See artikkel räägib alamseltsist, mille eri liiki lutikad moodustavad; tavaliste toas elavad lutikate kohta vaata artiklit Voodilutikas Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.
Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega.
Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.
Lutikalised on väga suure liikide arvu ning suure rühmasisese muutlikkusega putukaselts ja nende süstematiseerimises on erinevaid variante, mida ka pidevalt muudetakse. Levinud on süsteem, kus selts jagatakse kaheksasse infraseltsi.
Peloriidide praegused levilad paiknevad Lõuna-Ameerikas ja Austraalias.
Umbes 260 liiki on levinud troopikas ja subtroopikas. Kuna lennuvõimelised vormid kogunevad hämariku saabudes tihti suurtesse kihavatesse parvedesse kutsutakse neid mõnel pool ka sääsklutikateks.
Väikesed rööveluviisilised lutikad, kes elavad samblas, lehekõdus ning sipelgapesades.
Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.
Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega.
Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur. Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad. Vesivaksurlased on samuti veepinnal liikuvad putukad. Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas. Inimkaasleja on voodilutikas (Cimex lectularius) ja vanades majades elav kuni 19 millimeetri pikkune, omapäraselt tolmukorraga kaetud tolmulutikas.Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.
.JPG)
