistepunal, sookailul, jaanikakral, pajul, takjal, toomingal, kasel ja pihlakal.[1]
Katsetes on leitud, et võsavaksiku röövikute jaoks on mustikas parem toidutaim kui kanarbik. Mustika paremus väljendub seda söönud nukkude suuremas kaalus võrreldes nendega, kes on elanud kanarbiku peal. Samuti kasvavad võsavaksikud mustikat süües kiiremini. Samas kasvavad kanarbikku söövad röövikud suuremaks enne nukkumist viimase kestumise ajaks. Viimast on püütud seletada tanniinide suurema hulgaga mustikas, mis toitumist takistab ja mille suhtes noored röövikud tundlikumad on.[6]
Emase võsavaksiku valmiku tiibade siruulatus on 22–30 mm, isasel 25–35 mm.[8] Liiki iseloomustab tugevalt väljendunud sooline dimorfism: emase tiiva põhivärv on valge, isasel heledast ookerkollaseni. Kummalgi sool on tiivad täkitud tiheda tumepruuni mustriga. Üldiselt on eestiibadel neli ja tagatiibadel kolm tumepruuni ristvööti, mis paiknevad tiiva kaugeima servaga paralleelselt. Eestiiva vöödid sageli liituvad rindmiku lähedal. Eriti isastel on tihti tiiva välisservaala üleni tumepruun. Nii ees- kui tagatiival on tumepruun kesktähn. Pruuni mustri osakaal on samas väga muutlik.[9] Tiibade välisservad on ääristatud laia katkendjoont meenutava kirjaga, kus tumepruun vaheldub ühtlaselt põhivärviga. Emaste tiivakiri on sageli kontrastsem. Eriti põhjapoolsemates, kanarbikuga seotud populatsioonides esineb rohkem tumedama kirjaga isendeid, sellal kui teised populatsioonid on keskmiselt veidi suuremad, heledamad ja punakamad ning pole seotud kindla toidutaimega.[8]
Võsavaksiku emase valmiku tagakeha on ülejäänud kehaga võrreldes priske nagu teistelgi liblikatel, kes paljunemisel suuresti röövikueas kogutust sõltuvad.[4] Valmiku laup on silma läbimõõdust laiem. Isase tundlad on pikalt kamjad, emasel niitjad.[3]
Noored röövikud on rohelised heledamate pikitriipudega. Kasvades võib värvusse tulla pruunikaid toone. Võsavaksiku röövikute kehavärvus on eriti varieeruv viimases kasvujärgus, kusjuures osa muutlikkusest on geneetiline, kuid ka toidutaimel on oma mõju. Mustikat või sinikat söövad röövikud on sagedamini rohelised ja mustrita, kanarbikul kasvanud pigem hallid või tumepruunid ning kirjud. Tumedat taime söönud röövikud on tumedamad. Röövikud kasvavad mustrilisemad, kui toidutaim on karedama pinnaga.[7]
Võsavaksiku välimus varieerub ka geograafiliselt ning seetõttu on kirjeldatud mitmeid alamliike ja ohtralt erinevaid morfe ehk värvivariante. Eestis esineb nominaalalamliik, E. a. atomaria. Veel alamliike:
Võsavaksiku värvivariante on kirjeldatud palju.
Nagu kõik liblikalised, areneb võsavaksik täismoondega. Emased valmikud munevad mune, millest kooruvaid vastseid nimetatakse röövikuteks. Röövik toitub taimede rohelistest osadest ja kestub kasvades mitu korda, kuni viienda kestumise ajal nukkub. Nukus lagundatakse enamik rööviku kudedest ja kasvatatakse üles uued. Kuna võsavaksik talvitub nukuna, esineb neil selles arengujärgus diapaus ehk arenguseisak.[9] Ühel hetkel väljub liblikas nukust sugu- ja lennuvõimelise valmikuna, kes toitub õite nektarist, aga ka muudest toitainerikastest vedelikest, mida leiab.
