nomes no trilho de navegação
Yaponiya da dəniz səviyyəsindən 800-2000 m hündürlükdə, dağlarda təbii halda bitir. Qərbi Avropa da 1854-cü ildən mədəni şəraitdə becərilir. Qafqazın Qara dəniz sahillərində 1897-ci ildən Adler də, Suxumi də, Batumi də və s. məlumdur. Hündürlüyü 40 m-ə, kəsiyində diametri 1,5 m-ə çatan, enli-piramida çətirli, qalın, horizontal budaqları olan ağacdır. Ağacın cavan hissələrində qabığı boz, gövdənin qoca hissələrində isə tünd-qonur rənglidir, şırımlıdır, dərin yarıqlıdır. Cavan zoğları açıq-sarı, çılpaq, xırda buğumlu, parlaqdır. Tumurcuqları yumru-oval və ya təxminən şarşəkilli, açıq rənglidir, çox qətranlıdır. İynəyarpaqları möhkəm, daraqvarıdır, coddur, üst tərəfdən parlaq, açıqyaşıl, alt tərəfdən kəskin mavi-ağ rənglidir, məsaməli zolaqlıdır, ucu yumrudur. Uzunluğu 3 sm, eni 2 mm-ə çatır, kəsiyində təxminən ovaldır. Qozaların uzunluğu 9 sm-ə, qalınlığı 3,5 sm-ə qədər olub, yetişməzdən əvvəl bənövşəyi, sonradan qırmızı-qonur rəngli olur. Kənar pulcuqları toxum pulcuqlarından iki dəfə qısadır və üstə çıxmır. Toxumları tündqonurdur və qanadı toxum uzunluğunda olur. Bərabərpulcuqlu ağ şam dekorativ görünüşlüdür, soyuğa davamlıdır. Azərbaycan da, Lənkəran da, Abşeron da mədəni salınan yollarda, park və bağlarda rast gəlinir.
Деревья и кустарники СССР. т.3.1954; Флора Азербайджана. т.5. 1954; Azərbaycanın ağac və kolları. III cild. 1970; Azərbaycanın “Qırmızı” və “Yaşıl Кitabları”na tövsiyə olunan bitki və bitki formasiyaları. 1996; Azərbaycan florasının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008.
Yaponiya da dəniz səviyyəsindən 800-2000 m hündürlükdə, dağlarda təbii halda bitir. Qərbi Avropa da 1854-cü ildən mədəni şəraitdə becərilir. Qafqazın Qara dəniz sahillərində 1897-ci ildən Adler də, Suxumi də, Batumi də və s. məlumdur. Hündürlüyü 40 m-ə, kəsiyində diametri 1,5 m-ə çatan, enli-piramida çətirli, qalın, horizontal budaqları olan ağacdır. Ağacın cavan hissələrində qabığı boz, gövdənin qoca hissələrində isə tünd-qonur rənglidir, şırımlıdır, dərin yarıqlıdır. Cavan zoğları açıq-sarı, çılpaq, xırda buğumlu, parlaqdır. Tumurcuqları yumru-oval və ya təxminən şarşəkilli, açıq rənglidir, çox qətranlıdır. İynəyarpaqları möhkəm, daraqvarıdır, coddur, üst tərəfdən parlaq, açıqyaşıl, alt tərəfdən kəskin mavi-ağ rənglidir, məsaməli zolaqlıdır, ucu yumrudur. Uzunluğu 3 sm, eni 2 mm-ə çatır, kəsiyində təxminən ovaldır. Qozaların uzunluğu 9 sm-ə, qalınlığı 3,5 sm-ə qədər olub, yetişməzdən əvvəl bənövşəyi, sonradan qırmızı-qonur rəngli olur. Kənar pulcuqları toxum pulcuqlarından iki dəfə qısadır və üstə çıxmır. Toxumları tündqonurdur və qanadı toxum uzunluğunda olur. Bərabərpulcuqlu ağ şam dekorativ görünüşlüdür, soyuğa davamlıdır. Azərbaycan da, Lənkəran da, Abşeron da mədəni salınan yollarda, park və bağlarda rast gəlinir.
Jedle nikkoská (Abies homolepis) je jehličnatý strom, původem z Japonska. Patří mezi velmi odolné jedle, dobře snášející městské podmínky.
Abies brachyphylla.
Stálezelený, jehličnatý, 30-40 m vysoký, kolem 6m široký, spíše pomaleji rostoucí (kolem 30 cm/rok) strom. Kmen 1-1,5 m v průměru. Koruna kuželovitá, na vrcholu zaoblená. Borka je hnědá od mládí drsná, nejdrsnější ze všech jedlí, šupinovitá, což je nejspolehlivější znak při determinaci. Letorosty žlutohnědé, rýhované. Pupeny vejčité, zaoblené. Jehlice 15-35 mm dlouhé a 2-3,5 mm široké, na konci okrouhlé, tmavozelené, vespod s dvěma bílými pruhy, hřebenitě uspořádané. Samčí šištice žluté, válcovité, samičí nachové, jednotlivé. Šišky 7-12 cm dlouhé a 3-4 cm široké, válcovité, ke koncům se zužující, zpočátku fialové, později hnědé, dozrávají v říjnu. Doba květu stromu je květen až červen.
Východní Asie - střední a jižní Japonsko (pohoří Nikko na ostrově Honšú a ostrov Šikoku). V České republice se pěstuje v arboretech a jako okrasná dřevina.
