Strepsiriinsed primaadid (Strepsirrhini) on esikloomaliste alamselts.
Vanema süstemaatika järgi kuuluvad sellesse alamseltsi poolahvilised, välja arvatud kandlased, kes kuuluvad haploriinsete primaatide hulka, ja tupaialased, kes on arvatud eraldi tupaialiste seltsi.
Tänapäevaseid liike on teada 118 või 114.
Strepsiriinsete primaatide fossiilileiud ulatuvad tagasi Vara-Eotseeni.
Ladinakeelne (kreekapärane) nimetus tähendab 'kõveraninalised' (komakujuliste sõõrmete järgi).
Eestikeelne vaste "strepsiriinsed primaadid" esineb "Loomade elus" (kd 7, lk 411), kus aluseks võetud süstemaatika aga seda taksonit ette ei näe.
Takson pärineb Étienne Geoffroy Saint-Hilaire'ilt (1812). Autorina nimetatakse ka Reginald Innes Pococki (1918).
Väga tõenäoliselt on strepsiriinsetel ja haploriinsetel primaatidel ühised esivanemad.
Strepsiriinseid primaate eristatakse haploriinsetest primaatidest nina ehituse järgi. Nende üks põhilisi tunnuseid on paljas (limaskestaga kaetud) ninaots (rhinarium) sõõrmete ümber nagu enamikul teistel imetajatel. See on niiske nagu kassil ning on seotud hea haistmisega. Sõõrmed on komakujulised, ülahuul on sile, liikumatu (ninaga (sidekoelise sideme abil) ja igemetega ühendatud) ja karvutu. Ülahuule jäik asend piirab nende võimalikke näoilmeid. Ninamik on tavaliselt piklik, mistõttu nad sarnanevad koertega.
Kõigil strepsiriinsetel primaatidel, välja arvatud aiel, on hammaskamm – tihedasti koos paiknevad lõikehambad ja silmahambad. Seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel ja karvastiku hooldamisel. Hammaskammi tekkest on vähe andmeid, sest kõige vanemad hammaskammiga fossiilid pärinevad Miotseenist. Madagaskaril hiljuti välja surnud (suurte) primaatide liikidest paljudel hambakamm puudus. Indri hammaskamm koosneb neljast hambast, teistel on neid kuus. Hammaskamm võib olla konvergentse arengu tulemus.
Teine kohastumus karvastiku hooldamiseks (komfortkäitumine) on kõigil strepsiriinsetel primaatidel esinev tualettküünis esijala teisel varbal. Teistel varvastel on küüned. Suur varvas on teistest eraldi, mis võimaldab haardudes kulgeda. Siiski ei vastandu ta teistele varvastele nii hästi nagu haploriinsete primaatide pöial.
Strepsiriinsetel primaatidel on säilinud võime C-vitamiini sünteesida, mis kõigil haploriinsetel primaatidel puudub[2].
Umbes 75% liikidest on öise eluviisiga ning kõigil neil on läikepiige (see on ka mõnel päevase eluviisiga liigil, näiteks kattal). Paljudel öise eluviisiga liikidel on väga hea kuulmine. Neil on suured kõrvad ja nad saavad kumbagi kõrva eraldi liigutada, et paremini kuulda. Päevase eluviisiga on enamasti suuremad loomad (sifakad, katta, indri). Päevase eluviisiga strepsiriinseid primaate leidub ainult Madagaskaril.
Erinevalt haploriinsetest primaatidest on strepsiriinsetel primaatidel individuaalse tsükli asemel innaaeg. Samuti on neil järglaste pesakond (haploriinsetel primaatidel üksikud järglased), Y-kujuline (kahe sarvega) emakas ning mitu paari nisasid.
Strepsiriinseid primaate peetakse haploriinsetest algelisemateks. Aju osakaal on enamasti väiksem, mis viitab madalamale intellektile. Aju haistmiskäärud on suuremad, mistõttu arvatakse, et haistmisel on nende jaoks suurem tähtsus. Öise eluviisi tõttu on haistmisel põhinev kommunikatsioon neil tähtsam kui visuaalne kommunikatsioon.
Algeliseks jooneks loetakse ka silmakoopatagust kitsendit.
Strepsiriinsetel primaatidel on huvitavaid kohastumusi: näiteks kukangid määrivad oma poegi mürgise süljega.
Terav koon, vibrissid ehk kompekarvad ja "märg" nina on omased putukatest toituvatele imetajatele. Käed ja jalad ning lamedad küüned on omased esikloomalistele.
Strepsiriinsete primaatide pikkus ulatub 6 sentimeetrist (hiirleemur Microcebus myoxinus) 70 sentimeetrini (indri; koos tagajalgadega 120 cm).
