nomes no trilho de navegação
Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Mänd on nime saanud esmakoguja, šoti botaaniku John Jeffrey (1826–1854) järgi. Temale kuulub ka Balfouri männi esmaleidmise au.[3]
Jeffrey kasvab keskmiselt 24–39 m, harva kuni 60 m kõrguseks. Kõrgeim teadaolev mänd on ligi 63 m kõrgune, tüve läbimõõt 2,45 m. Eluiga on üldjuhul 400–500 aastat, vanima leitud puu vanus oli 1964. aastal 813 aastat ja see kasvas 2591 m kõrgusel merepinnast Californias. Tüvi on tavaliselt sirge, läbimõõt 0,6–1,2 (2,27) m.[4]
Võra on koonilise kuni kuhikja kujuga. Korp on paks, 4–7 cm, kollakaspruun kuni punakaspruun, sügavalt rõmeline.[4]
Juurestik on väga hästi arenenud. Peajuur tungib mõne meetri sügavusele ja narmasjuured võivad ulatuda puust kuni 30 m kaugusele.[5]
Pungad on munajad, kahvatult punakaspruunid, 2–3 cm pikkused, vaiguta. Võrsed on jämedad (kuni 2 cm), purpurjaspruunid.[4]
Okkad on kolmekaupa kimbus, üsna pikad, 12–22 (25) cm pikkused, veidi kõverdunud, hallikas- kuni kollakasrohelised, terava tipuga, püsivad võrsetel tavaliselt 4–6 aastat.[4] Okkad on 1,5–2 mm paksud ja kergelt saagja servaga. Okastel on hästi näha valged õhulõheribad.
Isasõisikud on kollased kuni kollakas- või purpurjaspruunid, 20–35 mm pikkused. Käbid on enne avanemist munajas-koonilised, pärast avanemist silinderjas-munaja kujuga, (10) 15–30 cm pikkused, heledalt punakaspruunid, alus on veidi ebasümmeetriline. Seemned on munajad, umbes 1 cm pikkused, pruunid või hallikaspruunid, tumedate triipudega ja kuni 2,5 cm pikkuse tiivakesega.[4]
Jeffrey mänd sarnaneb kollase männiga. Nad erinevad näiteks okaste poolest, mis on Jeffrey männil vähem ererohelised, pisut sinakamad, ning käbide poolest, mis on Jeffrey männil raskemad ja suuremate seemnetega.[6] Jeffrey männi koore soomused on väiksemad kui kollasel männil. Üsna erinev on ka vaigu lõhn: kollase männi vaik on lõhnatu või kerge tärpentinilõhnaga, Jeffrey männi lõhna on kirjeldatud mitmeti, kuid üldiselt meeldivana, kõige sagedamini iirist meenutavana.[7] Selle erinevuse märkamiseks võib nuusutada koorelõhesid või murda võrse või mõned okkad. Lõhna erinevus on seotud Jeffrey männi vaigu ebatavalise koostisega: selle lenduvad komponendid koosnevad peamiselt puhtast n-heptaanist.[5]
Jeffrey männi areaal ulatub Oregoni edelaosast lõuna suunas läbi California kuni Mehhiko loodeosani, kus ta kasvab tavaliselt mägedes (1000) 2000–3000 m kõrgusel üle merepinna.[4] Ta võib tõusta metsapiirini, aga nii kõrgel kasvavad puud on väiksemad madalamal kasvavatest.
Levila kliima on jahe ja kohati väga sademetevaene. Jaanuari keskmised temperatuurid on madalamad levila idaosas, küündides kuni –5...–13 °C, lääne- ja lõunaosas aga –7...+2 °C. Suurem osa sademetest langeb talveperioodil. Sierra Nevada idaosas on aasta keskmine sademete hulk 380–430 mm, kohati aga vaid 200 mm. Sierra Nevada lääneosas ja Klamathi mägedes aga kuni 1270–1520 mm. Lund sajab levilas aastas 30–520 cm.[5]
Umbes viiendik Jeffrey männi levila muldade lähtekivimiteks on ultraaluselised kivimid. Sierra Nevada läänenõlvade keskmistel kõrgustel, Rannikuaheliku ja Klamathi mägede nõlvadel domineerib Jeffrey mänd muldadel, mis on moodustunud peridotiidist ja serpentiniidist. Nendel väga toitainetevaestel ja õhukestel muldadel laskub Jeffrey mänd oma tavapäraselt levikukõrguselt oluliselt madalamale, kuna nendel muldadel ei suuda teised okaspuud temaga konkureerida. Kõrgemal kui 1600 m üle merepinna kasvab Jeffrey mänd kõikidel hästi dreenivatel mullatüüpidel, sõltumata nende lähtekivimitest. Tavaliselt on nendeks suurema fraktsiooniga liivsavimullad, mis piirnevad tihti kaljupinnastega. Lähtekivimitest on levinumad vulkaanilised kivimid ja graniit.[5]
Jeffrey mänd eelistab kasvupinnasena hästi dreenivaid ning parasniiskeid liiv- ja liivsavimuldasid, talub põuda ja väheviljakat kasvupinnast. Kasvukoht on eelistatavalt täisvalguses või poolvarjus. Harva kasvab ta täisvarjus, kus 40-aastase puu kõrgus jääb alla ühe meetri. Valgustingimuste paranemisel kiireneb kasv oluliselt. Jeffrey mänd talub talvel külmakraade –7...–12 °C[8] (–18 °C[9]). Kesk-Euroopa riikidesse tooduna on ta üsnagi külmakindel, Eestis pole tema kasvatamine kuigi perspektiivikas.