Strom roste ve vlhkých, horských podmínkách, v nadmořských výškách 700-2200 m. Půda vlhká, jílovitá, kyselá či neutrální. Jedle nikkoská snáší velmi dobře znečištění ovzduší. Nároky na světlo malé, dokáže růst i ve stínu.
Tato jedle je považována za nejvíce odolnou ze všech jedlí vůči znečištění ovzduší v okolí měst. Má taktéž velmi odolný, bouřím dobře odolávající kořenový systém. Díky drsnému hnědému kmeni a celkovému habitu bývá laiky považována za smrk.
A. homolepis - Větvička zespodu s charakeristickým rýhováním letorostu.
Charakteristický, od mládí drsně šupinatý kmen A. homolepis.
Obrázky, zvuky či videa k tématu jedle nikkoská ve Wikimedia Commons
Jedle nikkoská (Abies homolepis) je jehličnatý strom, původem z Japonska. Patří mezi velmi odolné jedle, dobře snášející městské podmínky.
Die Nikko-Tanne (Abies homolepis) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Tannen (Abies) innerhalb der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie ist in Japan heimisch.
Die Nikko-Tanne ist ein immergrüner Baum, der Wuchshöhen von 25 bis 40 Metern und einen Stammumfang von 1 bis 5 Metern erreicht. Er besitzt eine relativ breite und lockere, pyramidenförmige Krone, die durch waagerecht vom Stamm abgehende Äste gebildet wird. Die Borke ist kleinschuppig und hat eine rötlich-graue bis dunkel violett-graue Farbe. Die Farbe der tief gefurchten Rinde der Zweige reicht von grau über braun bis hin zu einem gelblichen braun mit einem rosafarbenen Einschlag.[1]
Die mit einer Größe von 10 bis 14 Millimeter konisch-eiförmigen Knospen werden teilweise durch die Nadeln verdeckt, sind braun gefärbt und von einer weißen Harzschicht bedeckt. An der Zweigoberseite stehen die Nadeln V-förmig angeordnet während sie an der Zweigunterseite horizontal abgehen. Die Nadeln sind zwischen 1 und 3 Zentimeter lang und 2 bis 2,5 Millimeter breit. Die Nadeln sind oberseits glänzend dunkelgrün und unterseits bläulich-weiß gefärbt. An der Basis sind sie verdreht und die Nadelspitze ist stumpf oder zweigeteilt. An der Nadelunterseite verlaufen sechs bis acht Stomatabänder.[1]
Die Nikko-Tanne ist einhäusig-getrenntgeschlechtig (monözisch). Die bei einer Länge von etwa 1,4 Zentimeter und einem Durchmesser von 7 Millimeter eiförmigen männlichen Blütenzapfen sind gelblich-grün gefärbt. Die mit einer Länge von 7 bis 10 Zentimeter sowie einem Durchmesser von 3 bis 4 Zentimetern zylindrischen Zapfen sind zur Reife hin harzig und dunkelviolett bis braun gefärbt. Die grauen Samen sind rund 1,8 Zentimeter groß.[1]
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 24.[2]
Die Nikko-Tanne stammt ursprünglich von den japanischen Inseln Honshū, Kyushu und Shikoku[3] und besiedelt dort vor allem die kühlen Bergregionen in Höhenlagen von 700 bis 2200 Metern.[1] Heute wird sie weltweit vor allem in gemäßigten Breiten als Ziergehölz für Parks und Gärten genutzt.
Am natürlichen Standort bildet sie gemeinsam mit anderen kälteangepassten Bäumen wie der Mädchen-Kiefer (Pinus parviflora), der Japanischen Eibe (Taxus cuspidata), dem Japanischen Lebensbaum (Thuja standishii) und der Nordjapanischen Hemlocktanne (Tsuga diversifolia) Mischbestände.
Die Erstbeschreibung von Abies homolepis erfolgte 1842 durch Philipp Franz von Siebold und Joseph Gerhard Zuccarini in Flora Japonica, 2, S. 17, Tafel 108. Die Nikko-Tanne wird innerhalb der Gattung der Tannen (Abies) in die Sektion Momi und die Untersektion Homolepoides gestellt.[4] Ein Synonym für Abies homolepis Sieb. & Zucc. ist Abies brachyphylla Maxim.[4]
Man kann zwei Varietäten unterscheiden, die beide im zentralen und im südlichen Japan vorkommen:[5]
Die Nikko-Tanne wird in der Roten Liste der IUCN als „nicht gefährdet“ eingestuft. Die IUCN weist jedoch darauf hin, dass eine erneute Überprüfung der Gefährdung nötig ist.[3]
Die Nikko-Tanne (Abies homolepis) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Tannen (Abies) innerhalb der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie ist in Japan heimisch.
Abies homolepis (лат. Abies homolepis) – быдмассэзлӧн пожум котырись ньыв увтырын торья вид. Ньывпуыс быдмӧ 30-40 метра вылына да овлӧ 1.5 метра кыза диаметрын. Ньывпу пантасьӧ Ниппонын.
Η Ελάτη Νίκκο (στα Ιαπωνικά ウラジロモミ, Ουρατζίρο-μόμι, επιστημονική ονομασία Abies homolepis - Ελάτη η ωμολεπις[1]) είναι ένα δέντρο της οικογένειας των Πευκοειδών του γένους των Ελάτων. Η προέλευση του είναι από την Ιαπωνία και έχει διαδοθεί σε πολλές χώρες για καλλωπιστικούς λόγους.