Väljasurnud hiidleemur (Archaeoindris fontoynonti) ehk kaalus kuni 180 kg ning oli gorilla suurune.
Putukatest ja taimedest toituvad liigid on enam-vähem pooleks. Valdav enamik liike sööb mingis proportsioonis nii putukaid kui ka taimi. Suuremad loomad kalduvad olema rohkem taimtoidulised.
Madagaskaril elavad (peale inimeste) ainult strepsiriinsed primaadid, kellel seal puudub konkurents. Neid elutseb veel Kagu-Aasias ja Lõuna-Aasias ja Aafrika mandril. Viis sugukonda elab Madagaskaril, kaks mujal.
Strepsiriinsed primaadid on kõige vanem teadaolev esikloomaliste rühm. Kõige vanemad fossiilid pärinevad Vara-Eotseenist ning kuuluvad rühma Adapiformes, mis elas Hilis-Miotseenini Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Looride ja nende sugulaste esivanemaid on leitud halates Hilis-Eotseenist Aafrikast ja Aasiast. Madagaskari sugukondade kivistisi on ainult Madagaskaril alates Pleistotseenist. Tuntud on eriti leemurite hiiglastest sugulased perekonnast Megaladapis; võib-olla on nad välja surnud inimese tõttu.
Strepsiriinsete primaatide alamselts koosneb seitsmest sugukonnast, mis jaotatakse kolmeks rühmaks. Esimene rühm on infraselts Lemuriformes, kuhu kuuluvad sugukonnad Cheirogaleidea, leemurlased, Lepilemuridae ja indrilased. Teine rühm on infraselts Lorisiformes, kuhu kuuluvad loorilased ja galaagolased. Kolmas rühm on infraselts Chiromyiformes, millel on üks sugukond aielased, kuhu kuulub ainult aie.
Varem jaotati esikloomalised poolahviliste ja ahviliste alamseltsiks. Selgus aga, et kandlased on lähemas suguluses ahvilistega kui ülejäänud poolahvilistega; seetõttu pandi kandlased ahvilistega kokku ning võeti kasutusele uued alamseltside nimed.
Strepsiriinseid primaate on jaotatud ka otse neljaks ülemsugukonnaks: Daubentonioidea, Lemuroidea, Loroidea (kaasa arvatud aie) ja Indroidea. On aga kaalukaid tõendeid selle kohta, et aie ei ole looride lähedane sugulane ning indrilased on lähedased leemurlastele.
Kui aie esindab pärast ülejäänud harude lahknemist alles jäänud rühma, siis ta lahknes pärast strepsiriinsete primaatide lahknemist teistest esikloomalistest 63 miljonit aastat tagasi ja enne leemurite ja looride omavahelist lahknemist 50 miljonit aastat tagasi. Kui aiesid pidada leemuritele lähemateks sugulasteks, siis pidi nende lahknemine aset leidma vähem kui 50 miljonit aastat tagasi.
Strepsiriinsete primaatide fülogeneesile on valgust heidetud retrotransposonimarkerite abil.
Madagaskaril on varem elanud sugukonnad Megaladapidae (väljasurnud perekonnaga Megaladapis, mis arvatakse ka sugukonda Lepilemuridae), Archaeolemuridae ja Palaeopropithecidae, mis surid välja viimase 2000 aasta jooksul.
Sugukond Adapidae (ülemsugukond Adapiformes) on väljasurnud polüfüleetiline rühm, mis kuulus väga suure tõenäosusega poolahviliste hulka ning oli lähedases suguluses strepsiriinsete primaatidega. Neist on leide Eotseenist Miotseenini Põhja-Ameerikast ja Euraasiast.
Teine väljasurnud poolahviliste sugukond Omomyidae kuulub arvatavasti haploriinsete primaatide hulka; nad olid lähedases suguluses kandlastega, kuid moodustasid pärast ülejäänud haploriinsete primaatide lahknemist järele jäänud rühma.
Loorilaste sugukond võidakse jagada ka alamsugukondadeks Perodicticinae (perekonnad Arctocebus, perodicticus ja Pseudopotto) ja Lorinae (perekonnad Loris ja Nycticebus).
Strepsiriinsed primaadid (Strepsirrhini) on esikloomaliste alamselts.
Vanema süstemaatika järgi kuuluvad sellesse alamseltsi poolahvilised, välja arvatud kandlased, kes kuuluvad haploriinsete primaatide hulka, ja tupaialased, kes on arvatud eraldi tupaialiste seltsi.
Tänapäevaseid liike on teada 118 või 114.
Strepsiriinsete primaatide fossiilileiud ulatuvad tagasi Vara-Eotseeni.