Võsavaksiku valmikuid võib Eestis kohata mai keskpaigast augustini. Erinevalt enamikust vaksiklastest lendab võsavaksiku valmik päeval ja öine valgustus meelitab neid seega harva.[9] Puhkeasendis on tiivad enamasti lamedalt, voltimata. [11] Röövikuid on leida juulist septembrini. Talvitub nukuna mullas. Mõnel pool jõuab suve jooksul areneda kaks põlvkonda, suvine ja talvituv. Sel juhul ei toimu põlvkondade vahetus ühekorraga, vaid järk-järgult.[9] Eestis kasvab üles vaid üks põlvkond aastas, mistõttu on kõigil arengujärkudel küllaga aega arenemiseks.[12]
Võsavaksiku elupaigad on sageli metsastel või soistel aladel, kus vähenõudlikud röövikud elavad toidukülluses, kuid valmikutele on nektariallikaid vähe. Niisugusele olukorrale on liik kohastunud sellega, et valmiku munemisedukus sõltub teiste liblikatega võrreldes suurel määral röövikuna kogutud kehamassist. Siiski võsavaksiku valmik ka toitub.[4]
Liigi väliste ja elukäigutunnuste muutlikkuse ning emaste hea püütavuse tõttu on võsavaksik pakkunud huvi Tartu Ülikooli teadlastele. Muuhulgas on röövikutel leitud reaktsioon mitmekesi koos kasvatamisele, mis seisneb varem nukkumises madalama kaalu juures. Selline käitumine ei saa võsavaksiku puhul olla põhjustatud võimalikust toidunappusest, kuna võimalikke toidutaimi leidub rohkelt. Taolise reaktsiooni adaptiivsed ehk kohastumuslikud põhjused pole veel selged, kuid pakutakse haigestumis- ja kisklusriskide suurenemist hulgakesi koos elades.[5] Võsavaksiku röövikuid, nagu teisigi, ohustavad linnud ja röövtoidulised putukad, näiteks sipelgad, kuid ka teised lülijalgsed ja imetajad. Valmikuid ohustavad samadest rühmadest teised liigid, kes on suurema suunitlusega õhust püüdmisele.[13]
Võsavaksik (Ematurga atomaria) on vaksiklaste sugukonda kuuluv päeval lendav liblikas.
Võsavaksik on üks Eesti tavalisemaid liblikaliike, kelle elu mõjutavaid tegureid on uuritud ka Tartu Ülikoolis.
Metsämittari (Ematurga atomaria) on metsäisten seutujen erittäin yleinen mittariperhonen.
Metsämittarin sukupuolet eroavat ulkonäöltään jonkin verran. Koiraiden pääväri on tummanruskea ja sekä etu- että takasiivissä tummien poikkivöiden välisillä alueilla on nähtävissä runsaasti kellertäviä pilkkuja, jotka saattavat muodostaa siiville jopa kellertäviä alueita. Tuntosarvet ovat huomiota herättävän sulkamaiset. Naaraat ovat yleisvaikutelmaltaan selvästi koiraita harmaampia, ja niiden siivissä tummanruskeaa väriä rikkoo yleensä lähes valkoinen kuviointi. Tuntosarvet ovat rihmamaiset. Joskus tavataan lähes yksivärisiä yksilöitä. Metsämittarin siipiväli on 22–30 mm, naaraat ovat koiraita pienempiä.[1][2]
Lajia tavataan Euroopasta Siperian poikki Itä-Aasiaan. Suomessa lajia tavataan koko maassa. Lentoaika on toukokuun lopulta kesäkuun loppuun.[3]
Yöperhosmaisesta ulkonäöstään huolimatta metsämittari on aktiivinen vain valoisaan aikaan. Se on erittäin yleinen laji, joka viihtyy avoimissa metsissä, soilla ja tienvarsilla.
Toukat syövät laajaa kirjoa eri kasvilajeja, mm. kanervaa, mustikkaa, juolukkaa, suopursua, koivuja sekä saroja.[4]
Metsämittari (Ematurga atomaria) on metsäisten seutujen erittäin yleinen mittariperhonen.
Ematurga atomaria, la Phalène picotée, est une espèce de lépidoptères (papillons) de la famille des Geometridae. C'est la seule du genre Ematurga en Europe.
Landes à trèfles.
Selon Catalogue of Life (17 mai 2013)[1] :
Ematurga atomaria, la Phalène picotée, est une espèce de lépidoptères (papillons) de la famille des Geometridae. C'est la seule du genre Ematurga en Europe.