Είναι ένα κωνοφόρο, αειθαλές δέντρο με μέτριας ταχύτητας ανάπτυξη που έχει την μορφή κώνου. Πρόκειται για ένα μεγαλοπρεπές δέντρο που φτάνει τα 40 μέτρα ύψος. Όταν είναι νεαρά ο φλοιός του κορμού είναι λεπτός και λείος γκρι χρώματος ενώ όταν ωριμάζει το χρώμα του γίνεται γκρι-ροζ και σχηματίζονται σχισμές χωρίζοντας τον σε μικρά λέπια. Ο κορμός αναπτύσσεται ευθύς με διακλαδώσεις σε τακτά διαστήματα που έχουν κλήση προς τα πάνω. Τα νεαρά κλαδιά έχουν βαθιές αυλακώσεις σε αντίθεση με τα άλλα είδη ελάτου που έχουν τα νεαρά κλαδιά λεία. Τα φίλα του είναι βελονοειδή με μήκος 1 – 3 εκατοστά και βαθύ πράσινο χρώμα, στο επάνω μέρος τους, ενώ έχουν δύο λευκές γραμμές στο κάτω. Το ίδιο δέντρο παράγει και αρσενικά και θηλυκά άνθη (κώνους). Τα αρσενικά έχουν μήκος 2,5 εκατοστά και έχουν ανοιχτό πράσινο χρώμα. Τα θηλυκά είναι μεγαλύτερα, από 3 ως 7 εκατοστά, με κοκκινωπό χρώμα. Μετά την γονιμοποίηση, που πραγματοποιείται το καλοκαίρι, δημιουργείται το κουκουνάρι, που είναι το φρούτο του δέντρου, το οποίο έχει κυλινδρικό σχήμα και μοβ-πορφυρό χρώμα. Κατά τον Οκτώβριο γίνονται ξυλώδη και παράγουν τους σπόρους.
Η Ελάτη Νίκκο έχει προέλευση από την νότια Ιαπωνία, συγκεκριμένα από την νήσο Σικόκου (四国) και από το νότιο μέρος της νήσου Χονσού (本州). Φύεται σε υψόμετρο 650 με 2000 μέτρα σε μικτά, με άλλα είδη δέντρων, δάση στο εσωτερικό των οποίων σχηματίζει συστάδες. Στην περιοχή προέλευσης του το ξύλο του χρησιμοποιείται στις κατασκευές. Το 1854 εισήχθηκε για πρώτη φορά στην Ευρώπη όπου και εγκλιματίστηκε καλά στην δυτική και βόρεια Ευρώπη καθώς και στην βόρεια Αμερική. Λόγω της μεγάλης αισθητικής του αξίας, τα θηλυκά άνθη θεωρούνται τα ομορφότερα από όλα τα είδη των ελάτων, η αντοχή του στο κρύο και η ανοχή στην μόλυνση βοήθησαν την διάδοση του σε κήπους και πάρκα των αστικών περιοχών.
Η Ελάτη Νίκκο (στα Ιαπωνικά ウラジロモミ, Ουρατζίρο-μόμι, επιστημονική ονομασία Abies homolepis - Ελάτη η ωμολεπις) είναι ένα δέντρο της οικογένειας των Πευκοειδών του γένους των Ελάτων. Η προέλευση του είναι από την Ιαπωνία και έχει διαδοθεί σε πολλές χώρες για καλλωπιστικούς λόγους.
Abies homolepis, the Nikko fir[2] (in Japanese ウラジロモミ, urajiro-momi) is a fir native to the mountains of central and southern Honshū and Shikoku, Japan. It grows at altitudes of 700–2,200 m, often in temperate rain forest with high rainfall and cool, humid summers, and heavy winter snowfall.
It is a medium-sized to large evergreen coniferous tree growing to 30–40 m tall with a trunk diameter of up to 1.5 m. The leaves are needle-like, flattened, 1.5–3.5 cm long and 2–3 mm wide by 0.5 mm thick, glossy green above, and with two white bands of stomata below, and rounded or slightly notched at the tip. The leaf arrangement is spiral on the shoot, but with each leaf variably twisted at the base so they lie partially flattened to either side of and above the shoot, with few below the shoot. The shoots are yellow-buff, glabrous, and often conspicuously grooved. The cones are 6–12 cm long and 3–4 cm broad, purple-blue before maturity; the scale bracts are short, and hidden in the closed cone. The winged seeds are released when the cones disintegrate at maturity about 6–7 months after pollination.
Nikko fir wood is used for general structural timber. Outside Japan, it is grown as an ornamental tree in northern Europe and North America.
It is also a popular forest tree since it is resistant to air pollution.[3]
Abies homolepis, the Nikko fir (in Japanese ウラジロモミ, urajiro-momi) is a fir native to the mountains of central and southern Honshū and Shikoku, Japan. It grows at altitudes of 700–2,200 m, often in temperate rain forest with high rainfall and cool, humid summers, and heavy winter snowfall.
It is a medium-sized to large evergreen coniferous tree growing to 30–40 m tall with a trunk diameter of up to 1.5 m. The leaves are needle-like, flattened, 1.5–3.5 cm long and 2–3 mm wide by 0.5 mm thick, glossy green above, and with two white bands of stomata below, and rounded or slightly notched at the tip. The leaf arrangement is spiral on the shoot, but with each leaf variably twisted at the base so they lie partially flattened to either side of and above the shoot, with few below the shoot. The shoots are yellow-buff, glabrous, and often conspicuously grooved. The cones are 6–12 cm long and 3–4 cm broad, purple-blue before maturity; the scale bracts are short, and hidden in the closed cone. The winged seeds are released when the cones disintegrate at maturity about 6–7 months after pollination.
