Mütsikud (Mycena) on mütsikuliste sugukonda kuuluv suur ja liigirohke perekond seeni. Neid on käsitletud ka heinikuliste alamsugukonnana. Maailmas on neid kokku umbes 500 liiki [1]. Mütsikute esindajad on väikesed saprotroofid. Mycena citricolor on parasiit kohvipuu lehtedel. Seenekübar on mütsikutel sageli triibuline ja diameeter harva üle 5 cm.[2][3]
Perekonda iseloomustavad tunnused on valge eospulber, väike kooniline või kellukakujuline kübar ning peenike ja habras seenejalg. Osad liigid on erksavärvilised, näiteks korallpunane mütsik (Mycena floridula), kuid paljud on hallid, pruunid või valged.[4]
Enamus mütsiku liike kasvavad laguneval orgaanilisel materjalil. Neid leidub kõdu, surnud puude ja kändude peal. Mõned liigid kasvavad elusate puude koore peal. Varisel ehk mahalangenud orgaanilisel materjalil elab näiteks sõnajalamütsik (Mycena pterigena), kõdul pesitseb näiteks lilla mütsik (Mycena pura) ja elusa puu koore peal näiteks korbamütsik (Mycena melligena). Ühes kohas kasvavad mütsiku esindajad tavaliselt suurte kolooniatena.[5][6] Liigid on küllaltki kitsa substraadivalikuga, puude korbal kasvamine sõltub lisaks õhu saastamisest.
Mütsikute kasvuperiood on tavaliselt augustist oktoobrini. Osad liigid elavad juba ka maist alates ning neid võib leida isegi hilissügisel või talvel.[3]
Oma väiksuse tõttu on mütsikute liike palja silmaga sageli raske määrata. Ent määramisel on olulised ka välised tunnused, milleks on kübara värv, seenejala tunnused ja eoslehekeste tunnused. Eoslehekeste puhul on oluline vaadata, kuidas need kinnituvad jala külge ning kas need on nii servadelt kui külgedelt ühte värvi.[4] Näiteks on vahtramütsikul (Mycena alba) tavaliselt 6–12 valget ja laia eoslehekest, mis on veidi kaarjad ning kinnituvad jala külge horisontaalselt [7]. Seevastu on sinimütsikul (Mycena pseudocorticola) 8–14 suhteliselt laia ja kumerat horisontaalset eoslehekest, mis on külgedelt halli värvi ning serva pealt kahvatumad ja heledamad [8].
Jala puhul on oluline teada, kas see on limane ning kas eritab piimmahla, kui seda lõigata [4]. Limase jalaga seened on näiteks harilik mütsik (Mycena vulgaris) ja kleepuv mütsik (Mycena epipterygia, 1821). Valget piimmahla sisaldab näiteks piimmütsik (Mycena galopus).[3]
Kübara puhul on lisaks oluline selle kuju, sest liigiti nad erinevad [4]. Koonusja kübaraga on näiteks jõhvmütsik (Mycena filopes) ja roosalamell-mütsik (Mycena metata). Kellukakujuline kübar on iseloomulik vahtramütsikule.[3]
Mitmed välised tunnused võivad muutuda seene eluea jooksul, seepärast on väga vajalik uurida ka mikroskoopilisi tunnuseid, mis liigiti erinevad märgatavalt. Sellised tunnused on näiteks eosed ja tsüstiidid.[2][5] Eoste puhul on oluline nende suurus ja kuju. Mycena hiemalise eosed on piklikud ja ovaalsed. Nende pikkus jääb vahemikku 7–9,5 ja laius 5,2–7 mikromeetrit. Kuid näiteks sinimütsiku eosed on ümarad ning nende pikkus ja laius varieerub vahemikus 7,5–10 mikromeetrit.[8][9]