Rudasprindis (lot. Pseudopanthera macularia) – sprindžių (Geometridae) šeimos drugių rūšis. Paplitusi Europoje ir Artimuosiuose Rytuose.
Išskleistų sparnų plotis 24-34 cm. Susidaro tik viena suaugėlių generacija, ji skraido gegužės-birželio mėnesiais. Lervos minta viržiais, erikomis, dobilais.
.jpg)
Patinas ir patelė - skirtingų spalvų
Šis straipsnis apie entomologiją yra nebaigtas. Jūs galite prisidėti prie Vikipedijos papildydami šį straipsnį. De gewone heispanner (Ematurga atomaria) is een dagactieve nachtvlinder uit de familie van de spanners. De spanwijdte bedraagt 24 tot 34 millimeter. Het is in Nederland en België een algemene vlinder op zandgrond met lichte bossen en heideplanten. De soort komt verspreid over Europa en het Nabije Oosten voor.
De vlinder is soms lastig te herkennen omdat de kleuren erg variabel zijn, wit, geel tot bruin. Ook komen vlinders voor met banden, vlekken of geen van beide. Mannetjes zijn van de vrouwtjes te onderscheiden door de sterk geveerde antennes.
De volwassen gewone heispanner voeden zich met de nectar van struikheide en verschillende soorten klaver. Struikheide dient daarnaast ook als waardplant voor deze vlinder, maar ook allerlei andere houtige en kruidachtige planten..
De rupsen verpoppen ondergronds, en de poppen overwinteren in een losse cocon, waarna ze al vanaf begin april kunnen worden gezien. De vliegtijd loopt tot begin augustus en wordt vooral gezien op warme en zonnige dagen. Per jaar worden twee generaties voortgebracht.
De gewone heispanner (Ematurga atomaria) is een dagactieve nachtvlinder uit de familie van de spanners. De spanwijdte bedraagt 24 tot 34 millimeter. Het is in Nederland en België een algemene vlinder op zandgrond met lichte bossen en heideplanten. De soort komt verspreid over Europa en het Nabije Oosten voor.
De vlinder is soms lastig te herkennen omdat de kleuren erg variabel zijn, wit, geel tot bruin. Ook komen vlinders voor met banden, vlekken of geen van beide. Mannetjes zijn van de vrouwtjes te onderscheiden door de sterk geveerde antennes.
De volwassen gewone heispanner voeden zich met de nectar van struikheide en verschillende soorten klaver. Struikheide dient daarnaast ook als waardplant voor deze vlinder, maar ook allerlei andere houtige en kruidachtige planten..
De rupsen verpoppen ondergronds, en de poppen overwinteren in een losse cocon, waarna ze al vanaf begin april kunnen worden gezien. De vliegtijd loopt tot begin augustus en wordt vooral gezien op warme en zonnige dagen. Per jaar worden twee generaties voortgebracht.
Lyngmåler (Ematurga atomaria) er en sommerfugl i gruppen av de egentlige målere (Geometridae). Denne arten, der hannen er brun med lyse flekker og hunnen hvit med brune tverrstriper, er meget vanlig på lynghei.
En middelsstor (vingespenn 22 – 30 mm), slank måler. Det to kjønnene er markert ulike. Hannen har fjærformede antenner, og vingene virker vanligvis mer brune enn lyse. Forvingen er lyst brungul med spredte, brune flekker, tre bølgete, brune tverrbånd og bredt brun ytterkant. Ofte er de brune tverrbåndene uregelmessige og delvis sammenløpende, noen ganger er vingen nesten helt brun. Bakvingen har vanligvis to brune tverrbånd og smalere brun ytterkant. Hunnen har trådformede antenner og vingene er nesten alltid mer lyse enn brune. Vingenes grunnfarge er brunlig hvit, og de brune tverrbåndene er smalere enn hos hannen, vanligvis forholdsvis regelmessige. Vingenes brune ytterkant er smalere enn hos hannen eller helt manglende.
Larven er meget variabel i fargen, og kan være belkt grønn eller mørkt brungrå. Den er naken.