Abies homolepis, abeto japonés Nikko[2] o abeto nikko (en japonés ウラジロモミ, urajiro-momi) es una especie arbórea perteneciente a la familia de las pináceas, originaria de las montañas del centro y sur de Honshū y Shikoku, Japón. Crece en alturas de 700-2200 m, a menudo en bosques lluviosos templados con veranos húmedos y los invierno con gran caída de nieve.
Es un árbol perenne de tamaño medio que alcanza los 30-40 m de altura y un tronco de 1.5 m de diámetro. Las hojas como agujas de 1.5-3.5 cm de longitud y 2-3 mm de ancho, verde arriba y con dos bandas blancas de estomas en la parte baja. Las piñas son de 6-12 cm de longitud y 3-4 cm de ancho, de color púrpura-azul antes de madurar. Las semillas aladas se lanzan cuando las piñas se disgregan al madurar unos 6-7 meses después de la polinización.
El abeto Nikko proporciona una madera destinada a estructuras en su país de origen (Japón). En el resto del mundo se usa como árbol ornamental. Una de sus características es que es resistente a la contaminación aérea.
Abies homolepis fue descrita por Siebold & Zucc. y publicado en Flora Japonica 2: 17, t. 108. 1842.[3]
Abies: nombre genérico que viene del nombre latino de Abies alba.[4]
homolepis: epíteto latino que significa "con escamas similares".[5]
Abies homolepis, abeto japonés Nikko o abeto nikko (en japonés ウラジロモミ, urajiro-momi) es una especie arbórea perteneciente a la familia de las pináceas, originaria de las montañas del centro y sur de Honshū y Shikoku, Japón. Crece en alturas de 700-2200 m, a menudo en bosques lluviosos templados con veranos húmedos y los invierno con gran caída de nieve.
Nikko nulg ehk lühiokkaline nulg (Abies homolepis) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Ta on lähedane sugulane momi ja jaapani nuluga ning hübridiseerub nendega looduslikult.[3]
Puu kasvab tavaliselt kuni 30, harva kuni 40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,0 (1,5) m. Võra on laikoonusja kujuga. Tüve koor on noortel puudel sile, hall, vanematel puudel hallikaspruun, kestendav. Pungad on pruunid, 3–5 mm pikkused, keskmiselt või tugevalt vaigused. Võrsed on läikivad, karvadeta, hallid või pruunikad, sügavate vagudega. Okkad on 1–3 cm pikkused, pealt läikivad ja tumerohelised, allküljel kaks heledat 11–13 realist õhulõheriba, tipuosas väikse sisselõikega, kahe vaigukäiguga, noortel puudel terava, vanematel poolterava või tömpja tipuga.[3]
Õitseb mais-juunis, käbid valmivad oktoobris[4]. Isasõisikud on 10–20 mm pikkused, kollakaspruunid. Käbid on püstised, noorena tumepurpurjad, valminult purpurjaspruunid, pikkus 7–12 cm, läbimõõt 1,5–2 cm. Seemnete kestad on 6–9 mm, tiivakesed umbes 10–12 mm pikkused.[3]
Nikko nulg on levinud Jaapani kesk- ja lõunaosas (Honshūl, Shikokul ja Kyūshūl), kus ta kasvab mägedes 700–2200 m kõrgusel üle merepinna. Kasvuvöönd asub kõrguslikult momi nulu ja jaapani nulu metsavööndite vahel. Kasvab üldjuhul segametsades, harva puhaspuistus. Ta talub hästi varju, kuid kasvukiirus on sel juhul väga väike.[3]
Temaga kasvavad koos järgmised puuliigid: eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia), hondo kuusk (Picea jezoensis var. hondoensis), korea seedermänd (Pinus koraiensis), jaapani mänd (Pinus parviflora), jaapani elupuu (Thuja standishii), kivikask (Betula ermanii), täkiline pöök (Fagus crenata) jt.[5]
Nikko nulul eristatakse kahte teisendit:[1]
1861. aastal Euroopasse toodud nikko nulg pole meil kuigi külmakindel, kuna ta talub talvel külmakraade kuni –23...–29 °C[6]. Katsetada võiks eelkõige saartel ja Lääne-Eesti rannikupiirkonnas. Meie sisemaa karmimad talved põhjustavad talle tugevaid külmakahjustusi, puu võib külmuda kuni lumepiirini. Heitgaaside ja tahmaga saastunud õhku talub ta sarnaselt mandžuuria nuluga üsna rahuldavalt. Suuremaid puid (kuni 8 m) kasvab meil Tallinna Botaanikaaias.[7]
Nikko nulg ehk lühiokkaline nulg (Abies homolepis) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Ta on lähedane sugulane momi ja jaapani nuluga ning hübridiseerub nendega looduslikult.
