Vesitähthein (Myosoton aquaticum) on nelgiliste sugukonda vesitähtheina perekonda kuuluv rohttaim, oma perekonna ainus liik.
Teaduslikult kirjeldas vesitähtheina esimesena Linnaeus, kes andis talle ka liiginime aquaticum, mis tähendab 'vesi-'. Kuid omaette perekonda eraldas ta esimesena saksa botaanik Konrad Mönch 1794. Mönch andis sellele taimele ka perekonnanime Myosoton. Selle moodustas ta vanakreeka sõnadest μυός 'hiir' ja ωτός 'kõrv'. See nimi viitab taime lehtedele. Linnaeus kasutas perekonnanime Cerastium, määrates ta sellega kadakkaera perekonda. Tänapäeval on vesitähtheina ladinakeelne paralleelnimetus Stellaria aquatica, mis tuleb ladinakeelsest sõnast stella 'täht'.
Looduslikult kasvab vesitähthein Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopas, Siberis ja Kaug-Idas. Ta on sisse viidud ka Põhja-Ameerikasse. Teaduslikult kirjeldati ta Hollandist kogutud eksemplaride järgi.
Vesitähtheina kasvukohaks on niisked põõsastikud, metsasääred, teede ja kraavide servad. Eestis on taim mandriosas tavaline, saartel esineb harva. Vesitähthein on meil veidi sagedam kui temaga väga sarnane salu-tähthein.
Vesitähthein on mitmeaastane taim, millel on lihtne või harunenud tõusev vars.
Juurelähedased lehed on rootsuga, aga varrelehed on tavaliselt istuvad, rootsuta. Lehed on munajad või laiellipsoidsed, otsast teravad.
Õied võivad kasvada niihästi lehekaenaldes kui võsude tipus. Nad moodustavad koheva kilpja õisiku. Kandelehed näevad välja lehesarnased ja kasvavad paarikaupa vastakuti. Õietupp jaguneb 5 munajaks tuppleheks, mis on rohelised, aga vahel servast valged. Kroonlehti on 5, nad on valged ja aluseni kahejagused. Tolmukaid on kümmekond, aga mõnikord ei ole nad väljaarenenud. Emakakaelad on niitjad ja neid on 5. Taim õitseb juulis-augustis.
Vili on munajas, peaaegu kerajas kupar. Küps vili avaneb 5-6 poolmeks. Seemned on väikesed, tumepruunid või mustad ja neid on palju.
Vesitähtheina diploidne kromosoomiarv on 28.
Vesitähthein (Myosoton aquaticum) on nelgiliste sugukonda vesitähtheina perekonda kuuluv rohttaim, oma perekonna ainus liik.
Teaduslikult kirjeldas vesitähtheina esimesena Linnaeus, kes andis talle ka liiginime aquaticum, mis tähendab 'vesi-'. Kuid omaette perekonda eraldas ta esimesena saksa botaanik Konrad Mönch 1794. Mönch andis sellele taimele ka perekonnanime Myosoton. Selle moodustas ta vanakreeka sõnadest μυός 'hiir' ja ωτός 'kõrv'. See nimi viitab taime lehtedele. Linnaeus kasutas perekonnanime Cerastium, määrates ta sellega kadakkaera perekonda. Tänapäeval on vesitähtheina ladinakeelne paralleelnimetus Stellaria aquatica, mis tuleb ladinakeelsest sõnast stella 'täht'.
Looduslikult kasvab vesitähthein Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopas, Siberis ja Kaug-Idas. Ta on sisse viidud ka Põhja-Ameerikasse. Teaduslikult kirjeldati ta Hollandist kogutud eksemplaride järgi.
Vesitähtheina kasvukohaks on niisked põõsastikud, metsasääred, teede ja kraavide servad. Eestis on taim mandriosas tavaline, saartel esineb harva. Vesitähthein on meil veidi sagedam kui temaga väga sarnane salu-tähthein.