Denne arten er knyttet til lyngheier, der den oftest er tallrik. Larvene lever på røsslyng (Calluna vulgaris), andre lyng-arter (poselyngslekta) men de kan også spise en lang rekke andre busker og urter. De voksne målerne flyr om dagen i mai – juni.
Lyngmåleren finnes i Palearktis, inkludert det meste av Europa, Lilleasia, det vestlige Sibir, Sentral-Asia og Tibet. I Norge er den vanlig nord til den nordlige delen av Nordland.
Lyngmåler (Ematurga atomaria) er en sommerfugl i gruppen av de egentlige målere (Geometridae). Denne arten, der hannen er brun med lyse flekker og hunnen hvit med brune tverrstriper, er meget vanlig på lynghei.
Ematurga atomaria é uma espécie de insetos lepidópteros, mais especificamente de traças, pertencente à família Geometridae.[1]
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1758.
Trata-se de uma espécie presente no território português.
Ematurga atomaria é uma espécie de insetos lepidópteros, mais especificamente de traças, pertencente à família Geometridae.
A autoridade científica da espécie é Linnaeus, tendo sido descrita no ano de 1758.
Trata-se de uma espécie presente no território português.
Ängsmätare,[1] Ematurga atomaria[1][2] är en fjärilsart som beskrevs av Carl von Linné 1758. Ängsmätare ingår i släktet Ematurga och familjen mätare, Geometridae.[1][2][3] Arten är reproducerande i Sverige.[1] Fyra underarter finns listade i Catalogue of Life,[2] Ematurga atomaria alpicoloraria Vorbrodt, 1917, Ematurga atomaria arenosa Candèze, 1926, Ematurga atomaria minuta Heydemann, 1925 och Ematurga atomaria ngana Wehrli, 1953.
Wikimedia Commons har media som rör Ängsmätare.
Ängsmätare, Ematurga atomaria är en fjärilsart som beskrevs av Carl von Linné 1758. Ängsmätare ingår i släktet Ematurga och familjen mätare, Geometridae. Arten är reproducerande i Sverige. Fyra underarter finns listade i Catalogue of Life, Ematurga atomaria alpicoloraria Vorbrodt, 1917, Ematurga atomaria arenosa Candèze, 1926, Ematurga atomaria minuta Heydemann, 1925 och Ematurga atomaria ngana Wehrli, 1953.
Ematurga atomaria là một loài bướm đêm trong họ Geometridae.[1]
_female,_Mookerheide,_the_Netherlands.jpg)
Ematurga atomaria là một loài bướm đêm trong họ Geometridae.
Обыкнове́нная пяде́ница[1] (Ematurga atomaria) — бабочка из семейства пядениц.
Размах крыльев достигает от 22 до 33 мм. Выражен половой диморфизм. Крылья самки имеют белую окраску, в то время как крылья самца охряного цвета.
Обитают на опушках леса, предпочитая сухую местность. Даёт два поколения. Бабочки встречаются с апреля по май и с июля по август. Яйца удлинённые, от зелёного до жёлто-красного цвета. Гусеницы длиной до 30 мм, гладкие, окраска варьирует от коричневого и желтоватого до серого и фиолетово-серого цвета. Питаются на вереске, клевере, полыни, щавеле, эрике. Куколка жёлто-коричневого цвета с точками. Кремастер удлинённый, вилочковый на конце.
Северная Европа, Малая Азия, Кавказ, Центральная и Восточная Азия.
Обыкнове́нная пяде́ница (Ematurga atomaria) — бабочка из семейства пядениц.
Размах крыльев достигает от 22 до 33 мм. Выражен половой диморфизм. Крылья самки имеют белую окраску, в то время как крылья самца охряного цвета.
Обитают на опушках леса, предпочитая сухую местность. Даёт два поколения. Бабочки встречаются с апреля по май и с июля по август. Яйца удлинённые, от зелёного до жёлто-красного цвета. Гусеницы длиной до 30 мм, гладкие, окраска варьирует от коричневого и желтоватого до серого и фиолетово-серого цвета. Питаются на вереске, клевере, полыни, щавеле, эрике. Куколка жёлто-коричневого цвета с точками. Кремастер удлинённый, вилочковый на конце.