Nikonpihta (Abies homolepis) on Honshun ja Shikokun vuoristoissa kasvava havupuu. Se viihtyy 700–2200 metrin korkeudessa alueilla, joilla on kesäisin viileää ja kosteaa ja talvisin paljon lunta. Nikonpihdan runko on 30–40 metriä korkea ja halkaisijaltaan noin 1,5 metriä. Neulaset ovat 1,5–3,5 senttimetriä pitkiä ja 2-3 millimetriä paksuja. Nikonpihdan sinipunaiset kävyt ovat puolestaan 6–12 senttimetriä pitkiä ja 3–4 senttimetriä leveitä. Noin puoli vuotta pölytyksen jälkeen kypsä käpy murenee ja vapauttaa siemenet sisältään.
Nikonpihtaa käytetään Japanissa rakennuspuuna. Pohjois-Amerikassa Pohjois-Euroopassa sitä pidetään koristekasvina. Suomessa sen talvenkestävyys on heikko[3]
Nikonpihta (Abies homolepis) on Honshun ja Shikokun vuoristoissa kasvava havupuu. Se viihtyy 700–2200 metrin korkeudessa alueilla, joilla on kesäisin viileää ja kosteaa ja talvisin paljon lunta. Nikonpihdan runko on 30–40 metriä korkea ja halkaisijaltaan noin 1,5 metriä. Neulaset ovat 1,5–3,5 senttimetriä pitkiä ja 2-3 millimetriä paksuja. Nikonpihdan sinipunaiset kävyt ovat puolestaan 6–12 senttimetriä pitkiä ja 3–4 senttimetriä leveitä. Noin puoli vuotta pölytyksen jälkeen kypsä käpy murenee ja vapauttaa siemenet sisältään.
Nikonpihtaa käytetään Japanissa rakennuspuuna. Pohjois-Amerikassa Pohjois-Euroopassa sitä pidetään koristekasvina. Suomessa sen talvenkestävyys on heikko
Sapin de Nikko
Abies homolepis ou sapin de Nikko est une espèce d'arbre de la famille des Pinaceae. On le trouve à l'état naturel sur les versants humides et ombragés des montagnes du japon, le plus souvent mélangé à des espèces comme le Mélèze du Japon, ou le hêtre japonais. Il résiste bien aux gelées et croît sur des terrains bien arrosés et drainés, jusqu'à plus de 2000m. Il est lancé avec un houppier dense et régulier dans sa jeunesse, où il forme alors un cône parfait, et muni à maturité de cônes de grande taille effectivement légèrement coniques. Sa valeur esthétique majestueuse en fait un peu l'arbre national du Japon. Il peut atteindre plus de 40m de haut et s'est exporté de façon heureuse dans les parcs et jardins aux mêmes latitudes.
Sapin de Nikko
Abies homolepis ou sapin de Nikko est une espèce d'arbre de la famille des Pinaceae. On le trouve à l'état naturel sur les versants humides et ombragés des montagnes du japon, le plus souvent mélangé à des espèces comme le Mélèze du Japon, ou le hêtre japonais. Il résiste bien aux gelées et croît sur des terrains bien arrosés et drainés, jusqu'à plus de 2000m. Il est lancé avec un houppier dense et régulier dans sa jeunesse, où il forme alors un cône parfait, et muni à maturité de cônes de grande taille effectivement légèrement coniques. Sa valeur esthétique majestueuse en fait un peu l'arbre national du Japon. Il peut atteindre plus de 40m de haut et s'est exporté de façon heureuse dans les parcs et jardins aux mêmes latitudes.
Japansþinur, eða Abies homolepis[4] (in Japanese ウラジロモミ, urajiro-momi) er þintegund ættuð úr fjöllum mið og suður Honshū og Shikoku í Japan. Hann vex í 700 til 2,200 metra hæð, oft í tempruðum regnskógum; með mikilli úrkomu og svölum, rökum sumrum, og snjóþungum vetrum.
Þetta er meðalstórt til stórt sígrænt tré sem verður að 30 til 40 metra hátt tré með stofnþvermál að 1.5 m. Barrið er nálarlaga, flatt, 1.5 til 3.5 sm langt og 2 til 3 mm breitt og 0.5 mm þykkt, glansandi grænt að ofan og með tvær hvítar rendur af loftaugum að neðan, og rúnnaðar eða lítið eitt sýldar í endann. Barrið liggur í spíral eftir sprotanum, en undið neðst þar sem það liggur nokkurnveginn útflatt til hvorrar hliðar á sprotanum og ofan til, og fá undir. Árssprotarnir eru gulir til daufgulir, hárlaust, og oft áberandi grópað. Könglarnir eru 6 til 12 sm langir og 3 til 4 sm breiðir, purpurabláir fyrir þroska; hreisturblöðkurnar eru stuttar, og sjást ekki utan á könglinum. Vængjuð fræin losna þegar könglarnir sundrast við þroska um 6–7 mánuðum eftir frjóvgun.
Viður Japansþins er notaður í byggingar. Utan Japan er hann ræktaður sem prýðistré; í Evrópu og Norður-Ameríku.
Hann er einnig vinsæll í skógrækt þar sem hann er þolinn gegn loftmengun.[5]
Japansþinur, eða Abies homolepis (in Japanese ウラジロモミ, urajiro-momi) er þintegund ættuð úr fjöllum mið og suður Honshū og Shikoku í Japan. Hann vex í 700 til 2,200 metra hæð, oft í tempruðum regnskógum; með mikilli úrkomu og svölum, rökum sumrum, og snjóþungum vetrum.
