nomes no trilho de navegação
'Harilik' puju (Artemisia vulgaris) on korvõieliste sugukonda puju perekonda kuuluv 30–190 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, levinud ravim- ja maitsetaim. Puju vars on jäik, kandiline ja sinakas-punaka värvusega. Puju õitseb juulis-augustis.[1]
Puju oli populaarne keskaegses Euroopa köögis. Tänapäeval kasutatakse teda Eestis harva, peamiselt lihatoitudes (need lisatakse 1–2 minutit enne toidu valmimist), sh vorstirohu (aedmajoraani või hariliku pune) analoogina.[2]
Pujul on söögiisu ja seedimist soodustav toime. Lisaks võib kasutada puju ka rahustava toime saavutamiseks. Soovitatav ka menstruatsiooni soodustamiseks.
Ravimtaimena pole antud taim kuigi ohtlik, kuid harva on kokkupuutel värske taimega märgatud nahaärritust. Eeterliku õli kasutamisest on soovitatav hoiduda.[3]
Saksa keelest on otse tõlgitud taime nimetus "ema-rohi". Kuna varem raviti pujuga nahahaavu ning enamasti tegid seda teoorjad, kes olid saanud mõisas peksa, on tulnud nimetus "orjavits".
Nimetused "roosirohi" ja "sala-koi-rohi" on tulnud sellest, et taimega raviti nahahaigust roos. Langetõverohu nimetus tuleneb aga tema kasutusalast. See on ka puju kõige levinum raviomadus.[2]
Harilik puju on looduslikult levinud parasvöötmelises Euroopas ja Aasias, kuid ka Põhja-Aafrikas ja Alaskal, samuti on see introdutseeritud Põhja-Ameerikasse[4], kus seda on peetud ka invasiivseks umbrohuks. Puju on levinud taim, teda võib kohata aedades, jäätmejaamades, prahistel teeäärtel ja põllumaadel [5].
Juured on harunenud, lisaks juurikas võib olla mitme haruga.[5]
Alumised lehed on rootsulised, lõhisulgjad, hõlmad elliptilis-süstjad kuni lineaarsed, ülemised lehed rootsuta, kitsamate hõlmadega,tipmised lehed on lõhestumata.[5]
Lehed on pealt tumerohelised, paljad või nõrgalt karvased, alt valged. Valge värvus tuleneb viltjatest karvadest.[3]
Hariliku puju vars on jäik, kandilise kujuga, tavaliselt punase värvusega, vahel võib olla ka sinkakas-punakas ja karvane.[3] Õied on tumekollased või punased ning paiknevad väikestes õisikutes. Õiedkoos moodustavad munaja korvõisiku pikas, tihedas, pöörjas liitõisikus. Puju õitsemisaeg on juulis-augustis.[3]
Hariliku puju viljaks on seemnis, mis valmib augustis-septembris.[1]Droogina kasutatakse enamasti ürti, mida kogutakse taime puitumata ülaosast (15–20 cm pikkune) vahetult enne õisikute puhkemist[3]. Ürte kuivatatakse pööningul või ruumis, kus käib õhk hästi läbi, laotades droogi laiali õhukese kihina, seda aeg-ajalt segades [1].
Mõningail korral kasutatakse droogina ka juurt, kuid seda harvem. Juur kaevatakse välja kas sügisel või kevadel pärast leheroseti ilmumist. Juur pestakse külma veega ja tükeldatakse. Droogide kuivatamine toimub temperatuuril 30–40 °C.[3]
Eeterlik õli (0,1–0,61%) sisaldab kamprit (vahel peaaegu puudub, vahel on ülekaalus tujoon), borenooli, α- ja β-pineeni, kumariinid, mõruained, flavonoidsed aglükoonid ja glükosiidid, tanniinid, polüiinid, vitamiinid[3].
Puju ürt sisaldab eeterlikku õli, vitamiine, karoteeni ja parkaineid.[1]
Lehtedes leidub karoteeni ja askorbiinhapet.
Juurtes on eeterlikku õli (vähem, kuni 0,1%), lisaks on inuliini, lima, vaiku, rasvõli [3], parkained ja suhkrud[5].
Pujul on verejooksu peatav, palavikku alandav, krambi- ja nugilistevastane, valuvaigistav, haavu parandav ja üldtugevdav toime.
Pujupreparaate kasutatakse mürgistuse, kopsutuberkuloosi, gastriidi, soolepõletiku ja neerukivitõve korral, samuti isu äratamiseks ja pärast düsenteeriast paranemist.
Neid võib tarvitada ka täiendava ravivahendina mao-, pärasoole- ja emakavähi ravimisel. Pujupreparaate kasutatakse ka surveloputuseks valgevooluse, valuliku menstruatsiooni ja emakakaela erosiooni puhul. Nendega saab välja ajada solkmeid ja naaskelsabasid.
Nahapealseks kasutuseks tarvitatakse neid haavandite, halvasti paranevate haavade ja mädaste nahahaiguste raviks. Peavalu leevendamiseks tehakse pujupreparaadist mähis.[5]
Õie tee kergendab valusat kuupuhastust ja langetõbe.
Tinktuur (50–60 tilka päevas) aitab leevendada närvilisust ja hüsteeriat.[6]
Võtta 1 tl lehti ja õisi poole liitri vee kohta, lasta tõmmata 15–20 min, seejärel kurna. Juua teed veerandi tassitäie kaupa kolm korda päevas pool tundi enne sööki. Tõmmis võib olla väga mõru mekiga.[7]
Harilikku puju kasutatakse ka "mokša rulli" nimetust kandva pulgana. Kuivatatud ürdid pressitakse kokku, vormitakse sigarikujuliseks ja ümber pannakse paber. Pulga ots pannakse põlema ning hoitakse haige koha lähedal 10 minutit. Protseduuri võib läbi viia kaks korda päevas. Mokšat kasutatakse lisaks veel seljavalude korral ja ishiase leevendamiseks. Võimalusel võib mokšat kombineerida nõelraviga, et tulemus oleks efektiivsem.[8]
Taime ei soovitata kasutada:
Harilik puju on ka maitsetaim. Lisaks kasutatakse taime parfüümide valmistamisel.[3]
'Harilik' puju (Artemisia vulgaris) on korvõieliste sugukonda puju perekonda kuuluv 30–190 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, levinud ravim- ja maitsetaim. Puju vars on jäik, kandiline ja sinakas-punaka värvusega. Puju õitseb juulis-augustis.
Puju oli populaarne keskaegses Euroopa köögis. Tänapäeval kasutatakse teda Eestis harva, peamiselt lihatoitudes (need lisatakse 1–2 minutit enne toidu valmimist), sh vorstirohu (aedmajoraani või hariliku pune) analoogina.
Pujul on söögiisu ja seedimist soodustav toime. Lisaks võib kasutada puju ka rahustava toime saavutamiseks. Soovitatav ka menstruatsiooni soodustamiseks.
Ravimtaimena pole antud taim kuigi ohtlik, kuid harva on kokkupuutel värske taimega märgatud nahaärritust. Eeterliku õli kasutamisest on soovitatav hoiduda.