Ultraaluselistest kivimitest moodustunud muldadel kasvab Jeffrey mänd kõige rohkem koos kalifornia lõhnaseedriga (Calocedrus decurrens). Lokaalselt tõusevad esile veel harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), kollane mänd (Pinus ponderosa), suhkrumänd (Pinus lambertiana), läänemänd (Pinus monticola), naastuline mänd (Pinus attenuata) ja Sargenti küpress (Cupressus sargentii). Klamathi mägedes, Rannikuahelikul ja Sierra Nevada põhjaosas esineb kõrgemal kui 1600 m koos Jeffrey männiga tore nulg (Abies magnifica), hall nulg (Abies concolor), suhkrumänd, kalifornia lõhnaseeder, läänemänd ja Murray mänd (Pinus contorta var. murrayana). Ülejäänud piirkondades esineb Jeffrey mänd enamasti koos kollase männiga.[5]
Teatud puistutes esineb Jeffrey männi hübridiseerumist kollase männi ja Coulteri männiga, kuid enamikus segapuistutes hübriide ei esine. Looduslikke hübriide esineb vähe seetõttu, et nende mändide tolmlemisperioodid praktiliselt ei kattu ja ristumine toimub vaid raskustega. Samuti on laboratoorsetes tingimustes ristumise õnnestumise protsent küllaltki madal.[5]
Jeffrey mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab väga varakult, soodsate kasvutingimuste korral juba 8 aasta vanustel puudel, üldjuhul siiski mitte enne 20. aastat. Tolmlemine toimub Californias juunis-juulis, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmastikutingimustest. Enamik seemnetest variseb kohe pärast valmimist, septembris-oktoobris, tolmlemisele järgneval aastal. Head seemneaastad korduvad kahe kuni kaheksa aasta järel. Seemnete peamiseks levitajaks on tuul, mille puhangud võivad seemneid kanda kuni 750 m kaugusele puust. Üldjuhul langevad seemned kaugusele, mis on võrdne puu kõrgusega.[5]
Peale tuule levitavad seemneid ka nende sööjad. Lindudest teeb seda kõige efektiivsemalt hallmänsak, kes matab neid väikeste kogustena (1–15) erinevatesse kohtadesse, kus tavaliselt esineb vähe lund ja mis kevadel varakult sulab. Peale hallmänsaku on teada veel vähemalt kaheksa linnuliiki, kes söövad ja levitavad Jeffrey männi seemneid. Suuri koguseid seemneid varuvad veel tava-kuldsuslik (Spermophilus lateralis), lääne hallorav (Sciurus griseus), Douglase orav (Tamiasciurus douglasii), vöötoravad (Tamias sp.) ja hiired.[5]
Jeffrey männi puit on samasugune kui kollasel männil ja neid kasutatakse ühtemoodi. Põhiliselt toodetakse puidust saematerjali.[10]
Jeffrey männi vaigust destilleeritakse n-heptaani. Vaigust on n-heptaani eraldada nii lihtne, et n-heptaan on valitud oktaanarvu nullpunktiks.[11]
Süttides põleb n-heptaan plahvatuslikult. Sellepärast ei saa Jeffrey mändi kasutada tärpentini tootmiseks.[12] Enne seda, kui 1853 Jeffrey ja kollane mänd eri liikideks määrati, esines Jeffrey männi levilas tärpentinitootmistes hulganisti plahvatusi, mida ei osatud seletada. Need tulenesid Jeffrey männi vaigu tahtmatust kasutamisest.[13]
Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Mänd on nime saanud esmakoguja, šoti botaaniku John Jeffrey (1826–1854) järgi. Temale kuulub ka Balfouri männi esmaleidmise au.