Þetta er meðalstórt til stórt sígrænt tré sem verður að 30 til 40 metra hátt tré með stofnþvermál að 1.5 m. Barrið er nálarlaga, flatt, 1.5 til 3.5 sm langt og 2 til 3 mm breitt og 0.5 mm þykkt, glansandi grænt að ofan og með tvær hvítar rendur af loftaugum að neðan, og rúnnaðar eða lítið eitt sýldar í endann. Barrið liggur í spíral eftir sprotanum, en undið neðst þar sem það liggur nokkurnveginn útflatt til hvorrar hliðar á sprotanum og ofan til, og fá undir. Árssprotarnir eru gulir til daufgulir, hárlaust, og oft áberandi grópað. Könglarnir eru 6 til 12 sm langir og 3 til 4 sm breiðir, purpurabláir fyrir þroska; hreisturblöðkurnar eru stuttar, og sjást ekki utan á könglinum. Vængjuð fræin losna þegar könglarnir sundrast við þroska um 6–7 mánuðum eftir frjóvgun.
L'abete Nikko (Abies homolepis Siebold & Zucc., 1842) è una pianta della famiglia delle Pinaceae endemica delle zone montane del Giappone.[1]
Il nome generico Abies, utilizzato già dai latini, potrebbe, secondo un'interpretazione etimologica, derivare dalla parola greca ἄβιος = longevo.[2] Il nome specifico homolepis deriva dalle radici greche ὁμός homós = uguale e λεπιϛ lepís = squama, scaglia riferendosi a squame e brattee della stessa lunghezza nei coni.[3]
È una conifera di taglia medio-grande che raggiunge altezze di 45 m e il cui tronco può avere sino a 1-5 m di diametro. La corteccia, grigio-marrone, tende a sfogliarsi. I rami principali dipartono dal tronco ad angolo retto, orizzontalmente; i ramoscelli secondari sono lievemente pubescenti, grigi, marroni o marroni-giallastri. Le gemme, marroni con resina bianca, sono di forma ovoidale-conica, di 10-14 mm di diametro.[4]
Le foglie sono aghiformi, di colore verde scuro brillante superiormente, verde-bluastro inferiormente, lunghe fino a 3 cm, con apice ottuso o bifido.[4]
Gli strobili maschili sono ovoidali, verdi-giallastri e lunghi 1,4 cm; gli strobili femminili, resinosi, di color prima viola scuro e poi marrone a maturazione, sono cilindrici, con cima arrotondata, lunghi fino a 10 cm e larghi fino a 4 cm; le scaglie sono dentellate, leggermente pelose. I semi sono grigiastri, lunghi 1,8 cm.[4]
Specie endemica delle isole giapponesi di Honshū, Kyūshū e Shikoku dove vegeta a quote montane comprese tra 700 e 2.000 m su suoli di origine vulcanica, generalmente ben drenati. Alle quote più elevate forma boschi puri o in associazione con Abies veitchii e Larix kaempferi, ma generalmente alle quote più comuni si rinviene in associazione con Fagus crenata, Quercus crispula, Betula grossa, Tsuga diversifolia, Thuja standishii Pinus densiflora. A quote ancora inferiori A. homolepis viene sostituito da Abies firma.[1]
Viene accettata la seguente varietà:[5]
Parecchie sottospecie o varietà classificate nel passato, attualmente sono considerate dei sinonimi:[5]
L'abete Nikko è una specie ornamentale molto apprezzata in Giappone e in Europa, ed esistono cultivar specifiche per i giardini privati..[6]
Nonostante la presenza di cospicue sub-popolazioni, la specie è sottoposta a forte pressione da parte dei cervi, con scarsa rigenerazione delle stesse e conseguente trend di decrescita. Per tale motivo la specie è inserita dalla Lista rossa IUCN tra quelle passibili di futuro rischio di estinzione.[1]
Illustrazione
Esemplare maturo
Rami
Sommità
Dettaglio della corteccia
Dettaglio di ramo con coni
Fusto
L'abete Nikko (Abies homolepis Siebold & Zucc., 1842) è una pianta della famiglia delle Pinaceae endemica delle zone montane del Giappone.
De Nikko zilverspar (Abies homolepis, in het Japans: ウラジロモミ, urajiro-momi) is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae) en het geslacht zilverspar (Abies). De boom komt van oorsprong voor in de bergen van de Japanse eilanden Honshū en Shikoku (tussen 36° en 38° Noorderbreedte). Hij komt voor op hoogtes van 700 tot 2200 meter in gematigd regenwoud (samen met de Japanse lariks en de Japanse beuk) met een hoge luchtvochtigheid en koude winters met sneeuwval. Hij wordt weleens de nationale boom van Japan genoemd en kan een hoogte van 40 meter bereiken.
Deze zilverspar heeft een lange slanke stam die regelmatig vertakt is. In zijn jeugd vormt hij een nagenoeg perfecte kegelvormige kroon. Wanneer de boom tussen de 80 en 100 jaar oud is geraakt deze op een karakteristieke wijze afgeknot. In tegenstelling tot de meeste sparren heeft de Nikko zilverspar gegroefde jonge takken (waar deze bij de meeste sparren erg glad zijn). De harskoppen zijn ovaal en hebben de vorm van een cilinder. De bladeren (naalden), die een beetje scheef staan, meten 3 cm aan de randen en 1 à 2 cm in het midden. Aan de bovenzijde zijn ze glanzend donkergroen en aan de onderzijde hebben ze twee witte banden. De cilindrische kegels versmallen naar boven toe en zijn 30 cm breed en 10 cm lang. De schutbladeren, die eerst een paarse en later een bruine kleur hebben, zijn compact en de dekschubben verborgen en kort. De roodgekleurde zaden hebben vleugels die even lang zijn als de dekschubben.
