See artikkel räägib kaslasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lumeleopard (täpsustus) Lumeleopard ehk irbis (Uncia uncia, ka Panthera uncia) on kaslaste sugukonda lumeleopardi perekonda kuuluv kiskja.
Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775. aastal Türkmenistani ja Iraani piiril Köpetdagi mäeahelikus elavate isendite põhjal. Tänapäeval on lumeleopardid nii Türkmenistanis kui ka Iraanis välja surnud.
Schreiber paigutas lumeleopardi pantritega samasse perekonda ja andis talle nimeks Panthera uncia. Samamoodi nimetab teda 1987. aastal välja antud "Loomade elu"[1]. Sageli eraldatakse ta omaette perekonda, kuhu kuulub kõigest üks liik. Kuid viimased geeniuuringud on selles kahtlusi tekitanud, sest nende järgi ei erine lumeleopard teistest pantritest piisavalt. Lumeleopardi lähim sugulane on tiiger.
Tallinna Loomaaias on lumeleopardid Mahnadi ja Otto.
Irbis on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120–150 cm, sabapikkus 90 cm, mass 23–41 kg. Irbise kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane (nagu on ka kogu ülejäänud kere).[1]
Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme[1]. See kaitseb hästi külma eest[1]. Selle põhivärv on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Jalgadel ja sabal on tähnid suuremad. Silmad on hallid või kahvaturohelised, mis on kaslaste seas ebaharilik.
Irbised ei suuda möirata, hoolimata keeleluu osalisest luustumisest. Varem arvati, et luustumine on see, mis võimaldab pantritel möirata, aga tuleb välja, et ainult sellest jääb väheks. Uued uuringud on välja toonud teisi morfoloogilisi erinevusi kõri ehituses, mis irbisel on puudu ja möirgavatel kaslastel olemas. Irbise häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine.
Irbisel on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku.
Irbised elavad Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes kuni Altai ja Tõvani ning Mongoolia mägedes.[1]
Suvel elab irbis enamasti lumepiiri lähedal (3660–3970 m), kuid talvel laskub sõraliste järel 1800 meetrini. Himaalajas võivad irbised tõusta kuni 5500 meetrini üle merepinna, kuid Džungaarias ja Talassi Alataus elavad nad üksnes 600–1200 meetri kõrgusel metsavööndis. Gobi Altais laskuvad nad koguni kaljuste oaasideni.[1]
Irbise elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga Kõrgõzstanist on teada juhtumeid, kus irbis on puhkama heitnud madala puu otsa raisakotka vanasse pessa.[1]
Irbise peamised saakloomad on sõralised. Peale nende sööb irbis jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid.[1]
Irbised on videvikuloomad. Vähem tegutsevad nad öösel. Pilves ilmaga võivad nad päevalgi aktiivsed olla.[1]
Irbised eelistavad varitseda saaki kõrgemalt. Mäed, kus nad elavad, pakuvad selleks häid võimalusi. Nende hüppe pikkuseks on mõõdetud 14 m. Kui nad esimese hüppega saaki ei taba, siis jälitavad nad seda mööda mägismaad kuni 300 m. Nad tapavad saagi nii, et hammustavad läbi selle kaelasooned. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta. Nad söövad korjusest ära nii palju kui vähegi saavad ja võivad ühestainsast murtud sinilambast elada pool kuud, enne kui jälle jahile lähevad. Aastas peab irbis murdma paar-kolmkümmend täiskasvanud sinilammast.
Irbised on pantritest kõige vähem agressiivsed. Pole teada, et nad kunagi oleks inimest rünnanud. Nad lasevad inimesel kergesti oma murtud saagi ära võtta ja on juhtunud, et kui inimene irbist ründab, siis too ei kaitsegi ennast.
Irbiste innaaeg on endise NSV Liidu maa-alal talvel või varakevadel, aga levila lõunaosas suvalisel aastaajal. Sel ajal on kuulda irbiste valju näugumist. Tiinus kestab umbes 90 päeva. Pesakonnas on 3–5 järglast.[1]
Pojad sünnivad pimedate ja abitutena. Nad kaaluvad 320–567 g. Silmad avanevad neil nädalavanustena, kõndida suudavad nad 5 nädala vanustena ja võõrutatakse emapiimast 10 nädala vanustena. Nad sünnivad mustade täppidega, alles hiljem muutuvad need tähnideks.
Pojad jäävad emaga seniks, kuni nad 18–22 kuu vanuselt iseseisvaks saavad. Seejärel rändavad nad sünnikohast kaugele ja otsivad endale uue elupaiga. Tõenäoliselt aitab see vähendada sugulasaretust, mis muidu on hõredalt elavate liikide seas üsna levinud. Irbised saavad suguküpseks 2 või 3 aasta vanuselt.
Irbised ei ela looduses kauem kui 15–18 aastat. Vangistuses on nad elanud ka 21 aastat vanaks.
Irbis on hävimisohus liigina kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse[1]. 1972 hindas Rahvusvaheline Looduskaitseliit irbist ülemaailmselt ohustatuks ja 2008. aasta hinnangul ei ole olukord muutunud.
Maailmas on vabas looduses 4000–6500 irbist, millele lisandub 600–700 loomaaedades peetavat isendit.
Lumeleopard ehk irbis (Uncia uncia, ka Panthera uncia) on kaslaste sugukonda lumeleopardi perekonda kuuluv kiskja.
Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775. aastal Türkmenistani ja Iraani piiril Köpetdagi mäeahelikus elavate isendite põhjal. Tänapäeval on lumeleopardid nii Türkmenistanis kui ka Iraanis välja surnud.
Schreiber paigutas lumeleopardi pantritega samasse perekonda ja andis talle nimeks Panthera uncia. Samamoodi nimetab teda 1987. aastal välja antud "Loomade elu". Sageli eraldatakse ta omaette perekonda, kuhu kuulub kõigest üks liik. Kuid viimased geeniuuringud on selles kahtlusi tekitanud, sest nende järgi ei erine lumeleopard teistest pantritest piisavalt. Lumeleopardi lähim sugulane on tiiger.
Tallinna Loomaaias on lumeleopardid Mahnadi ja Otto.