Veel saab ka lõhna järgi mütsikuid määratleda [4]. Roosale mütsikule (Mycena rosella) on iseloomulik rediselõhn, harilikku mütsikut (Mycena vulgaris) iseloomustab jahulõhn ning kobarmütsikul (Mycena inclinata) on küünla lõhn.[10]
Kuna mütsikud on väga väiksed seened, siis neid ei sööda. Mõned mütsiku liigid sisaldavad muskariini ja on seetõttu mürgised. Sellised liigid on näiteks lilla mütsik (Mycena pura), roosakas mütsik (Mycena rosea) ja tõmmu mütsik (Mycena pelianthina).[3] Muskariinimürgitus võib põhjustada surma. Mürgituse sümptomid on iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine, rohke sülje-, pisarate- ja higivool, nägemishäired, pupillide ahenemine, pulsi- ja hingamissageduse ning vererõhu langus, šokk ja bronhiaalastma. Mürgitusele on olemas vastumürk.[6]
Mitmed mütsiku liigid on bioluminestseeruvad. 71st teadaolevast bioluminestseeruvast seeneliigist on mütsiku esindajaid 35 liiki. Paljudel nendest on ainult seeneniidistik bioluminestseeruv. Bioluminestseeruvate liikide näited Kesk-Euroopas on Mycena luxaeterna ja Mycena silvaelucens.[11][12]
Oma väikeste mõõtmete tõttu pole mütsikud ajaloos mükoloogide seas väga suures huviorbiidis olnud. Kuni 1980ndate aastateni ei tuntud selle perekonna vastu suurt huvi ning selleks ajaks oli mütsikute kohta vaid kaks suurt monograafiat, mille olid kirjutanud Prantsuse mükoloog Robert Kühner (1938) ja Ameerika mükoloog Alexander Hanchett Smith (1947).[2] A. Smithi mütsikute monograafia käsitleb 232 Põhja-Ameerika mütsiku liiki.[4]
Euroopa mükoloogidele hakkasid mütsikud huvi pakkuma alates 1980ndatest aastatest, mil Hollandi seeneteadlane Rudolph Arnold Maas Geesteranus alustas tööd sama perekonnaga. Ta avaldas mütsikute kirjeldustega konspekti, mida kasutatakse ka tänapäeval mütsikute määramisel. Pärast tema töö avaldamist on avastatud veel paljud mütsiku perekonna liigid.[2]
2016. aastast pärineb samuti üks monograafia, mis käsitleb Põhja-Euroopa seeni, seal hulgas mütsikuid. Autorid on A. Aronsen ja T. Læssøe ja pealkiri The genus Mycena s.l. The Fungi of Northern Europe.[10]
Eesti seenekogude rahvuslikus andmebaasis pärineb esimene kirje mütsiku perekonna esindaja kohta 1924. aastast. Antud isend korjati Rapla maakonnast Märjamaa vallast. Järgmise kirje korjamisajaks on märgitud 1935. aasta. Ühtlasi on see ka esimene eksemplar, millel on märgitud liik ning selleks on kleepuv mütsik (Mycena epipterygia, 1821). Nikolai Witkowski korjas selle Tartu maakonnast. Määrajat pole kummagi puhul märgitud.[13] Esimene mütsik koos selle tuvastanud määrajaga pärineb 1955. aastast. Liigi nimi on kännumütsik ehk mustjas sõõrik (Mycena galericulata). Kuulo Kalamees korjas selle Põlva maakonnast Vastse-Kuustest männi perekonna esindaja kännu küljest ning selle määraja on Tõnis Leisner.[14]
Mütsikud (Mycena) on mütsikuliste sugukonda kuuluv suur ja liigirohke perekond seeni. Neid on käsitletud ka heinikuliste alamsugukonnana. Maailmas on neid kokku umbes 500 liiki . Mütsikute esindajad on väikesed saprotroofid. Mycena citricolor on parasiit kohvipuu lehtedel. Seenekübar on mütsikutel sageli triibuline ja diameeter harva üle 5 cm.
.png)