De boom werd voor de eerste maal ingevoerd in Europa in 1854 en heeft zich goed aangepast aan het bestaan in Centraal- en West-Europa. Hij heeft er een regelmatige groei en kan goed tegen vorst.
Het hout van de Nikko zilverspar wordt in Japan algemeen gebruikt als timmerhout. In Europa en Noord-Amerika wordt de boom vaak als sierboom aangeplant.
De Nikko zilverspar (Abies homolepis, in het Japans: ウラジロモミ, urajiro-momi) is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae) en het geslacht zilverspar (Abies). De boom komt van oorsprong voor in de bergen van de Japanse eilanden Honshū en Shikoku (tussen 36° en 38° Noorderbreedte). Hij komt voor op hoogtes van 700 tot 2200 meter in gematigd regenwoud (samen met de Japanse lariks en de Japanse beuk) met een hoge luchtvochtigheid en koude winters met sneeuwval. Hij wordt weleens de nationale boom van Japan genoemd en kan een hoogte van 40 meter bereiken.
Deze zilverspar heeft een lange slanke stam die regelmatig vertakt is. In zijn jeugd vormt hij een nagenoeg perfecte kegelvormige kroon. Wanneer de boom tussen de 80 en 100 jaar oud is geraakt deze op een karakteristieke wijze afgeknot. In tegenstelling tot de meeste sparren heeft de Nikko zilverspar gegroefde jonge takken (waar deze bij de meeste sparren erg glad zijn). De harskoppen zijn ovaal en hebben de vorm van een cilinder. De bladeren (naalden), die een beetje scheef staan, meten 3 cm aan de randen en 1 à 2 cm in het midden. Aan de bovenzijde zijn ze glanzend donkergroen en aan de onderzijde hebben ze twee witte banden. De cilindrische kegels versmallen naar boven toe en zijn 30 cm breed en 10 cm lang. De schutbladeren, die eerst een paarse en later een bruine kleur hebben, zijn compact en de dekschubben verborgen en kort. De roodgekleurde zaden hebben vleugels die even lang zijn als de dekschubben.
De boom werd voor de eerste maal ingevoerd in Europa in 1854 en heeft zich goed aangepast aan het bestaan in Centraal- en West-Europa. Hij heeft er een regelmatige groei en kan goed tegen vorst.
Jodła nikko, jodła nikkońska (Abies homolepis) – gatunek zimozielonego drzewa z rodziny sosnowatych. W stanie naturalnym występuje w Japonii, na wyspach Honsiu i Shikoku[3]. Rośnie tam w górach, na wysokościach 750-1500 m[4]. Jest uprawiana w wielu krajach świata, głównie w Europie, USA, Chinach i na Nowej Zelandii[5].
Bywa uprawiana jako roślina ozdobna w parkach i ogrodach oraz w zadrzewieniach krajobrazowych. W Europie do uprawy wprowadził ją Philipp Franz von Siebold w 1859[4]. Najlepiej rośnie na glebach gliniastych, lekko kwaśnych i w pełnym słońcu. Źle toleruje gleby stale podmokłe. Jest odporna na mrozy, ale źle toleruje wysuszające zimowe wiatry[4]. W Polsce duże okazy znajdują się między innymi w Kórniku, Wrocławiu, Żabowie.
Jodła nikko, jodła nikkońska (Abies homolepis) – gatunek zimozielonego drzewa z rodziny sosnowatych. W stanie naturalnym występuje w Japonii, na wyspach Honsiu i Shikoku. Rośnie tam w górach, na wysokościach 750-1500 m. Jest uprawiana w wielu krajach świata, głównie w Europie, USA, Chinach i na Nowej Zelandii.
Nikkogran (Abies homolepis) är ett barrträd i ädelgransläktet, med ett naturligt utbredningsområde i bergen av centrala och södra Honshu och Shikoku, Japan. Den växer på höjder mellan 700 och 2 200 meter, ofta i tempererad regnskog med mycket nederbörd och milda, fuktiga somrar, och kraftigt snöfall om vintrarna. Trädet blir mellan 30 och 40 meter högt med en stam på en diameter upp till 1,5 meter. Kottarna blir 6–12 cm långa och 3–4 cm tjocka och är blålila innan de mognat.
Wikimedia Commons har media som rör Nikkogran.
Nikkogran (Abies homolepis) är ett barrträd i ädelgransläktet, med ett naturligt utbredningsområde i bergen av centrala och södra Honshu och Shikoku, Japan. Den växer på höjder mellan 700 och 2 200 meter, ofta i tempererad regnskog med mycket nederbörd och milda, fuktiga somrar, och kraftigt snöfall om vintrarna. Trädet blir mellan 30 och 40 meter högt med en stam på en diameter upp till 1,5 meter. Kottarna blir 6–12 cm långa och 3–4 cm tjocka och är blålila innan de mognat.
Країни поширення: Японія (Хонсю, Кюсю, Сікоку). Це один з видів високих гір у центральній частині Японських островів Хонсю, Кюсю і Сікоку. На півдні росте від 1100 м до 1800 м над рівнем моря, на Хонсю між 700 м і 2000 м. Ґрунти середньовологі, отримані з вулканічних порід і звичайно добре дреновані. Клімат прохолодний і вологий. Утворює чисті поселення, або росте в суміші з Abies veitchii та / або Larix kaempferi, але на більш низьких висотах росте в змішаних хвойно-листяних лісах, з, наприклад, Fagus crenata, Quercus crispula, Betula grossa, Tsuga diversifolia, Thuja standishii, Pinus densiflora. Abies firma замінює А. homolepis нижче 1100 метрів.
Пірамідальне дерево 25-40 м. висотою, 1-5 м. в обхваті, з горизонтальними гілками. Кора сірувато-коричнева. Бруньки конічні, частково приховані листям, шоколадно-коричневі з білою смолою, 10-14 мм. в діаметрі. Листки блискучі темно-зелені зверху, блакитно-білі знизу, 1-3 см. в довжину і 2-2,5 мм ширину, верхівки тупі або розщеплені. Чоловічі стробіли яйцеподібні, жовтувато-зелені, тичинки темно-фіолетовий, 1,4 см. довжиною і 7 мм. завширшки. Жіночі шишки циліндричні, вершини округлі, смолисті, колір спочатку темно-фіолетовий потім коричневий, 7-10 см. в довжину і 3-4 см. завширшки. Насіння сірувате, 1,8 см. довжиною.
Ілюстрація гілки з пилковою шишкою
Гілка з насіннєвою шишкою
Не є важливим деревом деревини бо діапазон обмежений, і росте на великих висотах. Саджається як декоративне дерево в Японії, а також в Європі, де A. homolepis є одним з найменш вимогливих видів роду. Кілька сортів відомі в Японії, а також у Європі (незалежно отримані), в основному це карликові форми, які підходять для японських садів або рокаріїв (кам'яних садів).
Оскільки значення як деревини низьке є багато відносно великих субпопуляцій в центральній частині Хонсю. Проте, Cervus nippon є серйозною проблемою, зменшуючи регенерацію, а іноді й вбиваючи великі дерева через здирання кори. Більшість місць зростання виду в даний час принаймні, захищені від рубок.
Це незавершена стаття про родину Соснові.Abies homolepis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Siebold & Zucc. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1842.[1]
Abies homolepis là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Siebold & Zucc. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1842.
Abies homolepis Siebold & Zucc.
Синонимы
Пи́хта равночешу́йчастая[1] (лат. Abies homolepis) — вид деревьев из рода Пихта (Abies) семейства Сосновые (Pinaceae).
В природе ареал вида охватывает горные районы (от 800 до 2000 м) японских островов Хондо и Сикоку между 36° и 38° с.ш. Обычно растёт с лиственницей и широколиственными породами, у своих нижних пределов смешивается с пихтой твёрдой (Abies firma), а у верхних — с пихтой Вича (Abies veitchii).
В Европу интродуцирована в 1854 г. В России известна с конца XIX века, произрастает на Черноморском побережье в Адлере и Сухумском районе.
Представители вида — деревья высотой до 40, покрытые серой, продольнобороздчатой, весьма неровной корой. Крона с толстыми, горизонтально распростёртыми, правильно мутовчатыми ветвями и тупой вершиной. Молодые побеги глубоко-бороздчатые, светло-охренного цвета, блестящие, голые.
Почки яйцевидные или конусовидные, тупые, смолистые. Хвоя густостоящая, жёсткая, длиной 10—30 мм, шириной 1,5—2 мм, на вершине коротко двузубчатая, сверху блестящая, зелёная, снизу с двумя белыми, как мел, полосками.
Шишки тупо-цилиндрические, длиной 7—9,5 см, диаметром 2,5—3,5 см, молодые — фиолетово-красные, зрелые красновато-коричневые, с невидными снаружи кроющими чешуями, по длине вдвое более короткими, чем семенные. Семена черноватые, с крылышком почти такой же длины как семя.
Пи́хта равночешу́йчастая (лат. Abies homolepis) — вид деревьев из рода Пихта (Abies) семейства Сосновые (Pinaceae).
分類（新エングラー体系） 界 : 植物界 Plantae 門 : 裸子植物門 Gymnospermae 綱 : マツ綱 Coniferopsida 目 : マツ目 Coniferae 科 : マツ科 Pinaceae 属 : モミ属 Abies 種 : ウラジロモミ A. homolepis 学名 Abies homolepis Sieb. & Zucc. 和名 ウラジロモミ、ダケモミ、ニッコウモミ[2] ウラジロモミ（裏白樅、学名：Abies homolepis）は、マツ科モミ属の常緑針葉樹。日本の特産種である。別名はダケモミ、ニッコウモミ。
モミよりも寒冷な気候を好み、福島県から四国までの温帯北部（落葉広葉樹林帯）から亜高山帯下部に分布する。本州中部では、おおよそ高度1000mでモミと入れ替わり、1700-800mでシラビソと入れ替わる。
大きいものでは樹高40m、直径2mにも達する場合がある。葉の裏側が白いためこの名が付いている。モミに似るが、葉先はモミほど鋭く2裂しない、若枝は無毛である、などの違いがある。葉の長さは1.5-2.5cm、球果はモミより若干小さく、長さ6-13cm程度。はじめ暗紫色、熟成すると黄褐色を帯びる。
ブナ林やスギ・ヒノキの人工林でそれらの木の陰に生える。（ブナやスギ・ヒノキよりもさらに暗い場所を好むため）
関東地方・中部地方には、モミとウラジロモミの雑種であるミツミネモミ Abies x umbellata が分布する。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 
